Kukemari: ravitoimed ja vastunäidustused

Kääbuskasvuga, kuid väga atraktiivne põõsas, siberi kukemari, kasutatakse laialdaselt rahvameditsiinis. See taim on tuntud erinevate nimetuste all – kukemari, raba-kukemari, marja-kukemari, vareskukemari. Ametlikus meditsiinis ei ole selle omadusi veel lõpuni uuritud. Siiski peetakse seda paljulubavaks diabeedivastaseks vahendiks. Täheldatakse selle rahustavat ja krampidevastast toimet, samuti mitmeid teisi omadusi, mida käsitletakse allpool.

Keemiline koostis

Kasulikud omadused on nii kukemari lehtedel kui ka marjadel. Kuid nende keemiline koostis on erinev. Kõigepealt tuleb märkida, et kukemari marjad sisaldavad väga suures koguses askorbiinhapet – vahemikus 70–90 mg 100 g massi kohta. Selle näitaja poolest jääb kukemari mõnevõrra alla kännumarjale ja kibuvitsale, kuid seda peetakse siiski piisavalt kõrgeks tasemeks. Just tänu sellisele C-vitamiini sisaldusele said selle taime marjad põhjapiirkondades skorbuudi vastu üheks tõhusamaks vahendiks. Lisaks on askorbiinhappel antioksüdantsed omadused ja see avaldab soodsat mõju veresoonte ja kogu vereringesüsteemi seisundile.

Niisiis, marjad sisaldavad:

1. Kvertsetiin, mis nagu teisedki flavonoidid, omab antioksüdantseid ja põletikuvastaseid omadusi.
2. Rutiini – selle aine tähtsust on raske ülehinnata. See vähendab trombotsüütide agregatsiooni ja hoiab ära tromboosi tekke, mistõttu saab kukemarit perspektiivis kasutada insuldi ja südameinfarkti ravis. Samuti parandab rutiin veresoonte seisundit ja omab põletikuvastast toimet. Mitmed uuringud näitavad, et see normaliseerib kilpnäärme joodi omastamise taset, kuid seda aspekti ei ole veel piisavalt uuritud.
3. Antotsüaniinid on pigmendid, mis annavad kukemari viljadele tumeda tooni. Samas on neil põletikuvastane toime, samuti parandavad nad soole barjäärifunktsiooni ja üldiselt normaliseerivad lipiidide ainevahetust.
4. Rasvõlid, mis on vajalikud normaalseks ainevahetuseks.
5. Kumariinid. Neid esindab peamiselt ellagiinhape, millel on kardioprotektiivsed omadused, mis teeb kukemari kasulikuks südame-veresoonkonna haiguste puhul. Happel on ka põletikuvastane toime ja reparatiivsed omadused, see tähendab, et see soodustab kudede taastumist.
6. Ursoolhapet, mida peetakse diabeedivastaste vahendite oluliseks komponendiks ja mis aitab võidelda ülekaaluga.
7. Parkained ja vaha.

Viljades sisaldub ka mitmesuguseid puuviljasuhkruid ja eeterlikke õlisid, kuigi mitte piisavalt suures koguses, et neile selget maitset anda.

Taime lehtedes ja okstes leidub kumariine, alkaloide, eeterlikke õlisid ja ka C-vitamiini, kuigi väiksemas koguses. Lisaks sisaldab Siberi kukemarja maapealne osa ka eelmainitud kvertsetiini ja rutiini koos nende unikaalsete omadustega, ning parkaineid, millel on kokkutõmbavad omadused ja mis muudavad taime efektiivseks vahendiks kõhulahtisuse vastu. Taime lehtedes ja okstes esineb kohvhapet. Sellel on põletikuvastane ja immunomoduleeriv toime ning mõned uuringud on näidanud, et see võib peatada pahaloomuliste kasvajate arengut (seda aspekti pole siiski piisavalt uuritud). Lehtedes leiduvatest mikroelementidest tuleks esile tõsta ka mangaani.

Välimus ja kasvukoht

Kukemari on väike roomav põõsas. Tänapäeval on olemas mitmesugused aiasordid (mõned ulatuvad isegi 50 cm), kuid looduslikes tingimustes on tema keskmine kõrgus 20–25 cm. See on igihaljas taim pikkade võrsetega, mis võivad ulatuda 100 cm pikkuseks.

Looduses kasvab see kogumikena, mis kaugelt meenutavad laike maapinnal. See on tugevalt harunev põõsas, seega iga kogumik on tegelikult üks taimne isend. Selle põõsa võra vorm on padjakujuline. Varrel on tume toon, see on tihedalt kaetud väikeste lehtedega – iga kuni 10 mm pikkune lehelaba on allapoole keeratud servaga. Need on nii väikesed, kitsad ja kasvavad nii tihedalt, et meenutavad okkaid. Kaugelt paistab taim kääbuskuusena. Huvitav on see, et iga leht püsib põõsal kuni viis aastat.

Kukemarja lehed on esiküljelt tumerohelised, tagaküljelt paistavad aga punakad, kuna neil on vastava tooniga tihe karvkate. Muide, noorte taimede vars on samuti kaetud pruunika udemega.

Nagu juba märgitud, hargneb põõsas tugevasti ning osa tema okstest moodustab järk-järgult lisajuuri. Aja jooksul võtab taim üha rohkem ruumi, kuid kogumiku keskel hakkavad oksad surema.

See taim õitseb väikeste ja mitte eriti ilusate kolme kroonlehega õitega. Need võivad olla roosad, punased või purpursed. Kesk-Venemaal algab õitsemine tavaliselt aprillis-mais, Siberis aga alles mais-juunis. Neid tolmeldavad lisaks mesilastele ka kärbsed ja liblikad.

Augustis-septembris ilmuvad põõsastele viljad – ümarad mustad marjad sinaka kattega. Nende mahl on samuti tume, enamasti purpurne – seda seletab eelmainitud antotsüaniinide olemasolu. Siiski pole neil kõva koorega marjadel praktiliselt mingit selget maitset ja need tunduvad vesised. Marjad ilmuvad põõsale juba sügisel, kuid kui neid ei korjata, püsivad nad okstel kevadeni.

Looduses esineb vesikanemik Venemaa territooriumil peamiselt Siberis ja Kaug-Idas. Seal eelistab see taim niiskeid kohti, soist maastikku, turbasoid. Väga tihti kasvab ta kaljulõhedes. See tähendab, et vesikanemik talub hästi isegi karme loodustingimusi, mis teeb selle sihipärase kasvatamise üsna perspektiivikaks.

Liigid

Praegusel ajal pole botaanikas ühtset arvamust Siberi vesikanemiku klassifikatsiooni suhtes. Mitmed teadlased arvavad, et perekond Vesikanemik on monotüüpne ja selles on ainult üks liik – must vesikanemik (ehk mustviljaline). Kuid samas arvatakse, et looduses jaguneb see veel Jaapani ja Aasia vesikanemikuks, kusjuures esimest Venemaa territooriumil praktiliselt ei esine. Kuid on ka teine arvamus, et perekond Vesikanemik ühendab kolme liiki: must, kahesooline ja punane. Igal juhul kasvatatakse ravimise eesmärgil ainult ühte liiki – mustviljalist vesikanemikku, mida eespool üldiselt kirjeldati.

Maastikuarhitektuuris kasutatakse vesikanemikku rokaariumides ja alpiküngastel. Aretajad on aretanud mitmeid selle sorte, näiteks:

• Tsitronell – taim unikaalse sidrunivärvi lehestikuga.
• Smaragd – põõsas tumeroheliste lehtedega.
• Bernstein – sort väga kahvatukollaste lehtedega.

Samuti on populaarsed sellised sordid nagu Lucia ja Irlandia. Kuid kõik erinevused nende vahel taanduvad peamiselt dekoratiivsetele välistele tunnustele, samas kui maapealse osa keemiline koostis on ligikaudu sama.

Kogumine ja säilitamine

Vesikanemiku ürti kogutakse taime õitsemise ajal, vilju – pärast valmimist. Oksad lõigatakse terava noaga, seejärel sorditakse, et eemaldada riknenud, ja laotatakse riidele varjualuses või hästi ventileeritud ruumis.

Mõnikord kogutakse eraldi ainult vesikanemiku lehekesi, kuigi see on töömahukam. Seda tehakse samuti taime õitsemise alguses. Lehti saab noppida käsitsi, selleks pole tingimata nuga vaja. Kuid mõned ravimtaimekogujad kasutavad selleks väikseid kääre. Ravimitoormena on parem võtta mitte tipmised, vaid alumised ja keskmised lehekesed, kusjuures kahjustatud või närtsinud isendid selleks ei sobi. Seejärel sorteeritakse kõik uuesti, eemaldatakse riknenud ürt ja mullaklombid ning kuivatatakse samamoodi nagu muud ravimitooret. Aeg-ajalt kuivatamise ajal segatakse vesikanemiku ürti ja lehtikesi, et protsess kulgeks ühtlaselt.

Arvatakse, et järgmist vesikanemiku varumist samalt alalt saab teha alles 8 aasta pärast, seetõttu pole mõtet taime aias kasvatada ainult selle ravimiväärtuse pärast.

Vesikanemiku marju kogutakse hommikul või õhtul. Arvatakse, et need, mis on kogutud päeval, riknevad kiiresti. Marju saab kuivatada looduslikul viisil või kasutada puuviljakuivatit, kuid seadistada see õrnale režiimile temperatuuriga kuni 40 kraadi, et mitte hävitada kasulikke aineid, mis viljades sisalduvad.

Kuivatatud toorainet hoitakse lõuendist kottides või paberkottides kuivas kohas, et see ei niiskuks ega rikneks. Säilitusaeg: 2 aastat.

On olemas ka teisi viljade töötlemise viise. Näiteks võib neid külmutada – siis marjad sorteeritakse, riknenud visatakse ära, kuid üldiselt valmistoorainet ei pesta, vaid lihtsalt kallatakse toiduainete jaoks mõeldud plastkarpidesse ja pannakse sügavkülma. Aasta jooksul saab neid kasutada tee ja keeduse valmistamiseks.

Mõned taimetargad soovitavad talveks varuda kukemarjadest mahla. Selleks pressitakse mahlapressiga marjadest mahl ja keedetakse see keemiseni, seejärel lülitatakse kohe välja, et selles sisalduvad vitamiinid ei hävineks. See mahl valatakse eelnevalt steriliseeritud klaaspurkidesse. Seda võib juua vähehaaval turse leevendamiseks, liigse kehakaalu vähendamiseks, samuti võib see olla immunomoduleeriv vahend.

Kukemari ravitoimed

Ametlik meditsiin on kukemarja omadusi uurinud ebapiisavalt. Siiski jätkavad teadlased uuringuid, kuna mitmekomponentne bioloogiliselt aktiivsete ainete kompleks võib tulevikus olla kasulik. Juba praegu on teada, et kukemarja lehtedest ja ürdist valmistatud vesiekstrakt (tõmmise või keeduse kujul) omab krambivastast toimet ja isegi antihüpoksilisi omadusi.

Mitmed uuringud on tõestanud tserebroprotektiivset toimet, see tähendab, et taim kaitseb kesknärvisüsteemi rakke, mis võimaldab seda kasutada mõnede destruktiivsete patoloogiate ravis. Nii on tõestatud kukemarja preparaatide efektiivsust epilepsia korral. Neid saab kasutada ka selliste tõsiste haiguste nagu hulgiskleroosi, puukentsefaliidi ja isegi erineva etioloogiaga halvatuste kompleksravis.

Tomski teadlaste läbiviidud uuringutes kasutati kukemarja ürdi, lehtede ja marjade vesiekstrakti. Seda kasutati epilepsiahaigete ning insuldijärgse halvatusega inimeste raviks. See vahend vähendas epileptiliste hoogude arvu ja leevendas nende raskust. Halvatusega patsientidel aitas kukemarja ekstrakti regulaarne tarbimine suurendada liigutuste ulatust, mida võib juba pidada suurepäraseks tulemuseks.

Tserebroprotektiivsed omadused muudavad selle taime paljutõotavaks vahendiks mälu- ja kognitiivsete funktsioonide häirete, migreeni ja peavalu korral. Juba praegu kasutatakse seda toidulisandites, mis peaksid aitama kiire väsimuse ja toonuse languse korral.

Kukemarjal on ka rahustav toime, mistõttu seda võetakse rahustava vahendina ja unehäirete korral. On tõestatud selle sapieritust ergutavad ja diureetilised omadused, mis võimaldavad taime kasutada neeru- ja sapiteede haiguste korral. Lisaks on sellel hüpotensiivne toime, mis annab võimaluse võtta sellel põhinevaid preparaate vererõhu alandamiseks.

Kukemari rahvameditsiinis

Rahvameditsiinis on must kukemari leidnud laiemat kasutust. Selle baasil tehakse keeduseid ja tõmmiseid, mida kasutatakse:

• peavalude korral erineva päritoluga;
• füüsilise ja psühho-emotsionaalse üleväsimuse korral;
• kroonilise väsimuse korral;
• unetuse korral;
• erineva päritoluga tursete korral;
• kõrge happesusega gastriidi korral;
• koliitide ja mõnede teiste põletikuliste soolehaiguste korral;
• raskendatud urineerimise korral;
• rahustava, ainevahetust kiirendava ja nakkushaiguste ennetava vahendina.

Vitamiinide ja mineraalainete kõrge sisaldus muutis varesmarja vanasti tõhusaks skorbuudivastaseks vahendiks, mis oli eriti oluline põhjapiirkondades.

Tiibeti meditsiinis kasutati varesmarja nii sise- kui ka välispidise ravimina. Esimesel juhul oli tegemist maksa- ja neeruhaiguste raviga (kaasaegne teadus on kinnitanud taime neid omadusi). Teisel juhul kasutati varesmarjal põhinevaid vahendeid akne, erinevate nahaärrituste ja löövete raviks, mis pole samuti mõttetu, kuna varesmari sisaldab palju põletikuvastaseid aineid.

Mis puudutab konkreetseid kasutusretsepte, siis neid on palju variante, kuna rahvameditsiin on aastate jooksul kogunud palju viise.

Näiteks migreeni leevendamiseks saab valida ühe kolmest variandist:

1. Võetakse 2 supilusikatäit kuivatatud varesmarja lehti, valatakse peale 500 ml külma vett, lastakse keema ja keedetakse 5 minutit. Seejärel lastakse saadud vahendil tõmmata 40–60 minutit, filtreeritakse läbi mitmekordse marli ja võetakse 3–4 supilusikatäit 5 korda ööpäevas.
2. Keetmist valmistatakse veidi teisiti. Võetakse 2 supilusikatäit purustatud kuiva toorainet (marjad, lehed, oksad segatuna võrdses vahekorras), valatakse peale 500 ml keeva vett ja kuumutatakse vesivannil 10 minutit, kuid keema ei lasta. Võetakse samades kogustes, nagu esimeses retseptis.
3. Võetakse 20–30 tilka varesmarja alkohoolset tinktuuri 50 ml vee kohta ja võetakse kolm korda päevas pool tundi enne sööki. Seda vahendit peetakse tõhusaks ravimiks ka vegetovaskulaarse düstoonia vastu.

Varesmari on kasulik ka teiste haiguste korral:

1. Erinevate silmade veresoonkonnapatoloogiate (katarakt, glaukoom, kõrgenenud silmasisene rõhk) korral kasutatakse niinimetatud aurutatud tõmmist. Valmistatakse seda nii – võetakse 1 supilusikatäis kuiva purustatud toorainet (oksakesed ja lehed) ning valatakse peale 2 supilusikatäit keeva vett. See tähendab, et ürt aurutatakse, muutub niiskeks ja laseb kõik kasulikud ained vette. See niiske tooraine jahutatakse ja seejärel pressitakse väga põhjalikult läbi marli – saadud vedelikuga tilgutatakse silmi 5–6 korda päevas. Piisab 1–2 tilgast alumisse silmalaugu. Samal ajal soovitavad taimeteadlased täiendada ravi varesmarja keetmisega (1 supilusikatäis 3 korda päevas) või tinktuuriga (30 tilka 50 ml vee kohta). Ravikuur kestab 90 päeva, seejärel tehakse vähemalt kuu pikkune paus.
2. Kuiva silma sündroomi korral. See haigus ei ole seotud veresoonkonna patoloogiatega, see on põhjustatud pikaajalisest arvutiga töötamisest ja naistel menopausi ajal hormonaalsetest muutustest. Sel juhul ei tehta aurutõmmist, vaid väga tugev tõmmis – 2 supilusikatäit kuivatatud taimset toorainet 100 ml keeva vee kohta. Seda vahendit lastakse tund aega tõmmata, seejärel filtreeritakse väga hoolikalt, isegi filterpaberiga. Tilgutatakse igasse silma 2 tilka iga 2–3 tunni järel. Seda vahendit kasutatakse ka kuurina vähemalt kuu aja jooksul, seejärel tehakse paus.
3. Võõrutusnähtude ravis. Siin ei ole juttu ainult alkoholismist, vaid ka narkomaaniast. Vahend valmistatakse ühe retsepti järgi, kuna see aitab organismist välja viia toksiine, mis on selle sündroomi põhjuseks. Võetakse 1 liiter kvaliteetset piimavadakut, lisatakse sinna 4 supilusikatäit kukemarja ürti, aetakse see vahend keema ja jäetakse 8 tunniks seisma (kõige parem – termoses, või võib anuma sooja riide sisse mähkida). Filtreerima ei pea, tarbitakse seda just sellisel kujul, 1 klaas 4–5 korda päevas.
4. Kroonilise väsimuse ja psühhoemotsionaalse ülepinge korral. Sel juhul võib vahendit kasutada mitmel viisil. Kõige lihtsam variant – valmis kukemarja alkohoolse tinktuuri tarbimine – 20–30 tilka poole tassi külma vee kohta (võetakse kolm korda päevas, pool tundi enne hommiku-, lõuna- ja õhtusööki). Teine variant – klassikaline kukemarja keetis (selle retsept esitatakse allpool) lisatakse vanni, mida võetakse enne magamaminekut. Seda tuleb, kasutades esitatud proportsiooni, valmistada mahus 1–2 liitrit. Keetis peab olema piisavalt tugev, tumerohelise varjundiga. Vanni võib võtta kasvõi iga päev, efekt on kohe märgatav. Lõpuks võib juua kukemarja teed või eespool kirjeldatud mahla.
5. Erinevate neerude põletikuliste haiguste korral. Selleks valmistatakse keetis, mis võimaldab vabaneda tursetest, mis on põhjustatud liigsest vedelikupeetusest organismis. Selleks võetakse 3 supilusikatäit kuivi lehti 1 liitri keeva vee kohta, aetakse keema, jäetakse madalal tulel, lastakse jahtuda ja filtreeritakse. Seda vahendit tuleb siiski ettevaatlikult võtta neerukivide ja neerupuudulikkuse korral.
6. Epilepsia korral võetakse 100 g kuivi kukemarju, valatakse peale 0,5 l keeva vett ja lastakse tund aega termoses tõmmata (või lihtsalt mähitakse anum sooja riide sisse). Vahendi annustamine lastele ja täiskasvanutele on erinev. Lastele alates 7. eluaastast võib anda 1 supilusikatäis päevas ja täiskasvanutele – 7 supilusikatäit ööpäevas. On ka teine keetise valmistamise variant, kui sama kogus marju valatakse 1 liitri keeva veega ja kuumutatakse vesivannil pool tundi. Seda vahendit võib juua profülaktilistel eesmärkidel. Ravikuuri kestus on vähemalt 1 kuu. Seda võib korrata mitte sagedamini kui kord kvartalis.
7. Nakkus- ja külmetushaiguste raviks ja ennetamiseks. Võtke 2 supilusikatäit kuiva ürdisegu (kasutatakse kogu maapealset osa, sealhulgas viljad ja õied), valage peale 0,5 liitrit keeva vett ja laske termoses üleöö tõmmata. Jooge seda vahendit 150 ml kolm korda päevas enne sööki. Samal ajal on soovitatav võtta ½ teelusikatäit perga (mesindussaadus, mis sisaldab palju vitamiine ja mineraale, et kompenseerida võimalikku liigset diureetilist toimet). Ravikuur kestab vähemalt 40 päeva. Seda vahendit soovitatakse juua pärast rasket haigust taastumisel ja isegi ajupõrutuse korral.

Rahvameditsiinis tehakse põhjamarja marjadest ja lehtedest tervisevanne, mis aitavad krampide ja veresoonte spasmide korral. On kaks viisi:

1. Võtke umbes 300–400 g põhjamarja marju ja lehti, pange need lõuendist kotti ja laske kuuma veega täidetud vanni.
2. Võtke 1 liiter ürdisegu (lehed, oksakesed, marjad) 5 liitri keeva vee kohta – selline kogus vahendit lastakse tõmmata kausis, mis kaetakse teise kausiga ja mähitakse teki sisse. Nendes tingimustes laske vedelikul tõmmata 8–12 tundi, seejärel kurnake tõmmis läbi marli (portsjonite kaupa) ja valage kuuma veega vanni.

Tervisevanni võite võtta 20–30 minutit, kuid mitte kauem. Soovitatav ravikuur on 10 protseduuri, üks päevas. Seda võite korrata kuue kuu pärast.

Tervendavate segude liigid

Kõige populaarsem selle ravimi kasutusvorm on kuivatatud ürdi tõmmis. Valmistage see järgmiselt: võtke 2 supilusikatäit 0,5 liitri keeva vee kohta, laske tõmmata tund aega, seejärel kurnake. Sellist vahendit kasutatakse näiteks epilepsia, kesknärvisüsteemi haiguste jms puhul. Kuid on ka teisi variante.

Tinktuur

Iga ravimtaime tinktuur tehakse alkoholi baasil. Antud juhul võib see olla etüülalkohol, mida müüakse apteekides, viin või vein.

Esimene variant – alkoholilahus (40–50%) või kvaliteetne viin. Võtke klaasist anum, pange sinna 5 supilusikatäit kuiva purustatud ürdisegu ja valage peale 1 liiter viina või alkoholilahust. Laske vahendil tõmmata 10–12 päeva. Hoidke anumat kuivas kohas, kuhu ei paista päikesekiired, ja loksutage seda iga päev. Pärast seda aega kurnake vahend ja valage mugavasse kasutusnõusse. Arvatakse, et see on epilepsia vastu maksimaalselt efektiivne, kuna alkohoolne ekstrakt on kontsentreeritum kui vesiekstrakt. Võtke seda 1 teelusikatäis kolm korda päevas, lahjendades vähese veega.

Teine variant on tinktuur kuiva punase veini baasil. Sel juhul võtke 5–6 supilusikatäit kuiva taimset toorainet 1 liitri veini kohta. Valmistustehnoloogia on sama – hoidke anumat 10–12 päeva kuivas ja pimedas kohas, loksutades perioodiliselt. Valmis vahend kurnake. Sellist tinktuuri võib tarvitada ilma veeta lahjendamata – 30 ml (see on sisuliselt viinaklaas) kolm korda päevas, sõltumata toidukorrast.

Keetis

Kukemarja keedist saab valmistada mitmel viisil. Mõnedes retseptides kasutatakse selleks ainult lehti ja ürte – võetakse 2 spl sellist materjali 2 klaasi keeva vee kohta, keedetakse veel kord, jäetakse madalal kuumusel 5–7 minutiks, seejärel jahutatakse ja filtreeritakse.

Kuid mõned taimeteadlased peavad tõhusamaks kombineeritud keedist, mille valmistamiseks võetakse võrdsetes osades kukemarja maapealne osa (ürt ja lehed) ja viljad. Näiteks valatakse 10 g mõlemat toorainet klaasi keeva veega, kaetakse nõu kaanega ja pannakse soojenema vesivannile vähemalt 15 minutiks, seejärel jahutatakse ja filtreeritakse. Selliseid keediseid peetakse tõhusaks krambivastaseks vahendiks. Mõned taimeteadlased kasutavad neid ka alkoholismist tingitud võõrutusnähtude raviks.

Tee

Selleks võetakse 3 spl peenestatud kuivatatud kukemarja ürti ja valatakse 1 l külma veega. See vahend kuumutatakse keemiseni, lastakse tõmmata 10 minutit ja seejärel filtreeritakse. Jooki võib juua nagu tavalist teed – näiteks 1 klaas pärastlõunal väsimuse leevendamiseks. Öösel on parem seda mitte juua, kuna sellel on diureetilised omadused. Neeruhaiguste korral soovitatakse ka juua 1 klaas vahendit päevas – kuid ainult hommikul. Maitset parandamiseks võib joogile lisada veidi mett.

Kasutamine kosmeetikas

Siberi kukemari kasutatakse toorainena erinevates valmis kosmeetikatoodetes – šampoonides, palsamites, losjoonides ja isegi näokreemides.

Kuid seda taime saab kasutada ka kodukosmeetikas. Näiteks valmistatakse selle baasil tõmmist, mida saab kasutada seborröa raviks. Seda vahendit valmistatakse nii: 4 spl kuiva taimset materjali valatakse 0,5 l keeva veega, lastakse seista tund aega ja enne kasutamist filtreeritakse läbi kahekordse marli. Seda vahendit hõõrutakse pärast pesu peanahasse – nii on see kõige efektiivsem kõõma vastu. Samuti kasutatakse seda loputamiseks – lihtsalt profülaktilistel eesmärkidel, et juuksed oleksid paksud ja läikivad.

Siberi kukemari on kasulik ka nahale. Pole asjata, et mõned kosmeetikabrändid lisavad kukemarja ekstrakti päevase näokreemi koostisse. Eriti kasulikud on kukemarja marjad, sest need sisaldavad palju antioksüdante, mis aeglustavad vananemisprotsesse. Seetõttu võib eespool kirjeldatud kukemarjamahla lisada igasse näomaski (5–7 ml 50 ml põhimassi kohta).

Samuti võib külmutada kosmeetilist jääd kukemarjamahlast ja hõõruda sellega näonahka. Kõige parem teha seda kaks korda päevas: hommikul – et nahk ärkaks, ja õhtul, et vabaneda suurlinna õhus leiduvate kahjulike ainete mõjudest.

Kukemarjalehtede keedis aitab akne vastu. Võetakse 1 spl taimset materjali 300 ml keeva vee kohta, kuumutatakse 15 minutit vesivannil, jahutatakse vastuvõetava temperatuurini ja filtreeritakse. Vahendit kasutatakse losjoonina puhastatud nahale hõõrumiseks.

Vastunäidustused

Põhimõtteliselt pole kukemarjal peaaegu mingeid vastunäidustusi. Erandiks on individuaalse tundlikkuse ja allergiliste reaktsioonide esinemine selle koostisosade suhtes. Lisaks ei soovitata taimel põhinevaid vahendeid raseduse ajal, kuigi need aitavad leevendada turset, mis tekitab tulevastele emadele nii palju probleeme. Asi on selles, et kukemarja mõju lootele pole veel uuritud. Imetamise ajal seda ei võeta, sest see võib lapsel esile kutsuda allergilise reaktsiooni. Alla 5-aastastele lastele ei tohiks seda samuti anda – see kehtib ka teiste fütoteraapiavahendite kohta, eriti kui lapsel on juba esinenud atoopilist dermatiiti.

Ettevaatlikult peaksid kukemarjal põhinevaid preparaate kasutama madala vererõhuga inimesed, kuna tõmmised ja keetmised võivad olukorda halvendada.

Huvitavad faktid

Kukemari on põhjarahvaste toidulaual oluline osa. Uuringud kinnitavad, et erinevate haiguste vastu kasutasid kukemarja inuitid ja saamid, tundra põliselanikud, kus see mari kasvabki. Neil aegadel varuti marju talveks, kuid neid mitte lihtsalt kuivatati, vaid segati rasvaga ja tarvitati toiduks, et vältida skorbuuti. Muidugi ei kasutatud neil aegadel nendes paikades võid ega eriti päevalilleõli, ja marju segati hülgerasvaga. Vene keelt kõnelevate põhjarahvaste seas oli sellel toidul eraldi nimetus – «kirilka», mida mainitakse isegi Dahli sõnaraamatus, kuigi mõnes allikas mainitakse veel «tolkuša» – see on marjade, kala ja rasva segu.

Samuti kasutatakse nende rahvaste toidutraditsioonis kukemarja värskelt ja leotatult. See tõepoolest kustutab hästi janu, kuigi maitsvaks seda nimetada ei saa. Kuid arvestades, et mõnes piirkonnas kutsutakse seda vanaaegselt «kalliks rohuks», hinnati seda ikkagi tõhususe, mitte kulinaarsete omaduste pärast. Lisaks sellele, et marjad olid rohuks, saadi neist ka looduslikku värvainet villa jaoks – nende viljade mahl andis kangale kauni kirsi varjundi.

Muide, tänapäevastes tingimustes tehakse sellest moosi, erinevaid maiustusi, sealhulgas marmelaadi, kastmeid liha- ja kalaroogade juurde ning isegi alkohoolseid jooke. Soovitatakse tarbida selle marju koos hapupiimatoodetega, et kaltsium paremini imenduks.

Kukemarja marjad on populaarsed ka Kaug-Idas. Eriti puudutab see Tiibeti meditsiini, kus seda taime peeti tõhusaks rohuks siberi katku vastu. Siiski olid need marjad ja lehed populaarsed ainult kahes Tiibeti traditsiooni harus – Mongoolia ja Burjaatia omas, mis arenesid teineteisest sõltumatult. Ning juba neil aegadel, ammu enne «kalliks rohuks» nimetatud taime keemilise koostise uurimist, teadsid Tiibeti arstid, et see on hea maksale.

Kukemarja foto