Harilik igihali: raviomadused ja vastunäidustused

Loodus on andnud harilikule igihaljale hämmastava elujõu. Ta ei karda öökülma ega kuuma, kasvab kehval mullal, oskab osavalt tugevate tuulte eest põigelda, maapinnale vajudes. Uskumuste kohaselt on tal müstilised omadused, ta suudab elamust eemale peletada kurje vaime ja neutraliseerida negatiivset energiat. Neiud kinkisid selle lille pärgi oma väljavalitule, kinnitasid need ukse kohale ja säilitasid talismanina, olles eelnevalt kuivatanud mitu sinist õiekrooni. Eriti hinnatakse taime raviomadusi, mistõttu seda istutatakse sageli suvila- ja koduaedadele, saades särava lillepeenra ja ravimaterjali.

Välimus ja kasvukoht

Harilikul igihalil on veel mitu nimetust, mis peegeldavad tema omadusi või välimust. Nii kutsutakse teda õite värvuse tõttu sinililleks, kalduvuse pärast kalmistutel kasvada kalmulilleks ja luuderohuks. Ladinakeelne nimetus pärineb verbist, mis tähendab 'ümber mässima'. Tõepoolest, roomav põõsas ronib meelsasti üsna kõrgele, kasutades toeks mis tahes vertikaalset või kaldus alust. Mõnedel rohtsetel liikidel on püstine vars tipus asuva õiega. Lehed on tihedad, kaetud kilega, mis kaitseb neid kuivamise eest. Nad suudavad säilitada rohelist värvi isegi lume all ning kevadel puhkevad õitsema esimeste õite seas. Õied on sinised, suured, poolpõõsastel paiknevad peamiselt lehekaenlades. Põhitoon on sinine, mõnikord esineb valgete, lillade või roosade õitega teisendeid.

Huvitav: Taime elujõud on nii suur, et poolnärbunud olekus vaasist võetuna ja niiskesse mulda panduna virgub see kiiresti ning hakkab juuri ajama.

Sinilill õitseb mais, õiekroonide kuju on lehterjas, nad avanevad järk-järgult. Äraõitsevatel taimedel moodustuvad viljad kahe pikliku kupra kujul. Looduses esineb 4 põhiliiki, kuid aretajad on aretanud veel mitu dekoratiivset teisendit, mis, omandades uhkemat välimust, pole kaotanud oma raviomadusi.

Taim on nii tagasihoidlik, et kord uude kohta sattudes juurdub ta koheselt ja sealt on teda väga raske välja saada. Looduslikult kasvab Euroopas, Aafrikas ja Aasias. Esineb suuremas osas Venemaa territooriumist, eelistades teeäärseid vööndeid ja lehtmetsi. Põõsa oksad katavad maad pideva vaibana, juurdudes kiiresti tänu vartesõlmedele.

Tänu oma hämmastavale vastupidavusele hakati lille kalmistutele istutama mälu ja ustavuse märgiks. Ta ei vaja erilist hoolt ja kasvab seal suurepäraselt, rahuldudes vihmaveega kastmisena.

Liigid

Kokku on neid umbes 12, täpsemalt öelda on keeruline, kuna pidevalt avastatakse uusi variatsioone, mida teadlased pole veel klassifitseerinud. Aednike seas on hästi tuntud ja armastatud 5 liiki.

1. Suur. Nimetatud nii silmapaistvate mõõtmete tõttu liigi kohta. Vertikaalsed võrsed ulatuvad 150 cm kõrguseks, lehelabad on tumerohelist värvi ja laiad. Õite värvus on sinine, kontrastse heleda keskmega, õieraagude läbimõõt ulatub 5 cm-ni. Kasvab kiiresti, ei ole valgustuse suhtes tundlik, võib kasvada varjulistes kohtades. Talvel vajab juurestiku kaitseks täiendavat katmist kuuseokstega.
2. Väike. Külmakindel liik, millel on hämmastav võime kohaneda uues kohas. Kuulub igihaljaste rühma, kuna lehed säilivad ka lume all. Erineb teistest liikidest tumeroheliste piklike lehelabade tihedama ja sagedasema paigutuse poolest. Õitseb mais, korraliku hoolduse korral võib moodustada pungi teist korda sügisel. Klassikalises versioonis on õite värvus sinine. Välja on aretatud dekoratiivseid sorte valgete, punaste, kirjulehiste, ääristatud õitega liht- ja täidisõielises vormis. Lehtede toon võib olla hõbedane või kirju. Ei ole mulla koostise suhtes nõudlik, juurdub kergesti kivistel nõlvadel, männi- ja segametsades.
3. Karvane. Kõige sagedamini esineb Kaukaasias ja Primorjes. Erineb suurenenud regeneratsioonikiiruse ja võime poolest juurduda lühikese ajaga peaaegu igas mullas. Külma ei talu, lehed surevad talvel ära, puhkedes esimeste soojade kiirte käes varakevadel. Õitseb mais, õite läbimõõt kuni 3,5 cm. Noored varred moodustuvad kogu hooaja jooksul kuni hilissügiseni. Et nad ära ei külmuks, soojustatakse lillepeenar talveks.
4. Rohtne. Kasvab Krimmis, Euroopas ja Kaukaasias. Kasvab hästi kõrgetel päikeselistel küngastel, ei armasta põhjavee lähedust, väldib soiseid kohti. Õied on sinised, viie kroonlehega, kitsenevate otstega. Nad õitsevad 20–25 päeva, seejärel moodustuvad seemned.
5. Roosa. Erineb rohkete vertikaalsete võrsete poolest, mis tõusevad kuni poole meetri kõrgusele. Tumerohelistel lehtedel on hästi eristatav pikisuunaline hele triip, mis ulatub lehevarrest kuni tipuni. Õitsemine on pikk, algab maist ja lõppeb septembri alguses. Õitsenud igihali kujutab endast õrnroosat vaipa kontrastsel rohelisel nahkjate lehekeste taustal.

Dekoratiivsetest sortidest on aednike suurimaks lemmikuks:

• Peppermint Cooler;
• Mediterranean;
• Cascade Appleblossom.

Teda kasvatatakse seemnetest. Igihali kasvab kiiresti, moodustades tiheda vaiba. Maastikukujunduses sobib ta suurepäraselt priimula, kopsurohu ja meelespeade kõrvale. Istutamisel tuleb kohe piirata tema kasvuala, vastasel juhul muutub poolpõõsas hetkega kõikjal esinevaks umbrohuks.

Kogumine ja säilitamine

Ravimtoorme varumisel on väga oluline tähtaegadest kinnipidamine. Igihali omandab põhijõu õitsemise ajal, seepärast kogutakse teda juuni alguses, lõigates võsud 4–5 cm kõrguselt maapinnast. Kõige sagedamini varutakse harilikku igihaljast, segamine teiste liikidega pole soovitatav, need kogutakse ja kuivatatakse eraldi.

Tuleb arvestada: Varumist samal kohal teostatakse 1 kord 3 aasta jooksul. Sagedasema külastuse korral ei jõua taimepopulatsioon taastuda ning muutub nõrgenenud ja vähendatud kasulike ainete sisaldusega.

Roheline mass koos õitega kuivatatakse varjulises, hästi ventileeritavas kohas. Võib kasutada elektrilist kuivatit režiimil, mis ei ületa 50 kraadi.

Keemiline koostis

Lehed ja õied sisaldavad üle 20 alkaloidi, mille tõttu hindavad neid taimeteadlased segude koostamisel, mis on suunatud vähihaigete seisundi leevendamiseks. Lisaks sisaldab taime maapealne osa:

• askorbiin-, merevaik- ja õunhape;
• suhkrud;
• fütosteroidid;
• triterpeensaponiinid;
• mõruained;
• pektiin;
• karoteeni;
• flavonoidid;
• südameglükosiidid.

Tähtis: taim on mürgine, kontrollimatu tarbimine ilma annuste ja proportsioonide järgimiseta retseptides on tervisele ohtlik.

Hariliku igihali ürdi raviomadused

Igihalja kasutusala on väga lai. Pole asjata, et see on kaitse alla võetud ja selle varumisel ei soovitata taimi juurtega välja tõmmata ega kasvanud lagendikku täielikult hävitada. Vaatamata oma fenomenaalsele juurdumis- ja paljunemisvõimele ei jõua see kontrollimatu kogumise korral lihtsalt taastuda.

Taimel on veresooni laiendav, antimikroobne, rahustav ja kokkutõmbav toime. See suudab pidurdada vähirakkude arengut, leevendada kroonilisi valusid ja põletikke, alandada vererõhku, stabiliseerida kuseteede ja südame-veresoonkonna tööd.

Taime ekstraktidest ja tõmmistest valmistatakse ravimpreparaate. Keetiste ja tõmmiste tarbimine on soovitatav:

• sagedaste veresoonte spasmide, peavalude ja migreeni korral;
• vitamiinipuuduse korral;
• habraste veresoonte seinte korral;
• hüpertensiooni korral;
• vereringehäirete korral;
• hingamisteede haiguste korral;
• maohäirete korral;
• neurooside, emotsionaalse ebastabiilsuse ja depressiooni korral;
• osteokondroosi korral;
• ateroskleroosi korral;
• kõrgenenud koljusisese rõhu korral;
• silmapõhja ja võrkkesta atroofiliste muutuste korral;
• palavikuliste seisundite korral;
• seksuaalse nõrkuse korral;
• ajuhaiguste korral.

Häid tulemusi annab keetisega loputamine hambavalu ja igemete veritsemise korral. Seda kasutatakse kompleksterapeudis viljatuse ja munasarjade krooniliste põletike ravis.

Harilik igihali rahvameditsiinis

Taim kuulub ametlikku ravimtaimede registrisse. Kuivatatud toorainet müüakse apteekides, igihali sisaldub hüpertensiooni, maohaavandite ja vegetovaskulaarse düstoonia komplekssetes segudes. Mõningaid ravivahendeid saab ise valmistada, järgides hoolikalt proportsioone ja valmistamistehnoloogiat. Suurepäraseid tulemusi annab keetmiste ja tõmmiste kasutamine naistehaiguste ravis, mille tõttu omistati talle iidsetel aegadel maagilised omadused.

Huvitav: üks hariliku igihali nimetusi on nõiavõil.

Ravitsevate segude retsepte on palju, need võib tinglikult jagada keetmisteks, vee- ja piiritustõmmisteks, salvideks.

Potentsi suurendav tinktuur

Valmistamiseks võetakse 100 g kuiva toorainet 500 ml meditsiinilise piirituse kohta. Ürt valatakse üle ja jäetakse 14 päevaks pimedasse kohta tõmbama. Kasulike ainete paremaks lahustumiseks raputatakse anumat iga päev. Annustamine toimub tilkade kaupa, 5 tilka korraga. Need lahjendatakse 1 supilusikatäis vees. Võetakse kaks korda päevas. Maksimaalne annus on 10 tilka ööpäevas. Kuur kestab 4 päeva, seejärel on vaja 2-päevast pausi. Vaja on kolme tsüklit. Vahendil on kumulatiivne toime, seetõttu ilmnevad tuntavad tulemused alles ravi lõpuks.

Tuleb arvestada: piiritus- ja veetõmmiste jaoks tuleb ürt põhjalikult peenestada, et selle toimet tugevdada.

Hüpertooniavastane tõmmis

Klaasi keeva vee kohta võetakse 1 supilusikatäis kuivatatud igihali ja asetatakse vesivannile, hoitakse 15 minutit. Pärast seda, kui keetmine on jahtunud toatemperatuurini, see filtreeritakse, ürt pressitakse välja. Jagatakse võrdseteks osadeks ja võetakse kolm korda päevas.

Taimesegu vegetovaskulaarse düstoonia raviks

Segatakse võrdsetes osades:

• igihali ja lodjapuu lehed;
• palderjani juur;
• lodjapuu koor.

6 supilusikatäie segule lisatakse 3 supilusikatäit puuvõõrikut ja 1 supilusikatäis köömne seemneid. Põhjaliku segamise järel eraldatakse 1 supilusikatäis segu. See valatakse üle 200 ml keeva veega ja asetatakse vesivannile veerand tunniks. Seejärel hoitakse sooja all 45 minutit, filtreeritakse, pressitakse välja tooraine ja täidetakse klaasitäieni. Võetakse 100 ml 3–4 korda ööpäevas enne sööki. Kuuri kestus on 3–4 nädalat. Selle aja jooksul on soovitatav üle vaadata toitumine, vähendades tarbitud soola kogust ja asendades suhkru meega.

Ilmastikutundlikkus ja migreen

Vanusega muutuvad inimesed vastuvõtlikumaks atmosfäärirõhu kõikumistele, hakkavad raskelt taluma järske ilmamuutusi. Mõned panevad selle vanuse arvele, soovimata vaevuda ravimi otsimisega. Kuid see on sõna otseses mõttes jalge ees.

1 teelusikatäis kuivatatud nõiavõil pruulitakse klaasi keeva veega ja jäetakse rätiku alla 20 minutiks. Võetakse 1 supilusikatäis pool tundi enne sööki, ravi kestus on 30 päeva.

Tähtis: keetmise säilivusaeg ei ületa 48 tundi.

Ateroskleroos

Selle haiguse korral on aju verevarustuse intensiivsus häiritud. Igihali tõhusust seletavad spetsiaalsed alkaloidid, mis stimuleerivad verevoolu. Vesivannil valmistatakse keetmist 1 spl igihalist ja klaasitäiest veest. Seejärel viiakse vedeliku maht 200 ml-ni ja võetakse võrdsete osadena päeva jooksul enne sööki. Pärast 10-päevast pausi korratakse kuuri kuni vererõhu näitajate stabiliseerumiseni. Sama skeemi järgi tehakse hüpertensioonikriiside ennetamist.

Kõhulahtisus, düsenteeria

Keetmist valmistatakse vahekorras 1 spl toorainet 300 ml vee kohta. Seejärel hoitakse seda 20 minutit tasasel tulel, jahutatakse, võetakse 100 ml 3 korda ööpäevas kuni soolestiku töö normaliseerumiseni. Vahend on tõhus ka loputusvahendina angiini, stomatiidi, igemete veritsemise korral.

Viljatus

Probleem on väga tõsine ja ainult apteegipreparaatidele loota ei tasu. Kõrgema tulemuse annab kompleksne ravi, kasutades taimseid tõmmiseid, mis normaliseerivad emaka toonust. 1 tl igihalist purustatakse pulbriks ja valatakse üle klaasitäie keeva veega. Segatakse, kurnamata. Võetakse 6 korda ööpäevas üks lonks 14 päeva jooksul.

Nahahaigused, haavad, putukahammustused

Välispidiselt kasutatakse keetmisi lõikehaavade ja kriimustuste pesemiseks. Kompresse pannakse 15 minutiks märgade dermatiitide, ekseemide, haavandite, põletuste, psoriaasi, dermatiitide korral.

Sääse- ja kihulaste hammustuste korral piisab nahapiirkonna hõõrumisest vatipadja või lapiga, mis on niisutatud väikese igihali keetmises. Mõne minuti jooksul vaibub sügelus, taandub turse.

Diatees

Igihalist kasutatakse välispidiseks salviks valmistamiseks. Vaja on just värskeid lehti, mis pole mahla kaotanud. Need jahvatatakse, segatakse 20 g võiga ja sulatatakse. Seejärel lastakse veidi jahtuda, kurnatakse läbi marli ja valatakse purki. Hoitakse külmkapis. Lastele määritakse haigeid kohti 1 kord ööpäevas, täiskasvanutel on lubatud annust kahekordistada. Sagedamini seda vahendit ei kasutata, kuna taim on mürgine ja kasu asemel võib ennast kahjustada.

Kasutamine kosmeetikas

Alkaloidid igihali koostises stimuleerivad rakkude taastumist, parandavad jumet, toetavad naha turgorit. Keetmist 1 tl igihalist klaasitäie keeva vee kohta nimetatakse noorendavaks selle tugeva mõju tõttu epidermisele. Sellega lihtsalt pestakse nägu või tehakse sooje kompresse, asetades vedelikku niisutatud puuvillase salvrätiku näole ja dekolteepiirkonnale. Igihali keetmisest jääkuubik ergutab ja vähendab kortse.

Igihali ei ärrita silmalaugude õrna nahka ja silmaümbrust. Seda omadust kasutatakse edukalt nende hoolduseks, väsimuse ja pinge leevendamiseks pärast tööpäeva.

Harilikul igihalil põhinevad preparaadid

Peamine farmakoloogiline väärtus on alkaloid vinkamiin, mida ekstraheeritakse hariliku igihali ekstraktist. Sellel on soodne mõju ajuveresoontele, taastades verevoolu intensiivsuse, vältides isheemia ja ateroskleroosi teket. See normaliseerib ainevahetust, stimuleerib närvisüsteemi seoste aktiivsust, suurendab keskendumisvõimet, tõstab töövõimet, leevendab stressi ilma pidurdusefektita. Unikaalse alkaloidi baasil toodetakse ravimeid, mis on suunatud ajufunktsioonide normaliseerimisele, kapillaaride läbilaskvuse suurendamisele, mälu ja tähelepanu parandamisele, kõnepeetuse ja püsivate peavalude sümptomite leevendamisele, mis on põhjustatud emotsionaalsest ülepingest. Nende hulka kuuluvad:

• Vinpotsetiin;
• Kavinton;
• Oksibraal;
• Vinkapan;
• Vinebral.

Vastunäidustused

Enne igihalil põhinevate vahendite kasutamist tuleb läbida kardioloogi kontroll. Asi on selles, et mõned taime rohelises massis sisalduvad ained mõjuvad südamelihasele pärssivalt, mistõttu tuleb eelnevalt välistada tüsistuste võimalus. Kontrollnäitajaks on pulsisageduse langus. Sel juhul lõpetatakse ravikuur igihali keetiste või preparaatidega.

Igihalil põhinevaid taimseid segusid ei tohi kasutada bradükardia, kroonilise kõhukinnisuse, hüpotensiooni, ajukasvajate, allergia korral. Raseduse ja rinnaga toitmise ajal tuleks samuti igihali asendada teiste vahenditega.

Tuleb teada: Igihalil põhinevad preparaadid ja rahvapärased vahendid eemaldavad aktiivselt vedelikku organismist. See leevendab tursete probleemi, kuid võib põhjustada liigset dehüdratsiooni.

Ravi lõpetatakse, kui tekib püsiv iiveldus, pearinglus, isutus, lihasnõrkus, neuralgia. Sellised nähtused viitavad tõsisele üledoosile või ainete individuaalsele talumatusele.

Tasub istutada igihali aeda või suvilasse, imetleda selle erksaid õiekorollasid ja meeles pidada, et käepärast on võimas vahend ilu ja tervise säilitamiseks.

Igihali foto