Varbainu: raviomadused ja vastunäidustused

Oma nime on rohttaim varbainu saanud seetõttu, et selle lehed on väga sarnased paju lehtedega. Rahvasuus kutsutakse teda ka haavarohuks, niiduteeks, maojuuriks ja mündirohuks.

Keemiline koostis

Uuringute tulemusel on kindlaks tehtud, et varbainu keemiline koostis sisaldab palju inimorganismile kasulikke aineid.

Parkained, tanniinid ja flavonoidid on tuntud oma põletikuvastaste omaduste ja haavade parandamise võime poolest. Tanniinid, orgaanilised happed (askorbiinhape, ränihape, klorogeenhape, kohvhape), laktoonid ja saponiinid normaliseerivad seedimist, viies seedetrakti korda.

Taimedes sisalduvad vitamiinid suurendavad organismi immuunvõimet ja selle võimet vastu seista bakteriaalsetele ja viirusnakkustele. Need võimed on eriti kõrged C-vitamiinil, mida varbainus on õitsemise ajal suurel hulgal. Lisaks sellele täidavad vitamiinid ja veel terve kompleks aineid (sh mineraalid ja antotsüaanid) varbainus antioksüdantset funktsiooni. Tänu nende olemasolule paraneb ainevahetusprotsess.

Juba mainitud antotsüaanidel ja flavonoididel on veel üks oluline roll – neil on võime suurendada veresoonte seinte elastsust ja pidurdada kolesterooli nakkumist neile. Eelkõige vastutavad selle eest flavonoidid kampferool ja kvertsetiin, samuti selle glükosiid rutiin (või P-vitamiin) ning veel üks varbainu komponent – räni.

Taimedes sisalduv arginiin omab laia toimespektrit. Ta suudab regenereerida kudesid, toetada neerude ja maksa puhastamist, närvi- ja kardiovaskulaarsüsteemi tööd ning stimuleerida insuliini sünteesi.

Välimus ja kasvukoht

Varbainu on rohttaim, mis võib olla nii ühe- või kaheaastane kui ka mitmeaastane. Ta võib kasvada kuni 2 m kõrguseks ja õitseda kaua – kuni kaks ja pool kuud – kollaste õitega, mis on kogutud kõrgetesse paanikjastesse õisikutesse, mille tõttu on ta rahvasuus saanud hüüdnime kollapea.

Tegelikult võib varbainu esineda mitte ainult kollaste, vaid ka valgete või roosakate õitega, kuid siiski on need enamasti kollased. Iga üksik õis meenutab kujult kellukat viie hambakese ja sama arvu varjatud tolmukestega.

Varbainu õitseb juunist augustini, seejärel valmivad augustis-septembris viljad – munaja või kerakujulised kuprad.

Taime lehed võivad olla piklikud, lantsetjad, terve servaga, munajad. Nad paiknevad varrel vastakuti – paarikaupa, kolmekaupa ja isegi neljakaupa. Lehtede ülapind on sile, alapind – karvane. Varred on enamasti sirged, püstised, ülespoole veidi hargnenud. Kuid on ka roomavate vartega liike.

Enamik pajuüraskite esindajaid kasvab põhjapoolkeral, suurim liigiline mitmekesisus on Põhja-Ameerika piirkondades ja Ida-Aasia riikides. Kuid üksikud liigid taluvad suurepäraselt lõunapoolkera looduslikke tingimusi: nad kasvavad Lõuna-Ameerika riikides ja hõivavad alasid Lõuna-Aafrikas. Pajuürask on väga laialt levinud Valgevenes. Venemaal võib kohata 8 taime liiki, see asustab kogu riigi territooriumi, peamiselt parasvöötmes, kuigi selle tihnikuid on märgatud Kaukaasias ja Krimmis.

Pajuürask eelistab kasvada päikeselistel niisketel kohtadel: jõgede ääres, järvede ja tiikide ümber, hästi niisutatud, kuid mitte soostunud niitudel, metsavööndite äärealadel. Talle meeldib turbane muld, soodsates tingimustes levib pajuürask kiiresti ja võib muutuda agressoriks, hõivates uusi territooriume.

Tänu silmatorkavale välimusele, pikale õitsemisperioodile ja vähenõudlikkusele on ta aednikele meeldinud, kes kaunistavad sellega oma koduaedu.

Liigid

Tänapäeval on ligi 150 pajuüraski liiki, sealhulgas looduslikud ja kultiveeritud.

Kõige levinum ja meditsiinilistel eesmärkidel kõige laialdasemalt kasutatav on harilik pajuürask. Ta kasvab nii Euroopas, Aasia riikides, Venemaal kui ka Põhja-Aafrikas. Ta armastab niisket mulda, ei karda vee seiskumist mullas, aednikud on isegi kohandanud teda kasvatama väikestes aiatiikides, istutades umbes 10 cm sügavusele. Teda eristavad lantsetsed lehed, ta kasvab kuni 1 m kõrguseks. Seda pajuüraski liiki peetakse mesinike seas heaks meetaimiks.

Mets-pajuürask looduses kasvab Euroopas. Ta kasvab tiikide ja järvede ümber, jõgede ääres ja tõuseb isegi mägedesse ning esineb subalpiinses vööndis. See liik ei kasva üle 30 cm kõrguseks, tema lehed on palju laiemad ja suuremad kui harilikul pajuüraskil. Õied paiknevad mitte õisikutes, vaid üksikult ja neid iseloomustavad kõrged õieraagud. Mets-pajuüraski õitsemise alguse kuu on mai.

Harjas-pajuürask eelistab asuda otse vees, kaldalähedases tsoonis või kalda serval. Ta kasvab kuni 60 cm kõrguseks. Tolmukad on nii pikad, et nad ulatuvad tupplehtedest välja, mistõttu õied näevad kohevad.

Täpiline pajuürask on tüüpiline elanik Lääne- ja Kesk-Euroopa metsaaladel. Tema lehed on laia lantseti kujuga. Õitseb suhteliselt lühikest aega – umbes kuu. Täpilisel pajuüraskil on kaks populaarsemat sorti – Aleksander ja Kuldne Aleksander. Mõlemad eristuvad lehe serva ääristuse poolest: esimesel sordil on see valge, teisel – kuldset värvi.

Kobarõieline männasmalts on pärit Hiinast ja aednikud on selle toonud teistesse piirkondadesse. Tema sünniajaks loetakse 1992. aastat, mil ilmusid esimesed teated temast. Tal on väga ilusad õied – kollased punase laiguga. Kobarõielise männasmaltsi lehed on väga mahlakad, rikkalikud, erkrohelised. Kõige suuremat huvi aednike seas põhjustavad tema järgmised sordid:

1. Lisi – iseloomustavad kerakujulised õisikud.
2. Outback Sunset – selle sordi puhul on iseloomulik tumerohelistel lehtedel kollane triip.
3. Pärsia vaip – tema rohelisi lehti läbivad punased sooned.
4. Pärsia šokolaad – sellel sordil on purpursed lehed, mis sügisel ei sure.

Maikellukese männasmalts (või kleetritaoline männasmalts) kasvab looduslikult Venemaa Primorje krais. Nime sai ta oma risoomi välise sarnasuse tõttu maikellukese omaga. Varred kasvavad vaid 20 cm pikkuseks, nende otstes on sama pikkused õisikupead, mis koosnevad väikestest puhtvalgetest õitest. Maikellukese männasmalts õitseb hilja, juuni viimastel päevadel, ja õitseb vaid 2–3 nädalat. 1990ndatel aastatel sai see liik sageli külaliseks aiakruntidel. Teistest sagedamini võib kohata järgmisi sorte:

1. Lady Jane – taime kogukõrgus (koos õisikuga) võib ulatuda 60–90 cm.
2. Geiša – see on kirjuleheline sort, mille lehed on ääristatud beežikaskreemika triibuga.

Mündi-männasmalts kasvab Jaapanis, Põhja-Ameerika mandri riikides ja Euroopas soode, jõgede või järvede ääres, üleujutatavatel niitudel, kuid talub varjutust metsatukkades. See on mitmeaastane pinnakattetaim roomavate vartega. Kuid varre pikkus on väike – umbes 30 cm. Tema õitsemisaeg sõltub täielikult sellest, kui palju päikest taimele langeb: hästi valgustatud aladel avanevad õied mai lõpust, varjulisematel aladel hiljem. Kõige levinum sort on Aurea, mida iseloomustavad rohekaskollased lehed.

Purpurne männasmalts (või ripsmeline männasmalts) on pärit Põhja-Ameerikast, kuid seda kasvatatakse ka Venemaal. See on ilus taim, kõrgusega mitte üle poole meetri. Tal on erakordselt ilusad lehed – laiad, veinipunase värvusega. Õitseb hilja – augustis.

Must-purpurse männasmaltsi kodumaa on Kreeka. Nime sai ta oma tähkjas õisikute järgi, mis koosnevad väikestest tumedat burgundivärvi õitest. Tema kõige levinum kultiveeritav sort on Beaujolais. Hakkab omanikku õitsemisega rõõmustama juuli lõpust.

Efemeerne männasmalts kasvab Euroopas, selle edelapiirkondades. Taime iseloomustab külmakindlus, kiire kasv, suudab ulatuda 1 m kõrguseks. See on üks vanemaid kultiveeritud taimi, aedades kasvatatakse alates 19. sajandist.

Kogumine ja säilitamine

Männasmaltsi korjatakse, kui see õitseb. Selleks tuleb valida kuiv, päikeseline ilm, kellaaeg – lõuna poole, kui kaste on kadunud. Parem on mitte võtta taimi teede või asulate lähedusest. Et mitte kahelda tooraine ökoloogilises puhtuses, tuleb minna metsaservale, niitudele, järve või karjääri äärde.

Ravimise eesmärgil kõlbab kogu taime roheline osa. Seetõttu lõigatakse oksakääride, terava noa või isegi sirbiga, mida kasutasid juba vanaemad, vars umbes 5–6 cm kaugusel maapinnast. Seejärel rohud sorteeritakse, eemaldades hoolikalt kuivad, rebenenud, putukate söödud või tumenenud osad, seejärel lõigatakse need 5–7 cm pikkusteks tükkideks ja pestakse. Pestud materjal laotatakse puhtale paberile või marlile varju tuuletõmbuse kätte. Õhutemperatuur peaks olema vähemalt 24–25 kraadi, muidu rohi ei kuiva, vaid mädaneb. Kui ilm on jahe, on parem kuivatada metsvitsa elektrilises kuivatis.

Valmis kuivanud materjal pannakse papist karpidesse, paberkottidesse või puuvillasest riidest kottidesse. Sellisel kujul võib ravimtaime säilitada kuni kaks aastat.

Võib valmistada metsvitsa mahla. Pärast rohelise osa pesemist lasta sellel vesi nõrguda, seejärel blenderis peenestada pudrutaoliseks massiks ja pigistada läbi 4–6 kihina volditud marli. Mahla võib hoida külmikus, kuid see säilib seal mitte üle kahe kuu, sügavkülmas aga jääb see kasulikuks mitmeks aastaks.

Varbainu raviomadused

On kindlaks tehtud, et metsvitsast valmistatud ravivahendid mõjuvad soodsalt vereringesüsteemile, muutes veresooned elastsemaks ja takistades kolesterooliladestuste teket, aidates hoida veresoonte läbitavust kontrolli all.

Ravimtaimel põhinevaid segusid (ja isegi lihtsalt pulbriks jahvatatud kuivatatud materjali) soovitatakse lõikehaavade, põletuste, marrastuste korral, kuna need omavad verejooksu peatavat, haavade parandavat ja kokkutõmbavat toimet. Kokkutõmbavat toimet kasutatakse ka kõhulahtisuse ravis.

Ravimtaime sapieritus- ja krambivastased omadused on kasutatavad maksa, sapiteede ja seedetrakti töö korrastamiseks. Nendel eesmärkidel kasutatakse sagedamini taime rohelise osa asemel risoome. Samadel juhtudel aitavad ka metsvitsa valuvaigistavad võimed. Tema abiga anesteseeritakse ka haigeid liigeseid – kompresse, losjooni ja aplikatsioone pannakse reuma, vigastuste, verevalumite, venituste ja nihestuste korral.

Lisaks sellele on metsvitsal antiseptilised omadused, mistõttu sellest valmistatud preparaate saab kasutada märja köha raviks, kuristamiseks angiini korral, aga ka stomatoloogiliste probleemide – stomatiidist tingitud haavandite ja villide – kõrvaldamiseks. Tõmmised ja keetmised mitte ainult ei ravi põletikulisi protsesse, vaid kõrvaldavad ka halva hingeõhu. Taime antiseptilisi ja verejooksu peatavaid omadusi kasutatakse ka günekoloogias.

Suure C-vitamiini sisaldus aitab inimorganismil kiiremini taastuda mitte ainult külmetushaiguste ja ägedate hingamisteede viirusnakkuste järel, vaid annab jõudu ka pikaajaliste kurnavate sisehaiguste järel, leevendab nõrkust ja tõstab tuju. C-vitamiin hoiab hästi ära skorbuuti, ning metsvitsat saab kasutada ka selle haiguse algstaadiumite raviks.

Varbainu rahvameditsiinis

Metsviinapuud on pikka aega kasutanud Tiibeti ja Hiina meditsiini esindajad, kes võtavad oma targematelt eelkäijatelt üle sügavad ja vanad ravimistraditsioonid. Loomulikult kasutavad nad oma ravimisegude jaoks neid haruldasi taimeliike, mis kasvavad nende piirkondades.

Kuid ka meie riigis tunnevad rahvapärastid rohuga ravimise nippe, kuid nende arsenalis on harilik metsviinapuu. See on kõige laiemalt levinud üle kogu maakera, kuid selle kasutamise ravitoime pole sugugi halvem.

Rahvameditsiin on õppinud metsviinapuu abil ravima soori, reumat, vabanema ekseemist ja dermatiidist, ravima väliseid mädanevaid haavu, kriimustusi, põletusi, peatama verejooksu, leevendama liigesevalu, aitama stomatiidi ja parodontoosi korral, parandama seedimisprotsessi. On täheldatud, et see ravimtaim leevendab valu ja turset putukahammustuste korral ning lahendab veel hulgaliselt muid probleeme: rahustab närve ja aitab normaliseerida und, alandab vererõhku, tõstab tuju ja tugevdab immuunsüsteemi.

Ravijad määravad keediseid, tõmmiseid ja tinktuure, värskelt pressitud mahla metsviinapuust, külmetuse korral soovitavad teed. Kõik need ravimvormid on head – igaüks kindla haiguse jaoks. Peaasi – enne vahendite võtmist ärge unustage konsulteerida raviarstiga.

Konjunktiviidi vastu

Pigistada 2 lusikat mahla, lahjendada see sama koguse keedetud veega ja tilgutada mõlemasse silma 2 korda päevas, kuni paranemine saabub. Samade tilkadega saab ravida nohu külmetuse korral.

Maksa puhastamiseks

Maksa puhastamiseks, toksiinidest ja jääkainetest vabanemiseks tuleb valmistada viinaga tinktuur: segada 2 suurt kuhjaga supilusikatäit ürte klaasi hea viinaga ja lasta tõmmata tumedas klaasnõus 7–10 päeva. Kurnata ja juua enne lõuna- ja õhtusööki, tilgutades klaasi 20 tilka ja täites veega ääreni.

Hepatiidi ja maksahaiguste vastu

Valmistada ekstrakt 50 g kuivatatud risoomidest. Hoida 500 ml heas, kontrollitud viinas 2 nädalat pimedas jahedas ruumis. Võtta kuni 10 päeva enne hommiku-, lõuna- ja õhtusööki 20 tilka, lahjendades neid 50 ml vees.

Seedeprobleemide korral

Seedimisprotsessi häirete kõrvaldamiseks, maohaiguste leevendamiseks ja kõhukinnisusest vabanemiseks määravad ravijad tõmmist. Valada kuivatatud ürt (umbes teelusikatäis) 250 ml keeva veega ja jätta kaane alla 50–60 minutiks. Juua ühekordselt – 50 ml päevas. See vahend aitab ka aneemia, artriidi korral ning loputusvahendina stomatiidi, igemepõletiku ja parodontoosi korral.

Tee külmetuse korral

Seda teed võib juua, samuti on kasulik sellega kuristada kurguvalu korral. Keeta 60 g taime kuivatatud rohelist osa liitri just keema läinud veega ja lasta tõmmata nagu tavalist teed.

Vereringe parandamiseks

See vahend parandab veresooni ja on ateroskleroosi ennetus. Vaja jahvatada kohviveskis 10 g kuivatatud padaka risoomi, keeta termoses 250 ml keeva veega ja lasta seista 40–45 minutit. Kurnata ja juua 2 nädala jooksul 50–70 ml enne iga söögikorda. Võib niisutada tugevat puuvillast lappi soojas tervisesegus ja panna nahale, mida mõjutab ekseem või dermatiit. Korrata protseduuri hommikul ja õhtul.

Märja köha vastu

2 supilusikatäit kuivatatud padaka rohtu valada 500 ml keeva veega ja lasta tõmmata 20–25 minutit. Korraga juua klaasitäis tõmmist, lisades sinna lusikatäis mett. Parem võtta õhtul, enne magamaminekut.

Venituste ja artriidi vastu

Kitkuda värskeid padaka lehti, loputada ja purustada blenderis. Saadud puder panna puuvillasele lapile ja asetada 30–40 minutiks haigele liigesele. Vahend aitab leevendada seisundit artriidi, reuma, verevalumite ja venituste korral.

Soori vastu

Valmistada loputuslahus: 2 supilusikatäit kuivatatud padaka rohtu, valatud 500 ml keeva veega, tõmmata veevannil 20–25 minutit. Kurnata ja loputada kandidoosi korral kaks korda päevas. Ravikuur – nädal. Selle retsepti järgi valmistatud vahend on efektiivne tursete vastu, kui juua 4–5 korda päevas olenemata söögikordadest.

Verejooksu peatamiseks

Menstruatsiooni vähendamiseks aitab tõmmis, mis on valmistatud supilusikatäiest kuivatatud padaka lehtedest ja väikesest klaasist keevast veest, millega tuleb ravimtaim üle valada ja lasta tõmmata 6 tundi. Kurnata ja juua saadud segu kahe korraga – hommikul ja õhtul. Ravikuur – nädal.

Peavalu vastu

Külmetuse või gripi ajal vaevab sageli peavalu. Sellest vabanemiseks tuleb keeta segu, mis koosneb 2 supilusikatäiest kuivatatud padakast, apteegikummelist ja rosmariinist. Segada ürdid ja valada 400 ml keeva veega. Võtta pärast jahtumist ja kurnamist. Saadud segu jagada 2 portsjoniks – päevaseks ja õhtuseks tarbimiseks.

Tervendavate segude liigid

Padaka kasutamiseks ravimina võib valmistada tõmmiseid, silmatilku ja nohutilku, keetmisi, tinktuure ning pruulida teed. Võib lihtsalt kuivatatud ja pulbriks purustatud ravimtaimega puistata lõikeid, haavu, marrastusi ja põletusi.

Tõmmis

Kodus iseseisvalt saab valmistada padaka tõmmist. Selleks valada väikeses potis või tassis kaanega 0,5 l keeva vett 2 (kuhjaga) supilusikatäie kuivatatud rohu peale. Lasta tõmmata tund, seejärel kurnata ja juua. Kui vaevab köha või peavalu, võtta tõmmist supilusikatäis kolm korda päevas. See vahend aitab ka kõhukinnisuse, skorbuudi ja aneemia korral.

Tinktuur

Et taastada jõudu pärast pikaajalist haigust, võib võtta viina tinktuuri. Selleks vala 2 supilusikatäit värsket mürdirohu rohelust tumedas klaaspudelis 200 ml kvaliteetse viinaga, sule hästi ja aseta kappi, eemale päikesekiirtest. Aeg-ajalt võib pudelit välja võtta ja raputada. Nädala pärast võta kapist välja, kurna ja joo neli korda päevas, korraga võttes 15–20 tilka.

Sellise tinktuuriga on kasulik puhastada musti haavu või marrastusi.

Keetis

Mürdirohu keetmise valmistamiseks tuleb kuiv mürdirohi üle valada keeva veega. 40 g ravimtaime materjali kohta võtta 400 ml vedelikku. Pane pooleks tunniks veevannile aurutama. Võta maha, jahuta toatemperatuurini ja kurna. Joo 100 ml enne hommiku- ja õhtusööki. See aitab tugevdada immuunsüsteemi, rahustada köha ja vabaneda peavalust.

Sooja keedisega saab teha kompresse, kui valutavad liigesed või on valus muljutud käsi või jalg, pannes selle 3 tunniks valulikule kohale ja soojustades salli või villase rätikuga.

Kasutamine kosmeetikas

Kuna mürdirohul on antiseptilised ja haavu parandavad omadused, saab selle abil leevendada mitmesuguseid nahapõletikke. Selle kasuliku taime baasil valmistatud segudega saab ka nahka niisutada, muuta selle välimuse tervemaks ja atraktiivsemaks. Need on kasulikud ka juustele, sest nende abil saab tugevdada neid ja vabaneda väljalangemisest. Mürdirohust valmistatud vahendid stimuleerivad juuste kasvu ning kui neid süstemaatiliselt kasutada, võib saavutada, et lokid muutuvad ilusaks ja läikivaks. Nendel eesmärkidel kasutatakse kõige sagedamini keedist või tõmmist. Võib lisada 2–3 tilka rohust pigistatud mahla tavaliselt kasutatavasse juuksepalsamisse. Efekt on märgatav juba pärast kolmandat või neljandat juuste pesu.

Näotoonik

Tooniku valmistamiseks tuleb kõigepealt teha tõmmis: 200 ml kuuma veega valada üle 2/3 supilusikatäit peenestatud kuiva mürdirohu ürti. Jäta tõmmis seisma, kuni see on toatemperatuuril. Kurna tõmmis ja hõõru sellega nägu õhtuti enne magamaminekut. Aitab mädapõletike, lööbe ja ärrituse korral.

Ravikuubikud

Mürdirohu rohelisest pressitud mahl lahjendada veega: ühe osa mahla kohta võtta 5 osa keedetud vett. Sega, vala jäävormidesse ja pane sügavkülma. Kasuta näo hõõrumiseks vastavalt vajadusele. Nahk saab vitamiine, jume paraneb.

Juuste loputusvahend

Valmista mürdirohu keedis: poole liitri keeva veega vala kastrulis üle 2 supilusikatäit ürti – kuiva või värskelt korjatud. Pane pooleks tunniks veevannile, võta maha ja oota, kuni jahtub toatemperatuurini. Kurna ja lahjenda saadud keedis veega vahekorras 1:1. Pese pea šampooniga, loputa see maha ja loputa juuksed mürdirohu raviva tõmmisega.

Vastunäidustused

Nagu igal ravimtaimel, on verbejnikul rida piiranguid. Seda ei tohi kasutada inimesed, kellel on veenilaiendid, tromboos, samuti need, kellel on suurenenud vere hüübivus. Kõrge vererõhu ja veresoonte skleroosiga patsientidele on tema baasil valmistatud preparaadid keelatud.

Lisaks on täiesti võimalik taime individuaalne talumatus.

Enne verbejnikust valmistatud tervendavate segudega ravi alustamist tuleb kindlasti sellest teemast oma raviarstiga rääkida ja saada temalt vastavad soovitused.

Verbejniku foto