Haneputk: raviomadused ja vastunäidustused

Haneputk esineb planeedil kõikjal – välja arvatud ehk Antarktikas. See roosõieliste sugukonda kuuluv taim on maastikukujundajate ja aednike lemmik. Sellega ravitakse paljusid erineva profiiliga haigusi. Naised kasutavad seda ilu nimel ja panevad lauale kulinaarloomingut, mis on valmistatud selle meeldiva nelgilõhnalise taime lisamisega. Lisaks kasutatakse mõnikord risoomi naha parkimiseks ja kangaste värvimiseks, andes neile kuldseid ja pruune toone. Rahvas on sellele palju nimesid välja mõelnud. Võib-olla kõige meeldejäävamad neist on nelgirohi, nelgivaim ja nelgijuur, elav rohi, puhastusrohi, armastajarohi, lemmikrohi, koerakesed.

Keemiline koostis

1. Kollast värvipigmenti ja parkaineid leidub taime risoomides, kusjuures parkaineid on palju – umbes 40% keemilisest koostisest.
2. Lisaks nendele komponentidele sisaldab taim flavonoide, mis on tuntud oma veresoonte seinu tugevdava toime poolest. Need tagavad nende elastsuse ja vähendavad läbilaskvust.
3. Taimes leidub ka suur hulk süsivesikuid. Koos teiste kasulike ainetega – mineraalide, vitamiinide, flavonoidide ja flavoonidega – on nad võimelised pärssima vabade radikaalide toimet, aeglustama kudede oksüdatsiooniprotsesse ja vastavalt sellele pidurdama nii organismi välist kui ka sisemist vananemist. Oma olemuselt on need ained tõelised looduslikud antioksüdandid. Vitamiinidest tuleb märkida lehtedes kõrget karoteeni ja askorbiinhappe sisaldust, mis tingib taime immuunsust stimuleeriva toime.
4. Koos antioksüdantidega toimivad ka mõruained ning eeterliku õli koostisosad – need stimuleerivad ja kontrollivad ainevahetust organismis. Muide, eeterlik õli sisaldub risoomis 0,4% ulatuses. Kuigi see on väike kogus, annab see taimele üsna püsiva meeldiva nelgilõhna. Maarjaleppast saadavat eeterlikku õli ekstraheeritakse spetsiaalselt aurudestillatsiooni meetodil; see on punaka värvusega. Seda kasutatakse isegi farmaatsiatööstuses ravimite lõhnastamiseks.
5. Maarjaleppa orgaanilised happed mängivad olulist rolli organismi happe-aluse tasakaalu säilitamisel, soodustades kõigi seedesüsteemi funktsioonide paranemist, jääkainete väljutamist ja inimese üldist töövõime säilitamist.
6. Taim sisaldab üsna palju tanniine, mille sisaldus maarjaleppa eri osades on erinev. Kuid üldiselt ulatub see 30% -ni. Need ained on tuntud ja laialt kasutatavad meditsiinis ja farmaatsias, kuna neil on mitmeid kasulikke toimeid – nagu verejooksu peatav, põletikuvastane, antimikroobne, antiseptiline ja malaariavastane.
7. Organismi energiaallikaks on polüsahhariidid ja tärklis, mida samuti leidub taimes.
8. Maarjaleppas on glükosiid gein. Nagu kõik glükosiidide rühma ained, võib seda käsitleda nii negatiivsest kui ka positiivsest küljest. Üleannustamise korral on need mürgised, kuid mõistlikul kasutamisel ergutavad nad isu ja stimuleerivad seedetrakti tööd, avaldavad lokaalselt ärritavat toimet, reguleerivad südamelihaste tegevust ja normaliseerivad veresoonkonda ning võitlevad aktiivselt patogeensete mikroorganismidega.

Välimus ja kasvukoht

See on mitmeaastane rohttaim, mille kõrgus ulatub 30–60 cm-ni. Sellel on üsna jäme risoom, millest kasvab välja juurmiste lehtede rosett. Rosett koosneb tugevalt saagja servaga lehtedest, mis kinnituvad pikkadele leherootsudele. Vars on püstine, tahuline ja hargnev. Lehti on varrel vähe, need jagunevad kolmeks teravatipuliseks sektoriks, mille servad on saagjad. Lehed kinnituvad varrele nii lühikeste rootsudega, et nad näivad istuvat. Lehed erinevad suuruselt – juurmised on varrelehtedest suuremad. Kogu taime roheline osa on kergelt kaetud pehme karvatusega – väikeste karvakestega.

Õied paiknevad varre iga haru tipus; nende õievarred on lühikesed ja samuti kaetud pehmete valgete karvakestega. Iga õis on viie kroonlehega, need on laialt avatud, nende serval on väike sisselõige, mis meenutab pehmelt väljalõigatud südant. Kõige levinum maarjaleppa õite loomulik värvus on kollane, harvem võib esineda ka valgeid või roosasid õisi. Need on kogutud õisikutesse, igas õisikus 3–10 õit. Õisikud võivad olla erinevad – nii vihmavarjukujulised kui ka pöörist meenutavad.

Maarjalepp õitseb kevade lõpust suve alguseni. Pärast õitsemist ilmuvad viljad, mida nimetatakse pähklisteks koguviljadeks; igas neist on hulgaliselt seemneid, mille otsas on konksjalt painutatud sabake. Seemned valmivad septembri alguses.

Mulla suhtes pole aedmõis eriti nõudlik, talle ei sobi ainult niisked ja happelised pinnased. Kõige sagedamini leidub seda taime metsaservadel, ja see on levinud kõikjal – Euroopast, Aasiast ja Aafrikast Austraalia ja mõlema Ameerikani. Talle ei tee midagi ei troopika ega poolkõrbete kuumus ega Venemaa külmad talved. Ainus manner, kus aedmõisa pole, on Antarktika.

Liigid

Looduses on umbes viiskümmend aedmõisa sorti, neist 20 kasvatatakse. Venemaal võib kohata 11 liiki – nii looduslikus keskkonnas kui ka kultiveerituna.

1. Mägi-aedmõis. Tema harilik kasvukoht on Euroopa mägised piirkonnad. See liik on põõsasjas, kuid madal – mitte üle 30 cm, tema lehed on kombatuna karedad. Õis ei avane täielikult ja on seetõttu tassikujuline. Õitsema hakkab juunis. Õied on erkkollased, üsna suured – kuni 4 cm läbimõõdus. Armastab päikest, varju ei talu, külma ilma talub üsna vastupidavalt.
2. Roomav aedmõis. Roomav aedmõis sarnaneb paljuski oma mägise sugulasega ja kasvab naabruses – Alpides, Balkanil, Karpaatides. Taim on madal – vaid 15 cm. Üksikud kuldkollased õied hakkavad rõõmustama suve algusest. Seda kasutatakse sageli lillepeenarde kujundamisel.
3. Harilik maarjalepp. Eristub väga jämeda risoomi poolest, mille pärast rahvatervendajad seda hindavad. Kasvab kõigis riikides, Venemaal on kõige levinum Uurali piirkonnas. Üks kõrgemaid liike – kuni 70 cm. Õied on väikesed – umbes 1,5 cm, kollaka, kuid üsna heleda värvusega, kui mitte öelda, et tuhm. Õitseb maist ja moodustab seejärel palju seemneid, mis idanevad üsna kergesti, mille tulemusel maarjalepp levib kiiresti, tõrjudes välja kõik teised rohttaimed.
4. Oja-aedmõis. Tüüpiline Ameerika mandri elanik, kuid esineb ka Euraasia territooriumil. Üks vähestest aedmõisa liikidest, mis suudab elada rikkalikult niiskel pinnasel, sealhulgas jõgede ja järvede kallastel. Risoom on võimas, kõrgus vastab selle võimsusele – kuni 70 cm. Eristub varre pruuni värvi poolest. Õitel on huvitav värvus – kollased, punase või punakaspruuni triibuga, tassikujulised.
5. Alepo maarjalepp. Vaatamata kõrgele kasvule – 70 cm, on tal lühike risoom. Tal on väline sarnasus hariliku maarjaleppaga, kuid Alepo maarjalepp on rohkem karvane, isegi võiks öelda, et kohev. Tema element on kasemetsad, nende servad, stepistunud niidud. Laialt levinud kogu Venemaal – Euroopa osast Kaug-Idani, Kesk-Aasias ja Põhja-Ameerika mandril. Isekülvi abil tuulega levib kergesti märkimisväärsetele vahemaadele ja suurtele aladele. Selle leviku piiramiseks on vaja õigeaegset niitmist – enne seemnete valmimise algust.
6. Tšiili maarjalepp. Tema kodumaa on Tšiili, sellest ka nimi. Kõrge ja põõsasjas taim, kaetud tiheda udemega. Iseloomustavad suured – umbes 4 cm – täidisõied purpurpunast värvi, õitseb üsna kaua – mai lõpust kuni suve lõpuni.
7. Gravilat erepunane. Selle gravilatiliigi kodumaa on Kaukaasia ja Balkani poolsaar. Sellelt alalt pärineva taime põhjal on aretajad loonud väga ilusa lille, mida hindavad maastikuarhitektid ja aednikud. Kõrge põõsaslik taim suurte erepunaste õitega, mis on kogunenud 2–4 kaupa mütsikujulistesse õisikutesse. Õitseb maist suve lõpuni.
8. Gravilat suurelehine. Nime järgi on näha, et selle liigi iseloomulik tunnus on teiste liikidega võrreldes suurem lehestik. Iga leht on lai ja munakujuline. Kuid õied on väiksemad, kahvatumad ja silmapaistmatumad kui sugulastaimedel – vaid 1 cm läbimõõdus. Õitsemine algab mais ja lõpeb suve keskpaigas. Selle vormi kodumaa on Põhja-Ameerika.
9. Gravilat rossa. See vorm on tähelepanuväärne selle poolest, et see on levinud peamiselt külmas kliimas – Põhja-Ameerika kontinendi arktilistes piirkondades. See säilib suurepäraselt ja talvitub normaalselt nii karmides tingimustes.
10. Gravilat triflorum. Madal püsik, kasvab kuni 30 cm kõrguseks. Seda kasutatakse edukalt peenarde ja lillepeenarde kujundamisel, laialdaselt nii era- kui ka linna maastikukujunduses. Erkkollased õied pakuvad esteetilist naudingut oma rõõmsameelsusega. Erkkollaste õite seas võib esineda ka oranže.
11. Gravilat hübriid. Aretajad on loonud selle gravilatiliigi palju sorte. Peamiselt eristuvad need suurte oranžide ja punaste toonide õisikutega. Kõige populaarsemate hulgas on sellised sordid nagu õrnoranž «Gladys Perry» ja «Printsess Juliana» ning oranžpunane «Fire Opal».

Kogumine ja säilitamine

Kuna gravilatile ei ole praktiliselt ühtegi kasvamiseks sobimatut maad, võib seda kohata nii linna looduslikel muruplatsidel kui ka teede ääres. Selliseid taimi ei tohi ravimite jaoks korjata ja varuda, sest nad imavad endasse kõik kahjulikud ained tööstusheitmetest ja autode heitgaasidest. Parem on varumiseks minna linnast välja, metsadesse ja heinamaadele.

Taime roheline osa, samuti õied, tuleb korjata, kui see hakkab õitsema, lõigates gravilati sirbiga peaaegu varre alusest. Varumisele on parem minna päeva esimeses pooles, kuid mitte liiga vara: kaste peab jõudma kuivada.

Rohelisi võib kuivatada tervikuna või eraldada õied ja teha eraldi varu. Nende kuivatamistingimused on samad. Kõigepealt tuleb ravimtoorainet veidi kuivatada varjus, värskes õhus, ja seejärel viia kuivanud taim valmis elektrilises kuivatis, seades temperatuuriks 45–50 kraadi. Et taime oleks mugavam kuivatisse panna, on parem see eelnevalt tükkideks lõigata.

Valmis ravimtooraine on parem panna paberkottidesse, pappkarpidesse või puuvillastesse kottidesse, milles neid hoitakse kuivas ruumis mitte kauem kui aasta.

Risoomid tuleks varuda sügisel, selleks ajaks jõuavad nad koguda suurima koguse ravitoimeaineid. Raviotstarbel sobivad kõige paremini täiskasvanud taimed. Väljakaevatud juured tuleb mullast raputada, harjaga põhjalikult pesta ja nagu rohelist osa, esmalt õhu käes kuivatada ning alles seejärel saata elektrilisse kuivatisse või kuivatuskappi, kus seada temperatuuriks 45 kraadi. Sellistes tingimustes säilitab ravim suurepäraselt nii kasulikud ained kui ka iseloomuliku eristuva kukeharja lõhna – nelgi lõhna.

Hoida ravijuuri puuvillastes kottides kuivas ruumis, sellistes tingimustes sobivad nad kasutamiseks kolme aasta jooksul.

Haneputke raviomadused

Kukehari – taim, mida tunti ravimtaimena juba Vana-Kreekas. Just kreeklased kirjeldasid seda meditsiinitraktides. Meie riigi ametlik meditsiin tunnustas seda 1818. aastal ja see kanti Venemaa farmakopöasse.

Tänu ravimtaime koostisainetele on sellest valmistatud vahendid põletikuvastase, haavu parandava, antiseptilise, kokkutõmbava, malaariavastase, higistamist soodustava ja üldtugevdava toimega. Selle koostised suudavad leevendada spasmidest tekkinud kõhuvalu, kõrvaldada sapipaisu, vähendada väsimust ja lisada elujõudu, vähendada higistamist.

Ravimtaimest valmistatakse vesilahuseid – tõmmiseid ja keeduseid – ning alkohoolseid tinktuure, kasutatakse kukeharja otse – lihtsalt pulbriks purustatuna. Haiguste loetelus, millega taim toime tuleb, on erineva päritoluga koliidid, maokatar, soolekoolikud ja suurenenud gaaside teke, oksendamine ja düsenteeria. Kukehari ravib ka hingamiselundeid – lihtsast köhast läkaköhani, kopsupõletikuni, bronhiaalastmani ja isegi tuberkuloosini. Nefriidid ja tsüstiidid, koletsüstiidid ja maksaprobleemid, neuroosid ja C-vitamiini puudus – kõigi nende haiguste raviks on retsept ravimtaime baasil.

Kukehari kasutatakse ka meeste ja naiste delikaatsete probleemide lahendamiseks: vabanetakse impotentsusest, võetakse vahendina emaka kokkutõmbe stimuleerimiseks ja verejooksu peatamiseks – mitte ainult emaka-, vaid ka hemorroidiaalse verejooksu korral.

Ravimtaime antiseptilised ja põletikuvastased võimed on nõutud ka välispidiseks kasutamiseks angiini, parodontoosi, igemepõletiku ja stomatiidi ravis – ka väga rasketel ja kaugelearenenud juhtudel, kus on juba täheldatud kudede nekrootilisi muutusi, haavade paranemise kiirendamiseks. Kukehari ajab välja ussid ja võitleb rahhiidiga, on tõhus viirusevastase, higistamist soodustava, malaariavastase ja toonilise vahendina.

Haneputk rahvameditsiinis

Sajanditepikkuse traditsiooni kohaselt kasutab rahvameditsiin ravimtaine vabanemiseks laias valikus probleemidest – alates tavalisest higistamisest ja lõpetades tõsiste probleemidega – nagu näiteks kasvajad.

Konnasilmade vastu

Kuivade nahakalluste eemaldamiseks on vaja värsket, just väljakaevatud kõrvenõgese risoomi. See tuleb lõigata pooleks pikuti ja siduda lõikega kallusele ööseks. Korrake protseduuri iga päev, kuni kallus kaob.

Külmetuse korral

Joogi valmistamiseks, mis leevendab külmetuse sümptomeid, tuleb võtta 15–20 grammi pulbrit, mis on valmistatud taime maapealsetest osadest – lehtedest, vartest, õitest –, valada see peale keeva veega ja oodata 3 tundi, kuni see tõmbab. Pärast kurnamist juua 2 lonksu hommikuti ja õhtuti. Jook mitte ainult ei aita kiiremini ravida külmetust, bronhiiti või angiini, vaid ka tugevdab immuunsüsteemi ja on suurepärane ennetusvahend järgnevate haiguste vastu.

Puhastusvahend

Selline segu valmistatakse ainult taime kuivatatud lehtedest. Need tuleb sõrmedega pulbriks hõõruda ja võtta 2 teelusikatäit ravimtoorainet. Valades peale 2,5 klaasi keevat vett, kuumutada 20 minutit veevannil. Kui joote päeva jooksul ühe supilusikatäie sellist segu, taastub organismi mikroelementide tasakaal – nagu raud, naatrium ja magneesium. See vahend puhastab ka veresooni ja aitab keeruliste haavade paranemisel.

Lastele rahhiidi korral

Sellise seguga vanne määratakse üle poole aasta vanustele imikutele.

Nelkjuurt kasutatakse taimse segu komponendina, kus see taim segatakse võrdsetes osades kummeli, nõgese ja ritsikaga. Tuleb võtta 4 supilusikatäit segu ja keeta 15 minutit vees (3 liitrit). Pärast kurnamist lisada vanni vette (20 liitrit). Veeprotseduuri kestus on 10 minutit.

Seedehäirete korral

Maksahaigusi, sapipõiepõletikku ja gastriiti saab ravida seguga, mis on valmistatud nelkjuure juurest ja ürdist, millest 10 grammi tuleb purustada ja keeta 10 minutit 250 ml vees ning valada segu termossi 2 tunniks. Seejärel filtreerida ja juua vedelikku päeva jooksul, jagades 4 annuseks.

Neeruhaiguste korral

250 ml vee kohta võtta 20 grammi kuiva ürti ja keeta segu pool tundi. Kui see jahtub, kurnata ja võtta 3 korda päevas enne sööki üks supilusikatäis keedist. Sama keedist saab kuristada angiini korral ja loputada suud stomatiidi korral.

Bronhiidi korral

Bronhiaalastma ja bronhiidi korral köha leevendamiseks soovitatakse enne sööki võtta pulbrit kuivatatud nelkjuure juurest. Võtta vahendit teelusikatäie otsaga, süüa seda meega ja juua veega alla.

Veritsemist peatav vahend

1. Emaka- või hemorroidiaalse verejooksu korral keeta 30 minutit 2 supilusikatäit riivitud ravimtaime juurt pooles liitris vees. Pärast jahtumist kurnata ja saadud vedelik juua päeva jooksul väikeste annustena.
2. Rasketel juhtudel on vajalik kangem keetis, mis valmistatakse 30–40 grammist juurest ja poolteist klaasist veest. See tuleb aurutada väikesel tulel pooleks, kurnata ja võtta iga tund supilusikatäis.

Gastriidi vastu

Valmistatakse ravimtaimede segu gravilaadist, teelehest, verevürsist ja tüümianist, võetud supilusikatäis. Lisaks tuleb sellele lisada 3 supilusikatäit angervakast, kummelist, linavaibast, paiselehest, pajulillest, melissist ja 2 lusikatäit humalakäbidest ja kanarbikust. Sellest kogusest piisab terveks ravikuuriks, sest päevaseks tarbimiseks valmistatakse vaid 1 supilusikatäis segu, mis valatakse termosesse 300 ml värskelt keedetud veega. Tarbida pärast 6-tunnist seisma jätmist ja kurnamist. Vedelik jagada kolmeks portsjoniks ja juua igaüks pool tundi enne sööki.

Tervendavate segude liigid

Peamised ravimvormid, milles rahvameditsiin seda ravimtaime kasutab, on tõmmis, tinktuur ja keetis.

Tõmmis

1. Ürditõmmis. See ravimtaim rahustab närve hästi. Tõmmise valmistamiseks vala klaasitäie keedetud veega üks supilusikatäis purustatud lehti ja jäta seisma vähemalt kaks tundi, kurna ja joo saadud vedelik päeva jooksul kaheks korraks jagatuna.
2. Juurte tõmmis – 1. variant. Haige maksa ravimisel, sapipõie spasmide ja soolekoolikute leevendamisel aitab rahvapärastel tervendajatel nelkjuure juurte tõmmis. Tükeldatud juured (üks supilusikatäis) kõrvetada klaasitäie keedetud veega ning hoida tihedalt suletud kaane ja sooja rätiku all vähemalt kaks tundi, parem isegi kolm. Kolmetunnise seisma jätmise võib asendada 30-minutilise aurutamisega vesivannil. Pärast jahtumist kurna segu ja võtta kuni 4 korda päevas – enne sööki, korraga juues 2–3 supilusikatäit.
3. Juurte tõmmis – 2. variant. Kõhupuhituse, kõhulahtisuse, oksendamise, soolekoolikute ja isegi düsenteeria korral on näidustatud tõmmis 2 teelusikatäiest peeneks lõigatud, värskelt kaevatud ravimtaime juurest, mis on valatud 250 ml keema aetud veega. Pärast kahetunnist seisma jätmist tihedalt suletud nõus kurna vahend, jaga kaheks võrdseks portsjoniks ja joo hommikul ja õhtul pool tundi enne sööki.

Tinktuur

1. Toniseeriv tinktuur. Vala 100 ml viina sisse üks supilusikatäis peeneks hakitud värsket taimejuurt ja jäta kuuks ajaks pimedasse kohta seisma. Kurna ja joo 10–15 tilka, lahustatuna 100 ml vees, enne hommiku-, lõuna- ja õhtusööki. Omab rahustavat toimet ja on soovitatav närvihäirete raviks, samuti annab elujõudu.
2. Tinktuur maovähi korral. Pooles liitris viinas leotada 5 suurt lusikatäit eelnevalt purustatud ravimtaime juurt. Jätta seisma 2 nädalat, kuni valmis. Selle tinktuuri ravi on näidustatud kompleksravi osana maovähiga patsientidele. Norm: 20 kuni 30 tilka kolm korda päevas tund aega pärast sööki. Üksikjuhtudel määravad tervendajad ühekordseks annuseks teelusikatäie vahendit.
3. Veinitinktuur. Poolele liitrile veinile on vaja 5 teelusikat purustatud juuri ravimtaimest. Leotamise aeg on nädal. Kurnatud segu on kasutatav toidu seedimise protsessi parandamiseks, gaaside tekke vähendamiseks ja oksendamise peatamiseks. Juua 50–60 minutit pärast sööki (3–4 korda päevas) üks supilusikatäis.

Keetis

1. Pool tundi keeta 200 ml vees 15 grammi värsket juurtoorainet. Pärast jahtumist filtreerida. Selle keetmisega loputada kurku angiini korral, samuti teha kompresse liigesevalude leevendamiseks nihestuste ja reuma korral.
2. Nõrgal keemisel hoida tulel 10 minutit klaas vett ühe teelusikatäie riivitud värske gravilaa risoomiga. Seejärel veel tund aega lasta tõmmata, pärast mida kurnata ja juua terve päeva jooksul, aeg-ajalt tehes väikeseid lonkse. Keetmist määratakse emakaverejooksu peatamiseks.
3. Väikesel tulel 10–15 minutit keeta 250 ml vett 2 teelusikatäie värske peenestatud ravimtaimejuurega, seejärel jätta 2 tunniks tõmbama. See keetmine on hea kuristamiseks larüngiidi või angiini korral. Samuti aitab see suuõõne ravimisel igemepõletiku, suu limaskesta põletiku ja muude limaskestaprobleemide korral. Teha loputusi 4–5 korda päevas kuni sümptomite täieliku kadumiseni.
4. Klaasis kuumas vees segada supilusikatäis värsket, väikesteks tükkideks lõigatud taimejuurt ja panna 20 minutiks väikesele tulele, seejärel võtta maha ja lasta tõmmata veel 50–60 minutit. Filtreerida ja juua supilusikatäis 20 minutit enne sööki 3 kuni 4 korda päevas. Soovitatakse kuiva köha raviks bronhiidi korral.

Kasutamine kosmeetikas

Gravilaadist saadavat eeterlikku õli kasutavad aktiivselt parfümeeria- ja kosmeetikatoodete tootjad. See annab toodetele meeldiva nelgilõhna ning tänu taime antiseptilistele omadustele valmistatakse sellest tooteid, millel on nahale puhastav, valuvaigistav ja kergelt kuivatav toime.

Kodukosmeetikas kasutatakse gravilaati peamiselt rasuse naha puhul. Ravimtaime abil saab vähendada naha rasu hulka, viia dermi korda ja reguleerida higistamist.

Mask rasusele nahale

Üks teelusikatäis gravilaa rohelist keeta pool tundi pooles liitris vees. Võtta segu pliidilt, kurnata kuumalt ja ettevaatlikult, peene joana, pidevalt segades lisada vedelikku 2 supilusikatäit tärklist. Saadud mass jahutada veerand tundi ja seejärel panna 30 minutiks näole. Selle poole tunni jooksul mitte tegeleda millegagi, puhata ja vaadata oma lemmik head telesaadet.

Kehavann

Rasuse naha seisundi parandamiseks, pooride puhastamiseks või akne (mis ilmub sageli seljale rasuse naha korral) ilmingute vähendamiseks tuleb valmistada keetis 8 supilusikatäiest taimest (sobivad kõik nelkjuure osad) ja liitrist veest. Segu keedetakse veerand tundi, valatakse termosse ja hoitakse seal veel paar tundi, seejärel filtreeritakse ja valatakse vanni – ning võib vette sukelduda, nautida ja samal ajal ravida.

Nahalööbe vastu

Kuivatatud ravimtaime risoom jahvatada kohviveskis pulbriks. Võtta 2 suurt lusikatäit pulbrit ja segada see supilusikatäie searasvaga, mida soovitatakse veidi soojendada. Määrida punetusi ja aknetüüpi lööbeid hommikuti ja õhtuti.

Ekseemi ja nahahäirete vastu

Ekseemi kahjustatud käte nahale panna taime lehed, suurema efekti saavutamiseks need eelnevalt sõtkuda, et eralduks mahl. Kinnitada ravimtaim kuiva puhta sidemega. Korrata protseduuri üks kord päevas, kuni nahk paraneb. See vahend aitab ka teistest nahahaigustest vabanemisel.

Näoturse ja ämblikveenide vastu

Harjumuspärane kogus tavalist päevakreemi segada pudruga, mis on saadud värskete aedmõisa lehtede blenderdamisel. Kanda kreemi-ürtide segu näole ja lamada 20–25 minutit, seejärel loputada ürdijäägid sooja veega maha. Ravitoime saavutatakse taime veresoonte seinu tugevdava toime ja nende elastsuse suurendamise kaudu. Kui seda protseduuri regulaarselt teha, ei teki turset ning ämblikveenid kaovad aja jooksul.

Vastunäidustused

Haneputke eripära on see, et see soodustab vere hüübimist, seetõttu ei soovitata seda patsientidele, kellel on kalduvus trombide tekkeks ja kes kannatavad tromboflebiidi all. Ka neil, kellel on madal vererõhk, tuleks loobuda katsetest ravida selle ravimtaime abil.

Kokkutõmbavate ja parkainete sisalduse tõttu on haneputk keelatud neile, kes kannatavad kroonilise kõhukinnisuse all. Rasedatele, imetavatele emadele ja lastele on haneputk samuti vastunäidustatud.

Nagu iga ravimtaime puhul, on ka haneputkel kindlasti komponente, mille suhtes võib mõnel inimesel olla individuaalne talumatus. Sellistel inimestel ei tohi seda kasutada.

Nelkjuure foto