Madar: raviomadused ja vastunäidustused

Madar (nimetatud ka Galium – kreeka keeles 'piim') on ravimtaim, mis kasvab nii Euraasias kui ka Põhja-Ameerikas. Looduses on selle taime mitusada liiki, kuid tänapäeva fütoteraapias ja traditsioonilises rahvameditsiinis ei kasutata kaugeltki kõiki. Leidub ka mürgiseid sorte, millega tuleb eriti ettevaatlikult ümber käia.

Keemiline koostis

Kõige paremini on uuritud kahe põdramarja liigi – hariliku põdramarja (kollane põdramari) ja kleepuva põdramarja – keemilist koostist. Mõlemat kasutatakse aktiivselt rahvameditsiinis, kusjuures farmakoloogiale väärtuslikke aineid leidub nende taimede rohtses osas, vartes, õites ja isegi juurestikes.

Hariliku põdramarja keemiline koostis on hästi uuritud; see sisaldab:

1. Steroidsed saponiinid. Nende ülesanne looduses on kaitsta taime kahjurite ja haiguste eest. Neil on seenevastased omadused, lisaks kasutatakse neid hormoonpreparaatide saamiseks.
2. Askorbiinhape (C-vitamiin), mis normaliseerib veresoonte ja kogu vereringesüsteemi seisundit ning tugevdab immuunsüsteemi.
3. Karoteen, mis on kasulik nägemisele.
4. Flavonoidid, millel on põletikuvastased ja antioksüdantsed omadused.
5. Erinevad orgaanilised happed.
6. Park- ja värvained (viimastega on seotud selle taime nimi – see eritab sama pigmenti nagu punarohi).
7. Erinevad mikroelemendid – vask, raud, tsink, isegi nikkel ja koobalt ning muud.

Selle liigi õites ja lehtedes sisaldub kalgendavat ensüümi renniin, tänu millele kasutati seda taime vanasti ka juustu valmistamiseks.

Kleepuva põdramarja keemiline koostis on üldiselt sarnane eelmisele. Selles on samuti steroidseid saponiine, glükosiide, flavonoide ja kumariine. Kuid lisaks leidub veel salitsüülhapet, millel on antiseptilised ja keratolüütilised omadused. Samuti sisalduvad ursoolhape ja vastav aldehüüd, mis tingivad taime kasutamise kuseteede kivitõve ravis. Kleepuv põdramari sisaldab ka tsingi, koobalti, magneesiumi, nikli jne soolasid.

Välimus ja kasvukoht

Selle taime peaaegu kõik liigid on laialt levinud üle kogu maakera. Näiteks päris-madar ei kasva mitte ainult Euroopas, vaid ka Põhja-Aafrikas. Aasias esineb seda parasvöötme aladel peaaegu igal pool, sealhulgas Türgis, Lähis- ja Kaug-Ida riikides. Taime võib leida isegi Uus-Meremaalt (kuhu selle tõid kolonistid) ja Põhja-Ameerikast. Madarad kasvavad peamiselt heinamaadel, nisupõldudel, teede ääres ja piiridel, nad armastavad viljakat mulda.

Madarate seas leidub nii ühe- ja kahe- kui ka mitmeaastaseid taimi. Kõigi sortide risoomid on peenikesed ja tugevalt hargnevad. Mõne liigi risoomidel on raviomadused.

Selle taime varred on enamasti peenikesed, mõnel looklevad. Kuid on sorte ka tugevate püstiste vartega, näiteks põhja-madar. Lehed on kitsad, erkrohelised, mõnel liigil sakiliste servadega. Õied on väikesed, tähekujulised, kroonlehtede värvus võib olla väga mitmekesine – valge, erk-kollane, roosa. On sorte, näiteks lõhnav madar, millel on meeldiv lõhn.

Liigid

Madaral on erinevaid liike, enamik neist esineb Venemaa, Valgevene ja Ukraina territooriumil:

1. Põhja-madar. See on mitmeaastane rohttaim, mis ulatub vähemalt 15 cm kõrguseks, mõnikord peaaegu meetrini. Iseloomulik tunnus on väikesed kitsad lehed, millel on kolm roodu ja mis kasvavad mitmekaupa koos. Taim õitseb väikeste, tavaliselt valgete õitega. Peamiselt kasvab ta metsaniidul ja armastab niiskeid luhtasid. Kuigi madar eelistab tavaliselt viljakat mulda, võib see liik tunda end hästi nii kivisel pinnasel kui ka soostunud aladel. Taimravis kasutatakse peamiselt selle liigi õisi ja lehti.
2. Päris-madar. See on mitmeaastane taim, millel on tugev püstine vars, kõrgusega umbes 60–70 cm. Lehed on teravatipulised, nende pind erkroheline, altpoolt aga kaetud halli sametise udemega. Seda peetakse heaks meetaimeks. Tema erkkollased õied on koondunud kohevatesse pööristesse. Neil on tõepoolest selge mee lõhn, mis meelitab mesilasi terve suve jooksul. Seda liiki kohtab kõige sagedamini niitudel, ta armastab viljakat mulda ning heade ilmastikutingimuste ja takistuste puudumisel võivad seal kasvada tõelised istandused.
3. Kleepuv madar. See taim on sisuliselt umbrohi, pealegi erakordselt vastupidav kõikidele tõrjemetoditele. Selle peamine eripära on varte struktuur, mis on kaetud väikeste hammastega, tänu millele kinnitub see väga tugevalt viljakõrte varte siledale pinnale. Lehed on kitsad, väikesed valged õied moodustavad väikseid poolvihmakujulisi õisikuid. Rahvameditsiinis kasutatakse sageli selle taime värsket mahla, seda peetakse väga tõhusaks maksa ja kilpnäärme talitlushäirete ravis. Praegu uuritakse fütoteraapias selle kasutamise võimalust pahaloomuliste kasvajate vastu. Selle taime rohu ja õite koostisained annavad talle ka diureetilised ja antioksüdantsed omadused. Selle liigi baasil valmistatud salvid, keedused ja tõmmised omavad haavu parandavaid omadusi, mis võimaldab neid kasutada erinevate dermatoloogiliste häirete korral.
4. Lõhnav madar. See taimeliik on samuti mitmeaastane. Selle varred ulatuvad kuni 65 cm kõrguseks. Kõigi oma sugulaste seas peetakse lõhnavat madarat kõige ilusamaks. Õisikud koosnevad mitmest poolvihmast, mis sisaldavad arvukalt meeldiva lõhnaga väikseid õisi. Lõhnav madar hakkab õitsema varem kui teised liigid, juba aprillis. Ja tema õitsemine kestab ainult suve alguseni. Kõige sagedamini esineb teda Krimmis, Kaukaasias, Kesk-Aasias, kuigi teda võib leida ka teistest Venemaa piirkondadest.
5. Harilik madar. See on üks selle taime kõrgemaid liike. Ta võib ulatuda vähemalt 85 cm kõrguseks. Vars on tugev, tahulise kujuga ja väheharunev. Lehed on väikesed ja kitsad. Ülalt on need nõrgemalt karvased, alt tugevamalt. Selle liigi õied on õrnkuldsed. See taim õitseb esimese suvekuu lõpus ja õitseb sügise alguseni. Teda esineb peamiselt kuivadel niitudel ja väikestel nõlvadel. Selle liigi eripäraks on ränihappe ja suure koguse eeterlike õlide sisaldus keemilises koostises.
6. Pehme madar. Tema eristavaks tunnuseks on mõnevõrra ebatavaline neljakandiline sileda varre kuju. Sellel kasvavad väikesed piklikud lehekesed, mille otstes on väikeseid ogasid. Õied on väikesed, valgete kroonlehtedega, nad on kogunenud õisikutesse, mis moodustavad varte otstel üsna suuri pööriseid. See madaraliik õitseb suhteliselt lühikest aega, juuni lõpus ja juuli esimesel poolel. Teda esineb teede ääres ja niitudel. Siberi meditsiini traditsioonilistes retseptides kasutatakse teda peamiselt südamerütmi häirete kõrvaldamiseks.

Mõnede madaraliikide ravitoime peetakse väheuurituks. Kuid praktiliselt kõik loetletud liigid on paljulubav tooraine farmaatsiatööstusele.

Kogumine ja säilitamine

Kuna fütoteraapias kasutatakse tänapäeval peamiselt kahte madaraliiki, tuleks käsitleda nende kogumise ja säilitamise iseärasusi.

Hariliku varjulille puhul on ravimtooraineks kõik taimeosad – risoomid, varred, lehed ja õied. Parem on seda koguda õitsemise ajal. Kogutud toorainet soovitatakse kuivatada loomulikul viisil vabas õhus, kuid parem – varjus. Seda võib kuivatada ka soojas pööningul, tingimusel et see on hästi ventileeritud. Kuivatamiseks laotakse varred, lehed ja õied puuvillasele riidele või paberile (kuid ajalehte ei tohi kasutada, sest siis imab tooraine kahjulikku trükivärvi). Ürt ja õied laotakse õhukese kihina, neid tuleb aeg-ajalt segada, et need paremini kuivaksid.

Varjulille risoome soovitatakse koguda kogu suve jooksul, sõltumata õitsemisajast. Neid kuivatatakse värskes õhus. Kõiki tooraineid soovitatakse hoida kas linastes kottides, paberkottides või tihedalt suletavates klaaspurkides. Kuid kõike seda võib hoida ainult kinnistes kappides, et neile ei langeks päikesevalgus. Säilitusaeg on kolm aastat.

Kleepuva varjulille puhul kogutakse peamiselt ainult ürti õitsemise ajal. Risoomid on vähem kasutusel, kuid kui neid siiski kogutakse, siis sügisel. Toorainet kuivatatakse varjus või köögiviljade ja puuviljade jaoks mõeldud kuivatites, kusjuures juured tuleb eelnevalt peenestada.

Madara raviomadused

Kõik varjulillele vanal ajal omistatud raviomadused ei ole tänapäeval tõestatud. Kuid paljud tema omadused on teaduslike uuringutega kinnitatud. Tänapäeval arvatakse, et harilik varjulill omab:

1. Põletikuvastast toimet, mida tagavad flavonoidid.
2. Östrogeenset toimet (tänu steroidsetele saponiinidele, millel on naissuguhormoonidega sarnased omadused).
3. Nõrka antiseptilist toimet, tänu samadele saponiinidele ning orgaanilistele hapetele.
4. Sapi- ja diureetilisi omadusi.
5. Haavu parandavat toimet.
6. Üldtugevdavat toimet tänu eespool loetletud vitamiinidele ja mikroelementidele.

Lisaks on tal rahustavad ja hemostaatilised omadused. Samuti võib teda kasutada loodusliku lahtistina.

Kleepuval madaral on:

1. Kasvajavastast toimet. On uuringud, mis tõestavad, et tema ekstrakt hävitab pahaloomuliste rinnakasvajate rakke, kuid seejuures ei kahjusta terveid kudesid. Seda toimet tagab diosmetiin – aine, mida leidub kleepuva varjulille ürdi koostises.
2. Antiproliferatiivseid omadusi, mis samuti võimaldab võidelda kasvajatega.
3. Seenevastast toimet – tänu saponiinide sisaldusele, mis looduslikes tingimustes on vajalikud taime kaitsmiseks selliste mikroorganismide eest.

Rahvameditsiinis on tuntud ka kleepuva varjulille palavikualandavad omadused. Ida-Siberis kasutati vanal ajal tema ürdi keedist epilepsiavastase vahendina. Praegu ei ole need taimeomadused siiski veel piisavalt uuritud.

Kasutamine rahvameditsiinis

Traditsioonilises ja kaasaegses fütoteraapias kasutatakse kollase või kleepuva madara baasil valmistatud vahendeid järgmiste haiguste korral:

1. Angiin, bronhiit, mitmesugused hingamisteede haigused, kuni kopsupõletikuni. Sellistel juhtudel kasutatakse kollase madara ürdi tõmmist – 2 teelusikatäit kuivatatud ja purustatud lehti ja ürti valage klaasi keeva veega, laske tõmmata 50–60 minutit, filtreerige. Saadud kogus jagage kolmeks võrdseks portsjoniks ja jooge kolm korda päevas sõltumata toidukordadest.
2. Maksahaigused, sealhulgas põletikulised. Neid ravitakse keetmisega – 1 supilusikatäis kuiva toorainet valage klaasi keeva veega ja kuumutage madalal kuumusel 5 minutit. Seejärel jahutage vahend sobiva temperatuurini, kurnake ja võtke võrdsete portsjonitena kolm korda päevas.
3. Erektsioonihäire. Võtke taime maapealse osa värsket mahla – 2 supilusikatäit vähemalt kolm korda päevas, kuuri kestus – vähemalt kuu.
4. Stenokardia. Valmistage kleepuva madara risoomist nõrk tõmmis – 20 g kuiva taimset toorainet 0,5 l keeva vee kohta.
5. Naiste reproduktiivsüsteemi patoloogiad, sealhulgas fibromüoom, endometriit, amenorröa (valulikud menstruatsioonid). Selleks valmistage tõmmis eespool kirjeldatud viisil ja võtke kolm korda päevas. Kuid selle ürdiga saab ravida ka väikese vaagna põletikulisi haigusi. Sellisel juhul valage 4 supilusikatäit kuiva taimset toorainet 0,4 l keeva veega, laske tõmmata termoses 4 tundi, seejärel kurnake ja lisage vanni vette.
6. Emakakaela erosioon. Kollase madara ürdi, lehtede ja õite keetmist soovitatakse vaginaalseks loputuseks.
7. Rinnahaigused. Võite võtta ürdi tõmmist (2 teelusikatäit toorainet klaasi keeva vee kohta) või panna probleemsele piirkonnale värsketest taimelehtedest pudrutaoliseks purustatud massi.
8. Nahahaigused nagu ekseem, teatud tüüpi dermatiit, paise, abstsessid ja isegi kartsinoom. Sellistel juhtudel määrige kahjustatud nahapiirkondi värskelt pressitud ürdimahlaga. Mõned kaasaegsed taimetargad soovitavad siiski nendel eesmärkidel kasutada kuivatatud kollase madara õitest pulbrit. Sellest tuleb teha salv (lisades vaseliini või soolata võid) põletikulistele ja lööbest mõjutatud piirkondadele.
9. Suhkurtõbi. Jooge taime maapealse osa värskelt pressitud mahla – 2 supilusikatäit pärast põhitoidukordi, ja ärge mingil juhul lisage mett, kuna see vähendab vahendi tõhusust.

Lisaks võib seda ürti erinevat tüüpi preparaatidena kasutada ka teiste haiguste korral. Näiteks kuivatatud kollase madara ürdi pulbrit peetakse tõhusaks vahendiks düsenteeria vastu, kuna see omab antiseptilisi omadusi.

Keetmisi ja erineva kontsentratsiooniga ürditõmmiseid määratakse lõikehaavade ja mädakollete, samuti tõsiste põletuste ravis. Kuna neil on kergeid valuvaigistavaid omadusi koos põletikuvastase toimega, kasutatakse neid kompressidena podagra ravis.

Ursolhappe sisaldus kardheina koostises võimaldab selle tõmmist kasutada nefriidi, kuseteede ja sapiteede haiguste ravis.

Madarat sisaldavad segud

Seda taime kasutatakse mitte ainult iseseisva ravimina. See kuulub erinevate ravimsegude koostisse. Kõiki valmistatakse ühtemoodi – 1 supilusikatäis kuivatatud purustatud ürtide segu 370 ml keeva vee kohta. Seda tõmmatakse kolm tundi, filtreeritakse ja võetakse erinevate portsjonitena kolm korda päevas.

Oksalaat- ja fosfaatkivide purustamiseks põies valmistatakse segu kardheina risoomide baasil, võetud võrdsetes osades punase madara, tilliseemnete, mündi- ja naistepunalehtede ning barberimarjadega. Seda vahendit võetakse nelja kuu pikkuse kuurina, seejärel tehakse paus ja läbitakse korduv uuring. Vajadusel saab kuuri korrata, kuid alles pärast arstiga konsulteerimist.

Sapipõies kivide purustamiseks valmistatakse segu kardheina ürdist, mida segatakse võrdsetes osades piimaohaka, osi, põldsini ürdiga, kummeliõitega, maisi emakasuismete ja porrulauka juurega. Seda tõmmist võetakse samuti neli kuud pärast arstiga konsulteerimist.

Kardheinapõhised segud võivad võidelda isegi selliste tõsiste veresoonkonnahaigustega nagu hemorraagilised vaskuliidid. Samuti võivad need olla tõhusad ägenemisvälisel koletsüstiidil, glomerulonefriidil ja muudel haigustel.

Kuigi kardheinal endal on lahtistavad omadused, võib teiste ürtidega koos seda vastupidi kasutada kõhulahtisuse vastu. Sellisel juhul valmistatakse segu kardheina ürdist, põldsinist, liivateest ja orasheina risoomist. Kuid seda vahendit ei tohi pikka aega võtta, eriti kui kõhulahtisuse põhjus pole kindlaks tehtud. Kui tegemist on bakteriaalse infektsiooniga, siis kardheina antiseptiline ja seenevastane aktiivsus ei asenda antibiootikumide võtmist!

Tervendavate segude liigid

Kardheina ürdist valmistatakse erinevaid ravimeid. Välispidiseks kasutamiseks on kolm varianti:

1. Pulber. See koosneb kuivatatud ja purustatud toormest, mis on saadud maapealsest osast, st ürdist, õitest ja lehtedest. Seda kasutatakse selliste haiguste raviks nagu dermatiidid.
2. Losjoonide ja kompresside puder, mida valmistatakse purustatud värskest ürdist ja õitest. Seda kasutatakse losjoonidena kõigi nahahaiguste korral, kuid see on kõige tõhusam abstsesside ja mädapaiste korral.
3. Salv. Seda valmistatakse pudruks hõõrutud värskest ürdist või kuivatatud toormest. Esimesel juhul hõõrutakse seda uhmris värske võiga. Teisel juhul võib kasutada vaseliini või muud neutraalset rasvainet. Sellised vahendid on tõhusad kõigi dermatoloogiliste probleemide korral.

Sisetarbeks kasutatakse tõmmiseid, keetiseid, mahla ja alkoholiekstrakti. Harvem kasutatakse kardheina ürdist teed.

Tinktuur

Madara tinktuur võib olla vee- või alkoholipõhine. Esimesel juhul valatakse 1 spl toorainet klaasi keeva veega ja lastakse termoses tõmmata mitu tundi, seejärel kurnatakse. Kasulike ainete kontsentratsiooni saab reguleerida, lisades rohkem või vähem taimset toorainet.

Alkoholitinktuuri jaoks võetakse etüülalkoholi või viina. 2 spl taimse tooraine kohta kasutatakse 0,4–0,5 L alkohoolset alust. Vahendit lastakse tõmmata vähemalt 4 nädalat, kogu selle aja peab anum seisma pimedas kohas, perioodiliselt tuleb see välja võtta ja loksutada.

Tee

Seda vahendit võib pruulida nii madara ürdist ja lehtedest kui ka õitest. 1 tl kohta võetakse klaas keeva vett – kontsentratsioon on väiksem kui tõmmisel. Maitse parandamiseks võib jooki lisada veidi mett.

Vastunäidustused

Sellel ürdil pole palju vastunäidustusi, peamised neist on individuaalne talumatus ja allergilised reaktsioonid. Siiski tuleb meeles pidada, et harilik madar on nõrgalt mürgine taim. Selle keeduseid, tõmmiseid ja eriti kontsentreeritud mahla ei tohi anda lastele, see on vastunäidustatud raseduse ja imetamise ajal. Samuti ei tohi noored emad seda võtta, kuna see sisaldab hormoonilaadseid aineid, mis võivad mõjutada raseduse kulgu.

Tugeva diureetilise toime tõttu tuleb selle taime baasil valmistatud vahendeid diabeedi korral ettevaatlikult kasutada.

Huvitavad faktid

1. Madar on taim, mis on olnud laialt tuntud juba iidsetest aegadest. Juba antiikajal teati, et sellel on värvained ja võime juustu kalgendada. Inglismaal kasutati madarat ka seetõttu, et selle lõhn peletas kirpe. Neil aegadel täideti madratseid ürtidega ja see taim kuulus alati nende hulka. Seetõttu kõlab madara vana briti nimetus Our Lady’s Bedstraw (mida võib tõlkida kui 'meie leedi õlgedest voodi').
2. Madaral on värvavad omadused. Seda kasutati kangastele kollase varjundi andmiseks. Ja see kuulus ka juuksevärvi koostisesse – odav ja kättesaadav. Seetõttu on selle ürdi teine ingliskeelne nimetus Maid’s Hair (see tõlgitakse kui 'toatüdruku juuksed').
3. Vanades taimeraamatutes on kirjutatud, et madar annab jõudu väsinud rändajatele ning selle värsket mahla saab kasutada igasuguste nahalöövete vastu.

Madara foto