Kassinaeris: raviomadused ja vastunäidustused

Kassinaeris on mitmeaastane rohttaim, mis kuulub huulõieliste sugukonda. Ta on talvekindel ja niiskuslembene. Soodsates looduslikes tingimustes elab ta üle kahe aasta. Ta sisaldab umbes 2,5–3% eeterlikke õlisid, mis annavad tugeva sidrunilõhna.

Taime nimetatakse ka kassimündiks või -rohuks, glušnjakiks, haigusrohuks, lõhnavaks šandraks, põld-mündiks, mets-nõgeseks, šendaks ja šantaks. Vanad egiptlased võtsid kassinaerise esmakordselt kasutusele. Vaaraode maa elanikud kummardasid kasse ja kostitasid lõhnava rohuga karusloomi, kes elasid kõikjal templites. Egiptlased olid veendunud, et kaslased on jumalanna Basteti sugulased.

Keldi ravitsejad lisasid šanta nimekirja taimedest, mis tol ajal moodustasid ravitsemise aluse. Keskajal said enamikus Euroopa riikides šenda tuntuks oma põletikuvastaste ja valuvaigistavate omaduste tõttu, mida kasutasid laialdaselt arstid ja nõiad. Maagias kasutati haigusrohtu armastusloitsu või kaitsva talismanina.

Mets-nõgest nimetatakse sageli 'kassimündiks', sest taimel on kaslastele erutav toime. Kui loom nuusutab glušnjakit, algavad tal kohe aktiivsushood – hüpped, peapööramine, põrandal veeremine ja vali nurrumine. Kui kass on ülereaktiivne, siis tekib vastupidine efekt – ta rahuneb.

Teadusuuringutes on kirjeldatud autosoomset geeni, mis kontrollib kaslaste reaktsiooni tekkimist kassinaerisele. Töös räägitakse mitte ainult kodustatud, vaid ka metsikute esindajate – tiigrite ja lõvide – kohta. Kuid umbes kolmandik kogu perekonnast on geneetiliselt kassimündi suhtes tundetud – seda peetakse anomaaliaks.

Sarnane toime kaslaste organismile on seletatav eeterlike õlide sisaldusega, mis mõjutavad lemmikloomade retseptoreid ja hormonaalset tasakaalu. Mõnikord esineb kassidel kergeid lühiajalisi hallutsinatsioone – seoses neuronipurskega ajus. Kassipoegadele ei mõju münt üldse, kuni nad pole saanud 10–12 kuu vanuseks. Selles vanuses saavutab loom hormonaalse küpsuse. Mõõdukas kogus kassinaerist mõjub positiivselt kohevate lemmikloomade tervisele, seetõttu hammustavad nad aedades sageli taime lehti.

Keemiline koostis

Kassinaerise maapealsest osast võib leida eeterlikke õlisid:

• geraniaal;
• inerool;
• neraal;
• tsitraal;
• geranool
• tsitronellool;
• geranüülatsetaat.

Kasse tõmbavad ligi lenduvad nepetalaktooni komponendid – umbes 70%, nimelt karvakrool, dipenteen ja pulegoon. Šenda seemned sisaldavad umbes 30% rasvaõlisid. Lisaks eetritele on koostises:

• askorbiinhape ja ursoolhape;
• saponiinid;
• glükosidaasid;
• parkained;
• taimsed kibedused ja limad;
• limoneen.

Õigesti valitud annuse ja mõistliku kasutamise korral võib kassinaeris pakkuda hindamatut kasu inimorganismile. Hapete koostisosade tõttu normaliseerub vee-soola ainevahetus, suureneb ensümaatiline aktiivsus ning paraneb südame-veresoonkonna süsteemi elastsus ja toonus. Kuumtöötlus ei mõjuta kassinaerist, see tähendab, et taim ei kaota oma kasulikke omadusi keetmisel ega kuivatamisel.

Välimus ja kasvukoht

Rohul on hargnenud juur ja see kasvab 40–100 cm kõrguseks. Välise tunnuse järgi meenutab põõsas piparmünti ja melissi, mistõttu ebakogenud aednikud ajavad neid sageli segi.

Vars on püstine, arvukate harude ja lehtedega. Viimased on pikliku kolmnurkse kujuga ja suurte hammastega, kaetud udemega koos südajate alustega. Õied on kahehuulelised, koosnevad viiest osast, moodustavad valepöörise tüüpi õisikuid, millel on valge-lilla või sinakas-lilla varjund. Kultuurtaimedel on õied suuremad ja ilusamad, metsikutel aga väiksemad ja silmapaistmatumad. Pärast ontogeneesi lõppu hakkavad õite asukohtades tekkima kuprad, mille küpsemise ajal toimub isekülv.

Tuul kannab seemneid üsna kaugele, mistõttu kasvab taim ulatuslikult aladel, mis ulatuvad Lääne-Euroopa piirkondadest Põhja-Ameerikani. Kassinaerise tihnikuid on leitud Kaukaasia, Siberi, Kaug-Ida ja Kesk-Aasia laiuskraadidel.

Õitsemine algab juuni esimesel dekaadil ja lõpeb septembris. Kultuur on tagasihoidlik ja kasvab peaaegu kõikjal – nii mägedes kui ka tühermaadel, kuid mitte Antarktikas, eelistab kerget ühtlast mulda ega tervita eriti umbrohtude naabruses.

Põldmünt ei ole ainult metsik, seda kasvatavad sageli aednikud oma maatükkidel. Kassinaeris mitte ainult ei kaunista territooriumi, vaid toimib ka mesilaste söödana. Peen lõhn ja atraktiivne välimus võimaldavad kasutada kultuuri maastikukujunduses.

Liigid

On tuvastatud üsna suur hulk Šenda sorte. Aretajad kasvatavad peaaegu igal aastal mitu uut sorti. Peamised liigid, mida sageli aiamaal kohtab, on järgmised:

1. Sidruni- või kassinaeris on kõige populaarsem Šanta liik.
2. Fassena on hübriid, mis paistab silma dekoratiivsete omadustega.
3. Suureõieline – nimest on selge, et talle on iseloomulikud suured säravad õisikud.
4. Poolistuv – tagasihoidlik, kasutatakse sageli maastikukujunduses, just seda sorti aetakse sageli segi melissiga.
5. Musina (Mussini) on maitseaine, mida lisatakse marinaadidele ja likööridele.
6. Siberi – levinud Mongoolia ja Kesk-Aasia maadel.
7. Mitmesisselõikeline – esineb nõlvadel või avatud niitudel, suurte sügavsiniste õisikutega.
8. Sooneline (soonjas) – õitseb rikkalikult suve algusest lõpuni, juurdub päikeselistel aladel.
9. Harjaseline – kasutatakse lillepeenarde kaunistamisel.
10. Kokandi ja Buhhaara – kasvab mägismaal, selle kõrgus ei ületa 40 cm.

Lõhnavat kassinaerist on raske nimetada eksootiliseks, see vaevalt hämmastab tavainimese pilku. Taime ilu peitub tagasihoidlikkuses: õrnades kohevates lehtedes ja väikestes eredates õites. Õige istutamine silmapaistmatute kultuuride seas võimaldab kassinaeril väga võidukalt välja näha.

Kõrge kassinaerise põõsas domineerib kiviktaimlas, alpikünkal või segapõõsastikus. Kui metsnõges on kõigist teistest istutatud taimedest kõrgem, siis on parem paigutada see keskele. Head kaaslased kassinaerisele on kõik anafalise, soolikarohu, flokside, santoliini ja aruhanina sordid. Keskmise suurusega ravimtaim sobib nii piirde kui ka ribapeenra rajamiseks, koos siniste ja lillade või kontrastsete kollaste ja punaste toonidega.

Lisaks dekoratiivsele funktsioonile kasutatakse kassinaerist maitseainena ja lisandina teedele või rahvameditsiini vahendites. Seetõttu kasvab kultuur mõnikord salvei, melissi ja piparmündi põõsaste naabruses.

Kogumine ja säilitamine

Pärast 2–3 aasta elu annavad lõhnava kassinaerise põõsad head saaki. Seda hakatakse koguma õitsemise ajal, kui vartel on märkimisväärne arv õisikuid. Just selles ajavahemikus – juuni esimesest dekaadist kuni septembri lõpuni – tuleb põõsa ülemine osa ära lõigata ja kuivatada.

Pole vaja kiirustada ja varsi koguda esimese 12 kuu jooksul pärast istutamist, sest taimes ei ole veel jõudnud koguneda vitamiinid ja mikroelemendid. Kasulikkuse tippu jõuab kassinaeris kolmandal õitsemisaastal, olles kogunud endasse maksimaalse hulga eeterlikke ühendeid. Kogumine toimub käsitsi, lõigata tuleb ainult tipud, jättes varred 15–20 cm kõrguseks juurtest.

Seejärel tuleb tooraine kuivatada hästi ventileeritavas ruumis, vastasel juhul algavad mädanemisprotsessid. Kui varred ja õisikud on saavutanud soo-halli varjundi, tuleb need pakitada riidest kottidesse ja viia lattu. Õige ettevalmistuse korral säilib tooraine 1,5–2 aastat, pärast tähtaja möödumist kaovad kasulikud omadused.

Mille poolest erineb kassinaeris melissist?

Mõlemad kultuurid on aednike seas populaarsed ja neid kasutatakse farmaatsiatoodete valmistamisel ja rahvameditsiini retseptides. Seda tingib mitte ainult nende meeldiv tsitruseline ja piparmündine maitse, vaid ka lai mõjuspekter inimese organismile.

Kõige levinum melissi liik on ravim-meliss, kes kuulub nagu metsnõgeski huulõieliste sugukonda. See on üks peamisi perekonna esindajaid. Lähim sugulane on piparmünt, mistõttu see kultuur praktiliselt ei esine ilma peente ja õrnade sidruninootideta lõhnas.

Melissi märgati esmakordselt ja hakati kultiveerima Vahemere piirkonnas, seejärel hakkas taim järk-järgult levima Lõuna-Euroopa, Kesk-Aasia, Lääne-Siberi ja Kaukaasia riikidesse.

Kultuur, nagu kassinaeris, on mitmeaastane, kuid mitte kõrgem kui 70–80 cm. Seda eristavad sirged varred, mis on kaetud väikeste neljakandiliste lehtedega, mis on heleroheline. Kolmehuulelise melissi õiekroon on hargnenud kujuga. Taime viljad on kuivad, pärast õitsemisperioodi lõppu lagunevad 3–4 pruuniks või mustaks pähkliks, kuid hammustamisel tekib mõrkjus. Lõhnavad tugevalt sidruni järele.

Külm aeg on melissile saatuslik. Taim sureb üsna kiiresti, kuna on tundlik järskude temperatuurilanguste suhtes. Istutamisel valitakse hästi valgustatud kohad, mis kaitsevad külma eest.

Meliss paljuneb põõsaste, kihistamise ja vegetatiivselt – pistikute ümberistutamisel. Kassinaerise paljundamiseks on vaja seemneid, õige hoolduse korral kasvab kultuur mõne nädala jooksul. Parem on istutada šendat varakevadel või hilistalvel.

Naistele soovitatakse teed melissiga, kui on tuvastatud munasarjade düsfunktsioon, hormonaalhäire, samuti menopausi, valulike menstruatsioonide või mürgistuse ajal. Taim omab rahustavat toimet psühhoosi või neuroosi korral, parandab ajutegevust ja ainevahetust, eelkõige aitab puhastada seedetrakti, mõjub positiivselt südame-veresoonkonna süsteemile. Meliss aitab kiirendada rakkude uuenemist ja nahapinna paranemist. Metsnõges erineb oma sugulasest antiseptilise toime poolest.

Kassinaerise raviomadused

Põldmünt omab mitmekülgset toimet organismile. Šantast valmistatud joogid ravivad ja on paljude haiguste ennetuseks. Metsnõges suudab avaldada järgmist toimet:

1. Põletikuvastane – nii siseorganitele kui ka kahjustatud nahale.
2. Spasmolüütiline – vabastab mao- ja soolekoolikutest, lõdvestab silelihaseid.
3. Rahustav – leevendab stressiseisundeid, sealhulgas neuroose.
4. Valuvähendav – summutab ebameeldivaid tundeid pärast tõsiseid vigastusi või migreenihoode ajal.
5. Verejooksu peatav – mõjub ühtemoodi sise- või välisverejooksule, soovitatav tugevate menstruatsioonide korral.
6. Diureetiline – kõrvaldab tursed, puhastab neerud ja leevendab põletikulisi protsesse kuseteedes.
7. Röga lahtistav – vedeldab röga ja vähendab selle viskoossust, suurendab lima eritumist ja kiirendab selle väljutamist.
8. Stimuleeriv – pikaajaliste haiguste korral isu väheneb, kuid taim tekitab loomuliku näljatunde ja inimene hakkab energiavarusid täiendama.

Tänu raviomadustele hindavad kassinaerist kaasaegsed arstid ja rahvatervendajad. Metsnõgesest valmistatud tõmmiseid ja keediseid soovitatakse sageli mõningate vaevuste puhul, mille hulka kuuluvad:

• migreen;
• tugev peavalu;
• depressioon;
• apaatia;
• melanhoolia;
• hüsteeriline hoog;
• meteorism;
• kõhukinnisus;
• kõhulahtisus;
• unetus;
• kramplik pinge;
• angiin;
• tihendused kurgus;
• ARVI;
• hambavalu;
• põletikuline protsess;
• ussid;
• bronhiit;
• naiste probleemid;
• soolestiku kõrgenenud või alanenud happesus;
• ebastabiilne arteriaalne vererõhk;
• gastriit;
• haavand;
• düstroofia;
• väikeveresus (aneemia);
• sügelised;
• ekseem;
• paised;
• suhkurtõbi;
• hüpertoonia.

Põldmünt sobib ideaalselt keetmiste ja tõmmiste valmistamiseks. Seda vahendit võib anda ka lastele – tugevaks uneks, ärevuse ennetamiseks ja koolikute leevendamiseks. Arstid määravad šandrat hüperaktiivsetele lastele närvisüsteemi tegevuse normaliseerimiseks. Naistele aitab kassipüü taastada menstruaaltsükli kulgu.

Kassinaeris rahvameditsiinis

1. Seedetrakti probleemide korral valage 20 g kuivatatud šandrat klaasi keeva veega ja laske tõmmata 1,5–2 tundi. Seejärel filtreerige segu läbi peene sõela ja võtke 3 korda päevas enne sööki 15 ml. Kasutage segu ka nahapõletike korral – akne või mustade täppide korral. Viimasel juhul mõjub keetis antiseptiliselt ja helendab nahka veidi.
2. Sage unetus ja ärevus une ajal aitab leevendada segu metsmündist, palderjanijuurest, humalakäbidest, kummelite õisikutest ja passiflorast. Sega kõik koostisosad võrdsetes kogustes. 100 g kuivatatud ürtide jaoks läheb vaja pool liitrit keeva vett. Aurutage segu ja asetage keskmisele tulele. Keetke 5–7 minutit ja laske seista umbes tund. Filtreerige keetis ja jooge 120 ml pärast iga söögikorda. Ravikuur on 15–20 päeva.
3. Menstruaaltsükli normaliseerimiseks aitavad loorberilehed ja lõhnav šandra. Esimest on vaja 25 lehte, teist 40 g. Rebi loorberilehed väikesteks tükkideks ja sega šandraga, vala kogu segule 300 ml keeva vett ja lase tõmmata 30–40 minutit. Joo kohe pärast jahtumist. Jätka tarbimist kuni menstruatsiooni alguseni, alustades nädal enne eeldatavat kuupäeva.
4. Menstruatsiooniverejooksu reguleerimiseks võtke 25 g kuivatatud sporušši, 35 g põldosjat, kumbagi 60 g kuldmesikut, metsnõgest ja haneputke. Segage koostisained ja valage peale puhastatud vett, seejärel asetage keskmisele tulele ja laske keema tõusta. Laske tõmmata 40–50 minutit ja nõrutage. Jooge tõmmist väikeste lonksudega ööpäeva jooksul.
5. Inhalatsioonid bronhide põletikulise protsessi korral teostage segust, mis koosneb 70 g põldmündist ja 500 ml veest. Ajage segu aeglasel tulel keema. Tehke inhalatsioon paar tundi pärast sööki. Selleks istuge anuma kõrvale keetisega, kuid mitte liiga lähedale – poole meetri kaugusele, katke end tiheda riidega ja hingake läbi suu – nii jõuavad aurud otse bronhidesse ja mõjutavad neid, viies välja kogunenud röga. Protseduuri kestus ei tohi ületada 15 minutit. Kui inhalatsiooni ajal tekivad raskused, püüdke vastu pidada vähemalt 5–7 minutit. Pärast protseduuri heitke pikali ja puhake umbes pool tundi, kusjuures rääkida või süüa on keelatud.
6. Nevrooside ja neurootiliste seisundite leevendamiseks aitab lihtne vahend. Selle valmistamiseks valage 30 g kassipüüd 300 ml keeva veega ja jahutage. Seejärel lisage teelusikatäis sidrunimahla ja 25 g mett. Võtke 2–3 korda ööpäevas 120 ml pärast sööki.
7. Hamba- ja suuõõnepõletiku leevendamiseks kasutage šendast valmistatud kompressi. Jahvatage taime lehed pulbriliseks ja mähkige need looduslikku riidesse – linane või puuvillane. Niisutage saadud koti soojas vees ja asetage seda põletikulisele igeme piirkonnale 15–20 minutiks. Pärast seda loputage suud kummeli- või saialilleleotisega.
8. Kõhukinnisus, kõhulahtisus ja koolikud pole probleem, kui valmistate taimse lahuse klistiiriks. Selleks võtke 2 supilusikatäit värsket kassinaati ja tükeldage see. Valage peale 500 ml keeva vett, jahutage ja viige läbi tervendav protseduur. Keedust on lubatud kasutada ka alates 2-aastastele lastele.
9. Põletikulisi protsesse leevendab segu jahvatatud alteika juurest, salvei lehtedest, põldmündist, lagritsajuurest, männipungadest ja aniisist. Kõik koostisained võtke võrdses vahekorras. 100 g kuivade ürtide jaoks läheb vaja 1 l puhast vett. Segage kõik potis ja kuumutage keemiseni. Laske tõmmata 1,5 tundi ja võtke 70 ml iga 3–4 tunni järel 7 päeva jooksul. Kassinaati soovitatakse anoreksia korral, sest haigus põhjustab isu halvenemist ning mao ja soolte häireid, taimel on aga vastupidine toime.
10. Parasiitide või usside avastamisel aitab keetis, mille jaoks on võrdsetes osades vaja jahvatatud devasili juurt, koirohtu, soolikarohi, naistepuna, palderjani juurt ja põldmünti. Kui võtta 1 teelusikatäis iga komponenti, siis on vaja 600 ml keeva vett. Keetke kuiv segu ja jätke see 2–2,5 tunniks jahedasse kohta seisma. Kurnake ja jooge 60 ml enne iga toidukorda, kuid mitte tühja kõhuga, 30 päeva jooksul.

Tervendavate segude liigid

Ravimi valmistamiseks ajaproovitud rahvapäraste retseptide järgi ei pea omama meditsiinilist haridust, piisab vaid proportsiooni tundmisest, et oma kehale kahju tekitamata.

Tõmmis

Alkoholivaba vahendit on kõige lihtsam valmistada. Vaja läheb klaasi puhast vett ja 50 g kuivi jahvatatud kassinaadi lehti. Segage vedelik taimse pulbriga ja kuumutage keskmisel kuumusel keemiseni, seejärel kurnake. Valmis tõmmist hoidke jahedas kohas 5–7 päeva.

Tinktuur

Valmistage alkoholipõhist koduvahendit, võttes võrdsetes osades kuivi kuivatatud ja purustatud kassinaadi lehti ning sidruni- või mündiõli. Valage põldmündile 65–70%-line alkohol. Laske seista ööpäeva, seejärel valage tumedast klaasist anumasse, olles eelnevalt lisanud 7–10 tilka eeterlikku õli.

Keetis

Selle valmistamiseks läheb vaja 150 g kuiva šamanit ja 2 l puhast vett – segage potis, kuumutage keemiseni ja keetke veel 7–10 minutit. Laske tõmmata 5–6 tundi ja kasutage nii välispidiseks kui ka sissevõtmiseks.

Tee

Universaalne jook valmistatakse 1 supilusikatäiest kuivast kassinaadist 250 ml keeva vee kohta. Keetke tee termosesse või termostopsi ja jätke paariks tunniks seisma. Maksimaalne päevas tarbitava joogi kogus ei tohi ületada ühte klaasi, vastasel juhul võivad tekkida kõrvaltoimed.

Tuntud on oma kasulike omaduste poolest ka põldmündi ja pajuohaka tee. Segame 10 g ürte ja valame peale 300 ml kuuma vett. Laseme tõmmata pool tundi ja joome soojalt, olles eelnevalt lisanud meelepäraselt mett ja viilu sidrunit.

Õli

Kassinaeri eeterlikku õli saab osta ka apteegist, kuid parem on see ise valmistada – nii säilitab toode maksimaalse kasulikkuse. Tuleb osta või lõigata värsket metsnõgest, rebida lehed ära ja pesta külma voolava vee all, seejärel kuivatada pabersalvrätikutega ja asetada värske õhu kätte 10–15 minutiks.

Koguda tooraine kilekotti või riidekotti ja peksda puidust haamriga – nii eraldub rohkem lendühendeid. Tõsta klaaspurki, kergelt tihendades, ja valada peale oliivi- või kookosõli, raputada hästi ja jätta 24 tunniks pimedasse jahedasse kohta.

Pärast aega pigistada lehed ja filtreerida vedelik, korrata protseduuri 1–2 korda, kuid kasutades juba uut portsjonit toorainet. Valmis õli hoida tumedas klaasnõus külmikus või keldris mitte kauem kui 12 kuud.

Kasutamine toiduvalmistamisel

Metsnõges külvatakse tihti mesilate läheduses, sest see sobib suurepäraselt meetaimena. Pärast esimest õitsemist niidetakse see maha. Varsti õitseb see uuesti ja mesilased toovad teise saagi maitsvat mett.

Kassinaeri kasutatakse aktiivselt kulinaarsete meistriteoste valmistamiseks. Kassinaer sobib kastmete, mõnede juustuliikide, kala ja liha soolamiseks, marinaadi maitseaineks. Seda tarbitakse ka värskelt suvesalatites.

Külamoos

Vaja läheb:

• Õunad – 2,5–3 kg.
• Põldmünt – 85 g
• Puhastatud vesi – 1,2 l.
• Rafineeritud suhkur – 1,4 kg.

Valmistamise tehnoloogia

1. Kassinaeri lehed peseme külma vee all ja kuivatame. Poti valame vee ja keeme. Seejärel paneme lehed keevasse vette ja jätame 5–7 minutiks keskmisel kuumusel.
2. Vahepeal peseme ja lõikame väikesteks tükkideks õunad. Valmis keedu kurname, lehed pigistame ja eemaldame.
3. Valame vedeliku õunatükkidele ja keedame umbes 20–30 minutit, kuni moodustub kergelt rohekas püree.
4. Hõõrume läbi sõela, et saavutada ühtlane konsistents, ja lisame suhkru, vajadusel vee. Segame hoolikalt ja paneme purkidesse.

Moosi võib süüa nagu moosi või kasutada kastmena sealiha- või pardiroogade juures. Valmistamisel võib lisada vürtsikat värsket ingverit või mädarõigast, kuid seda võib teha ka vahetult enne serveerimist.

Suvevärskendav jook

Koostisosad:

• Astelpaju – 30 g.
• Meliss – 2 oksa.
• Kassinaer – 3 õisikut.
• Pune – 2 oksa.
• Sõstar – 6–7 lehte.
• Vaarikas – 5–6 lehte.

Valmistamine:

1. Kõik koostisosad peseme, veidi kuivatame ja valame peale 700 ml keeva vett.
2. Soovi korral lisame samade taimede marju.
3. Laseme tõmmata umbes pool tundi, serveerime meega ja sidruniviiluga kuumalt või jahutatult. Kustutab suurepäraselt janu.

Vürtsikas kodune kaste

Vajalikud koostisosad:

• Tomatid (ploomitomatid) – 3 kg.
• Sibul – 1 tk.
• Õunamahl – 250 ml.
• Nelk – 4 tk.
• Kassinaer – 3 teelusikat.
• Piment – 4 tk.
• Meresool – 20 g.
• Basilik – 3–4 oksa.
• Äädikas 6% – 40 ml.
• Küüslauk – 4 küünt.
• Oliiviõli – 40 ml.

Valmistamise tehnoloogia:

1. Eemaldame tomatitelt südamiku ja pressime mahlapressiga. Saadud segu hõõrume läbi sõela ja viskame seemned ära. Asetame tomatimahla tugevale tulele ja laseme keema tõusta, keedame 1,5–2 tundi, aurustades vedelikku poole võrra.
2. Lõikame sibula ja küüslaugu, praeme pannil kuni kuldpruuni värvuseni, valame sisse õunamahla ja blenderdame ühtlaseks. Valame segu tomatite juurde.
3. Nelk, kassinaeris, basiilik ja piment mähime steriilsesse sidemesse või marli – seome sõlme ja uputame kastrulisse kastmega. Keedame umbes pool tundi, lisame soola ja suhkrut maitse järgi.
4. Valame steriliseeritud purkidesse ja sulgeme kaantega. Mäherne froteerätikusse ja jätame jahtuma.

Hoiame aromaatset kastet pimedas kohas. Serveerime koos liharoogadega.

Kasutamine veterinaarias

Taime kasutamine on kasulik mitte ainult inimestele, vaid ka loomadele. Põldmünti kasutatakse laialdaselt veterinaarias. Taimel on soodne mõju kaslaste sugukonnale – lemmikloomad muutuvad rahumeelsemaks ja tasakaalukamaks. Kassinaerise vart antakse karvastele lemmikutele kolimise, pikkade reiside või stressiolukordade ajal – veterinaarkliinikus käimise puhul.

Sarnast mõju avaldatakse tiigrile, lõvile, leopardile, puumale ja gepardile. Vanaajal kasutati ilvese püüdmiseks metsnõgest söödana. Putukad aga kardavad taime, täpsemalt eeterlikke õlisid, mistõttu kassinaerise ekstrakti lisatakse tõrjevahenditesse prussakate, toakoi ja sääskede vastu.

Vastunäidustused

Põldmünt ei oma mitte ainult kasulikke omadusi, vaid ka rangeid vastunäidustusi. Ravimtaim on raseduse ajal kategooriliselt keelatud, kuna see võib põhjustada sisemist verejooksu ja nurisünnitust. Ei tohi tarbida kassinaerist ka rinnaga toitmise ajal, sest taim vähendab oluliselt piimavoolu.

Põhjuseks kassinaerise tarvitamisest loobumisel on südame-veresoonkonna probleemid – tõmmised ja keedused kiirendavad verevoolu ja põhjustavad mõõdukaid tahhükardia hoogusid.

Taim suures kontsentratsioonis võib esile kutsuda unisust. Enne rooliminekut või muid olulisi toiminguid on parem kassinaerise tarbimisest loobuda.

Kuigi põldmünt praktiliselt ei sisalda mikrotoitaineid, mis põhjustaksid kõrvaltoimeid ja vastunäidustusi, on parem läbi viia kassinaerise ravikuur arsti järelevalve all. Spetsialist määrab enamasti retseptid tutvumisperioodi raames, mille jooksul selgub, kuidas taim mõjutab organismi: kas see suudab taime toorainet vastu võtta ilma allergilise reaktsiooni ja muude ebameeldivate ilminguteta.

Kuidas kasvatada kassinaerist seemnetest

Põldmünt on tagasihoidlik mitmeaastane taim ega vaja keerulist hooldust. Kultuur esineb sageli viljatutel maadel – muldkehadel või teede ääres. Teatud šenda sorte peetakse umbrohuks, mistõttu kasvavad nad karmides tingimustes. Kuid soovi korral võib kassinaerise istutada ka aiamaale.

Valida tuleb valgusküllane, kuid üsna kuiv koht, mis pole umbrohtunud – see on asjakohasem põhjapoolsetes piirkondades. Lõunapoolsetes piirkondades peaks mullatükk olema loomulikult varjuline. Ere päikesevalgus on vajalik, et taim õitseks lopsakalt ja moodustaks seemnekupraid. Napi valguse korral venivad varred ebaesteetiliselt, sest nad püüavad päikest kätte saada.

Istutamiseks valitud muld peab olema kobeda, vett ja õhku läbilaskva struktuuriga. Liiga raske substraadi kergendamiseks tuleb lisada liiva või huumust. 5–6 aasta pärast tuleks puhma asukohta vahetada, vastasel juhul kasvab ta tugevalt laiali ja kaotab dekoratiivsed omadused. Samuti hakkab kassinaeris samal alal iseseisvalt levima naaberkruntidele. Selle vältimiseks tuleb kultuuri aeg-ajalt ümber istutada ja noorendada.

Kastmisel ja niiskuses on oluline kuldne kesktee: põud ja liigniiskus on võrdselt kahjulikud. Mõõdukate sademete korral pole kassinaerist sageli vaja kasta. Kui aga õhuniiskus on madal ja vihma ei saja pikema aja jooksul, tuleks iga 10–12 päeva järel korraldada intensiivne kastmine. Lõhnav kassinaeris ei juurdu praktiliselt kõrge põhjaveetasemega muldadel – sellisel juhul on parem ehitada põõsastele kõrgendatud peenrad.

Orgaanilisi ja kompleksseid mineraalväetisi, mille lämmastikusisaldus on kõrgem, soovitatakse anda vastavalt sügis- ja kevadperioodil. Sügisel võib kassinaerist toita sõnniku- või kanasõnniku leotistega (pall läbimõõduga 7–8 cm 15 liitri vee kohta).

Pügamine tehakse õitsemise perioodil – protseduur stimuleerib uute õisikute teket, mis tähendab, et hooaja jooksul ilmub teine «ports» pungi. Varumiseks tuleb valida kõige lopsakamad varred. Lõikamisel tuleb jätta 15–20 cm pikkused võsud, mis 3–4 nädala pärast uuesti õitsevad. Mitmeaastaste taimede õigeaegne pügamine aitab vältida soovimatut isekülvi. Lõigatud rohelus tuleb kuivatada ja kasutada ravimina, maitseainena või kosmeetikavahendina.

Kassinaerist peetakse külmakindlaks taimeks, seetõttu pole mõõdukas kliimas täiendavat katet vaja. Põhjapoolsetes piirkondades kasvav kassinaeris külmub mõnikord karmil talvel, seetõttu tuleb põõsad katta. Selleks kasutatakse kuivi lehti, okaspuuoksi, saepuru või kunstlikke kattematerjale – plastkilet või vahtpolüstüreeni.

Kassinaeris paljundatakse seemnete, põõsa jagamise või pistikute abil. Esimesel juhul tuleb osta juba valmis seemned või koguda need tähkõisikutest – lõigata ära kuivamise ajal, kui tähkade alumine osa on kuivanud. Saadud materjal laotada ventileeritavasse ruumi valgele või ühevärvilisele paberile küpsemise või täieliku kuivamiseni. Seejärel eraldada iga õisik seemnete eemaldamiseks. Viimased on juba istutamiseks valmis.

Idanemine püsib 22–24 kuud pärast kogumist. Istutada saab nii seemikuteks kui ka otse maasse. Valitud meetod mõjutab istutamise aega. Seemikute jaoks - aprilli esimesel poolel, avamaale - mai teisel poolel.

Seemnete idandamiseks tuleb need segada kriidiga – tulevaste taimede eraldamiseks. Seejärel valmistada muld ette: kaevata kuni 1–2 cm sügavused augud, mis puistatakse liivaga ja niisutatakse pihustiga. Seejärel panna seemned mulda, ettevaatlikult katta mullaga ja uuesti pihustada. Kui plaanitakse esmalt kasvatada seemikud, korratakse protsessi, ainult et minikasvuhoonetes.

Püsikohale külvamisel peab minimaalne vahekaugus ridade vahel olema 30 cm. Optimaalseks idanemistemperatuuriks peetakse 18–20°C, sellistes tingimustes mõõduka niiskuse juures ilmuvad esimesed idud 2–3 nädala pärast. Liigse tiheduse korral segavad idud üksteist, seetõttu tuleb need harvendada, jättes alles ainult kõige vastupidavamad ja tugevamad. Suurtes kogustes takistavad nõrgad idud naabritel areneda.

Edasise hoolduse protseduurid seisnevad õigeaegses kastmises ja umbrohtude rohimises. Metsnõges, mis on kasvatatud seemikutest, õitseb juba esimese 12 elukuu jooksul, kuid seemnete avamaale istutamisel tekivad pungad alles paari aasta pärast.

Kassinaeris suudab peletada kahjulikke putukaid – lehetäisid ja lutikaid. Taimed, mis on istutatud püsilillede kõrvale, on samuti kaitstud parasiitrünnakute eest. Võitlus võimalike kahjuritega – liblikate ja ööliblikatega, kes munevad põõsaste lehestikku, toimub keemiliste insektitsiididega. Spetsiifilistele seenhaigustele ja muudele haigustele see taim praktiliselt ei allu ning ei tekita aednikele erilist muret.

Kassinaerise foto