Soo-käoking: raviomadused ja vastunäidustused

Soo-käoking on mitmeaastane rohttaim kikkapuuliste sugukonnast. See kaunis taim on rahvameditsiinis kasutusel ravimitoorainena. Õis kannab ka teist nime – Ilja rohi. Soo-käoking hakkab õitsema juuli lõpus või augusti alguses, kui õigeusu kalendri järgi tähistatakse Ilja päeva. Taime kasutatakse maastikukujunduses, see sobib hästi niisket pinnast armastavate rohttaimede ja põõsastega. Soo-käoking näeb hea välja tehisveekogude kaldal.

Keemiline koostis

Taime keemiline koostis on ebapiisavalt uuritud. Soo-käoking sisaldab alkaloide, mis kuuluvad tugevate mürkide hulka. Väikestes annustes avaldavad need toksiinid aga närvisüsteemile ja vereringesüsteemile terapeutilist toimet. Alkaloidirühma ainete keskmine sisaldus on 0,03%.

Soo-käokingas sisaldub ka keerulisi orgaanilisi ühendeid:

• flavonoidid;
• kvertsetiin;
• rutiin;
• kempferool;
• hüperiin;
• hüperosiid;
• saponiinid;
• luteoliil.

Maapealses osas ja juurtes on askorbiinhapet (0,75%), kumariini (0,12%), park- ja mõruaineid pürokatehhiinirühmast (3,6–7,2%), vaiguseid ühendeid (3,38%). Taime õites on palju leukoantsotsüaniini, küpsed seemned sisaldavad rasvõlisid.

Välimus ja kasvukoht

Soo-käoking näeb välja elegantne ja peen. Pikkadel paljastel õievartel kasvavad õied on ilusad ja ebatavalised. Valgete triibuliste kroonlehtede ja rohekaskollaste tolmukate vahel asub mitu staminoodi. Nendel 'istuvad' ümarad nuiad peenikeste pikkade jalgade ja kerakujuliste peadega, mis meenutavad meetilku. Need meelitavad ligi tolmeldajaid putukaid.

Soo-käoking kasvab kuni 40 cm kõrguseks. Kui muld pole piisavalt niiske, jääb õis kiduraks. Taime juurestik on nõrk ja hargnemata. Õiel on üks risoom, millest lähtuvad pikad peenikesed narmasjuured.

Südajad erkkrohelised lehed pikkade leherootsudega kasvavad juurmistest rosettidest. Kesksuvel ilmub paar lehekest ka õievartele.

Septembri lõpus valmivad viljad – kuprad. Kui 4-klapiline kupra avaneb, langevad maapinnale arvukad ovaalsed seemned. Need on väga väikesed, keskmine tera pikkus on 0,5 mm. 1 g istutusmaterjalis on kuni 1500 seemet. Kerged seemned kanduvad tuule ja veega, lendlevad laiali varte kõikumisel.

Soo-jumalakäpa levila on väga suur. Taim on laialt levinud Euraasia mõõdukas vöötmes ja Põhja-Ameerika mandril.

Lill kasvab metsastel tasandikel, uhtluhtadel ja niisketel lagendikel, soostunud madalikel ja turbasoodes; seda leidub jõgede, veehoidlate ja järvede kallastel. Ameerika Ühendriikides peetakse seda lille ohustatud liigiks. Mitmes Venemaa piirkonnas on taim kantud punasesse raamatusse.

Kogumine ja säilitamine

Soo-jumalakäpa maapealne osa kogutakse õitsemise ajal, juulis-augustis. Varred ja lehed lõigatakse noa, kääridega või lihtsalt rebitakse. Kui võetakse risoom, kaevatakse taim üles või tõmmatakse lihtsalt pehmest pinnasest välja. Juured on parem koguda sügisel, septembris.

Te ei tohiks riskida ja töötada paljaste kätega. Kõigil tooraine kogumise etappidel tuleb nahka kaitsta kummikinnastega.

Kohe pärast kogumist pestakse soo-jumalakäpp voolavas vees ja valmistatakse koht rohu kuivatamiseks. Rohelised osad koos õitega seotakse kimpudeks ja riputatakse “luuad” kuuri, verandale või varjualuse alla, igasse ventileeritavasse ruumi, kuhu päikesevalgus ei paista. Taimi võib kuivatada restil või sõeltel, eraldades õied ja juured vartest ja lehtedest.

Seemned kogutakse alles pärast valmimist. Siin on oluline mitte hetke maha magada ja saaki kaotada. Kui taime kasvatatakse aias, võib selle ümber laotada valge riide või plastkile. Kuprad lõigatakse ja kuivatatakse tasasel siledal pinnal, ilma otsese päikesevalguseta.

Kuivatatud soo-jumalakäppa hoitakse papist karbis, marli- või riidest kotikestes, kuivas ja ventileeritavas ruumis. Selle mürgise taime läheduses ei tohi olla teiste kuivatatud ürtide ja toiduainete varusid. Mahuti pinnale on soovitatav teha selgelt loetav kiri: "Mürgine!"

Soo-käokinga raviomadused

Taim ei leia kasutust ametlikus meditsiinis. Valikulised uuringud on siiski näidanud, et soo-jumalakäpa rohi avaldab inimorganismile järgmist toimet:

• diureetiline;
• verejooksu peatav;
• sappiajav;
• haavu parandav;
• kokkutõmbav;
• rahustav.

Loomadel läbiviidud katsed kinnitasid soo-arnika ekstrakti kolereetilist toimet. Laboripreparaat aeglustas südame löögisagedust, tõstis emaka toonust, tugevdas sooleseina motoorikat ja avaldas lahtistavat toimet. Taime alkoholilahusel oli bakteritsiidne toime kuldsele stafülokokile. Uurijad ei tuvastanud iljinskaja rohu mürgiseid omadusi. Praegu ei tooda farmaatsiatööstus soo-arnika ekstrakti või -tõmmiseid sisaldavaid preparaate.

Soo-käoking rahvameditsiinis

Taimi on sajandeid kasutatud erinevate maailma rahvaste traditsioonilises meditsiinis. Uurijate, rändurite ja arstide ülestähenduste kohaselt keedeti 19. sajandi Euroopa-Venemaal iljinskaja rohi nii lastele kui täiskasvanutele. Keetmiste ja tõmmistega raviti raskendatud urineerimist, kõhuvalu, survetunnet roiete all ja kõhulahtisust. Samu vahendeid soovitati juua veriköha ja siseverejooksude peatamiseks ning maksa puhastamiseks. Oksendamise peatamiseks keedeti soo-arnika seemneid, silmainfektsioonide raviks kasutati lehtedest tehtud puderjat.

Ida-Siberi rahvaravitsejad kasutasid soo-arnikat külmetushaiguste ja lapseea haiguste raviks. Kaug-Ida piirkondade rahvad uskusid, et iljinskaja rohi peatab kopsu- ja emakaverejooksu, ravib langetõbe – epilepsiat. Komi rahvaravitsejad keetsid soo-arnikat äsja sünnitanud naistele, et platsenta kiiremini eralduks. Samu vahendeid määrati neeruvalude, unetuse, kõhupuhituse korral, nendega leevendati kõrge vererõhu sümptomeid.

Altai rahvaste tervendajad kasutasid soo-arnikat kõhulahtisuse, põiepõletiku ja ureetra põletiku korral. Reuma puhul tehti kompresse lehtedest ja paksendatud keetmistest, tõmmist anti lastele soolestiku tugevdamiseks, et vältida pärasoole väljalangemist kõhukinnisuse korral. Taimeteesid kasutati ka külmetushaiguste raviks.

Uuralites keedeti iljinskaja rohi naistele, et tugevdada keha pärast sünnitust, Kaukaasias kasutati soo-arnikat vagiina infektsioonide raviks, millega kaasnes leukorröa. Lätis kasutati seda taimset ravimit maovalude korral, värsketest lehtedest tehtud puder asetati haavadele.

Tiibeti meditsiinis kasutatakse taime sapi erituse soodustamiseks ja kehatemperatuuri alandamiseks, veresoonte ja südame tugevdamiseks. Ukraina ja Valgevene ravitsejad soovitavad võtta iljinskaja rohi tõmmiseid ja keetmisi hüsteeriliste hoogude, tahhükardia ennetamiseks ja raviks ning krambivastase vahendina. Saksamaal kasutati taime kõiki osi maovähi raviks.

Kuni 20. sajandi esimese pooleni, enne tõhusate meditsiinipreparaatide ilmumist, kasutati soo-arnikat veterinaarias veiste raviks. Keetmisega pesti loomade haavu, et kärbsed neisse vastseid ei muneks.

Tänapäeva rahvameditsiin ei ole soo-arnikast loobunud. Rahvapreparaadid on efektiivsed järgmiste haiguste raviks:

• südame neuroos;
• tahhükardia ja kõik arütmia vormid;
• epileptilised hood;
• peavalude;
• unetuse;
• tuberkuloosi;
• kopsupõletiku;
• bronhiidi;
• reumatismi;
• sapikivitõve;
• selja- ja liigesevalude;
• tsüstiidi;
• uretriidi;
• kusekivitõve;
• kopsupõletiku;
• bronhiidi;
• ägedate hingamisteede haiguste;
• maksahaiguste;
• põletikuliste neeruhaiguste;
• koliidi;
• suurenenud närvilisuse ja hüsteeria.

Rahvaravitsejad kasutavad soojalga ka välispidise vahendina. Taime rohelist osa kasutatakse blefariidi ja konjunktiviidi ravis. Purustatud seemned ja värske leht aitavad kiiresti ravida kriimustusi ja väikseid haavu.

Soojalga võib kasutada vahendi ainsa ravimkomponendina. Seda lisatakse ka keerukate segude koostisesse, kus ravimtaimed toimivad kompleksselt ja täiendavad üksteise kasulikke omadusi.

Tinktuur tahhükardia, arütmia ja neurooside raviks

Tinktuur sisaldab kahte komponenti – soojala toorainet ja viina. Vahend valmistatakse kuivatatud lehtedest. Võib võtta juuri ja kuiva rohelist osa võrdsetes kogustes.

Viin valatakse puhta klaaspudelisse. Lisatakse taimne tooraine ja suletakse anum õhukindla kaanega. Vahendit leotatakse 2 nädalat pimedas kohas, toatemperatuuril. Pudelit loksutatakse iga päev. 14 päeva möödudes vedelik filtreeritakse läbi riide või paberfiltri ja valatakse tagasi pudelisse. Lehed pressitakse lahusesse, et suurendada kasulike ainete kontsentratsiooni.

Tinktuuri võetakse vastavalt vajadusele, kuid mitte rohkem kui 3–4 korda ööpäevas, võrdsete ajavahemike järel. Klaasi valatakse jahe keedetud vesi ja lisatakse 30 tilka vahendit.

Seemnekeetis kusekivitõve (urolitiaasi) raviks

Vahendi valmistamiseks läheb vaja soojala seemneid (10 g) ja klaas keeva vett. Apteegi- või köögikaalul mõõdetakse vajalik kogus seemneid, puistatakse need emailitud kruusi ja valatakse üle äsja keema aetud veega.

Anum suletakse kaanega ja hoitakse pool tundi keevas veevannis. Seejärel kruus võetakse välja ja lastakse joogil tõmmata vähemalt 10 minutit (kaane all). Vedelik filtreeritakse läbi riidest salvrätiku, pressitakse paisunud seemned ja lisatakse anumasse keeva vett, viies keeduse mahu 250 ml-ni. Vahendit juuakse kolm korda päevas, pärast sööki, üks supilusikatäis. Ravi jätkatakse vähemalt nädala jooksul.

Selle retsepti järgi valmistatud keetmist võib kasutada närvihaiguste, südame-veresoonkonna patoloogiate, bronhiitide, angiini ja külmetuse raviks.

Tõmmis vererõhu alandamiseks

Supilusikatäis kuiva soojala rohtu valatakse üle klaasi keeva veega ja lastakse tõmmata 1,5–2 tundi. Aurutatud rohi pressitakse lahusesse ja vedelik filtreeritakse läbi riidest salvrätiku. Vahendit võetakse kolm korda päevas, pool pitsitäit, pärast sööki. Tõmmis lõõgastab ja rahustab hästi, aitab alandada kõrget vererõhku.

Värskete lehtede kompress

Sellel vahendil on põletikuvastane ja antimikroobne toime. Kompress (losjoon) valmistatakse värskelt korjatud soojala lehtedest. Rohelist osa hõõrutakse malmist uhmris, et see muutuks pehmeks ja eraldaks mahla.

Patsient sulgeb silmad ja asetab neile kihi purustatud soovalget, seejärel kaetakse kompress riidesalvrätikuga. Kompressi hoitakse 15–20 minutit.

Samamoodi saab vähendada silmalaugude põletikku blefariidi korral. Kompressiga ravitakse mitte ainult silmi. Purustatud rohelist taimemassi ja terveid lehti asetatakse kriimustustele, löövetele ja väikestele haavadele.

Diureetiline segu termoses

See keeruline segu sisaldab kuivtooraineid 6 ravimtaimest, millel on sarnased omadused. Vahendi valmistamiseks vajate:

1. Soovalge, neerutee (ortosifon), karukõrva lehed, poolpala rohi – igaüht 1 teelusikatäis.
2. Kirburohi ja kuriili tee ürt – kumbagi 2 teelusikatäit.

Ürdid mõõdetakse ja valatakse tassi, segatakse hoolikalt ja pannakse paberkotti. Portsjonitee valmistamiseks võetakse 2 supilusikatäit segu ja valatakse see termoses mahuga 0,35–0,5 l. Valatakse peale klaas keeva vett (250 ml), suletakse termose kaas ja lastakse tõmmata 30–35 minutit. Seejärel valatakse vahend klaaspurki ja suletakse. Diureetilist teed võetakse kolm korda päevas, 80 ml (kolmandik klaasi), enne sööki.

Tõmmis maovähi raviks

Rahvatargad valmistavad soovalgest tõmmist täiendava vahendina maovähi ravis. Taimne segu ei asenda mingil moel põhiteraapiat, vaid toetab seda, leevendades patsiendi seisundit.

Vahendi valmistamiseks võetakse 40 g kuivatatud juuri ja lehti (iljini rohi). Koostisosad segatakse vahekorras 1:1. Tooraine pannakse pooleliitrisesse klaaspurki ja valatakse peale keev vesi (kuni kaelani). Suletakse anum hermeetilise plastkaanega. Pärast purgi jahtumist toatemperatuurile pannakse tõmmis 2 nädalaks külmikusse.

Vahendit võetakse 3–4 korda päevas, 20–25 ml, tühja kõhuga. Kui ravi talutakse hästi, võib ühekordset annust suurendada 40 ml-ni. Vahendit võib võtta pidevalt või kuuridena. Ravi kestusest tuleb konsulteerida arstiga.

Selle retsepti järgi valmistatud tõmmis alandab vererõhku, toimib rahustava ja põletikuvastase vahendina. Seda võib kasutada märgade kompressidena ja kanda nahale põletikuliste protsesside vähendamiseks.

Keetis maksahaiguste raviks

Soovalk soodustab maksarakkude uuenemist, keetis avaldab tervendavat toimet seedetraktile. Vahendi valmistamiseks on vaja 1,5 supilusikatäit soovalget (kuivtooraine) ja 250 ml keedetud vett. Keetis valmistatakse ilma veevannita.

Suurde emailitud kruusi pannakse taimne tooraine ja valatakse peale kuum vesi. Anum pannakse pliidile, kuumutatakse vedelik ja keedetakse vahendit vähemalt 5 minutit. Seejärel võetakse kruus pliidilt, kaetakse tiheda kaanega ja lastakse tõmmata 2–3 tundi.

Kui lahus on jahtunud, kurnatakse vedelik, pigistatakse keedetud ürdid välja, valatakse keetis klaaspurki, suletakse anum tihedalt ja pannakse külmikusse. Vahendit võetakse iga päev üks supilusikatäis, sõltumata kellaajast ja toidukordadest.

Tinktuur migreeni, tahhükardia ja veritsuste vastu

Seda vahendit saab valmistada soo-valgekirbu kuivast ürdist. Võetakse:

• 40–45 g toorainet;
• pudel viina.

Ürdiainese pannakse viina sisse ja suletakse pudel õhukindla kaanega. Jooki lastakse tõmmata toas, pimedas kohas vähemalt 14–15 päeva. Tinktuuri raputatakse iga päev, et kasulikud ained aktiivselt vedelikku eralduksid. Pärast seda, kui vahend on tõmbunud, filtreeritakse vedelik läbi marlifiltri. Tinktuuri võetakse 1 kord päevas. Klaasi valatakse vett, pipetiga mõõdetakse 20–30 tilka vahendit. Ravi jätkatakse, kuni seisund paraneb.

Neerude segu tursete vastu

Põletikuvastase ja diureetilise toimega tõmmise valmistamiseks tuleb osta mitme taime kuiv apteegitooraine. Kogusse kuuluvad:

• soo-valgekirb;
• ülane;
• sile murukold;
• hull kurk;
• harilik iminõges;
• linalehik;
• harilik seebilill;
• valge broonia;
• harilik kanep;
• harilik lemmalts (harilik puutetundlik);
• tsüklameen;
• kummipuu (Eucommia ulmoides).

Enne tõmmise valmistamist tehakse ravimtaimede segu. Tassi pannakse 1 teelusikatäis igat liiki toorainet ja segatakse segu koostisained.

Ravimi portsjoni valmistamiseks võetakse supilusikatäis ürte ja pannakse klaas- või keraamilisse anumasse. Tooraine valatakse üle keeva veega, kaas suletakse ja lastakse tõmmata 2,5–3 tundi. Aurutatud taimed pressitakse välja, ravimilahus jahutatakse ja hoitakse külmkapis 2–3 päeva. Vahendit võetakse 3 korda päevas, enne hommiku-, lõuna- ja õhtusööki. Ühekordse portsjoni maht on 20–30 ml.

Õite tõmmis valgevooluse ja gonorröa raviks

Keeduse valmistamiseks sobivad soo-valgekirbu kuivatatud õied. Vahendit tarvitatakse seespidiselt, loputuste osas tuleb konsulteerida günekoloogiga. Haigusi, millega kaasnevad sügelus ja ebameeldivad eritised, põhjustavad seened ja bakterid, ning soo-valgekirb on võimeline hävitama patogeenset mikrofloorat ja vähendama põletikku. Rahvatargad toovad välja vähemalt kaks retsepti gonorröa ja valgevoolu raviks.

1. Supilusikatäis kuivatatud õisi pannakse emailpotikesse ja valatakse peale klaas kuuma vett (200–250 ml). Anum asetatakse keevasse veevanni ja hoitakse seal 10 minutit. Seejärel võetakse pott välja, vedelik filtreeritakse läbi riide ja lisatakse keeva vett, et korvata ärakeenud vedelik. Vahendit võetakse 4 korda ööpäevas, üks supilusikatäis, pärast sööki.
2. Kuivatatud õied pannakse pooleliitrisesse purki ja valatakse peale 400–450 ml keeva vett. Vedelikku lastakse tõmmata 1 tund. Anum peab olema kaanega suletud. Pärast ettenähtud aja möödumist tõmmis filtreeritakse. Ravivahendit juuakse kuni 6 korda päevas, 1 teelusikatäis, söögi ajal või pärast sööki.

Kompleksne tõmmis vegetatiivse düstoonia raviks

Kogusse kuulub 12 ravimtaime, mis normaliseerivad südame tööd, alandavad vererõhku, omavad rahustavat ja lõõgastavat toimet. Kogu saab ise teha, ostes apteegist kõik vajalikud koostisosad. Vahendi valmistamiseks läheb vaja:

1. Soo-piimrohi, pune, kobar-kellukas, villane panzeria, kolmevärviline kannike, vereurmarohi, apteegikummel, haneputk (igaüks 2 osa).
2. Tilliseemned (2 osa).
3. Kibuvitsamarjad (4 osa).
4. Humalakäbid (2 osa).
5. Kaljupatrinia (Siberi) juur (1 osa).

Mõõtke vajalik kogus iga kuivatatud taimse materjali liiki, segage koostisosad suures tassis, valage need paberkotti või pappkarpi. Tõmmise valmistamiseks võtke 2 supilusikatäit segu ja asetage see termosesse. Valage pool liitrit äsja keema ajanud vett ja keerake kaas kinni.

Vahendit lastakse tõmmata 7–8 tundi, seejärel avatakse termos, valatakse vedelik purki (samal ajal kurnates ära leotatud taimse materjali). Vegetatiivse düstoonia raviks võetakse tõmmist kolm korda päevas, pool klaasi, 25–30 minutit enne sööki. Vahendit võib juua kuuridena 1,5–2 kuud, 2–3-nädalaste vaheaegadega.

Tervendavate segude liigid

Rohujookide valmistamisel tuleb järgida traditsioonilist retsepti, et vältida taimedes sisalduvate mitte ainult kasulike, vaid ka kahjulike ainete üleannustamist. Tõmmised, keedused ja tinktuurid erinevad üksteisest valmistusviiside poolest.

Tõmmis

Tõmmiste jaoks kasutatakse soo-piimrohu lehti, varsi, juuri ja õisi. Klassikalistes retseptides võetakse 1–2 supilusikatäit kuivatatud materjali ja valatakse see äsja keema ajanud veega üle. Anum asetatakse keevasse veevanni ja hoitakse seal 3–10 minutit.

Rahvapärastele tervendajate retseptides jäetakse veevanniga kuumtöötlemine sageli ära, piirdutakse vedeliku tõmbamisega kaane all. Selliseid preparaate soovitatakse valmistada paksuseinalistes anumates, mis hoiavad hästi sooja. Need võivad olla klaasist ja keraamikast. Anum suletakse kaanega ja lastakse rohujookil tõmmata 1,5–2 tundi. Kui vedelik muutub soojaks, kurnatakse tõmmis ja pressitakse taimne jääk välja.

Tinktuur

Tinktuure valmistatakse piirituse või viinaga, ning vahendi annust mõõdetakse tilkades. Meditsiiniline piiritus on kangusega 70 kraadi. Seda võib lahjendada keedetud veega ja vähendada etüülalkoholi kontsentratsiooni 40 mahuprotsendini.

500 ml tinktuuri valmistamiseks võetakse 3–4 lusikatäit kuivatatud materjali (juur, lehed ja varred) ning pool liitrit alkohoolset alust. Nõu suletakse hermeetiliselt ja pannakse köögikappi, millel on suletavad uksed, või muusse pimedasse kohta (kuid mitte külmkappi). 2–3 nädala pärast on tinktuur kasutamiseks valmis. Vahendit säilitatakse külmkapis kuni pool aastat või kauem.

Keetis

Keedust valmistatakse samamoodi nagu tõmmist, kuid kuumtöötlemise aega pikendatakse. Vahendi valmistamiseks läheb vaja 1–2 lusikatäit kuivatatud juuri või soo-piimrohu lehti. Mõnikord kasutatakse ka õisi.

Klassikalistes retseptides pannakse materjal emailitud metallnõusse, valatakse taimed üle kuuma veega ja asetatakse anum veevanni. Keedust kuumutatakse 10 kuni 30 minutit. Seejärel võetakse nõu välja, pressitakse taimne alus vedelikku, kurnatakse ja jahutatakse keedus maha.

Tulenevalt piisavalt pikast termilisest töötlusest on keedus kasulike ainete kontsentratsioon kõrgem kui tõmmises. Rahvapäraste ravimimeistrite retseptides asendatakse vesivann sageli lihtsa keetmisega pliidil.

Vastunäidustused

Soo-kevadikku ei tohi kasutada trombofiilia all kannatavad inimesed. Taim on vastunäidustatud madala vererõhu ja bradükardia korral. Soo-kevadik on mürgine, selle koostisained võivad põhjustada mürgitust. Seetõttu tasub enne kodus raviainete valmistamist konsulteerida kogenud taimearsti või arstiga.

Soo-kevadikust valmistatud vahendeid ei tohi kasutada laste ja rasedate naiste raviks, kuna taimse toime inimese organismile täielikke uuringuid pole veel läbi viidud. Samal põhjusel on soo-kevadik vastunäidustatud rinnaga toitvatele naistele.

Soo-kevadikul põhinevaid vahendeid ei tohi manustada inimesed, kellel on ilmnenud mis tahes allergiline reaktsioon kodus valmistatud taimsetele preparaatidele. Sel juhul tuleb rahvapärastest ravivahenditest loobuda.

Looduses leidub 55 soo-kevadiku liiki. Taimed erinevad suuruse, väljanägemise, õite, lehtede ja juurestiku struktuuri poolest. Kõik sugukonna esindajad sisaldavad alkaloide ja on mürgised taimed. Lastele ei tohi lubada soo-kevadiku õisi korjata, nendega mängida, neid kimpudesse koguda ega neid maitsta. Mürgistuse korral tuleb loputada magu rohke sooja veega ja kutsuda välja kiirabi.

Foto soo-kevadikust