Kanarbik: raviomadused ja vastunäidustused

Kanarbik on taim, mida ametlikult ei peeta farmakopöoliseks. Rahvameditsiinis kasutatakse seda aga väga edukalt mitmesuguste haiguste raviks.

Keemiline koostis

Kanarbiku ravivad omadused on tingitud selle õite ja võrsete keemilisest koostisest. Rahvameditsiinis kasutatakse mõnikord ka taime juuri, kuid enamasti maapealset osa. Kõige väärtuslikumaks tooraineks peetakse õisi, mis kasvavad võrsete tippudel. Need sisaldavad:

1. Flavonoidid (peamiselt kvertsetiin ja selle derivaadid), millel on põletikuvastased ja antioksüdantsed omadused.
2. Fütoosteriinid, st taimsed hormoontüüpi ained (antud juhul omadustega asendada steroidühendeid).
3. Orgaanilised happed, peamiselt klorogeenhape ja kofeiinhape. Esimene vähendab südame-veresoonkonna haiguste riski, omab aktiivsust Staphylococcus aureuse ja E. coli vastu, avaldab hepatoprotektiivset ja kasvajavastast toimet. Kofeiinhappel on põletikuvastased ja immunomoduleerivad omadused. Samuti pidurdab see kantserogeneesi.
4. Glükosiidid, peamiselt arbutiin, mis on looduslik antiseptik. Kosmeetikas kasutatakse seda ka naha helendamiseks, kuid kanarbiku keetistes ja tõmmistes on seda täpselt nii palju, et lihtsalt taastada terve jumet.
5. Tanniinid, vitamiinid, mineraalid, mis osalevad erinevates biokeemilistes protsessides organismis.

Ravimitoormena võib kasutada ka võrsete ülemisi osi. Need sisaldavad juba mainitud flavonoid kvertsetiini ja herbatšentiini, millel on sarnased omadused. Neis on ka tanniine. Võrsed sisaldavad orgaanilisi happeid, kuid peamiselt on need sidrun- ja fumaarhape, mis oma omadustelt jäävad alla kofeiin- ja klorogeenhappele.

Välimus ja kasvukoht

Looduses on kanarbik suhteliselt madal roomav põõsas. Selle kõrgus on vaid 30–100 cm. Selle taime lehed on väikesed, kolmnurksed, nende laius on umbes 2 mm ja pikkus ulatub 2,5 mm-ni. Leheroots puudub.

Kanarbik õitseb väga kaunilt, tema kellukjad õied on kogunenud ühekülgsesse kobarasse. Need võivad olla kahvatulillad või küllastunud tooniga, esineb ka valget kanarbikku, kuid seda peetakse harulduseks (võib-olla just seetõttu omistati talle vanasti erilisi maagilisi ja tervendavaid omadusi).

Kanarbiku vili on väike kupar, mis sisaldab palju väikseid seemneid. Siiski ei paljundata seda taime seemnetega, vaid juurte jagamisega, mis tekivad põõsa külgokstel. Kui need murduvad, lasevad nad juured ja mõne aja pärast muutuvad iseseisvateks põõsasteks.

Enamiku inimeste jaoks seostub kanarbik Inglismaa ja Šotimaaga. Tõepoolest, Ühendkuningriigi kanarbikunõmmed pakuvad väga maalilist vaatepilti (ja on muide unikaalsed ökosüsteemid). Kuid looduses kasvab kanarbik ka teistes Euroopa riikides, samuti Põhja-Aafrikas, mõnedes Gröönimaa piirkondades, Põhja-Ameerikas ja isegi Aasias. Venemaal esineb ta looduslikes tingimustes Siberis ja Euroopa osas. Tänapäeval kasvatatakse kanarbikku sageli aedades sihipäraselt.

Looduses kohtab teda harva nõmmedel, ta eelistab pigem tihedaid võsastikke, männimetsi ja samblarabasid.

Liigid

Tuleb märkida, et botaanilisest vaatepunktist on harilik kanarbik perekonna Kanarbik ainus esindaja. Kuid perekond ise kuulub üsna suurde sugukonda, kuhu kuulub umbes 4000 põõsast, puud ja isegi rohttaime.

Kõik kanarbiku liigid, mida tänapäeval aedades kohtab, on spetsiaalselt aretatud sordid, mis erinevad kõrguse, õielehtede värvuse ja õitsemisaja poolest. Näiteks nende hulka kuuluvad:

1. Dekoratiivkanarbik, mis ulatub kõrguselt 50 cm. Tema õied võivad olla purpursed, sirelilillad või valged. See on madalakasvuline põõsas, ja teda kasvatatakse tihti toas – sellistes tingimustes õitseb ta sügisest jaanuarini.
2. Puukujuline kanarbik – see on pigem puu, kuigi ta meenutab põõsast. Tema kõrgus võib ulatuda kuni 5 m. Ta õitseb märtsis-aprillis, valgete õisikutega, millel on meeldiv aroom. See on üks vanimaid aiasorte, aretatud juba 1658. aastal.
3. Roosa kanarbik – on ilus põõsas, mille läbimõõt võib ulatuda kuni 50 cm. Kõrguselt ei ületa ta 90 cm. Tüvi on tal peenike, oksad jäigad. Ta õitseb aprillis-juunis kellukasarnaste õitega, mis on kogunenud pikkadesse kobaratesse, mille värvus on küllastunud punane või roosa. Seda peetakse suurepäraseks meetaimiks.
4. Kaunis kanarbik. Tema kodumaaks peetakse Lõuna-Aafrikat. See on madal (50 cm) põõsas. Õied on pokaalikujulised, neid on väga palju ja nad on kogunenud õisikusse, mis meenutab pigem palli. See sort talub halvasti külma, teda kasvatatakse sagedamini talveaias.

Populaarsete sortide hulka kuuluvad ka kanarbikud Carmen ja Hamilton. Esimene neist sortidest eristub roosakaslillade õitega ja kuulub madalakasvuliste taimede hulka – tema kõrgus ei ületa 40 cm. Hamilton on inglise sort, aretatud 1935. aastal. Teda peetakse samuti madalakasvuliseks, ja tema peamiseks eripäraks on õite froteestruktuur. Kokku on selle taime sorte üle 300.

Kogumine ja säilitamine

Ravimitoormena kogutakse taime maapealset osa. Arvatakse, et kõige tugevamad raviomadused on õisikutel. Kuid tavaliselt lõigatakse need koos võrsete tipuga, milleks kasutatakse oksakääre. Toormaterjal tuleb koguda taime aktiivse õitsemise perioodil, enamikul sortidel on see august.

Tooraine sorteeritakse kindlasti läbi ja seejärel kuivatatakse, laotades selle õhukese kihina puuvillasele riidele või paberile (kuid mitte ajalehtedele, et trükivärv kroonlehtedele ei satuks). Toorainet on parem kuivatada õues, kuid varjus. Sobib ka pööninguruum (eeldusel, et see on hästi ventileeritud). Mõne päeva pärast kuivamist raputavad õied ja lehed kergesti okstelt maha. Need on kõige väärtuslikum tooraine. Edaspidi tuleb seda hoida paberkottides või lõuendist kottides pimedas ja kuivas kohas.

Harvemini kasutatakse ravimitoormena juuri. Aga kui neid täpselt vaja on, siis kaevatakse need välja oktoobri lõpus. Tuleb tegutseda ettevaatlikult, et mitte kahjustada risoomi. Juured puhastatakse mullast, pestakse ja seejärel kuivatatakse tavalisel viisil.

Mille poolest erineb kanarbik kadakast

Tegelikult on kanarbik ja kadakas kaks täiesti erinevat taime. Välimuselt on nad täiesti erinevad, ja segadus tekib seetõttu, et paljudes piirkondades on siiani kasutusel iidne slaavi nimetus kadakale – veres.

Kadakas on okaspuuliik. Soojas kliimas võib ta õitseda 2 korda aastas, seejärel ilmuvad talle käbid, millel on iseloomulik aroom ja sinakas toon. Taime okkad on tumerohelised, iga nõela pikkus on 5–25 mm, nii et need on isegi pikemad kui kanarbiku lehed.

Kanarbiku raviomadused

Kanarbikul on raviomadused, millest paljud on teadusuuringutega kinnitatud. Täpsemalt on kindlaks tehtud, et taim:

1. Aitab väljutada liigset kusihapet, mis on väga kasulik podagra korral.
2. Omab põletikuvastast ja antibakteriaalset toimet, mis võimaldab seda võtta püelonefriidi ja teiste neeruhaiguste korral.
3. Sellel on kerge diureetilise toime omadused, mis võimaldab tal toime tulla tursega.
4. Omab röga lahkustavate ja higistamist soodustavate omadustega. Tänu sellele saab kanarbiku keetmisi ja tõmmiseid kasutada ARVI ja hingamisteede haiguste korral, millega kaasneb köha.
5. Parandab vere hüübimist.
6. Omab kerget rahustavat toimet ja võitleb uneprobleemidega.

Selles taimes sisalduvad parkained ning mõned teised ühendid omavad kokkutõmbavaid ja katvaid omadusi. Seetõttu kasutatakse seda farmaatsiatööstuses mitmesuguste ravimpreparaatide tootmiseks, sealhulgas seedetrakti organite raviks mõeldud preparaatide puhul. Lisaks, tänu piisavalt kõrgele glükosiidide sisaldusele, kasutatakse kanarbikku toorainena ravimitele, mis stimuleerivad südame-veresoonkonna süsteemi tööd. Selle ekstrakti kasutatakse ka suuõõne põletikuliste haiguste raviks.

Naistele

Kauni soo esindajatele on kanarbik huvitav, sest see sisaldab palju antioksüdante, sealhulgas provitamiin A ja antotsüane (need annavad lilladele õitele nende iseloomuliku värvi). Kõik need ained aitavad peatada enneaegse vananemise protsesse.

Kanarbiku põletikuvastased omadused võimaldavad seda kasutada ka mõnede väikevaagnaelundite haiguste ravis.

Õites sisalduvad fütosteriinid muudavad selle taime suurepäraseks abivahendiks menopausi või valulike menstruatsioonide korral (enamasti keedetakse sellistel juhtudel toorainest teed).

Meestele

Nagu teada, puutuvad tugeva soo esindajad sagedamini kokku sellise haigusega nagu podagra. Seda põhjustab liigne kusihappe tootmine ja sellega kaasnevad väga valulikud tunded väikestes liigestes, eriti varvastel. Kanarbiku eripära seisneb just selles, et see pärsib liigset kusihappe tootmist, st kõrvaldab haiguse põhjuse. Samal ajal on sellel valuvaigistavad omadused, mis võimaldab parandada patsiendi seisundit.

Lisaks pärsivad kanarbikus sisalduvad orgaanilised happed kasvajate kasvu, mis on väga oluline selliste haiguste puhul nagu adenoom ja prostatiit.

Raseduse ajal

Tulevased emad puutuvad sageli kokku turseprobleemiga, samuti neeruhaigustega, mida põhjustab kasvava emaka surumine kõigile siseelunditele. Sellistel juhtudel on valmis ravimpreparaatide joomine ohtlik, kuna need võivad lapse seisundit negatiivselt mõjutada. Kanarbikul aga vastunäidustused puuduvad, samal ajal leevendab see põletikku ja omab kerget diureetilist toimet, mis võimaldab võidelda püelonefriidiga ja kõrvaldada turset.

Lastele

Väikelastele ei soovitata anda kanarbiku tõmmiseid ja keeduseid ega mett, et mitte esile kutsuda allergilise reaktsiooni teket. Nende vahenditega tutvumist võib alustada alles siis, kui laps on saanud vähemalt 3-aastaseks. Siis antakse kergesti erutuvatele lastele kanarbiku teed nõrga rahustina. Selle abil ravitakse hingamisteede haigusi.

Kanarbik rahvameditsiinis

Kuigi ametlik teadus jätkab kanarbiku uurimist ega ole seda veel ravimtaimede nimekirja lisanud, on seda rahvameditsiinis kasutatud iidsetest aegadest. Muuhulgas kasutatakse kanarbikku järgmiste haiguste puhul:

1. Põie ja neerude põletikud, krooniline püelonefriit. Sellisel juhul valmistatakse keedust järgmiselt: 2 teelusikatäit kuivatatud purustatud toorainet valatakse klaasi äsja keema aetud veega ja lastakse seista 15 minutit vesivannil, seejärel jäetakse suletud kaanega jahtuma. Vahendit juuakse vähehaaval päeva jooksul.
2. Põletikulise iseloomuga liigeste patoloogiad (artriit, reuma, polüartriit). Võib juua vastavalt ülaltoodud retseptile valmistatud keedust. Kuid nende patoloogiate raviks kasutatakse ka kompresse. Nende jaoks võetakse 1 spl kuivatatud õisi 300 ml keeva vee kohta (see on poolteist klaasi) ja lastakse sellel vahendil termosesse tõmmata 2 tundi. Kompress tehakse mitmekihilisest marlist, mis kastetakse sooja tõmmisesse, pigistatakse kergelt ja asetatakse kahjustatud liigesele, kinnitades elastse sidemega ja kattes pealt villase riide või salliga. Kompress jäetakse 30–60 minutiks. Protseduuri korratakse iga päev.
3. Stomatiit, igemete või keele põletikulised haigused. Keedus valmistatakse järgmiselt – 2 spl kuivatatud õisi valatakse 0,4 l keeva veega, hoitakse veevannil 15 minutit ja jäetakse jahtuma. Seega on valmistamisviis sama, kuid keedus tuleb kontsentreeritum. Selle vahendiga loputatakse kurku ja suuõõne iga 2–3 tunni järel. Võib teha ka suuvanne, võttes vedeliku suhu ja hoides seda 3–5 minutit (seejärel sülitatakse välja, võetakse uus portsjon ja korratakse protseduuri).
4. Angiin, tonsilliit, muud kurguhaigused. Samuti kasutatakse sooja kanarbiku keedust kuristamiseks.
5. Bronhiaalastma ja hingamisteede põletikud. Kanarbiku tee valmistatakse järgmiselt – 1 tl lehti ja õisi keedetakse klaasi keeva veega ning lastakse tõmmata 10–15 minutit. Kuigi arvatakse, et parem on selline tassike teed juua õhtul, kuna sellel on rahustav toime, ei tohiks seda teha vahetult enne magamaminekut (jook omab diureetilist toimet). Parem juua tee paar tundi enne magamaminekut.
6. Koliit, kõhulahtisus, kõhuvalud, mis on seotud ärritunud soole sündroomiga. Sellistel juhtudel juuakse samuti kanarbiku teed – mitte rohkem kui üks tass päevas.
7. Diureetilise toime saavutamiseks tarbitakse 100 ml kanarbiku mett, mis on valmistatud allpool kirjeldatud retsepti järgi. Seda vahendit peetakse tõhusaks ka kivid eemaldamiseks põiest ja neerudest, kuid ainult siis, kui konkrementid on väikese suurusega.
8. Närvisüsteemi häired, nahahaigused, artriit ja reuma. Soovitatakse kanarbikuvanne. Nende jaoks on vaja suures koguses tõmmist ja seda kõrge kontsentratsiooniga. Valmistamiseks võetakse pool klaasi kuivatatud õitest toorainet 5 liitri kuuma vee kohta, mis on just keema läinud. Lastakse sellel vahendil tõmmata pool tundi, seejärel lastakse läbi marlifiltri ja valatakse vanni. Vee protseduuri kestus ei tohi ületada 20 minutit. Seda on kõige parem teha õhtul, isegi iga päev, kuna sellel puuduvad kõrvaltoimed.
9. Nahahaigused. Raviks võib kasutada kuivatatud kanarbiku pulbrit. Selleks võetakse nii õisi kui lehti, jahvatades need peaaegu tolmuks. Selle pulbriga puistatakse haava, mis kaua ei parane, ja peale pannakse steriilne side. Kanarbikupulber toimib loodusliku antibiootikumina. Protseduuri korratakse iga päev, kuni haav paraneb. Seda pulbrit võib ka segada ravimsalvide koostisesse, mida kasutatakse põletuste raviks.

Eespool kirjeldatud kompresse kasutatakse ka allergilise lööbe, dermatiidi ja ekseemi korral. Neid peetakse tõhusaks vahendiks samblikke, põletusi ja pindmisi haavu vastu.

Kanarbikumesi (mesindussaadus, mitte taimel põhinev jook) võib toimida rahustava vahendina, piisab, kui võtta seda 1 teelusikatäis päevas, kõige parem õhtul.

Rahvameditsiinis võib kasutada ka kanarbikumahla, mida saadakse mitte kuivatatud, vaid värskest toormest. Seda kasutatakse peamiselt kuristamiseks ning stomatiidi ja igemehaiguste ravis. Seda võetakse ka seespidiselt – seda peetakse heaks vahendiks veresuhkru taseme normaliseerimiseks. Kuid seda võib kasutada ka välispidiselt, sealhulgas konjunktiviidi raviks.

Tervendavate segude liigid

Kanarbikku kasutatakse peamiselt vee- ja piiritusleotistena, samuti keetise või teena (need erinevad kontsentratsiooni poolest).

Tõmmis

See on universaalne vahend, mis aitab kõigi põletikuliste haiguste korral. Valmistatakse seda järgmiselt – võetakse 10 g kuivatatud õisi ja valatakse üle klaasi keeva veega. Vahendit kuumutatakse vesivannil madalal kuumusel veel pool tundi, seejärel valatakse termosesse veel tunniks, seejärel filtreeritakse. Seda võib kasutada südame-veresoonkonna haiguste, gastriidi, teiste põletikuliste protsesside ravis maos ja soolestikus. Joodakse 20 ml vahendit neli korda päevas enne iga söögikorda.

Tinktuur

Piiritustinktuuri jaoks võetakse sagedamini taime juuri. Valmistatakse seda nii – 10 g toorme kohta 50 ml meditsiinilist piiritust. Vahend jäetakse 2 nädalaks kuiva ja pimedasse kohta, perioodiliselt anumat võetakse välja ja loksutatakse. Valmis tinktuur kindlasti filtreeritakse. Seda võetakse prostatiidi ja tuberkuloosi ravis, 30–40 tilka 3–4 korda päevas, vahetult enne sööki, soovitavalt lahjendatuna väikese koguse veega. Seda vahendit võib kasutada ka üldtugevdava lisandina külmetuse või bronhiidi korral.

Keetis

Klassikalises vormis valmistatakse seda järgmiselt: võetakse 2 supilusikatäit (20 g) purustatud kuivatatud lehti või õisi ja valatakse üle klaasi keeva veega. Keedust hoitakse vesivannil 15 minutit, kuid keema lasta ei tohi (see on oluline, muidu hävivad tooraines sisalduvad ravimained). Valmis vahend jahutatakse 40–45 minuti jooksul, seejärel filtreeritakse. Annustamine sõltub sellest, millise haiguse puhul seda kasutatakse. Näiteks neerukivide või maksahaiguse korral jagatakse kogumaht 3 võrdseks portsjoniks ja juuakse pool tundi enne sööki 2–3 korda päevas.

Tee

Kanarbikuteed ei kasutata alati ravieesmärkidel. Mõnikord juuakse seda lihtsalt naudinguks ja siis sobib kanarbik selle koostises hästi kokku teiste taimsete komponentidega, näiteks kuivatatud metsmaasikate, pohlade, vaarikate või isegi kibuvitsamarjadega. Kuid tuleb meeles pidada, et viimane tugevdab kanarbiku diureetilist toimet, nii et sellise joogiga ei tasu liialdada.

Ravieesmärkidel valmistatakse kanarbikuteed klassikalisel viisil, see tähendab, et võetakse 1 teelusikatäis kuivatatud õisi klaasi keeva vee kohta ja lastakse tõmmata lühikest aega, sõna otseses mõttes 10–15 minutit, ning enne tarvitamist filtreeritakse kindlasti.

Õli

Sellisel kujul kasutatakse kanarbikku peamiselt kosmeetilistel eesmärkidel, samuti nahahaiguste ravis. Võetakse klaaspurk, täidetakse see 2/3 ulatuses värskete või kuivatatud kanarbikuõitega ja valatakse täielikult üle mis tahes rafineeritud taimeõliga (võib võtta mitte ainult oliivi-, vaid ka päevalilleõli). Vahendit lastakse tõmmata 15 päeva jooksul, aeg-ajalt loksutades.

Kasutamine kosmeetikas

Õitest saadakse ekstrakti, mida kasutatakse laialdaselt kosmetoloogias, kuna see sisaldab flavonoide, parkaineid, orgaanilisi happeid ja eeterlikke õlisid. Tänu sellele on kanarbikul haavu parandavad ja põletikuvastased omadused, lisaks võib see aeglustada vananemisprotsesse. Samuti on tõestatud, et kanarbik on omamoodi looduslik fotokaitsevahend, kuna see võib kaitsta nahka päikesepõletuse eest. Ja üldiselt kompenseerib see ultraviolettkiirte mõju, mis on sageli enneaegse vananemise põhjustajaks. See on seoses nahahooldusega.

Kuid kanarbik on kasulik ka juustele. Peamiselt hinnatakse seda selle antiseborroilise toime tõttu. Kanarbik aitab normaliseerida rasu tootmist, sealhulgas ka peanahal, nii et see on väga kasulik rasustele juustele, mis pärast sellist losjooni näevad välja terved ja läikivad.

Niisiis, kosmetoloogias kasutatakse kanarbikul põhinevaid vahendeid:

• antibakteriaalseks kaitseks;
• nahairrituse kõrvaldamiseks;
• lõtvunud naha toonimiseks;
• regeneratiivsete protsesside stimuleerimiseks;
• seborröa raviks ja ennetamiseks;
• juuste tugevdamiseks;
• puhastava, antiseptilise ja kokkutõmbava vahendina akne ja muude löövete korral.

Koduses kosmeetikas võib kanarbikku kombineerida ka teiste koostisosadega. Näiteks kasutatakse lavendli, koirohu, siguri, mündi ja melissi ekstrakte ning eeterlikke õlisid sageli koos nahahoolduseks. Kuid koos nõgese, humala või takja keedistega on kanarbik väga kasulik juuksehoolduseks.

Koduses kosmeetikas kasutatakse taime järgmiselt:

1. Kuiva ja närbuva naha hooldamiseks kasutatakse kanarbikuõli, mis on valmistatud järgmise retsepti järgi – klaasnõu täidetakse 2/3 ulatuses taimeõitega, seejärel valatakse peale oliivi-, viinamarja- või mandliõli ja lastakse toatemperatuuril kaks nädalat tõmmata. Õli kasutatakse massaažiks. Sellega määritakse nahalööbeid, ekseemi, haavu ja põletusi.
2. Akne korral kasutatakse kanarbiku tõmmist, mis on valmistatud eespool kirjeldatud retsepti järgi. Sellega pühitakse nahka tooniku asemel kaks korda päevas – hommikul ja õhtul.
3. Kanarbiku keedise põhjal tehakse kompresse, mida asetatakse kahjustatud nahapiirkondadele – näiteks ekseemi või lööbe ilmnemisel.
4. Seborröa vastu võitlemiseks hõõrutakse peanahasse kanarbiku tõmmist, mis on valmistatud eespool kirjeldatud viisil. Seda tehakse umbes pool tundi enne juuksepesu. Kuivade juuste korral hõõrutakse sisse kanarbikuõli, kuid see tuleb seejärel väga põhjalikult maha pesta.
5. Et juuksed muutuksid läikivaks ja terveks, kasutatakse loputamiseks kanarbiku keedist. Piisab, kui teha seda pärast juuksepesu 1–2 korda nädalas.

Poodides saab osta kanarbiku hüdrolaati (sisuliselt vesiekstrakti), mida kasutatakse naha niisutamiseks ja mitmesugustesse kosmeetikatoodetesse lisamiseks – alates maskidest ja salvadest kuni näo- ja kehakoorijateni.

Lisaks kasutatakse kanarbiku keedist või tõmmist suuõõne loputamiseks – ravi- ja ennetusvahendina põletikuliste haiguste ja halva lõhna vastu.

Mille poolest on kanarbiku mesi kasulik

Üldjuhul, kui räägitakse kanarbikumeest, peetakse silmas sellel taimel põhinevat jooki – nagu seda, mida mainitakse Robert Louis Stevensoni ballaadis. Kodus kanarbikumee valmistamine on üsna töömahukas ettevõtmine. Kuid tulemus on seda väärt, kuna seda peetakse üheks parimaks migreenivastaseks vahendiks, mis oma tõhususe ja ohutuse poolest ületab oluliselt mittesteroidseid põletikuvastaseid ravimeid.

Samuti on kanarbikumeel rahustav toime, seda võib kasutada isegi kerge unerohuna. Sellel on noorendav toime ja see annab inimesele jõulisa.

Klassikalisel kujul valmistatakse kanarbikumett järgmiselt. Võetakse kuivad kanarbikuõied – 2 sl, segatakse 1 sl põdrakanepi õitega ja 2 sl mis tahes lillemeega. Kõik see valatakse üle 0,6 l keeva veega ja lastakse tõmmata kaks päeva.

Joogi teine variant valmistatakse teisiti – võetakse 3 peotäit värskeid õitsva kanarbiku võrseid, valatakse peale 2 liitrit allikavett (või väga hästi puhastatud vett) ja keedetakse madalal kuumusel kaua, kuni taimne materjal on põhja vajunud. Kui keetmine on veidi jahtunud, kurnatakse see läbi ja lisatakse lillemet (seda tehakse lõppjärgus, et selle kasulikud ained ei häviks). Metta lisatakse maitse järgi, et jook ei mõruks. Kõik segatakse läbi, anum kaetakse puhta riidega ja jäetakse pimedasse kohta toatemperatuurile, et jook hakkaks käärima. Algul on see hägune, kuid mõne kuu pärast muutub läbipaistvaks – see tähendab, et see on valmis. Seda juuakse ettevaatlikult, sest see on tugevalt joovastav.

Mõned kanarbiku sordid on suurepärased meetaimed. Ehtne kanarbikumesi, see, mis on mesindussaadus, on väga kasulik. Seda iseloomustab ilus punakas toon, tugev aroom ja pisut mõrkjas maitse. Seda saab eristada ka arvukate väikeste mullide olemasolu järgi selle struktuuris. Ehtne kanarbikumesi on suurepärane antiseptiline vahend. Seda tarvitatakse ka bronhiaalastma ja isegi kopsupõletiku korral. Taimetargad arvavad, et see puhastab tõhusalt verd toksiinidest, ja tänapäeva teadus on tõestanud selle antimikroobsed omadused (kuigi see ei asenda sünteetilisi antibakteriaalseid vahendeid). Mesi omab ka üldtugevdavaid omadusi.

Vastunäidustused

Kanarbikku peetakse ohutuks taimeks, see kutsub harva esile allergilist reaktsiooni, kuid seda võimalust ei saa täielikult välistada. Seetõttu tuleb individuaalse ülitundlikkuse sümptomite (lööve, turse jne) ilmnemisel vahendi kasutamine lõpetada.

Kanarbiku tõmmiseid ja keetmisi ei tohi kasutada kõhukinnisuse korral, kuna need süvendavad olukorda. Samal põhjusel on need vahendid vastunäidustatud madala happesusega gastriidi korral – need alandavad seda veelgi.

Kui neerudes või põies on suured kivikesed, ei soovitata kasutada kanarbikupõhiseid vahendeid, kuna need ei tule toime kivide eemaldamisega, vaid võivad ainult soodustada kanalite ummistumist.

Kanarbikku ei kasutata ka gastriidi ja haavandi korral, kui need haigused on ägenemise staadiumis. Üldiselt tuleb arvestada, et enne mõne loetletud vahendi kasutamist tuleb eelnevalt konsulteerida arstiga.

Huvitavad faktid kanarbiku kohta

Kuigi ametlikult peetakse Šotimaa sümboliks ohakast, seostab enamik inimesi seda riiki tegelikult kanarbikunõmmudega. See pole üllatav, sest seda taime on oma luuletustes sageli ülistanud šoti luuletaja Robert Burns, ja kanarbikunõmme on esinenud ka Bronte õdede teostes – näiteks "Jane Eyre" ja "Vihurimäel", luues romantilise tausta neis raamatutes toimuvatele draamadele. Kuid suurimat tuntust on saavutanud Robert Louis Stevensoni ballaad kanarbikumeest.

Pikka aega peeti sellise mee (või Šoti ale) retsepti kadunuks. 20. sajandil õnnestus taastada joogi valmistamise tehnoloogia, see osutub sama aromaatseks ja kerge mõrkjusega, mida kirjeldasid mineviku kirjanikud ja luuletajad.

Šotimaa kohta kanarbikust on veel üks legend. See räägib, et viljatul maal mägises piirkonnas ei tahtnud ükski taim peale kanarbiku asuda. Kuid selle eest andis Issand sellele põõsale mitte ainult vastupidavuse, vaid ka õrna aroomi ja imeilusaid õisi. Kanarbik on tõepoolest peaaegu ainus taim, mis õitseb suurepäraselt liivasel pinnasel, isegi kui see ei sisalda peaaegu lämmastikku ega fosforit.

Šotimaal kasutati neid lilli aga ka praktilistel eesmärkidel. Neist saadi kollast värvi traditsiooniliste ruuduliste tartanide jaoks.

Šotimaal arvatakse, et kanarbik toob õnne. Seetõttu lisatakse seda sageli pulmakimpudesse. Lisaks kantakse tema oksi sageli õnneks kaasas.

Norras on kanarbik väga populaarne. Siin peetakse teda samuti õnnelilleks, ta sümboliseerib ka noorust ja isegi surematust. Vanasti arvati, et need lilled võivad peatada isegi tugeva verejooksu.

Kanarbikku kasutati isegi slaavi rituaalides. Tõsi, seda korjati ammu enne õitsemist. Noored võrsed tuli lõigata lihavõttepühade eelõhtul, et need ahjus põletada (õnne toomiseks). Samuti kasutati oksi kaitsjana – sel juhul paigaldati need talade vahele või riputati lae alla.

Kanarbiku maagilised omadused

Nagu iga teine ravimtaim, on ka kanarbikul maagilised omadused. Juba ammustest aegadest arvati, et tüdruk, kes kannab selle taime oksakest käekotis, väldib õnnelikult vägistamist. Kui aga rituaalselt põletada natuke kanarbikku koos sõnajala lehtedega, võib kutsuda esile vihma, kuid see taimevõime on teil tõenäoliselt vajalik, kui saate mõne Aafrika hõimu šamaaniks.

Vanasti omistati kanarbikule maagilisi omadusi. See pidi kaitsma kurjade jõudude eest. Keldi maagilistes rituaalides kasutati seda õue ja eluaseme puhastamiseks kurjadest vaimudest.

Keltide juures kasutati kanarbikku ka altarite ja maagiliste ringide kaunistamiseks, mida loodi mõnel paganlikul pühal – näiteks Brigitta päeval, see tähendab 2. veebruaril, Lammasel, mida tähistati 1. augustil, ja Halloweenil (keltidel nimetati seda Samhainiks) – 31. oktoobril.

Vanasti omistati valgele kanarbikule erilisi kaitsvaid omadusi. Arvati, et see ei too mitte ainult õnne, vaid kaitseb naisi vägistamise eest.

Vanad legendid räägivad, et kui inimene kavatseb minna kuhugi, kus talle võidakse kurja teha, tuleb pista taskusse mõned kanarbikuoksad (ainult nii, et keegi ei näe). Sama rituaali tehakse siis, kui on vaja, et inimesel kohtumisel õnn soosiks. Mõnes vanas raamatus öeldakse, et kanarbikku tuleb kanda rahakotis, et raha hulk seal suureneks.

Arvati, et kui majas läheb pidevalt kõik katki, kui seda ei saa tuulutada (jääb ikka kopitanud lõhn), kui lutikad ja kirbud ründavad regulaarselt, siis on sellele pandud needus. Sellega sai toime tulla ainult kanarbiku abil – suitsutati ruumi. Pealegi arvati, et seda tuleb teha mitu korda. Esimest korda tuleb seda protseduuri teha esimesel täiskuu õhtul, seejärel veel neli korda – kaheõhtuse vahega, st kolmandal.

See rituaal näeb välja selline. Võetakse mitu valget alustassi, igasse ruumi üks (sh isegi tualetti, pesukööki ja sahvrit). Igale taldrikule laotakse kuivatatud kanarbik kuhjaga. Alustatakse välisuksest ja liigutakse vastupäeva. Ruumi tuuakse taldrik kanarbikuga, süüdatakse see ja tehakse sellega kolm ringi ümber ruumi, jälle vastupäeva. Seejärel jäetakse veel hõõguva kanarbikuga alustass paremasse kaugemasse nurka (kui arvestada uksest). Seejärel tehakse sama protseduur järgmises ruumis jne. Varahommikul kogutakse kõik need alustassid kokku, millel on selleks ajaks alles vaid kanarbiku tuhk. See tuhk puistatakse laiali põllul maja kõrval. Järgnevatel päevadel korratakse kirjeldatud protseduuri.

Arvati ka seda, et kanarbikku saab kasutada vihma esilekutsumiseks. Seda uskuda või mitte – otsustab igaüks ise. Kuid kanarbiku raviomadused on vaieldamatu fakt, mida teadus on tõestanud.

Kanarbiku foto