Karagana lakaga: raviomadused ja vastunäidustused

Inimesed on lehtpõõsale karagana lakaga välja mõelnud veel mitu nime, seda kutsutakse lakaga põõsaks, kaameli sabaks või lihtsalt lakakeseks. Kõik need sõnad on inspireerinud selle taime okste kuju, mida botaanikud liigitavad Liblikõieliste sugukonda. Karagana on välimuselt üsna silmapaistmatu, kuid sellel on palju kasulikke omadusi.

Keemiline koostis

Iga karagana lakaga osa sisaldab tervet hulka inimesele kasulikke aineid.

1. Nii leidub okstes ja lehtedes parkaineid ehk tanniine, mis mõjuvad soodsalt seedimisele: aitavad organismil lahendada kõik sooleprobleemid, eemaldada mitmesuguseid mürgiseid ladestusi ja paremini omastada kasulikke aineid.
2. Taime juured on rikkad saponiinide poolest. Need glükosiidide hulka kuuluvad keerulised ühendid on röga eritust soodustava toimega, mõjudes ergutavalt hingamissüsteemile, kiirendades lima moodustumist, mis soodustab bronhide kiiremat puhastumist ja infektsioonist vabanemist. Lisaks on saponiinidel diureetiline ja lahtistav toime, need stimuleerivad hormoonide sünteesi ja aitavad puhastada verd kolesteroolist, mis moodustab veresoonte seintele naastud.
3. Taime maapealne osa sisaldab tervet rida kasulikke aineid, ja esimesteks selles reas on flavonoidid – kvertsetiin, müritsetiin ja isorhamnetiin, mis paistavad silma võimega aktiveerida seedimises osalevate ensüümide tegevust. Lisaks on need suurepärased antioksüdandid ja antikantserogeenid. Need aitavad toita kudesid ja elundeid hapnikuga, tugevdavad veresooni ja leevendavad turset, omavad immuunmodulleerivat, veresooni tugevdavat ja veresooni laiendavat toimet.

Sellised karagana lakaga komponendid nagu alkaloidid on üleannustamise korral ohtlikud, mõjudes negatiivselt psüühilisele seisundile, kuid samal ajal täidavad nad lubatud annustes suurepäraselt inimorganismi kaitsmise funktsiooni kahjulike haigusi põhjustavate bakterite eest. Need osalevad närvi-, südame-veresoonkonna- ja hingamissüsteemide arenguprotsessides. Need ained näitavad tõhusust pahaloomuliste kasvajate ravis.

Taime okstes ja lehtedes sisalduvad kumariinid omavad mitmeid kasulikke toimeid, sealhulgas tapavad haigustekitajaid – mikroobe, seeni, baktereid ja viirusi, mistõttu võib neid kasutada nii bakteriaalsete kui ka viiruslike haiguste raviks. Kumariinid laiendavad veresooni, leevendavad valu, eemaldavad toksiine ja jääkaineid ning rahustavad erutatud närve. Lisaks peetakse kumariine heaks vahendiks vähktõve probleemide lahendamisel, kuna need pärsivad vähirakkude arengut ja jagunemist.

Veel üks karagana koostisosa on orgaanilised happed. Need on tunnustatud antioksüdandid. Lisaks parandavad nad aktiivselt soolestiku tööd, aeglustades mädanikebakterite arengut, vähendades käärimist seedetrakti jämesooles, stimuleerides peristaltikat, normaliseerides seeläbi roojamist, ning ergutavad maomahla teket.

Suhkrud kuuluvad samuti taime koostisesse; need annavad organismile energiat.

Järgmine oluline komponent ravimtaimes on steroolid. Nende puudus inimorganismis annab kiiresti tunda immuunsuse nõrgenemise, hammaste, küünte ja juuste olulise halvenemisena. Steroolide vähesuse korral tunneb inimene end jõuetuna, närvisüsteem kurnatakse, mis väljendub järskude meeleolumuutuste või täieliku apaatsusena; ilmnevad esimesed varajase enneaegse vananemise tunnused. Ateroskleroosi põhjuseks võib samuti olla steroolide puudus.

Karagana koostises olevatest vitamiinidest tuleb märkida karoteeni ja askorbiinhapet.

Välimus ja kasvukoht

Esmapilgul tundub, et ülespoole kasvavad, kergelt kumerad, justkui saablid, ja mittehargnevad tüved on tihedalt lehtedega kaetud. Lähemal vaatlusel on tumedatel hallidel okstel-tüvedel lisaks noortele lehtedele näha sageli paiknevaid, juba surnud leherootsusid eelmisest aastast. Need on teravad nagu okkad ja ulatuvad mõnikord 7 cm pikkuseks.

Lehed on altpoolt ehk alumisel küljel karvased ja valkjad, pealtpoolt aga tumerohelised. Väikesed lehekesed, paiknedes paarikaupa 4–6 kaupa, on koondunud suuremateks lehtedeks.

Taime üksikud õied on ümbritsetud abilehtedega, mis samuti nagu lehedki on kaetud valgete karvakestega. Õitel endil on kellukjast torujad tupplehed; need on tavaliselt roosakate, kollakate ja valgete toonidega, mitte liiga suured – umbes 3 cm. Taim õitseb juunis-juuli alguses, seejärel valmib vili – karvane kaun pikkusega kuni 4 cm, laiusega 5–7 mm, kõva ja terava tipuga. Sees on ümmargused seemned, mis valmivad augustiks; selleks ajaks omandavad nad pruunika värvuse.

Looduslikes tingimustes Venemaa Föderatsiooni territooriumil võib taime kohata Burjaatias, Ida-Siberis – Krasnojarski krais ja Taga-Baikalis, Altais, Sajanides, Jakuutias, Tõva Vabariigis ning Kaug-Idas. Ta kasvab ka Venemaaga piirnevatel aladel – Kesk-Aasia riikides, Tiibetis, Mongoolias, Hiinas, Bhutanis, Nepalis ja Indias, samuti mitmes Põhja-Ameerika osariigis.

Karagaana kasvab kõrguseks 30–100 cm. Ta eelistab päikesepaistelisi kohti ega talu varju, kasvab kuivadel ja kivistel, liivastel või savistel muldadel. Tavaliselt paikneb ta küngaste nõlvadel, mägedes, mägisteppides, okasmetsades, põõsastikes, jõgede lähedal asuvates kruusastikes. Taim paistab silma erakordse vastupidavuse ja elujanu poolest, taastub pärast põuda.

Karagaana grivastajat peetakse haruldaseks ja ohustatud taimeks, seepärast on ta kantud mitmete piirkondade punastesse raamatutesse, eelkõige Irkutski oblasti ja Burjaatia omadesse.

Liigid

Karagaana perekonnas on erinevatel andmetel 70–80 liiki. Karagaana grivastajat peetakse üheks kõige kõrgemaks, tavaliselt kasvab ta kuni 1 m kõrguseks. Ja see on ainus kõigist liikidest, mida kasutatakse meditsiinilistel eesmärkidel. Mõned rahvapärased tervendajad kasvatavad teda isegi spetsiaalselt oma koduaedades, et seda ravimina kasutada.

Kuid palju suurem on temast puukaragana. See liik võib olla nii lehtpõõsas kui ka puuke, ulatudes 4–7 m kõrguseks. 19. sajandil nimetati teda herneakatsiaks, herne-akatsiaks, Siberi akatsiaks. Tema kasvuala on Altai, Sajaani, Lõuna-Uurali, Kaukaasia, sealhulgas Gruusia piirkondade metsaalad. Teda võib kohata ka Kesk- ja Ida-Kasahstanis. Erinevalt harjaskaraganast on puukaragana üsna varjutaluv, seepärast kasvab ta metsaservades, parkides ja alusmetsas.

See karagaana liik on dekoratiivsem tänu üsna suurtele kollastele õitele, õitsemise ajal ei ole nende tõttu lehti peaaegu näha, mistõttu taim paistab täiesti kollasena. Sel perioodil kogunevad põõsa juurde kõik lähiümbruse mesilased, seda taime hindavad mesinikud ja metsmesinikud meedomaduste tõttu. Ning oma dekoratiivsuse tõttu on see juurdunud aedades ja parkides, aednikud on õppinud seda suurepäraselt pügama, ning sellest saavad kaunid tihedad hekid. Pealegi võivad sellised hekid oma juurtega isegi nõlvusid tugevdada.

On veel üks kasutusvaldkond selle karagaana sordi jaoks: tänu tugevale ja painduvale puidule kasutatakse tema oksi korvide ja erinevate meisterdiste punumiseks, temast tehakse luudasid ja harjasid.

Sküütia karagaana. See taimeliik on madal – mitte üle 40 cm. Ta on vähem okkaline kui tema sugulased ja oluliselt rohkem harunev, kusjuures tema oksad on peenikesed ja painduvad. Sküütia karagaana kasvab Ida-Euroopa lõunaosas – Moldovas, Musta mere piirkondades ja Alam-Doni ääres. Aluspinnana eelistab ta tavaliselt kivist lubjakivipinnast, kuid teda leidub ka mustmulladel, soolasisaldusega muldadel. Ta talub hästi põuda, kuid on tugevalt vastuvõtlik kahjurputukatele, mistõttu pole ta laialt levinud.

Põõsas-karagaana kasvab kerajas põõsana ja ulatub 2 m kõrguseks. Tema koor on väga omapärase välimusega: see on kollakashall või rohekashall ning kõikjal kaetud õhukeste heledate, peaaegu valgete triipudega. Ta on üsna levinud kogu Euroopa-Venemaa territooriumil, samuti Siberis, Kaug-Idas, Kesk-Aasia riikides ja üksikutes Ameerika osariikides. Tavaliselt hõivab ta suuri alasid, kus ta kasvab pideva taimestikuna, eelistades metsa- ja metsastepi vööndeid ning mägiseid piirkondi.

Ussuuria karagaana on samuti põõsastaim, kuid kompaktsem kui põõsas-karagaana. Ta ei tõuse kõrgemale kui 1 m. Tema õitsemisprotsess on väga huvitav: alguses muutuvad kollased õisikud peaaegu punaseks. Looduslikes tingimustes esineb teda ainult ühes kohas – Venemaa territooriumil, Primorjes.

Kääbus-karagaana. Tema nimi räägib iseenda eest: see väike põõsas õhukeste õrnade okstega ei saa olla kõrgem kui 1 m. Ta õitseb kaua, peaaegu neli kuud – maist kuni augusti lõpuni. Teine tema eripära on läikiv, sile kuldne koor ja lehed, mis on heledama tooniga kui sugulastaimedel. Tema kodumaa on Altai krai; siin asustab see põõsas mägede kruusaseid nõlvu mööda mägijõgede kallastel.

Okas-karagaana. See põõsas on keskmise kasvuga, umbes 1,5 m. Tema hargnevad võrsed on üsna tihti kaetud kuni 5 cm pikkuste okastega. Kasvab kivisel pinnasel, liivadel, soolakul, esineb Altai krai mägedes, Sajaanides, Burjaatia lõunaaladel, asustades kiviseid nõlvusid või kruusaseid veeriseid.

Oranž karagaana. Madal taim, mitte üle 1 m kõrge. Erineb selle poolest, et lehtede puhkemise ajal on need kollakasrohelised, seejärel omandavad loomuliku rohelise tooni. Selle karagaana liigi õied on kollased oranži läikega, millest tuleneb ka nimi. Ta moodustab tihedaid padrikuid Hiina loodeosa jõgede veeristel kallastel ja Tian Shani mägedes. Aednikud ja maastikuarhitektid kasutavad oranži karagaana dekoratiivsetel eesmärkidel.

Turkestani karagaana varieerub kõrguselt ühest meetrist kuni 2 meetrini. Väliselt on ta väga sarnane laki-karagaanale, välja arvatud koore värvus: Turkestani omal on selgelt rohelised toonid. Puutöö meistrid kasutavad selle liigi tugevat, tihedat ja rasket puitu inkrustatsioonide jaoks ning valmistavad sellest ka treimistooteid. Turkestani karagaana kasvab kõrgel mägiorgudes: Pamiiris ja Altais, Tian Shani lääneosas, Hiina põhja- ja läänepiirkondades.

Puu-karagaana 'Pendula' (nutv). See on sort, mille aednikud on saanud painduvate graatsiliste okstega põõsa poogimisel tüvele. Ta on erakordselt ilus nii mais, kui ta on õitest kollane, kui ka talvel, kui tema oksad on kaetud lumemütsiga. Nutv karagaana talub varju ega ole mullakoostise suhtes nõudlik.

Karagana Loorberi puuvorm – veel üks liik, mis on saadud aednike töö tulemusena. Peetakse põõsaks, kuid enamasti kasvatatakse tüvele, kasvab kuni 3 m. Tema võra meenutab väga kaussi, mille servades ripuvad painduvad oksad. Karagana Loorberi lehed on pikad ja peened, nagu lehise okkad. Üldiselt näeb võra välja kerge ja õhuline, varju sealt peaaegu ei tule. Üldilme tõttu nimetatakse seda taime mõnikord põhjamaa palmiks.

Kogumine ja säilitamine

Ravimitoormena kasutatakse laka-karagana kõiki osi – nii maapealseid kui ka juurt. Taime kogumisega tegeletakse igal aastaajal, isegi talvekuudel. Kuid kõige väärtuslikumaks peetakse kevadel kogutud toormet, nende kahe nädala jooksul, kui karagana õitseb, ja sügisel, kui ta on kogunud täiendavalt kasulikke aineid.

Juurt võetakse, kaevates kergelt ühelt poolt taime, lõigates väikese tüki ära ja mattes augu tagasi. Juure kogumisse tuleb suhtuda eriti hoolikalt, sest just sellest sõltub, kas see punasesse raamatusse kantud liik jätkab kasvamist või hukkub. Juurel võib näha väikseid valgeid pallikesi. See on normaalne, neisse kogub karagana lämmastikku. Selline juur on täiesti tervislik ja täiesti väärt ravimiks saama. Seda raputatakse mullast puhtaks, pestakse põhjalikult jooksva vee all ja laotatakse õhukese kihina varju tuuletõmbuses restidele, et toore puhuks ja kuivaks kõikidest külgedest üheaegselt.

Lehtedega okste kogumise kohta on kaks arvamust. Mõned taimetundjad ütlevad, et ei tohi kasutada metallist tööriistu, teised lõikavad ettevaatlikult oksalõikuriga või noaga, hoides maapinnast eemale, et mitte kahjustada juurt. Seejärel seotakse lõigatud toore väikesteks kimpudeks, mis riputatakse nööridele ruumi, kus on soe, kuiv ja hea tuul.

Olles taime oma kätega kogunud, võib olla kindel, et see on see õige laka-karagana, mitte kollane akaatsia, mida ebaausad müüjad mõnikord turgudel pakuvad.

Ravimtaim säilitab oma tervendavad omadused aasta – tingimusel, et seda hoiti kuivas kohas puuvillases kotis.

Karagana lakaga raviomadused

Ametlik meditsiin ei kasuta laka-karaganat ja see ei ole kantud Venemaa farmakopöasse, kuna see on ebapiisavalt uuritud ning puuduvad andmed kliiniliste uuringute kohta. Kuid seda on pikka aega kasutatud traditsioonilises Tiibeti meditsiinis ja ka rahvapäraste tervendajate poolt. Tänu laiale ravivate omaduste spektrile ja tugevale tervistavale toimele nimetasid mongolid seda taime kuldseks karaganaks.

1. Tiibetis on iidsetest aegadest saadik kasutatud ravimtaime palavikku alandava vahendina, samuti sellega vedeldati verd. Burjaatia ja Irkutski oblasti taimetarkade jaoks on karagaan asendamatu erineva päritoluga põletikuliste protsesside ravis, millest lihtsaimad on suuõõne, igemete ja kurgu, naha ja suguelundite limaskestade põletikud. Välispidiselt kasutatakse seda fistulite, tugevate verevalumite korral, sel viisil ravitakse nahahaigusi – nagu ekseem, mädased lööbed, akne, samuti neurodermatiit ja dermatoosid. Karagaan mitte ainult ei kõrvalda neid probleeme, vaid ei lase ka tekkida armidele ja keloididele haavade kohal.
2. Gripp, ägedad hingamisteede viirusinfektsioonid (ARVI) ja ägedad hingamisteede haigused (ARI), angiin ja tonsilliit – kõik need haigused, mida meditsiinist kaugel olevad inimesed on harjunud seostama külmetusega, ravitakse samuti karagaaniga.
3. Karagaani põletikuvastased ja haavu parandavad omadused on suurepäraselt avaldunud günekoloogiliste haiguste ravis. Ravimtaime abil tullakse toime emakakaela erosiooni ja healoomuliste moodustistega emakas, adneksiidi ja endometrioosi, menorraagiaga, seda määratakse valgevoolust vabanemiseks, menstruatsiooni regulaarsuse taastamiseks ja muude delikaatsete naiste probleemide lahendamiseks. Eelkõige määravad rahvaravitsejad sellest taimest valmistatud ravimeid naistele kiiremaks raseduse saabumiseks, kuna need aitavad mitte ainult vabaneda aeglaselt kulgevatest põletikulistest protsessidest, mis on viljatuse põhjuseks, vaid ka tasakaalustada hormonaalset taset naise kehas.
4. Lisaks põletikuvastasele omadusele on karagaanil ka kasvajavastane ja valuvaigistav ning radioprotektiivne toime – see tähendab võime kaitsta keha vähiravi kõrvaltoimete eest. Eriti tõhus on taim suguelundite, seede- ja hingamissüsteemi organite kasvajate korral. Seetõttu soovitatakse karagaani baasil valmistatud segusid täiendusena onkoloogi poolt määratud põhiravile farmaatsiapreparaatidega. Kogenud onkoloogid tervitavad reeglina selle ravipõõsa tõmmiste kasutamist intensiivse vähiravi ajal, kui läbitakse kiiritus- ja keemiaravi kursuseid.
5. Taime juurt soovitatakse veresüsteemi töö parandamiseks – selle abil saab alandada vererõhku ja parandada verevoolu.
6. Ravimtaime soovitatakse seedetrakti haiguste korral, mis on seotud limaskestade häirete ja põletikega – nagu mao- või kaksteistsõrmiksoole haavandid. Mõnel juhul on ravi nii edukas, et haiguse arengut algstaadiumis õnnestub peatada ainult karagaani baasil valmistatud vahenditega, ilma apteegifarmaatsiapreparaatideta.
7. Karagana määratakse väsimuse leevendamiseks, meeleolu tõstmiseks ja töövõime taastamiseks. Tänu rahustavale toimele on taim kasulik intellektuaalse töö tegijatele ja sportlastele, kes kogevad suuri vaimseid ja füüsilisi ülekoormusi. See tõstab immuunsust ja parandab organismi võimet haigustele vastu seista, mis on eriti väärtuslik kevad-sügisesel perioodil külmetus- ja viirushaiguste ajal ning võib leevendada hambavalu.
8. Teadlaste loomadel läbi viidud katsed on näidanud ka karagana maksa kaitsvaid omadusi. Seetõttu peetakse paljulubavaks jätkata ravimtaime uurimist hepatiidi või maksatsirroosi ravimeetodina.

Karagana lakaga rahvameditsiinis

Mitmete probleemide – näiteks haavade ja marrastuste – korral kasutatakse lakka-karagana (Caragana jubata) koostisi ainult välispidiselt, maohaavandi korral ainult seespidiselt. Mõne haiguse puhul soovitavad taimetargad kombineerida karagana baasil valmistatud vahendite sisemist ja välist kasutamist.

Radikuliidi vastu

Pange klaasi vette 2 suurt lusikat peeneks murtud karagana oksi, asetage pliidile ja keetke vaiksel tulel 4–5 minutit, seejärel laske tõmmata üks tund. Filtreerige ja jooge enne sööki veerand klaasi 3 korda päevas. Lisaks radikuliidile aitab tõmmis rahustada närve, taastada normaalset und ja alandada vererõhku hüpertensiooni korral.

Külmetushaiguste korral

Purutage 10 g karagana juuri, valage need klaasi vette ja asetage tulele. Keetke madalal kuumusel 5–6 minutit, laske tõmmata tund aega ja filtreerige. Soovitatakse juua külmetushaiguste, ülemiste hingamisteede haiguste ja gripi korral skeemi järgi: 3 korda päevas sõltumata toidukordadest – paar supilusikatäit. Ravi tuleb jätkata vähemalt nädal.

Sepsi korral

Retsept on väga sarnane eelmisega, kuid juure asemel tuleb võtta karagana oksi. Valage 10–12 g toorainet 200 ml veega, laske keema tõusta ja keetke 7 minutit, seejärel laske tõmmata tund aega, filtreerige ja jooge kolm korda päevas enne sööki – 2 supilusikatäit. Aitab sepsise korral põletikuvastase vahendina ning seda kasutatakse abiravimina põhilise medikamentoosse ravi kõrval.

Stomatiidi vastu

Vaja on 2 suurt lusikat purustatud ravimtaime juurt valada 300 ml keeva veega. Tihedalt suletud kaanega laske tõmmata kaks tundi, mähkides sooja rätiku sisse. Filtreerige ja kasutage suu loputamiseks stomatiidi, igemepõletiku korral. Seda koostist võib kasutada ka larüngiidi, farüngiidi ja tonsilliidi raviks. Kuristamiseks tuleb tõmmis soojendada leigeks, loputage kurku iga poole tunni järel vähemalt kolm päeva.

Kohaliku vahendina kasutatakse seda suguelundite põletikuliste probleemide korral ning ka nahaprobleemide kõrvaldamiseks.

Edasijõudnud hemorroidi vastu

Valmistage harjaskaragana keetis: pange tulel olevasse kulpi, milles on 250 ml keevat vett, 1 supilusikatäis peeneks murtud oksi. Keetke 10 minutit, laske tõmmata poolteist tundi, mähkides kulbi salliga soojuse hoidmiseks. Kurnake ja jagage saadud vedelik 3 portsjoniks, mis jooge, jaotades need ühtlaselt kogu päeva peale. Samaaegselt võib teha sellest keetisest kompresse: niisutage pehme puuvillane lapike tervendavas vedelikus ja asetage haigele kohale 15-20 minutiks.

Südamelihase tugevdamiseks

Lõigake või murrake taimeoksad väga peeneks. Võtke 2 supilusikatäit kuhjaga seda toorainet, lisage kruus, milles on 250 ml vett ja kuumutage tasasel tulel keemiseni. Kui keeb, keetke 5 minutit. Eemaldage kruus tulelt, mähkige sooja rätikusse ja laske tõmmata tund aega. Filtreerige ja võtke suu kaudu üks kord päevas 50-60 ml, parem öösel. Jooge ravim ja minge kohe magama, et pärast ravimi võtmist ei sööks midagi 8 tundi. See vahend aitab mitte ainult südamelihase tugevdamisel, vaid ka vererõhu alandamisel hüpertensiooni puhul ja stressist häiritud une parandamisel. Ravi kestus valitakse individuaalselt iga patsiendi jaoks vastavalt vajadusele.

Nahaprobleemide raviks

Valmistage Karagana alkoholitinktuur: lisage 100 ml heale 40° viinale purustatud toorainet (10 g). Laske tõmmata soojas ja pimedas ruumis suletud läbipaistmatus keraamilises või klaasnõus 8 kuni 10 päeva, segades sisu 2-3 korda päevas. Akne, haavandite või dermatiidist kahjustatud naha määrimiseks lahjendage tinktuuri veega vahekorras 1:10. Sama lahjendatud vahend aitab angiini, stomatiidi, gingiviidi või parodontoosi korral, loputage kurku või suud pärast iga sööki ja veel kord öösel.

Viljatuse korral

Kui viljatuse põhjuseks on aeglane põletikuline protsess, valage 2 suurt lusikatäit kuivatatud ja peeneks lõigatud Karagana grivasta juurt 300 ml keeva veega ja laske tõmmata 2 tundi. Seejärel kurnake tõmmis ja kasutage spritsimiseks. Parem ravige nädalavahetustel või puhkuse ajal, olles kodus, sest protseduuri tuleb korrata 4-5 korda päevas. Ravikuur on 10 päeva.

Palavikualandaja

Karagana tõmmist saab kasutada külmetuse korral, kui temperatuur on tõusnud. Seda tuleb valmistada nagu tavalist teed: loputage teekann keeva veega, pange sinna 2 supilusikatäit ravimtoorainet (võib kasutada nii juuri kui oksi). Kui see on tõmmanud 20-30 minutit, võib valada ja juua koos meega.

Kui temperatuur on väga kõrge, võib keetmisel lisada teekannu 10-15 pohlamarju või kitsepaju koort. Kõrgenenud temperatuur langeb kiiresti.

Tervendavate segude liigid

Tõmmis

1. Maohaavandi korral. Haavu parandav toime on tõmmisel, mis on valmistatud 10 g kuivatatud purustatud Karagana okstest ja 200 ml keeva vett. Valage keev vesi ravimtaimele, laske tõmmata pool tundi vesivannil, seejärel kurnake kohe. Võtke 1 supilusikatäis pärast sööki (3-4 korda päevas).
2. Kõrvetiste vastu. Peenestage 2 supilusikatäit kuivatatud lehti. Valage neile 250 ml keeva vett ja jätke 2 tunniks tihedalt suletud kaane alla tõmbama. Seejärel filtreerige hoolikalt ja jooge 2 supilusikatäit 2–3 korda päevas.

Tinktuur

Hemorroiidi vastu. 100 ml 70% alkoholi kohta võtke 10 g kuivi peeneks murtud karagana oksi. Valage ravimtaim alkoholiga ja laske tõmmata 10 päeva pimedas klaasnõus. Joo veerand tundi enne sööki 30 tilka, lahjendades neid vähese veega.

Tinktuuri võib kasutada suu loputamiseks, nahka määrida, kui seda mõjutavad vistrikud, haavandid, dermatiit. Selleks tuleb vahendit lahjendada veega vahekorras 1:15.

Keetis

Hüpovitaminoosi korral. Keetmise valmistamiseks on vaja taime kuivatatud koort ja juuri. 10 g peeneks lõigatud toorainet valage peale klaasitäis värskelt keedetud vett ja pange tulele. Keetke segu 8–10 minutit, laske tõmmata 3 tundi. Filtreerige. Enne vahendi võtmist tuleb seda soojendada, et see oleks soe. Ravi skeem – pool klaasi 2 korda päevas sõltumata söögikordadest. Joo vedelikku väikeste sipsidena.

Vastunäidustused

Karagana grivastaja võtmisel erilisi vastunäidustusi ei ole. See ei pruugi sobida mõnele patsiendile tekkinud allergia tõttu, kuigi sellised juhud on äärmiselt haruldased, või taimest pärinevate ainete individuaalse talumatuse tõttu.

Kuna taimsetel ravimkoostistel on vererõhku alandav toime, peavad hüpotooniaga patsiendid keetmiste, tõmmiste ja tinktuuride sisekasutusel olema ettevaatlikud.

Rasedatel ja imetavatel emadel soovitatakse karagana võtmisega oodata – vältimaks allergiliste ilmingute teket beebidel.

Igal juhul enne ravi alustamist tuleb konsulteerida oma raviarstiga.

Karagana foto