Lumikelluke: raviomadused ja vastunäidustused

Ilus legend räägib, et Jumal ajas Aadama ja Eeva talvel paradiisist välja. Eeva talus raskelt külma ja lund, ning loodus, nähes tema kannatusi, otsustas tüdrukut rõõmustada ja muutis osa õrnadest lumehelvestest sama õrnadeks ja kauniteks lilledeks. Sellest ajast alates katab maad talve lõpus või varakevadel meeldivalt lõhnavad peenikesed ja peened lumikellukesed.

Lumikelluke on tüüpiline kevadill. Ta õitseb lume sulamise ajal, ja kuna see periood langeb eri piirkondades erinevale ajale, võib ta rõõmustada elegantsete miniatuursete õisikutega alates veebruari viimasest nädalast kuni aprilli keskpaigani – sõltuvalt sellest, millises kliimavööndis ta kasvab.

Lumikellukese teaduslik nimetus on Galanthus, mis koosneb kahest kreeka tüvest – gala ja anthos, mis tõlkes tähendab 'piimalill'.

Keemiline koostis

Selle kauni õrna lillega tuleb olla ettevaatlik: asi on selles, et igas tema osas sisaldub terve rühm alkaloide, mis koosneb 37 ainest – nivaliin, lükoriin, galantiin, tazettiin ja kõige nõutum galantamiin. Suurim kontsentratsioon on koondunud sibulasse. Galantamiin suudab mõjutada kesknärvisüsteemi, stimuleerides aju- ja seljaaju rakkude tegevust, mistõttu kasutatakse seda taime ametlikus meditsiinis.

Nivaliini on samuti juba ammu ravieesmärkidel kasutatud. Eelkõige eemaldasid Tiibeti mungad selle abil jalgade veresoonte spasme ja ravisid onkoloogiat, mis aga pole leidnud rakendust ametlikus meditsiinis.

Kui aga vaadelda alkaloidide jaotust taimel tervikuna, tuleb märkida, et sibulates domineerib tazettiin, lehtedes aga lükoriin.

Lumikellukese järgmine komponent on parkained. Nende eripäraks on võime neutraliseerida kantserogeene, vabastada soolt toksiinidest ja kaitsta seedetrakti põletike eest ning peatada verejooksu.

Orgaanilised happed, mis on samuti selle ravimtaime koostisosad, toetavad immuunsüsteemi ja inimkeha happe-leelise tasakaalu, parandavad soolestiku tööd ja stimuleerivad maomahla sünteesi.

Lumikellukese eri osades leidub ka mineraalühendeid, suhkruid, lipiide ja vitamiine, kuid nende omadusi praktikas ei kasutata.

Välimus ja kasvukoht

Lumikellukese liigitavad botaanikud mitmeaastaste sibultaimede hulka. Tema vegetatsiooniperiood on lühike – vaid mõned nädalad. Esmalt rõõmustab ta õrnade õitega, umbes kahe nädala pärast need närbuvad ja peagi närtsivad ka lehed.

Lumikellukese sibul on väike – 2–3 cm. See moodustub eelmise ja üle-eelmise aasta soomustest, sellel on ka uuenduspung. Soomused tekivad igal aastal – kolm hooaja jooksul. Nende kaenlas peituvad sibula tütred.

Igal kevadel ilmuvad sibulatest üheskoos pikad lineaarsed lehed. Samal ajal ilmuvad ka pungad. Nende õievarred kasvavad lehtedest kõrgemaks, mis justkui taanduvad tagaplaanile, võimaldades maailmal imetleda esimesi kauneid õisi. Tõsi, pärast õitsemist hakkavad lehed aktiivselt kasvama ja võivad ulatuda 20 cm pikkuseks ja kuni 3 cm laiuseks. Erinevate lumikellukeliikide lehtede tipud on kas teravad või ümarad.

Lehtede värvus võib olla nii heleroheline, isegi kollaka varjundiga, kui ka tumeroheline. Lehelabad on matid ja läikivad, justkui kaetud rasva- või vahakihiga. Mõnedel taimeliikidel on leht sile, teistel aga kurruline.

Õierao on torujas ja tavaliselt läikiv. Ümbrisleht koosneb kolmest välimisest valgest lehekesest, mis on üsna pikad – kuni 3 cm – ja kolmest sisemisest.

Tolmukad asuvad sügaval õie sees. Taime tolmeldavad varajased putukad – mesilased, kärbsed, liblikad. Juba mais valmib vili – üsna lihav ja mahlane kupar, mille sees, klappide taga, peituvad ümmargused seemned.

Lumikelluke kasvab kogu Euroopa territooriumil, välja arvatud karmid põhjapiirkonnad, samuti Väike-Aasia piirkondades. Eriti palju taimeliike leidub Kaukaasias. Just Kaukaasia jalamid on lumikellukese kodumaa, kust ta on levinud teistele aladele.

Liigid

Lumikellukesel on 19 liiki, millest suurem pool – 12 – kasvab Venemaa ja lähisriikide territooriumil.

Voronovi lumikelluke on saanud nime Kaukaasia taimede suure spetsialisti, botaaniku J. N. Voronovi järgi. Just seda taimeliiki kasvatatakse ja kasutatakse meditsiinilistel eesmärkidel. See erineb erkkannroheliste läikivate lehtedega, millel on kergelt kollakas varjund. Lehed on kergelt pikuti pooleks 'volditud', mistõttu on alumisel küljel nn kiil. Pärast õitsemist kasvavad lehed kuni 22 cm pikkuseks, kalduvad keskosast, kus asub õievars, ja keerduvad kalde suunas.

Õievars kasvab kuni 15 cm kõrguseks, sellel paikneb umbes 4,5 cm pikkune õis. Voronovi lumikellukese õitsemisperiood on veebruar või märtsi algus. Viljad valmivad mais ja juba juunis taim sureb.

Seda liiki lumikellukest leidub ainult Kaukaasias. Tema levila ulatub piki Musta mere idarannikut ja hõlmab veidi Türgit. Veepiirist ei eemaldu ta kaugele, kuid lõunapoolsemates piirkondades võib tõusta mägedesse, mis asuvad umbes 40 km kaugusel rannikust. Tema keskkond on laialehelised niisked metsad.

Valge lumikelluke iseloomustub hallikate lehtedega, mis näivad olevat kaetud vahakihiga; pärast õitsemist venivad need kuni 25 cm pikkuseks. Valgete kroonlehtede otstel on roheline kabjakujuline laik.

Kuna tema levila on üsna lai – Kesk- ja Ida-Euroopa riikidest kuni Taga-Kaukaasiani, siis on ka õitsemisaeg venitatud liikumisel lõunast põhjapoolsematesse piirkondadesse – jaanuarist aprillini.

Looduslikes tingimustes imetlevad seda paljude Euroopa riikide elanikud – Saksamaast, mis on põhjapoolseim riik, kus valge lumikelluke kasvab, kuni Itaaliani, sealhulgas Sitsiiliani. Kõige lõunapoolsemad laiuskraadid, kus see taim pole haruldane, on Türgi. Venemaa territooriumil võib seda kohata Dooni lõunavoolu piirkondades.

Valget lumikellukest võib näha nii metsaservadel või põõsastikes kui ka vabadel avamaadel – eelmäestikest kuni alpiinse mäestikuvööndini. See taim on looduse varaseim mesitaim, millelt mesilased korjavad nektarit juba isegi veebruaris.

Kitsalehine lumikelluke on väga sarnane oma sugulasele – valgele lumikellukesele, kuid pisem. Teda leidub ainult Kabardi-Balkaarias – ta kasvab põõsastike seas mägede põhjanõlvadel üsna märkimisväärsel kõrgusel – kuni 700 m üle merepinna. Massilise korjamise tõttu kimpude jaoks on taim väljasuremisohus ja seetõttu kantud Venemaa punasesse raamatusse.

Elwesi lumikelluke on nime saanud inglise botaaniku Henry John Elwesi järgi. Just tema leidis ja kirjeldas esimesena seda taimesorti aastal 1874. Tema lehed võivad olla nii rohelised kui hallikad, nende tippudel on väike kübarake. Õied on väikesed, kuni 2 cm pikkuste kroonlehtedega, mille alusel ja tipul on roheline laik. Levinud Bulgaarias, endise Jugoslaavia idapoolsetel aladel, kõigis Türgi piirkondades peale idaosa ning Egeuse mere saartel. Seda kasutatakse laialdaselt dekoratiivaianduses.

Lapikulehine lumikelluke võib kohata ainult Põhja-Osseetia ja Gruusia mäginittudel ja kuristike nõlvadel, mujal maailmas ta ei kasva. Tema sibul on üks suurimaid kõigi lumikellukeste liikide seas – kuni 5 cm pikk ja umbes 4 cm läbimõõdus, soomused valged. Läikivad lehed on tiheda tumerohelise värvusega, lamedad ja laiad, selgelt eristuva varrega. Pärast õitsemist kasvavad nad kuni 25 cm pikkuseks ja nende laius on üle 3,5 cm. Õievars jätkab pärast õitsemist kasvu ja venib kuni 22 cm pikkuseks, kusjuures tavaliselt ei ületa ta 15 cm. Lapikulehise lumikellukese õitsemisperiood on aprill ja mai.

Volt-lumikellukest iseloomustavad kõhrjad voltjad tömbid hallikasrohelised lehed. Need näivad olevat kaetud vahaja kirmega ning pärast õitsemist muutuvad nad rasvaseks. Õievars tundub samuti vahajas olevat, õied on suured, kuni 5 cm pikkuste kroonlehtedega. Alguses on need oluliselt pikemad kui õieraag, kuid õieraag kasvab õitsemise ajal edasi ja saavutab lõpuks vajaliku pikkuse.

Lumikelluke õitseb märtsis ja aprillis ning sellel on sügav ja tugev lõhn. Tema leviala hõlmab Moldova, Krimmi ja Rumeenia mägesid ja mäejalamil, kus ta kasvab metsaservadel ja põõsastikes. See taimeliik on aednikele niivõrd meeldinud, et nad on aretanud selle põhjal 10 dekoratiivse lumikellukese sorti, mis on hästi kohanenud Venemaa aedades.

Kuninganna Olga lumikellukesel on üsna väike ovaalne sibul – mitte üle 2 cm pikk ja 1,5 cm läbimõõdus. Seda liiki lumikellukest eristab see, et tema lehed ilmuvad maailma mitte kevadel, vaid sügisel, kaua pärast õitsemist, septembris ja oktoobris. Õied on keskmise suurusega, kuni 2,5 cm pikkuste kroonlehtedega. See lumikelluke kasvab Kreeka lõunaosa nulu- ja kuusemetsade servadel.

Kogumine ja säilitamine

Meditsiinilisest seisukohast peetakse kõige väärtuslikumaks lumikellukese sibulat, selle korjamine toimub aprillis või mais. Kuid kuna lumikelluke on tunnistatud ohustatud taimeks ja paljud selle liigid on kantud föderaalsesse ja regionaalsetesse Punastesse raamatutesse, on parem korjata maapealseid osi – õisi ja lehti. Ka neil on palju raviomadusi.

Oluline on mitte eksida ja korjata taime ainult siis, kui ollakse täiesti kindel, et see on lumikelluke. Kõige kindlam on minna korjama kohtadesse, kus lumikelluke kasvab massiliselt, üsna tihedalt ja paksult.

Enne ravimtaimele minekut tuleb hankida kindad, milles toorainet koguda, et mitte mürgitada tugevatoimeliste ainetega, mis sisalduvad sibulates, lehtedes ja õites.

Korjamiseks tuleb valida päikesepaisteline, soe ja selge ilm. Tööd on parem alustada enne lõunat, kui kaste on juba kuivanud.

Ravimtooraine kogumise konkreetne kuupäev tuleb määrata selle järgi, millises õitsemise faasis on õis. Kõige parem on mitte viivitada ja alustada korjamist kohe, kui pungad on just avanenud. Mitte mingil juhul ei tohi oodata, kuni õitsemine hakkab lõppema ja hakkavad moodustuma seemnekuprad.

Kõiki taimi ei tohi järjest korjata – sel juhul ei taastu lumikellukese populatsioon selles kohas kunagi. Sibulad tuleb pärast üleskaevamist põhjalikult mullast maha raputada, lõigata oksakääridega juured ära, pesta tooraine ja kasutada värskelt. Sibulatest saab teha mahla või vee- ja alkoholileotisi.

Taime roheline osa tuleb lõigata samuti õitsemise ajal, laotada paberile või puuvillasele riidele hästi ventileeritaval verandal või lihtsalt varjualuse alla, et vihm ligi ei pääseks. Pärast kuivatamist jahvatada pulbriks, millest seejärel valmistada keetmisi ja veeleotisi. Hoida hästi suletud klaasnõus aasta jooksul.

Enne kui hakkate ravimtoorainest tervendavaid segusid valmistama, tuleb veenduda, et ürt pole riknenud. Purgi avades, kus pulbrit hoitakse, tuleb seda nuusutada. Mingit kõrvalist lõhna ei tohi olla – ainult taime aroom. Samuti tuleb pöörata tähelepanu välimusele ja värvusele ning kasutada ainult seda toorainet, mis on säilinud veatult.

Lumikellukese raviomadused

Lumikellukeses pakub suurimat meditsiinilist huvi alkaloid galantamiin. See on taime põhikomponent, millel ravimeetodid põhinevad.

1. Galantamiini peetakse ainsaks vahendiks polüomüeliidi (lastehalvatuse) ja tserebraalparalüüsi sümptomite ravis. Alkaloidi efektiivsus on tunnustatud ka radikuliidi, polüneuriidi, müopaatia põhjustatud vaevuste leevendamisel, samuti keha taastamisel pärast tõsiseid vigastusi, mis on mõjutanud motoorseid närve, eriti taastumisperioodil pärast liiklusõnnetusi. Selle kasutamine tuleneb galantamiini võimest taastada ühendusi närvi- ja lihassüsteemide vahel, mis mängib olulist rolli käte ja jalgade liikuvuse parandamisel. Pealegi on lumikellukese efektiivsust korduvalt kinnitatud praktikas pärast Suurt Isamaasõda toimunud poliomüeliidipuhangu ajal, kui muid vahendeid selle ohtliku haiguse vastu lihtsalt polnud saadaval.
2. Lumikellukepõhised segud, mis on valmistatud selle mis tahes osadest – sibulast õiteni, aitavad vähendada epilepsiahoogude sagedust, leevendavad krampe, rahustavad närve, siluvad hüsteerilist seisundit, vabastavad unetusest ja soodustavad tervislikku sügavat und.
3. Tänu galantamiini võimele alandada vererõhku kasutatakse seda hüpertensiooni algastmete raviks. Südamehaigused on veel üks ravimtaime kasutusvaldkond.
4. Galantamiin soodustab soolestiku peristaltika paranemist ja stimuleerib süljeeritust, seetõttu saab seda kasutada seedimise parandamiseks. Günekoloogias on lumikellukese alkaloid samuti nõutud: see aitab leevendada naiste suguelundite põletikke ning kõrvaldab menstruaaltsükli probleeme, eriti kui need on seotud vähese ja valuliku menstruatsiooniga.
5. Lumikelluke näitab häid tulemusi nahaprobleemide – nagu seenhaiguste või sügeliste – vastu, kuna see ravimtaim omab antimükootilisi võimeid.
6. Furunkulite ja mädapaise korral tulevad sellel põhinevad segud samuti hästi toime; nende toime aluseks on galantamiinile omane antiseptiline toime. Nende probleemide kõrvaldamiseks kasutatakse välispidiselt lumikellukese keetmisi ja tinktuure. Tänu antiseptilisele toimele kasutatakse neid ka seespidiselt – neid kasutatakse täiendava vahendina külmetuse ja bronhiidi ravis. Kurgumandlite põletiku (angiini) korral võib selle taime preparaatidega kuristada.

Lumikelluke rahvameditsiinis

Kõige sagedamini määravad rahvaravitsejad lumikellukese koostisi välispidiseks kasutamiseks, ja tavaliselt on need alkoholi- või veetinktuurid sibulatest või taime rohelistest osadest. Kuid nende ravimarsenalis on ka vahendeid sisemiseks tarvitamiseks.

Tähtis on meeles pidada, et pärast lumikellukese baasil valmistatud ravikoostiste välispidist kasutamist tuleb pesta veega nii manustamiskohad kui ka käed – et vältida ebameeldivaid mürgistussümptomeid.

Paistest ja kärntõvest

Selle tinktuuri valmistamiseks on vaja lumikellukese sibulaid. 10 g sibulate kohta võtta 1 l lahjendamata meditsiinilist piiritust. Sibulaid kergelt noaga purustada (seda tuleb teha kinnastes, et vältida mürgitust) ja valada piiritusega puhtasse klaasanumasse – näiteks purki. Purk tihedalt sulgeda ja panna kuuks ajaks pimedasse jahedasse ruumi tõmbama. Kui tinktuur on valmis, see filtreerida ja hoida, tehes purgile kindlasti märkuse, et tegemist on mürgise vahendiga.

Sellist koostist kasutatakse naha raviks seeninfektsioonide korral, samuti kui nahka on kahjustanud keemised või sügelised.

Liigesevaludest

Sellise tinktuuri valmistamiseks, mis leevendab valu suurtes ja väikestes liigestes ning radikuliidi korral, võib võtta 50 g sibulaid või 100 g lehti. Ravimtooraine purustada ja valada puhta meditsiinilise piiritusega (üks liiter). Panna kuuks ajaks pimedasse jahedasse kohta tõmbama. Seejärel filtreerida ja kasutada kompressidena. Et nahka mitte põletada, panna kompressi mitte kauemaks kui 15 minutiks. Võib lihtsalt hõõruda tinktuuriga valulikke kohti.

Neerupealiste töö parandamiseks

Neerupealiste tegevuse normaliseerimiseks kasutatakse õitest tinktuuri. Neid tuleb korjata üsna palju – umbes 80 g õisi koos õievartega. Värske tooraine valada klaas- või keraamilisse nõusse poole liitri kvaliteetse viinaga. Lasta tõmmata kohas, kus anumale ei lange päikesekiired, 40 päeva. Seejärel tinktuur filtreerida ja tarvitada 3 korda päevas enne sööki. Korraga võib võtta mitte rohkem kui 20 tilka. Maitse parandamiseks võib vahendi võtmist kombineerida poole teelusikatäie meega.

Seennakkuste raviks

Juba ammustest aegadest kasutavad rahvaravitsejad lumikellukese külma veetõmmist seenhaiguste vastu võitlemiseks. Selle valmistamiseks tuleb värskelt korjatud taimelehed (kolm väikest kimpu) valada 3 l külma veega ja jätta 12 tunniks seisma. Selle aja möödudes on jalavanni koostis valmis. Seda on parem valmistada hommikuti, et kasutada igal õhtul – kuni seeninfektsiooni sümptomid kaovad. Protseduuri kestus on kuni 20–30 minutit. Enne jalgade ravimvahendisse asetamist tuleb see soojendada mugava temperatuurini.

Liigesevalu korral

Taime lehtede ja õite keetis on efektiivne nii suurte kui ka väikeste liigesevalude korral. Selle valmistamiseks on vaja taime maapealseid osi – lehti ja õisi. Keetke hea kimp taime veerand tundi pooles liitris vees. Kui see on jahtunud soojaks, kurnake, leotage marli või puuvillast riidetükki ravimsegus ja pange kompressina probleemsetele kohtadele. Ärge hoidke sellist kompressi kauem kui 15 minutit – võib tekkida põletus. Parem on protseduur teha enne magamaminekut, et siis kohe mässida haige liiges sooja salli või rätikuga terveks ööks.

Tsüstiidi ja püelonefriidi korral

Lumikellukest kasutavad rahvaravitsejad eritussüsteemi – neerude ja põie – põletiku, nagu tsüstiit või püelonefriit, raviks. See segu aitab ka vabaneda enureesist või sagedasest ja kontrollimatust urineerimisest. Selle valmistamiseks on vaja pulbrit taime kuivatatud lehtedest ja õitest. Valage 300 ml keevat vett 10 g ravimpulbrile ja pange segu vesivannile, kus seda soojendada 20 minutit. Eemaldage, jahutage ja kurnake. Jooge 5 g (või teelusikatäis) 3 korda päevas. Samaaegselt selle vahendi võtmisega tuleb juua palju vedelikku. Tulemuseks on infektsiooni edukas eemaldamine neerudest ja põiest.

Liigesevalu salv

Kõiki ettevaatusabinõusid järgides riivige või blenderdage klaasitäis ravimtaime sibulaid. Segage saadud puder kitserasvaga (5 klaasi) kuumakindlas nõus. Katke kaanega ja pange 3 tunniks ahju, kus hoidke segu umbes 150 kraadi juures. Kui saadud salv on jahtunud, saab seda kasutada mitte ainult liigesevalude leevendamiseks, vaid ka nahaprobleemide – sügeliste, seeninfektsiooni, paise – raviks. Seda tuleb kasutada iga päev – enne öösel magama minekut. Protseduuride arv sõltub haiguse kestusest, hõõrumist jätkake kuni selle tunnuste kadumiseni.

Nahaprobleemide raviks

Korjake lumikellukese õisi (üks klaasitäis), ajage need hakklihamasinast läbi. Jaotage saadud puder ühtlase kihina puuvillasele riidele ja pange kompressina haigele liigesele või seenest kahjustatud nahapinnale. Katke pealt kilega, protseduuri kestus – 15 minutit.

Ägeda liigesevalu korral

Purustage blenderiga peotäis lumikellukese õisi (koos õievartega). Pange puder aplikatsioonina liigesele, mis ei anna rahu. 15 minuti pärast loputage ravimvahend puhta veega maha. Lumikelluke leevendab valu, vähendab põletikku.

Hambavalu vastu

Kui hammas valutab või põsk on paistes pärast seda, kui hambaarst on hamba eemaldanud, aitab suuloputus lahjendatud lumikellukese tinktuuriga. Sellist vahendit tuleb valmistada erilisel viisil. Valage 80 ravimtaime õit viinaga (0,5 l). Asetage pudel seguga päikeselisele aknalauale 40 päevaks. Raputage tinktuuri iga päev. Kui see on valmis, filtreerige vedelik ja hoidke seda – nüüd pimedas jahedas kohas. Suuloputuseks lahjendage teelusikatäis vahendit keedetud vees. Valulikule hambale võite panna 15 minutiks tinktuuriga niisutatud marlitampooni.

Terapeutilise toime tugevdamiseks täiendage protseduuri vahendi suukaudse võtmisega: 3 korda päevas, enne sööki, jooge 20 tilka. Jooge veega, milles on lahustatud mett (pool teelusikatäit 100 ml vedeliku kohta).

Alaseljavalu korral

See vahend ravib mitte ainult ishiast ja artriiti, vaid ka sooleatooniat. Võtke 20 g kuiva pulbrit ravimtaimest, valage peale 0,5 l keeva vett ja hoidke vesivannil 15 minutit. Jahutage, filtreerige ja võtke teelusikatäis 2–3 korda päevas. Ravi kestus sõltub haiguse raskusastmest ja kaugelearenenud staadiumist. Lõpetage vahendi võtmine pärast täielikku paranemist. Sama koostis sobib ka leevendamaks seisundit lastehalvatuse, ajuhalvatuse ja onkoloogiliste haiguste puhul – kuid ainult abivahendina, lisaks raviarsti välja kirjutatud apteegipreparaatidele.

Tervendavate segude liigid

Tõmmis

Lumikellukese külma tõmmist kasutatakse vannide jaoks, mida soovitatakse nahahaiguste ravimiseks. 5 liitri vee kohta võtke 3 suurt kimpu ravimtaime lehti ja õitega õievarsi. Valage toorainele vesi ja laske tõmmata 12 tundi. Enne protseduuri filtreerige vedelik ja valage see vanni vette. Lamage tervendavas vees 15 minutit mugaval temperatuuril. Väga kuum vesi ei sobi vanniks. Protseduuri lõpus loputage end duši all.

Tinktuur

Kaks väikest lumikellukese kimpu kas jahvatage hakklihamasinas või purustage blenderiga pastaks. Valage peale klaas head viina. Laske vahendil tõmmata 10 päeva jahedas pimedas kohas. Kurnake ja hõõruge saadud tinktuuriga valutavaid põlvi, õla- või küünarliigeseid, alaselga, sõrmi. See tervendav segu päästab nii ägeda valu kui ka tõmbuva valu korral ning leevendab seisundit, kui jalgades on tunde raskust.

Keetis

Keedake tass hakitud värsket lumikellukese rohelist (lehed ja õied koos õievartega) 15 minutit pooles liitris vees, kaane all tihedalt suletuna. Pärast jahtumist kurnake, leotage marli või pehmet puuvillast riiet keeduses ja pange sidemena põletikulistele liigestele või seentest või sügelistest mõjutatud nahapiirkondadele. 15 minuti pärast eemaldage side. Kui vahendit kasutati liigese raviks, mähkige see pärast protseduuri sooja salli sisse. Sooja mähkimist pole vaja, kui ravitakse nahaprobleeme.

Vastunäidustused

Enne kui hakkate kodus lumikellukesel põhinevate tervendavate segudega ravima, peate konsulteerima oma raviarstiga.

Ravimtaimest valmistatud vahendi sisemisel kasutamisel on kohustuslik järgida täpset annust ja võtmisgraafikut. Üleannustamine on äärmiselt ohtlik, sest taim sisaldab alkaloide.

Lumikellukese vahendeid ei tohi kasutada patsiendid, kes on hiljuti põdenud epilepsiahoogu, samuti need, kellel on diagnoositud: stenokardia, teise või kolmanda astme hüpertensioon, südame isheemiatõbi – see võib põhjustada südamerütmi häireid. Lumikellukesel põhinev segu ei too kasu, vaid kahju neile, kellel on bronhiaalastma või sagedased soolekoolikud ja hüperkineesid.

Lumikellukest on rangelt keelatud kasutada rasedatel ja imetavatel emadel. Alla 16-aastastel lastel on sellel põhinevad vahendid samuti keelatud.

Lumikellukesega segude väline kasutamine võib põhjustada põletusi tundliku nahaga inimestel. Seetõttu ärge hoidke kompresse kauem kui veerand tundi.

Mitte mingil juhul ei tohi selle ravimtaime põhiseid segusid kasutada lihtsalt ennetuseks, see on tugev ravim.

Üleannustamise korral võib tekkida tugev mürgistus lumikellukeses sisalduva galantamiini tõttu. See väljendub kohe peapöörituse, süljeerituse ja südamerütmi aeglustumisena.

Lumikellukese foto