Pardlina: raviomadused ja vastunäidustused

Suvel on tiikides ja väikeste laiskade jõgede sopistikes pind kaetud pideva rohelise vaibaga. See õõtsub tuules aeglaselt, lahkub vastumeelselt vette minevate hanede eest. Hoolikad peremehed kühveldavad võrguga rohelise massi välja ja viivad käruga linnuhoovidesse, kus nad sellega parte toidavad. Sellisel toidul kasvavad nad 1,5 korda kiiremini. Vähesed mõtlevad sellele, et pardlina ei sobi ainult linnusöödaks, vaid peidab endas palju kasulikke omadusi, mida kasutatakse rahvapärastes retseptides. Ravimtaimetundjad teavad neist suurepäraselt ja pühendavad osa suveajast kindlasti selle kasuliku toote kogumisele ja varumisele.

Välimus ja kasvukoht

Kui vaadata ühte taime tähelepanelikult, siis selgub, et see koosneb lehelaadsest moodustisest, millest allapoole ulatub valkjas juureke, ja külgedel kasvavad uued võrsed samasuguse lehekese kujul. Aja jooksul saavutavad nad vajaliku suuruse ja eralduvad emataimest. Nii toimub pardlinakoloonia paljunemine ja laienemine. See kuulub aroliste sugukonda, elab mitu aastat. Õitsemist võib näha väga harva, väikesed silmapaistmatud õied on rohelisel taustal peaaegu märkamatud.

Liigi esindajaid leidub kõigis riikides, välja arvatud kõige põhjapoolsemad tsoonid. Soolases vees nad ei ela, levides ainult mageveekogudes. Taime eripära on see, et kasvuks ja arenguks pole vaja kokkupuudet mullaga, kõik vajaliku saab ta fotosünteesi teel, imades toitaineid läbi väikeste poolläbipaistvate ujuvjuurte.

Esimesed taimed hakkavad arenema juba +6 kraadi juures, põhimass ilmub alles siis, kui õhutemperatuur jõuab +24–28 kraadini. Pardlina ei talu külmakraade ja hukkub kohe.

Loodus on andnud pardlinale ainulaadse võimaluse külma edukalt üle elada. Sügisel koguneb lehtedesse suur osa tärklist ja moodustub turioonpung. Kuna uus moodustis on veest palju raskem, vajub see aeglaselt põhja ja talvitub rahulikult, tõustes uuesti pinnale niipea, kui temperatuur muutub sobivaks.

Tuleb arvestada: Lemna kasvatamisel dekoratiivtiikides on seda väga raske eemaldada. See on väga vastupidav ja kasvab kiiresti tagasi.

Mõnikord tuuakse taim akvaariumi, kus see täidab kiiresti ülemise kihi ja saab kaladele täiendavaks vitamiiniallikaks; kalad söövad seda meelsasti või koguvad lehtede alaküljelt settinud toidu väikseid osakesi.

Liigid

Seni on teada 14 sorti, mis on levinud troopikast põhjapoolsemate piirkondadeni. Välistatud pole, et aja jooksul avastatakse uusi liike. Venemaa territooriumil on levinumad 4 liiki.

1. Väikesel (lemnal) on lehe läbimõõt 2,5–6 mm. See paljuneb väga kiiresti. Üks taim, mis pole veel emataimest täielikult eraldunud, annab juba ise uue järglase. Sellel on hämmastav elujõulisus. Lühiajalisel veest eemaldamisel kuivab see, kuid kui see on õhus olnud lühikest aega, ärkab see uuesti ellu, kui see tagasi tavapärasesse keskkonda panna. Taime ehitus on primitiivne. Lehekese keskelt laskub alla juur, mille otsas on paksendus. Pikkuselt on see 4–5 korda suurem kui leht ja täidab toidu hankija ning stabilisaatori rolli, takistades lemnal lainel ümber minekut.
2. Kolmehõlmalist lemnat on välimuse järgi lihtne ära tunda; see ei jagune ema- ja tütartaimedeks, vaid põimub ühtseks võrgustikuks, mis püsib vahetult vee pinna all. Talveks peidab see end samuti veekogu põhja.
3. Küürulemnal on huvitav ehitus. Täiendavat ujuvust annab sellele väike õhukamber, mis asub lehe kaenlas ja on vaheseinadega jagatud. Väliselt meenutab see suurte pooridega käsna. Iga taime koostises on suur hulk valku minimaalse kiudainesisaldusega. Seda peetakse suurepäraseks täienduseks traditsioonilistele söötadele, ületades neid toiteväärtuselt veidi, ja see kuulub veelindude toidusedelisse. Huvitav on see, et lemna olemasolu veekogus hoiab ära selle mädanemise. Seda omadust kasutatakse, kui asustatakse küürulemna sorte akvaariumidesse ja tiikidesse, kus kasvatatakse tööstuslikus mastaabis kala.
4. Harilik hulgajuur erineb teistest liikidest selle poolest, et ühel taimel on korraga mitu juurt. Muud omadused on väga sarnased.

Juurteta volfia ei ole meie maal tüüpiline; see avastati Moskva jões. Arvatakse, et see sattus sinna akvaariumi elanikuna. See erineb teistest lihtsa ehitusega ja juure puudumisega.

Kõige sagedamini esineb väike lemna, mis põimub küürulemnaga, ja kaldalt on raske eristada, milline liik just tiigi asustanud on.

Kogumine ja säilitamine

Tervendavate omadustega on kõik liigid. Neid pole vaja eraldi koguda, samuti pole kindlat aega, mil taime omadused on maksimaalselt tugevnenud. Seda korjatakse kogu suve jooksul, hõlmates ka soojad sügispäevad.

Tähtis: lemnat tohib koguda ainult ökoloogiliselt puhastest veekogudest.

Protsessi mugavuse huvides võetakse kaasa pika varrega võrk ja ämber. Kogutud materjal pestakse 3–4 vees, eemaldades põhjalikult võõrosakesed, lastes liigsel niiskusel ära voolata. Saadud mass jaotatakse õhukese kihina paberile või puuvillasele riidele. Kuivatamiseks valitakse varjuline, hästi ventileeritav koht. Otsene päikesevalgus hävitab õhukesed struktuurid, vähendades taime ravimomadusi mitu korda.

Keemiline koostis

Pardlina lehtedes leidub terviklik kompleks kasulikke aineid:

• vitamiinid A, C, E, B, PP;
• parkained;
• orgaanilised happed;
• proteiinid;
• kiudained;
• polüsahhariidid;
• aminohapped;
• flavonoidid;
• fosfor;
• kaltsium;
• magneesium;
• koobalt;
• vanaadium;
• vask;
• broom.

Ja need esinevad vormides ja ühendites, mis imenduvad organismis kergesti peaaegu jäägitult.

Pardlina raviomadused

See taim ei ole muidugi ženšenn, kuid sellest on teatud kasu. Esiteks kasutatakse selle toiteväärtust, kuivatatud tooraine pulbrit lisatakse valmis roogadele aneemia raviks ja ennetamiseks. Sellist lisandit antakse lastele, kes võtavad kaalus juurde halvasti või hüperaktiivsetele väikelastele, kes vajavad oluliselt rohkem energiat, kui nad toiduga saavad. Samuti on pardlinal järgmised omadused:

• Palavikualandav;
• sapi eritumist soodustav;
• üldtugevdav;
• valuvaigistav;
• immunostimuleeriv toime.

Vastunäidustusi selle kasutamiseks peaaegu pole, see ei põhjusta allergiat, imendub hästi, ei provotseeri rasvumise teket.

Pardlina rahvameditsiinis

Pardirohtu kasutatakse mitmes suunas, valmistades sellest tõmmiseid, keeduseid, kasutades kompressidena, toidulisandina. See kuulub retseptide koosseisu, mis leevendavad nahahaiguste, südame-veresoonkonna ja kuseteede süsteemi patoloogiate sümptomeid. Tõmmiseid kasutatakse ussivastase, üldtugevdava vahendina. Hea tulemuse annab pardlina ravi konjunktiviidi, seedetrakti häirete, reuma, podagra, allergiliste reaktsioonide korral. Pardlina lisamine toidule taastab meeste jõu, suurendab füüsilist vastupidavust, soodustab keskendumisvõimet.

Pardirohtu kasutatakse kuivatatud ja värskel kujul. See kuulub keeduste, salvide, tinktuuride koosseisu. Ravivormi valik sõltub haiguse iseloomust ja organismi individuaalsetest reaktsioonidest.

Psoriaas ja vitiligo

Vahendi valmistamiseks kasutatakse pardlinat ja head lillemett vahekorras 1:1. Värske pardlina koguses 1 ämber pestakse ja kuivatatakse, hõõrutakse peeneks pulbriks. Seejärel segatakse saadud mass meega ja vormitakse väikesed pallikesed kaaluga 2 g. Soovitatav on kasutada apteegikaalu täpse annuse määramiseks. Pallikesed kuivatatakse varjulises jahedas kohas ja pannakse tihedalt suletud purki. Hoiustatakse külmkapis köögiviljariiulil. Ravi viiakse läbi 3 korda päevas kuue kuu jooksul. Seejärel tehakse 60-päevane paus ja jätkatakse järgmist kuuri. Täieliku tervenemise saavutamiseks kulub 5–6 aastat.

Pardlinat võib kasutada ka nende nahahaigustega väikelaste puhul, kuid neile valmistatakse keetis, mille valmistamiseks võetakse 1 spl toorainet ja klaasitäis vett. Pärast keema tõusmist hoitakse segu pliidil mitte rohkem kui 3 minutit. Seejärel pannakse see puidust alusele või restile, kaetakse pott rätikuga ja lastakse tõmmata vähemalt tund aega. Kurnatud vahendit antakse üle 1-aastastele lastele 1 spl 4 korda päevas.

Välispidiseks kasutamiseks valmistatakse salv, mis koosneb 9 spl kuivast toorainest ja 10 g sulatatud võist. Mõlemad komponendid segatakse hoolikalt ühtlaseks massiks ja hoitakse jahedas kohas, määrides kahjustatud nahapiirkondi. Sama vahend on efektiivne nina pehmendamiseks riniidi ajal. Otiidi puhul eemaldavad salvi sisse imbunud turunda valuaistingud ja peatavad põletikuprotsessi.

Glaukoom

Selle haiguse korral soovitatakse kompleksravi, mis hõlmab ravimeid, mis on suunatud hävitavate protsesside peatamisele, ja taimseid segusid immuunsuse taseme säilitamiseks. Veeleotis valmistatakse ainult värskest pardlinast. Ravi katkestamise vältimiseks varutakse talveperioodiks eelnevalt viina peal olevat taimetinktuuri. Valmistamiseks võetakse 2 spl kuhjaga kuivatatud pardlinat ja klaas viina. Segu lastakse tõmmata 4 päeva, hoitakse pimedas kohas, eemal päikesevalgusest ja kütteseadmetest, võetakse 10 ml 3 korda päevas, olles eelnevalt segatud 1/4 klaasi vette.

Nefriit

Pardlina diureetiline ja põletikuvastane toime tugevneb takjaseemnete mõjul. Seda vahendit kasutatakse kuival kujul koos rohke veega. Kuivatatud purustatud pardlina ja seemned võetakse võrdsetes vahekordades, segatakse, võetakse 1 tl enne iga sööki vähemalt 20 minutit enne söömist. Kuur kestab 30 päeva.

Tuleb arvestada: Esimesed paranemismärgid ilmnevad alles 2–3 nädala pärast vahendi võtmisest, kuna sellel on kumulatiivne toime.

Ei soovitata alla 5-aastastele lastele.

Allergia

Kõige sagedamini ilmneb see taimede õitsemisperioodil. Kuid ei saa kogu suve istuda suletud korteris, jättes end ilma loodusega suhtlemise rõõmust. See pakub lihtsat ja tõhusat vahendit kerge ja mõõduka astme allergiliste reaktsioonide vastu. Kiire hingamisteede turse korral pardlina ei aita, tuleb pöörduda tugevate ravimite poole. Väikeste sümptomite leevendamiseks ja allergiaga seotud ebameeldivate tunnete kõrvaldamiseks piisab, kui valada 1 spl pardlinat üle klaasi keeva veega ja lasta termoses tõmmata 1 tund. Tõmmist võtta 100 ml 4 korda ööpäevas enne sööki.

Impotents

Apteegiravimid annavad kiire, kuid lühiajalise efekti, omades tervet loetelu vastunäidustustest ja kõrvaltoimetest. Üks neist on negatiivne mõju südame-veresoonkonnale. Kuivatatud pardlina taastab järk-järgult kaotatud funktsioone, kahjustamata organismi teisi süsteeme. Raviks piisab hommikul 2 tl pardlinapulbri ja mee segu söömisest. Mugavuse huvides võib nendest koostisosadest veeretada 1 cm suurused pallid.

Taimsegu kilpnäärme sõlmede raviks

Endokriinsüsteemi on raske ravida, kuna hormoonide tootmise tasakaalu on keeruline säilitada. Sageli viivad sellised probleemid operatsioonini. Kirurgilise sekkumise vältimiseks soovitatakse kompleksravis kasutada taimseid segusid, mis mõjuvad õrnalt ja ettevaatlikult, ilma näärmete tööd häirimata. Segu koostamiseks on vaja ühte osa:

• pardirohu;
• ogaputke;
• vesihundi;
• kannikese;
• takjajuure;
• tähtheina;
• raudrohu.

Ürdid purustatakse ja segatakse. Keedus valmistatakse 1 spl segust ja klaasitäiest veest. Esmalt valatakse tooraine üle ja lastakse tund aega seista. Seejärel pannakse see 20 minutiks veevanni. Jahutatud keedus kurnatakse ja lisatakse keedetud vett esialgse mahuni. Võetakse päeva jooksul kolme võrdse portsjonina. 2 kuu pärast tuleb kindlasti teha ultraheli ja anda analüüsid. Pärast 14-päevast pausi korratakse kuuri. Positiivse dünaamika kinnistamiseks kulub umbes pool aastat.

Hauded

Valmistatakse purustatud värskest massist, mida on keevas vees 2–3 minutit keedetud. Seejärel sõtkutakse pardhein, mähitakse puuvillasesse riidesse ja kasutatakse liigesevalude, hemorroidide ja putukahammustuste korral.

Tõmmis ja tinktuur

Pardhein ei talu pikaajalist kuumtöötlust, seetõttu püütakse ravimite valmistamisel see kohe keeva veega üle valada ja rätikuga katta või segada alkoholi sisaldava vedelikuga.

Tõmmise eripära on lühike säilivusaeg. See säilib vaid ööpäeva, seejärel kaotab kasulikud omadused. Parem on seda valmistada vahetult enne kasutamist ja väikestes kogustes. Selle kasutamisel on vähe piiranguid, vahendit võib anda lastele ja rasedatele pärast arsti konsultatsiooni.

Tinktuurid erinevad pikema valmistusprotsessi poolest, kuid säilivad pimedas jahedas kohas peaaegu aasta. Valmistamiseks on vaja 1 tl 50 ml viina või 45%-ni lahjendatud piirituse kohta. Võib kasutada topeltpuhastatud omatehtud viina. Vahendit leotatakse nädal, seejärel kurnatakse ja hoitakse tihedalt suletud purgis või pudelis. Külmutada ja soojendada ei tohi. Võtmise annus on 20 tilka, sagedus 3 korda ööpäevas. Kasutatakse ravis:

• onkoloogia;
• bronhiaalastma;
• vitiliigo;
• allergia.

Puhtal kujul juua ei tasu, tuleb kindlasti lahjendada 1/3 klaasi sooja veega.

Tinktuur on kasulik ka krooniliste tursete, ülemiste hingamisteede katarri, nohu, nõgestõve, joodi- ja rauapuuduse, vitamiinipuuduse, malaaria ja suhkurtõve korral.

Pardlina kulinaarias

Kaasaegsed poed hämmastavad toidu küllusega. Kahju, et paljude toodete koostisosade loetelus on esimestel kohtadel värvained, stabilisaatorid ja maitsetugevdajad. Selliste maiuste kasu on küsitav, kuid kahju on palju. Vitamiine on parem saada mitte tablettidena, vaid luua sisemine varu looduslikest toodetest.

Pardheina kasutatakse toidulisandina. Sellel pole tugevat maitset ja see on üldises kombinatsioonis peaaegu märkamatu, kuid sellest on palju rohkem kasu kui naatriumglutamaadist.

Huvitav: Toiduväärtuselt on pardhein võrreldav kaunviljade, teraviljade ja lehtsalatiga.

Seda pole vaja kasvatada, see paljuneb iseenesest suurepäraselt, kattes vahel täielikult väikeste veekogude veepinna, millel pole tugevat voolu. Kuivatatud pardlehte saab kasutada borši maitsestamiseks. Värskeid lehti lisatakse suppidele, salatitele, neist tehakse vitamiiniõli.

Hapuoblika ja pardlina roheline supp

Aluseks on kana puljong, sinna lisatakse 2–3 peeneks lõigatud kartulit, 5–6 värsket šampinjoni, mis on eelnevalt taimeõlis praetud, ning hautatud sibul. Rohelised lisatakse 3–4 minutit enne valmimist. Serveeritakse poolportsu taldrikutel, maitsestatakse hapukoorega.

Vitamiinisalat

Koostisosadeks on hapukapsas, pardlill, keedetud kartul, sibul ja roheline sibul, küüslaugusuled, till. Kastmeks sobib salatiõli. Valmis segu puistatakse jämedalt riivitud munaga.

Roheline või

Kasutatakse võileibade valmistamiseks. 2 spl värsket pardlehte keedetakse 5 minutit, lastakse läbi hakkmasina ja segatakse pehme võiga. Segu on meeldiva helerohelise värvi ja õrna maitsega, tõstab immuunsust ja söögiisu.

Vastunäidustused

On täheldatud, et emotsionaalselt ebastabiilsetel inimestel kutsub pardlill esile liigset ärrituvust ning vegetatiivse düstoonia korral võib põhjustada veresoonte järsku ahenemist. Raseduse ja rinnaga toitmise ajal on parem mitte katsetada. Individuaalne talumatus ja allergia kuuluvad samuti vastunäidustuste hulka.

Pardlill peidab endas palju võimalusi, mida pole veel lõpuni uuritud, see on kasulik ja seda on väga lihtne korjata. Peamine on vältida tööstuspiirkondi ja minna selle järele kohtadesse, mis asuvad tehastest ja teedest kaugel. Kuivatatud kujul võib taime osta apteegist.

Pardlille foto