Varesesilm: raviomadused ja vastunäidustused

Nendes peredes, kus mitmes põlvkonnas on traditsioon igal hooajal metsa minna seeni ja marju korjama, teatakse juba lapseeast: kui näed varesesilma lehti ja marja – mine mööda, ära puutu, sest see taim on mürgine. Nii mürgine, et isegi putukad hoiavad sellest eemale, mistõttu seda ei söö ega kahjusta kunagi kahjurid.

Keemiline koostis

Teadlased-botaanikud on uurinud varesesilma igakülgselt ja ammu kindlaks teinud, et selle ohtlikkus on seotud eelkõige sellega, et marjades ja risoomis leiduvad glükosiidid paridiin ja paristifiin, millel on tugev neurotoksiline toime, mis mürgitab närvikudet ja hävitab seda. Samas võivad need mõistlikus ettenähtud annuses aidata võidelda kasvajate vastu, kõrvaldada kõik verevoolu häired, normaliseerides vere koostist ja tihedust, võidelda seeninfektsiooni ja põletikuliste protsessidega.

Taime koostises on ka steroidseid saponiine, mille roll on pärssida patogeensete mikroorganismide arengut, ning väga kasulikud ained flavonoidid, mis avaldavad soodsat mõju kapillaarseintele, tugevdades neid ja normaliseerides südamelihase tegevust.

Varesesilma kasulike komponentide loetelus on kumariinid, mis soodustavad vere vedeldamist ja takistavad trombi teket, samuti pektiinid – ained, mis võimaldavad hoida soolestiku mikrofloorat korras.

Taimes on ka orgaaniliste hapete komplekt, mille osalusel inimese organismi happe-aluse tasakaalu säilitamisel toimivad immuunsüsteem, seedetrakt, iga keharakk, mis parandab inimese üldist seisundit ja enesetunnet, suurendab tema elupotentsiaali. Ligikaudu sama rolli mängib ka C-vitamiin, mida rohus leidub palju.

Välimus ja kasvukoht

Varesesilm on mitmeaastane taim. Tema risoom ulatub kaugele külgedele, eriti sügavale pinnasesse minemata (botaanikud nimetavad sellist risoomitüüpi roomavaks). Igal kevadel laiendab juur oma ekspansiooni naaberaladele, andes uusi võsusid. Hoolimata suurest ala hõivatusest kasvab juurest ainult üks vars – sirge, sooneline, kuid sile, ilma karvadeta.

Püstise varre ülemises osas, kõrgusega 10–40 cm, moodustub männas – see on koht, kus samal tasemel kasvab neli üsna laia lehte, mis paiknevad ühtlaselt ümbermõõdul ja selgelt paaris teineteise vastas, nagu rist. Lehed on piklikud, ovaalsed, terava tipuga, nende pikkus on umbes 10 cm. Kuigi varesesilm kuulub üheiduleheliste taimede klassi, millele on iseloomulik soonte pikisuunaline paiknemine lehel, on tal sooned võrkjad.

Selle omapärase lehtedest risti keskelt tõuseb madal ja mitte väga paks õievars, millel paikneb silmapaistmatu rohekas õis, mis koosneb kahest reast kitsastest, kroonlehtedega sarnanevatest tupplehtedest. Välises reas on need rohelised, umbes 4 cm pikad, sisemises reas väiksemad, kollakasrohelised. Üldiselt meenutab õis kujult teravate kiirtega tähte. Taim õitseb mai lõpust ja juuni algusest kuni augusti esimeste päevadeni, seejärel moodustub suur läikiv mari, mille järgi varesesilm oma nime sai. Algul on see punane, valmimisel omandab tihedalt musta värvi sinakashalli kattega.

Ümmarguse marja läbimõõt on 1 cm, selle sees on neli pesa-kambrit, milles on suur hulk seemneid. Kui vili muljuda, pritsib mahl, kohe on tunda iseloomulikku rasket lõhna. Maitse poolest on mari samuti ebameeldiv, see on hapukasmõru. Valmib augustis ja välimuselt sarnaneb sinikale või mustikale, seetõttu on oluline õpetada lapsi eristama mürgist taime ja mitte puutuma välimuselt ahvatlevat, kuid surmavalt ohtlikku marja. Just selles on suurim mürgiste ainete kontsentratsioon, võrsed ja lehed on vähem toksilised.

Varesesilm eelistab hõivata varjulisi kohti, armastab niiskeid saviliive, huumusrikast mulda, just sellega on seletatav tema peamine elupaik – leht- ja segametsad. Kuid taim kohaneb hästi ka okasmetsadega, kus muld on hapestunud okaste varisemise tõttu. Varesesilma leidub ka järvede ja jõgede kallastel, kuristikes, metsaservadel, alusmetsas, põõsastikes ja isegi metsastepis. Taim paljuneb seemnetega, mida tuul ja eriti linnud suudavad levitada väga suurtele vahemaadele.

Looduses on mitmeid varesesilma sorte. Tavaline neljaleheline kasvab laialdaselt metsades Kesk-Euroopast Kamtšatka ja Aasia piirkondadeni. Talle meeldib rohkem parasvöötme kliima, ning Lõuna-Euroopa, Vahemere ranniku piirkondade ning Aasia ja Põhja-Ameerika riikide ilmastikutingimused on tema kasvuks ebasoodsad. Venemaa territooriumil ei kohta varesesilma ainult üsna karmi kliimaga piirkondades – Tšukotkal ja Jamaali-Neenetsi autonoomses ringkonnas.

Soostunud kohtades Volga piirkonnas, Kaukaasias ja Lääne-Siberis esineb varesesilm, mida nimetatakse mittetäielikuks, Himaalaja mägedes on asunud mitmeleheline sort, nendel taimedel ei ole neli, vaid kaheksa kuni kümme lehte.

Venemaa territooriumil kohtab ka (ehkki harva) isendeid varesesilma viie ja isegi kuue lehega. Neid täheldatakse Kaug-Idas – varjulistes kohtades, happelistel niisketel muldadel metsades ja kuristikes. Siia on tavalise neljalehelise taime seemned toodud rändlindude poolt, kuid kliima eripära tõttu on nad transformeerunud uuteks, praegu eksisteerivateks sortideks.

Kogumine ja säilitamine

Varesesilma rohtu hakatakse koguma suve alguses, kui taim alles hakkab õitsema. Just sel perioodil on see ravimisel kõige sobivam. Tervendava tooraine järele minnes kaitsevad taimeteadlased maksimaalselt keha ja silmi kokkupuute eest lehtedega ning vältimaks mahla sattumist nahale ja limaskestadele, mis võib põhjustada ärritust ja isegi väikest põletust. Riietus valitakse tihe, pikkade varrukatega ja kinninööbitavate kätistega, täiendades seda kinnaste ja kaitseprillidega.

Taim lõigatakse terava noaga otse juure alt ja asetatakse varjulisse, päikese eest varjatud ruumi, kus on hea ventilatsioon või tõmbetuul. Lõigatud tooraine laotakse väikese kihina paberile ja pööratakse aeg-ajalt ümber, et see ühtlaselt kuivaks.

Kuivanud rohi pannakse linastesse kottidesse või piisavalt tihedatesse paberkottidesse. Kotikesele või pakendile kirjutatakse kindlasti, milline taim sees on, ja märgitakse, et see on mürgine.

Marjade korjamine toimub perioodil, mil need on täielikult küpsenud. Seda näitab nende värvus – tugevalt must, sinakashalli kattega. Marju saab kuivatada samadel tingimustel nagu rohtu või kiirendada kuivamisprotsessi elektrilise kuivati abil. Samuti külmutatakse marjad sügavkülmikus. Kuid mõlemal juhul tuleb kottidel või konteineritel märkida sisu nimetus koos viitega mürgi olemasolule.

Juuri ei võeta, need ei sobi ravimiseks, kuna põhjustavad tugevat organismi mürgistust.

Varesesilma raviomadused

Ametlik meditsiin ei kasuta varesesilmal põhinevaid vahendeid taime kõrge mürgisuse tõttu. Rahvapärased tervendajad on samuti väga ettevaatlikud ja hoolsad raviskeemide määramisel ja soovitamisel selle baasil. Peamiselt kasutavad taimeteadlased taime võimet esile kutsuda oksendamist ja lahtistavat toimet.

Pealegi on juba iidsetest aegadest nõiad varesesilma keetmiste abil vähendanud närvisüsteemi häiretest põhjustatud spasmi intensiivsust, ravivad põletikulist kurku, migreeni, kasutavad südamehaiguste korral, millega kaasneb südame löögisageduse tõus. Vabamalt kasutatakse varesesilma vahendeid välispidiselt: ravitakse mädapaiseid, haavandeid, paiseid, mädast löövet, asetatakse marutõbise koera hammustuse haavadele (tingimata pärast kõiki ametlikes raviasutustes tehtud määranguid, süste ja vaktsineerimisi). Selleks kasutatakse taime mahla, pudru, vesikeetmisi või alkoholitinktuure. Pealegi on iga soovitus ja retsept kasutamiseks tingimata varustatud juhendiga: kasutada ainult arsti järelevalve all.

Homöopaatid kasutavad varesilmast valmistatud vahendeid laiemalt. Nagu teada, ravib homöopaatia haigusi väikeste, peaaegu mikroskoopiliste ainete annustega või tugevalt lahjendatud preparaatidega. Samas pole sellel ametliku tervishoiuga mingit seost, homöopaate peetakse alternatiivmeditsiini esindajateks.

Värskest rohelisest osast valmistatakse homöopaatiline vahend, mida kasutatakse näo ja pea neuralgiliste valude leevendamiseks, sagedaste kurgu- ja kõripõletike korral. Sama vahendit kasutatakse silmalaugude tõmbluste leevendamiseks konjunktiviidi korral. Ravikuur selliste vahenditega on tavaliselt pikk.

Homöopaatid väidavad, et inimorganismile ei teki mingit kahju, kui taime tarbida mõistlikes annustes. Väike kogus püridiini ja paristifiini, mis sisalduvad lehtedes ja viljades, laguneb maos edukalt soolhappe ja ensüümide toimel. Veelgi enam, homöopaatid rõhutavad, et tuleb tarbida just õitsemise ajal kogutud taimi, sest sel perioodil sisaldavad lehed ja varred kõige vähem mürgiseid aineid. Neist saadakse head ravimtinktuurid ja keedused.

Raviotstarbel kasutatakse varesilma võimeid avaldada rahustavat toimet närvisüsteemile, leevendada erineva päritoluga spasme, ravida põletikulisi protsesse, avaldada diureetilist toimet. Taim avaldab positiivset mõju vereringesüsteemile, vedeldades verd, parandades selle mikrotsirkulatsiooni ja läbimist pehmetes kudedes, samal ajal kiirendades haavade paranemist.

Värskelt korjatud taimest valmistatakse preparaate, millega ravitakse südameprobleeme – nagu arütmia, eriti tahhükardia või kiirenenud südametegevus. Varesilma vahendeid kasutatakse suure hingamisteede haiguste rühma puhul, mis on külmetusliku iseloomuga – angiinid, larüngiidid ja tonsilliidid, nina kõrvalurgete põletikud – sinusiidid ja põskkoopapõletikud, samuti bronhiitide korral. Isegi nii tõsise haiguse nagu tuberkuloosi korral määravad homöopaatid selle taime vahendeid.

Kuulmishäired ja mitmesugused kuulmise probleemid kuuluvad samuti haiguste hulka, mille korral on varesilm tõhus. Samas nimekirjas on ka tugevad valud, mis on tekkinud neuriidi taustal – nende probleemidega saavad taimsed ravimkoostised samuti hakkama. Siin avaldub selle sedatiivne toime, mida kasutatakse ka psühhosomaatiliste ja psüühiliste häirete raviks, seisundi leevendamiseks närviliste tõmbluste korral, sisenõreerumisnäärmete töö korrastamiseks ja hormoonide normaalse tasakaalu taastamiseks.

Asjatundlikul kasutamisel parandab taim seedetrakti tööd, normaliseerib isu, vähendab jalgade turset, leevendab reumaatilisi valusid.

Iga probleemi raviks kasutatakse preparaati oma erilises annuses, vajalikus lahjendusastmes. Ravi peab toimuma homöopaadi järelevalve all. Vareskaera iseseisev määramine ja kasutamine on rangelt keelatud! Selliste preparaatide kuritarvitamine ja annuse ületamine ei ole soovitatav, võimalik on mürgistus.

Varesesilm rahvameditsiinis

Enamasti leotatakse vareskaera ravieesmärkidel viinas või piirituses. Rahvaravitsejad soovitavad selliseid segusid peavalu leevendamiseks, normaalse une taastamiseks ja südamehaiguste korral seisundi leevendamiseks. Piiritussegudega ravitakse ka nahaprobleeme: haavu ja haavandeid. Need võivad vabastada liigesvaludest ja leevendada põletikku, lõdvestada lihasspasme ja rahustada närvisüsteemi.

Haavade raviks

Raskesti paranevate haavadega toimetulekuks tuleb võtta nii palju marju, et purustatud kujul kataksid nad kogu haige koha. Purusta marjad, määri saadud massiga mädanevat haava, marrastust, mädaville või vistrikke. Raviga piisab ühest korrast ööpäevas.

Mahl peavalu vastu

Mahl sobib erakorraliseks abiks migreeni ja peavalu korral, mis ei ole seotud vererõhu tõusuga. Valu vaibub, kui hõõruda mahliga oimukohti. Vedela ravimi saamiseks kasutatakse nii marju kui ka rohelist osa, mis tuleb enne pressimist blenderis pudruks muuta.

Sellist meetodit tohib kasutada mitte rohkem kui üks kord päevas, hüpertensiooni korral on see vahend keelatud.

Peavalu vastu tinktuur

Migreeni ravimiseks ja hoogude harvemaks ning nõrgemaks muutmiseks tuleb valmistada ravimsegu poolest liitrist viinast ja 10 marjast. Jäta segu 2 nädalaks kappi, seejärel filtreeri. Enne ravi tilguta 25 tilka saadud tinktuuri 50 ml vette ja võta 3 korda päevas. Ravikuur on 3 nädalat.

Lahtistav vahend

Poole liitri viina sisse leota 50 g taimevart, olles selle eelnevalt väikesteks tükkideks lõiganud. Hoia segu päikesevalguse eest kaitstud kohas 3–4 nädalat, seejärel filtreeri. Hoida tinktuuri külmkapis, ravimsegu valmistada vahetult tarbimispäeval. Lahusta klaasis vees 2 teelusikatäit tinktuuri. Joo segu ööpäeva jooksul, võttes iga 2–3 tunni järel ühe supilusikatäie.

Ajupõrutuse korral

Võtke 4 supilusikatäit vareskaera marjapudru, lisage need poole liitri viina sisse ja hoidke pimedas kohas 10 päeva, seejärel kurnake ja võtke kolm korda päevas 5 tilka nädala jooksul.

Silmapõletike korral

Varesesilma võivad rahvaravitsejad kasutada mitte ainult üksiku taimena, vaid ka taimeteesegude komponendina. Silma põletikuliste haiguste raviks valmistavad nad segu võrdsetes kogustes punasest ristikust, aas-kurereha õitest, rukkilillest, toominga marjadest, varesesilma rohust ja karukellast. Supilusikatäis saadud ravimisegu tuleb valada klaasi keeva veega ja lasta tõmmata tund aega, seejärel immutada vatipadjad tõmmisega ja panna silmadele, tehes kompresse. Ravida kuni täieliku paranemiseni.

Krampide leevendamiseks

200 ml alkoholi segada klaasnõus 2 g kuivatatud ettevalmistatud ürdiga. Ravi võib alustada nädal aega pärast vahendi seismist. Enne võtmist lahjendada supilusikatäis tinktuuri sama koguse veega. Seda segu juua iga 2 tunni järel päeva jooksul. Kui krambid on tugevad, võib annuste vahele jäävat aega vähendada tunnini, kuid üldiselt ei tohi vahendi kogus ületada klaasi päevas. Ravi kestus – nädal.

Larüngiidi korral

Võtta 30 g kuivatatud ja pulbriks jahvatatud varesesilma rohtu, valada 400 ml keemiseni kuumutatud vette ja panna veevanni, kus hoida pärast keemist 20 minutit. Eemaldada, jahutada ja kurnata läbi riidetüki või 6–8 kihina volditud marli. Juua 3 korda päevas – enne hommiku-, lõuna- ja õhtusööki – 30 ml (või 2 supilusikatäit). Hoida vahendit külmkapis ja võtta kuurina mitte kauem kui nädal – täpselt nii kaua säilivad selles ravivad omadused.

Selle retsepti järgi valmistatud segu sobib ka tahhükardia ja närvihäirete raviks ning nende ennetamiseks.

Tervendavate segude liigid

Ärge unustage: iseseisvalt selle ravimtaimega ravi määramine on keelatud. Oht peitub võimalikus üleannustamises ning isegi kuumtöötlus ei vähenda ohtu, sest taime mürgised ained ei kao. Üleannustamise tagajärjeks võivad olla tõsised südame- ja veresoonkonna probleemid, hingamise ja närvisüsteemi pärssimine.

Ravimsegude – keetiste ja tinktuuride – valmistamiseks võetakse tavaliselt värsket rohtu, kuigi üksikutel juhtudel ka kuivatatud ürti. Samuti soovitavad taimetargad toorainena marju.

Keetis

Valada kruusiga (350 ml) äsja keema aetud veega supilusikatäis kuivatatud, veidi purustatud varesesilma lehti. Katta segu alustassiga ja panna veevanni. Hoida keeva vee kohal 5–7 minutit, eemaldada ja jätta tõmbama 25–30 minutiks, seejärel kindlasti kurnata. Seespidiselt kasutada homöopaatilistes, väikestes annustes. Kompresside valmistamiseks immutada keetmisega marlisalvrätik ja panna probleemsele kohale, näiteks halvasti paranevatele haavadele või haavanditele.

Salv

Haavandite raviks võite teha taimede keedusest kompresse või valmistada salvi. Haavandite raviks pigistage taime rohelisest osast mahl ja segage see mõne apteegis müüdava salviga, mida kasutatakse nakkus- ja mädahaavade raviks, näiteks iktiooliga. Valmistage ravimit üheks korraks ja kandke seda üks kord päevas. Tavaliselt piisab nädalasest ravikuurist.

Tinktuur

1. Lehtedest. Alkoholitinktuuri valmistamiseks on vaja 10 g varesesilma värskeid lehti. Need purustada ja valada peale pool klaasi alkoholi. Leotamise aeg on nädal. Leotage nagu iga teist ravimtaime alkoholis, tumedas klaaspudelis, raputades iga päev. Seejärel filtreerige ja hoidke pimedas jahedas kohas. Kasutage vahendit ainult tugevalt lahjendatult, proportsioonis üks supilusikatäis klaasi vee kohta. Tinktuuri soovitatakse, kui näo või silmalaugu närvitõmme ei anna rahu. Ööpäeva jooksul tohib juua mitte rohkem kui 200 ml lahust lahjendatud kujul.
2. Marjadest. Tinktuuri valmistamiseks valage 10 marja (mitte rohkem!) poole liitri hea viinaga. Marjad sobivad nii värsked kui ka kuivatatud või külmutatud. Leotage vahendit vähemalt 14 päeva pimedas kohas. Raputage tinktuuri anumat iga päev. Võtke tugevalt veega lahjendatult: 50 ml vee kohta – 20 tilka tinktuuri. See on ööpäevane norm, mis jagatakse kolmeks annuseks. Ravimit ei lahjendata ette, iga päev valmistatakse uus portsjon. Vahendit kasutatakse närvisüsteemi häirete ja südame töö häirete korral. Kuur kestab 3 nädalat. Kui on vajadus edasiseks raviks, jätkake vahendi võtmist mitte varem kui 10 päeva pärast.

Mis juhtub, kui süüa varesesilma

Vaatamata taime tugevale mürgisusele, kui süüa kogemata marja või isegi 2–3, ei juhtu midagi hullu. Jah, see on ebameeldiv, kuid mitte surmav. Pole vaja paanikat tõsta, võtke paar tabletti aktiivsütt ja seisund paraneb.

Kuid suurem kogus marju, mis on korraga ära söödud, näiteks 8–10 tükki, annab endast teada väga kiiresti. Juba tunni pärast ilmnevad tugeva mürgituse tunnused, kuna seedesüsteemis on alanud kahjulike ainete imendumine verre.

Vastunäidustused

1. Esimene ja peamine reegel – taimel põhinevate vahenditega ravida saab alles pärast selle küsimuse arutamist arstiga, järgides rangelt tema soovitusi nii annuse kui ka kasutusrežiimi osas.
2. Varesesilm on rangelt keelatud rasedatele, rinnaga toitvatele naistele ning ka lastele.
3. Hüpertensioon, ühekordne kõrge vererõhk ja unetus – need on samuti vastunäidustused varesesilmaga ravimiseks.
4. Selle taime preparaate ei tohi kasutada patsiendid, kellel on neeru- ja eritussüsteemi haigused, samuti need, kes on altid allergilistele reaktsioonidele.

Mürgistuse sümptomid

Kui ettevaatamatusest süüa mitu varesesilma marja, ilmnevad peagi mürgituse tunnused.

Tekib tugev, võib-olla isegi ohjeldamatu oksendamine, tekib kõhulahtisus koos kõrvetiste ja tugeva kõhuvaluga maopiirkonnas. Suus on võimalik põletustunne, neelamine on valulik ja raskendatud. Meelekohtades algab tugev valu, pea hakkab tugevasti ringi käima, isegi teadvuse kaotus on võimalik. Kehatemperatuur ja vererõhk tõusevad, ilmnevad hingamis- ning südame- ja veresoonkonna häired – tahhükardia, südamerütmi häire. Kui mürgitus on tugev, võib asi ulatuda liigutuste koordinatsiooni häireni, kõnetegevuse häireni, krampideni kuni täieliku halvatuse ja südametegevuse seiskumiseni. Kui süüa 15–20 marja, on surm väga tõenäoline, kuid isegi kui inimene ellu jääb, võib ta jääda kogu eluks halvatuks.

Sellises olukorras tuleb viivitamatult kutsuda kannatanule kiirabi, ja kuni see saabub, anda talle juua soodalahust (mille jaoks valada liitri vee sisse mittetäis teelusikatäis soodat ehk 5 g ja segada see läbi). Kui soodat pole käepärast, võib lihtsalt anda juua suures koguses vett – vähemalt kolm klaasi täiskasvanule, vedeliku kogus lapsele sõltub vanusest – 150 ml iga eluaasta kohta. Oluline on loputada magu sisust välja.

Toksineid neutraliseerivate vahenditena võib patsient võtta aktiivsütt, Enterosgeeli, Polüsorbi, Smectat või Polüfepaani.

Mürgiste ainete imendumise peatamiseks limaskestade kaudu tuleb kannatanule anda taimeõli (1–1,5 supilusikatäit), piima, kanamunade valgeid või tärklisekeedist.

Suu põletustunnet leevendab ja iiveldust rahustab jääkuubikute imemine. Tugeva kõhulahtisuse korral tuleb kannatanule anda ravimit Regidron, et vältida dehüdratsiooni.

Kui kiirabi kohale jõuab, manustab arst südametegevust parandavat ravimit ning toksiinide kiiremaks väljutamiseks ja organismi normaalseks muutmiseks glükoosilahust, vitamiine, hepatoprotektoreid, diureetikume.

Huvitavad faktid

1. Varesilm võib kasvada ainult heas toitainerikkas mullas, seega on see viljakuse ja maa kvaliteedi näitaja. Kuid isegi kõige optimaalsematel muldadel eelistab taim üksikult kasvada ja moodustab harva väikeseid – mitte rohkem kui kümne isendi – rühmi.
2. Huvitav legend räägib, kust taim oma nime sai. Väidetavalt elas vanas metsas, iidse tamme õõnes, hallipäine, eakas nõid koos oma ustava varesega. Nõid andis targale linnule võime ennustada tulevikku ja õpetas teda inimestest eemale hoidma. Kui võlur suri, lendles vares üle metsa, päeval ennustades tulevasi sündmusi, ja öösiti, leinates lahkunud sõbra pärast, puistas suuri pisaraid, mille kukkumiskohtadesse tekkis taim suure tumeda marjaga.
3. Lisaks levinud nimetusele tuntakse varesilma ka kui hundisilma ja karumustikat – samuti kiskjate pupillide sarnasuse tõttu. Marjade sinakas kate on andnud taimele nime 'kägupisarad'. Päritolu kohta 'ristihein' on kaks versiooni. Esimese järgi on see antud seepärast, et taime lehed kasvavad teineteise vastas – ehk risti-rästi. Teine versioon on õudsem, aga ka sellega ei saa vaielda: see, kes sööb mürgist varesilma, on ühe väljavaatega – hauakivi ristiga selle kohal.
4. Keskaegsel ajal peeti varesilma maagiliseks taimeks, mis võib inimese loitsust vabastada, kui teda on nõiutud.
5. 14. sajandi keskel ja hiljem, kui Euroopas möllas katk, kanti varesilma marju kindlasti taskus, õmmeldi need riideõmblusesse, tehti neist ripats ja riputati kaela. Inimesed olid veendunud, et nii saavad nad katku eest kaitstud, ja selleks tuli marjad korjata kindlasti ajavahemikus 15. augustist 8. septembrini.
6. Loomkatsete käigus märkasid teadlased varesilma tõmmise toime sarnasust maikellukese glükosiidide toimega, kui pärast südame löögisageduse aeglustumist see üsna kiiresti kiireneb.
7. Tiibeti meditsiin kasutab varesilmal põhinevaid vahendeid, et aidata luumurdudega inimesi – taim kiirendab luude kokkukasvamist.
8. Varesilma marjad on ebameeldivad nii maitse kui lõhna poolest; mõned inimesed tunnevad isegi tugevaid peavaluseid ja tugevat iiveldust selle 'aroomi' tõttu. Samal põhjusel loomad neid ei söö ega isegi maitse, mistõttu on mürgistused koduloomadel väga harvad, erandjuhtudel – kui taim on kadunud heinakuhja sisse. Linnud aga nokivad selle taime marju palju ja hea meelega, tundmata mingit ebamugavust. Neile sellest kahju ei ole.
9. Varesilma vanust on lihtne määrata võrse järgi: see kasvab igal aastal ühe segmendi võrra, mida nimetatakse lüliks. Nii mitu lüli, nii mitu aastat on taim vana.

Varesilma foto