Vereurmarohi: ravivad omadused ja vastunäidustused

Suvekuudel põldudel ja metsalagendikel võib kohata tumepunaste kohevate käbidega rohtu, mis täiendab hästi iga kimpu. See on vereurmarohi, ravimtaim, mis on tuntud oma tervendavate omaduste poolest. Kaasaegne meditsiin kasutab jämedaid risoome ja neist lähtuvaid juurikaid. Erinevate rahvaste tervendajad võtavad selle mitmeaastase taime kõiki osi rohtude valmistamiseks.

Keemiline koostis

Taime risoomid on rikkad kasulike ainete poolest. Need sisaldavad umbes 23% parkaineid, millel on kokkutõmbavad ja hüübimisomadused. Juurelihas on 30% tärklist, palju eeterlikku õli, looduslikke värvaineid, orgaanilisi happeid (ellaghape, askorbiinhape, gallushape), looduslikke pigmente. Taim sisaldab saponiine – orgaanilisi glükosiide, mis ei sisalda lämmastikku ja millel on pindaktiivsed omadused, steriine. Vereurmarohi sisaldab kümneid kasulikke mikro- ja makrotoitaineid, mis imenduvad inimkehas (mg/g):

• Alumiinium (0,31);
• Baarium (5,70);
• Boor (2,01);
• Vanaadium (0,12);
• Raud (0,40);
• Jood (0,10);
• Kaltsium (23,20);
• Koobalt (0,04);
• Kaalium (5,80);
• Magneesium (2,90);
• Mangaan (0,47);
• Vask (0,59);
• Nikkel (1,15);
• Plii (0,06);
• Seleen (1,39);
• Strontsium (6,14);
• Kroom (0,03);
• Tsink (1,02).

Võime akumuleerida seleeni, strontsiumi, niklit ja baariumi suurtes kontsentratsioonides muudab ravimvereurmarohi ainulaadseks taimeks teiste rohtsete liikide seas.

Välimus ja kasvukoht

Ravimvereurmarohi nimetatakse ka näärmeliseks või apteegirohuks. Ladina keeles nimetatakse taime Sanguisorba officinalis, mis peegeldab selle ravivaid omadusi. Sanguis tõlgitakse 'vereks', sorbere – 'imendumiseks', 'sorbeerimiseks', 'lürpimiseks'.

Vereurmarohi perekond kuulub roosõieliste sugukonda. Vene keeles on rohul mitmed nimed, millest paljud tekkisid sadu ja tuhandeid aastaid tagasi. Venemaa piirkondades nimetatakse taime: bedrents, jalovoi zolotnik, krasnogolovnik, rjabinnik, tšornogolovka, krovososka, sabiina ja veel kahekümne sõnaga.

Harilik punaveri on horisontaalse, jämeda, puitunud risoomiga pikkusega umbes 12 cm. Sellest väljuvad kiudjad, peenikesed külgmised juured. Nende pikkus ulatub mitme sentimeetrini. Risoomist ülespoole ulatub puukoorega kaetud võsu. Sellest kasvab vars.

Vars on tavaliselt üksik, püstine, rohtne, paljas, vertikaalsete „roietega”. Varse sisemus on õõnes, torujas. Kesk- ja ülemises osas toimub hargnemine mitmeks lisavarruks. Harilik punaveri kasvab kõrguseks 35–100 cm.

Juuremise kodrikuala lähedal kasvavad pikad lehed (7–25 tükki). Need on kevadel erkrohelised, kuid suve jooksul närbuvad ja muutuvad pruuniks. Varse kesk- ja ülemises osas moodustab punaveri piklikke, munajaid lehekesi, 7–11 tükki ühel leherool. Neil on tihe tumeroheline värvus pealmisel küljel ja tuhm hallikasroheline alumisel küljel. Lehekeste saagjad servad meenutavad saetera.

Harilik punaveri hakkab õitsema suve keskel ja lõpetab augustis. Aeg ja kestus sõltuvad kasvupiirkonnast: mägistel aladel algab õitsemine hiljem ja lõpeb varem kui tasandikel. Taime õied on omapärased, need ei meenuta roosi, kuigi Sanguisorba kuulub samasse sugukonda. Need on tumepunased, tumepurpursed käbid, mis asetsevad pikkade õievarte otstes. Õievarred on enamasti piklikud, mõnedel liikidel moodustuvad tõlvikutaolised õisikud.

Käbid koosnevad paljudest pisikestest õitest pikkusega 1–3 cm. Õied koosnevad neljast tupplehest ja samast arvust tolmukatest, kroonlehed puuduvad. Sigimik moodustub emaka alumises osas.

Taime viljad on ümarad pruunid „pähklikesed” pikkusega 2,5–3,5 mm. Nad valmivad täielikult augusti lõpus – septembri alguses.

Kus kasvab
Punaveri levila on suur. Taim on laialt levinud kogu Euroopas, Aasia parasvöötmes, Põhja-Ameerika metsa- ja metsastepialadel. Mugavaks kasvuks vajab punaveri metsalagendikke ja servasid, põõsastikke, kuivi niite ja üleujutatavaid heinamaid. Taim tunneb end hästi niisketel jõekallastel, allikate ja soode läheduses. Kõrbepiirkondades see aga ei ela.

Punaveri esineb peaaegu kõigis Euroopa-Venemaa oblastites. Taime võib näha Siberi ja Primorje parasvöötmes, metsades ja Kaukaasia mägede rohtunud nõlvadel.

Liigid

Looduses kasvab 12 liiki Sanguisorba. Juurestiku ja maapealse osa ehitus on neil umbes sama. Kuid lehtede välimus ja suurus, samuti õisikute tüüp, kuju, pikkus ja värvus erinevad tugevasti. Kõige levinumad on järgmised metsiku punaveri liigid:

• näärmeline;
• alpiine:
• sitkaline;
• kanada;
• väikeõieline;
• peenlehine;
• hakusane;
• suurepärane;
• nüri.

Näärmeline veripunapuu on laialt levinud Kaug-Ida piirkondades. Seda iseloomustab punakas, roostekarva udemega, kuid muidu on täiesti identne hariliku veripunapuuga.

Hakusani veripunapuu on levinud Jaapani saarestikus, mägistel aladel ja jõekallastel. Põõsas kasvab kuni 80 cm kõrguseks ja annab väga lopsakad, kaunid õisikud. Õitsemise haripunktis õisikud longuvad oma raskuse all. Hakusani veripunapuu lehed on laiad, õisikud on erkroosad, kaetud pikkade, püstiste kohevate tolmukatega.

Alpi veripunapuu esineb Mongoolia, Kesk-Aasia ja Siberi (Lääne-Sajaan, Ida-Sajaan) mäginiitudel. Sellel veripunapuu liigil on pikad, longus õisikud rohekas-kollakasrohelises toonis, mõnikord punaka värvusega tupplehtede otstes. Põõsas kasvab kuni 45–80 cm kõrguseks. Alpi veripunapuu lehed kasvavad aeglaselt; õitsemise alguses ei ületa nende pikkus 2,5–3 cm, kuid ühe kuuga pikenevad need 7–8 cm-ni.

Sihhtini veripunapuu esineb Kaug-Ida mäeahelike alpiniitudel. See veripunapuu sarnaneb alpi omaga, kuid kasvab kuni 1,5 m kõrguseks. Selle liigi õisikud on rohekasvalged, suured, kuni 12 cm pikad ja kuni 2 cm paksused. Õitsemise lõpus õisikud pikenevad ja longuvad.

Kanada veripunapuu kasvab kuni 2 m kõrguseks. Esineb Põhja-Ameerika kontinendi niisketel aasadel ja märgadel rohumaadel. See on kaunis taim püstiste, tugevate varte ja suurte valgete õisikutega.

Nüri veripunapuu kasvab Jaapani mägistel aladel. Ta kasvab kuni 1 m kõrguseks ja õitseb erksate roosade õisikutega. Nüri veripunapuu teisend – sort Alba, annab pikad lumivalged õisikud.

Väikeseõieline veripunapuu on levinud Jaapanis, Kirde-Hiinas ja Venemaa Kaug-Idas, peamiselt niisketes jõeorgudes. Sellel liigil on kitsad, pikad lehed laiusega 6–10 cm. Õitsemise ajal on taim kaetud rohkete pikkade valgete õisikutega. Õisikute pikkus ulatub 7 cm ja rohkem. Põõsa keskmine kõrgus on 100 cm.

Peenleheline veripunapuu on hübriid, mis tekib väikeseõielise ja hariliku veripunapuu risttolmlemisel. Taim ulatub 180 cm kõrguseks. Õitsemisperioodil kattub põõsas lopsakate, piklike roosade õisikutega. Seda ei eristata alati eraldi liigina, kuid hübriid kanti teatmikusse «NSVL Flora» oma nime all.

Suurepärane veripunapuu on Venemaa Kaug-Ida elanik. See liik kasvab kaljudel, lubjakivi aluspõhja paljanditel. Võrreldes niiskuslembeste «sugulastega» on see veripunapuu madal, põõsas kasvab harva üle 30–50 cm. Taime lehed on rohekad, sinakashallid. Rohke õitsemise ajal kattub põõsas tihedalt kohevate, karvakestega roosade õisikutega.

Kogumine ja säilitamine

Metsikut veripunapuud kogutakse piirkondades, kus taim on laialt levinud. Need on Tatarstan, Lõuna- ja Kesk-Uural ning mõned Siberi piirkonnad. Tooraineks on risoomid ja neist lähtuvad juured.

Koristamiseks valitakse terved, tugevad viieaastased või vanemad põõsad. Mõned taimeteadlased soovitavad juuri kaevata õitsemise ajal, kui õisikud muutuvad tumepunaseks, teised – pärast õitsemisperioodi lõppu, kui seemned hakkavad valmima.

Looduses ei kaevata kõiki juuri korraga, 10 m² kohta jäetakse 1–2 taime, et liik saaks uueneda. Igal aastal ei tohi samast kohast risoome koguda. Bioloogid soovitavad konkreetsel alal uuesti koristada kord 10 aasta jooksul, vastasel juhul populatsioon ei taastu ja uute taimede risoomid jäävad peenikeseks.

Juuri kaevatakse terava ümardatud labaga labidaga. Kaevatakse 15–20 cm kaugusel varrest, süvendades tööriista laba pikkuse ulatuses. Kui kaevata lähemale, võib külgjuured läbi lõigata ja keskjuurt kahjustada, kuna taime juurestik on horisontaalne.

Lahtikaevatud mullast võetakse käsitsi juureosa. Seejärel lõigatakse vars ja raputatakse ettevaatlikult mullaklompide maha. Juured pestakse puhtas külmas vees, seejärel lõigatakse 15–20 cm pikkusteks tükkideks ja asetatakse kuivama. Õhuga kokkupuutel oksüdeeruvad lõikepinnad kiiresti ja tumenevad, seetõttu valmistatakse kuivatamiseks piisavalt suured tükid. Kõigepealt tuulutatakse (tahendatakse) toorainet varjualuse all, hästi ventileeritavas kohas. Juurtele ei tohi sattuda vihmavesi.

Seejärel paigutatakse püsivasse kuivatuskohta. Kõrged temperatuurid ei hävita vere-piimajuure koostises olevaid kasulikke aineid. Seetõttu saab toorainet kuivatada ahjus (temperatuur 40–50 kraadi), puuviljakuivatis ja päikesevalguse käes. Kuivatamist lahtise tule kohal restil, raudlehel või ahjuplaadil ei tohi teha. Kui juured mustenevad ja söestuvad, kaotab vere-piimajuur oma raviomadused.

Juured loetakse kuivanuks, kui nad ei paindu, vaid murduvad. Toorainel puudub lõhn ja sellel on spetsiifiline kokkutõmbav maitse. Valmistoodet hoitakse linakottides, paberkottides või karpides, toatemperatuuril, otsese päikesevalguse eest kaitstult. Tooraine säilivusaeg on 5 aastat.

Vereurmarohi ravivad omadused

Vere-piimajuure raviomadused tulenevad kümnetest juurte koostises olevatest kasulikest ainetest. Raviomadustega on ka maapealne roheline osa.

1. Taime juurtes sisalduvad parkained (tanniinid) avaldavad verejooksu peatavat ja kokkutõmbavat toimet. Nad reageerivad valkudega, põhjustades nende hüübimist. Seetõttu moodustub haavade, limaskestade pinnale kaitsev, veekindel kile, ehk toimub parkimine, ja veresooned ahenevad.
2. Taime tõhus antiseptiline toime on tingitud ainete komplekssest koostoimest. Verihein avaldab mitmetele mikroorganismidele surmavat mõju.
3. Juurte koostises olevad ained avaldavad organismile põletikuvastast ja valuvaigistavat toimet. Vahend mõjutab tõhusalt soole limaskesta, blokeerib spasme, aeglustab peristaltikat ja kõrvaldab valu.
4. Tänu suurele hulgale mikro- ja makroelementidele, kasulike orgaaniliste hapete olemasolule kasutatakse taimset toorainet üldtugevdava, tervistava ja tooniva preparaadina.
5. Orgaanilised happed lõhustavad aktiivselt rasvu ja aitavad kaasa optimaalse vee-soola tasakaalu säilitamisele.
6. Askorbiinhape (C-vitamiin) on aktiivne antioksüdant, mis osaleb paljudes organismi biokeemilistes protsessides, hormoonide sünteesis, kudede regenereerimises. See aine tugevdab kapillaare ja osaleb kollageeni sünteesis, kolesterooli ainevahetuses. Askorbiinhape on allergiavastane ja põletikuvastane aine, mis aktiveerib kollageeni tootmist ja parandab maksa tööd.
7. Tärklist leidub risoomides suures koguses. See aine avaldab kudesid ja limaskesti ümbritsevat toimet. Tärklis on insuliini tootmise stimulaator ning vähendab ka 'halva' kolesterooli sisaldust.
8. Steriinid (steroidide derivaadid) vähendavad allergiliste reaktsioonide ilminguid ja kontrollivad söögiisu. Need ained vastutavad südame normaalse töö eest.
9. Karotiinid osalevad ainevahetusprotsessides, normaliseerides teatud keemilisi reaktsioone. Need ained stimuleerivad luukoe taastumist.
10. Käreheina eeterlik õli mõjub rahustavalt närvisüsteemile ja parandab ainevahetust.
11. Mikro- ja makroelemendid osalevad kõigi kehasüsteemide töös ja ainevahetusprotsessides. Need ained on olulised siseorganite korrektseks tööks.

Ametlik meditsiin tunnustab käreheina juurte ravivaid omadusi. Arstid määravad patsientidele keetmisi, tõmmiseid, ekstrakte ja muid preparaate.

Kokkutõmbavad omadused võimaldavad käreheina edukalt kasutada sooleverejooksude korral, mis tekivad mürgituste ja mõnede nakkushaiguste, hemorroidide korral. Koos ravimitega on kärehein näidustatud kopsuverejooksude korral, kui ägenemisperiood on lõppenud.

Kärehein hävitab düsenteeriaameebat, salmonellat, tüüfus-paratüüfusgrupi baktereid, soolekepikest. See on aktiivne bakterite vastu, mis põhjustavad gingiviiti ja stomatiiti, sobib troofiliste haavandite raviks.

Taimede juurtest valmistatud vahendid suruvad alla oksendamisrefleksi, omavad krambivastast toimet. Neid soovitatakse kasutada sees- ja välispidiselt põletuste ravis, haavade loputamiseks. Lahuseid ja tõmmiseid soovitatakse silmade põletikuliste haiguste (blefariit, konjunktiviit) raviks. Käreheinal on kinnistav toime, seda soovitatakse kõhulahtisuse ravis.

Taim avaldab ravitoimet erinevatel põhjustel tekkinud seedehäirete korral, sealhulgas toitumisrežiimi rikkumise, seedehäirete, gastriidi korral. Käreheina määratakse seespidiselt koliidi, põiepõletiku, žardiaasi, neerupõletike korral.

Naistele

Punanupp on osutunud heaks täiendavaks vahendiks günekoloogiliste haiguste ravis. Taime kokkutõmbavad ja bakteritsiidsed omadused võimaldavad kasutada isevalmistatud preparaate emaka-, tugeva menstruaalverejooksu korral, samuti valude puhul «kriitilistel päevadel». Neid võetakse suu kaudu, tõmmiste või keetmiste kujul. Preparaatide toime ahendab veresooni ja tõmbab emakat kokku.

Punanupul põhinevaid vahendeid kasutatakse emakakaela erosiooni ja emaka fibromüoomi korral. Ravi jaoks tehakse spriintsimist. Keetmisi ja tõmmiseid võetakse ka suu kaudu müoomi ennetamiseks.

Vereurmarohiga ravitakse bakteriaalset vaginoosi. See on mittepõletikuline haigus, mille puhul muutub mikrofloora koostis. Ravi jaoks kasutatakse loputusi. Samal viisil kasutatakse vahendit trihhomonaadikolpiidi ravis (koos ravimitega).

Meestele

Meeste haiguste loendis on palju põletikuga kaasnevaid vaevusi. Sel juhul võib arst soovitada vereurmarohil põhinevate preparaatide võtmist. Need on näiteks äge ja krooniline prostatiit. «Universaalsete» haiguste puhul kasutavad mehed ja naised vereurmarohtu ühtemoodi.

Raseduse ajal

Rasedad naised ei tohi end ravida vereurmarohiga. Tõmmised ja keetmised toimivad spasmolüütikumidena, mis võib raseduse kulgu keerulisemaks muuta. Ka imetavad emad peaksid vereurmarohi oma apteegist eemaldama. Parkained, eetrid võivad muuta piima maitset ja halvendada selle kvaliteeti, mille tulemusena laps võib rinnast keelduda.

Lastele

Vereurmarohiga võib ravida isegi alla üheaastaseid imikuid. Kuid enne taimse preparaadi kasutamist tuleb konsulteerida pediaatriga.

1. Vereurmarohi võib lastele anda sooleinfektsioonide (düsenteeria, tüüfus-paratüüfusgrupi bakteritega nakatumise) korral.
2. Vereurmarohi keetmisi määratakse kõhulahtisuse (toksilise, gastrogeense) ja enteriidi raviks.
3. Taimsed ravimlahused on näidustatud gingiviidi, stomatiidi korral, nendega loputatakse suuõõne ja igemeid. Igemete jaoks sobib paremini tugeva kontsentratsiooniga tõmmis.
4. Arst võib määrata vereurmarohtu, kui lapsel esinevad krambid, soolekoolikud.
5. Juure keetmist soovitatakse kasutada kriimustuste, põletuste, haavandite, halvasti paranevate haavade töötlemiseks.

Varem peeti õitseva vereurmarohi lõhna tervendavaks. 17. sajandil soovitati seda hingata neuroloogiliste haigustega lastele otse põllul.

Vereurmarohi rahvameditsiinis

Rahvameditsiin ravib vereurmarohiga paljusid haigusi. Ravitsejad säilitavad ja annavad põlvest põlve edasi keetmiste, tõmmiste, salvide, pulbrite ja muude sellest taimest valmistatud preparaatide retsepte.

Tõmmis loputamiseks erosiooni ja fibroomi korral

Pool klaasi kuivatatud juurt valatakse keeva veega (700–800 ml). Anum suletakse ja vahendit lastakse tõmmata vähemalt 4 tundi. Pärast seda lahus kurnatakse hoolikalt läbi riide ja tehakse spriintsimine. Protseduuri sagedus tuleb kooskõlastada arstiga.

Keetis silmapõletiku korral

Põletikulisi silmalaugusid ja sarvkesta ravitakse jahutatud keedisega. Supilusikatäis hakitud risoome valatakse klaasi veega, keedetakse nõrgal tulel veerand tundi. Seejärel kaetakse kaanega, jahutatakse ja filtreeritakse läbi mitme kihi riiet. Lahuses ei tohi hõljuda juureosakesed, mis võivad protseduuride ajal silmi vigastada. Vajadusel korratakse filtreerimist mitu korda. Silmi loputatakse mitu korda päevas, kasutades tükikest puuvillast vatti või vatiketast. Selles retseptis võib koos vereohakaga pruulida ka salvei.

Verejooksu peatamiseks naistel

Pool liitrit purki täidetakse peeneks hakitud kuivatatud risoomidega. Anum täidetakse servadeni viinaga (kuid parem on kasutada meditsiinilist 70% alkoholi). Vahendit lastakse tõmmata jahedas, pimedas kohas vähemalt 2 kuud (kuid võib ka kolm). Ravi viiakse läbi järgmiselt: 5 korda päevas juuakse 30–40 tilka tinktuuri (pärast sööki).

Vahend hemorroidide vastu (keetis)

Kruusis keedetakse klaasitäis vett ja lisatakse sinna lusikatäis hakitud vereohaka juuri. Koostisained segatakse ja lastakse keedisel veel pool tundi keeda. Vahend kaetakse kaanega ja lastakse seista 3 tundi, seejärel filtreeritakse läbi riide või mitme kihi marli. Keedist lisatakse sooja istumisvanni suvaline kogus ning võetakse ka seespidiselt (tühja kõhuga, üks supilusikatäis päevas).

Vahend usside vastu

See vanaaegne vahend on tõhus usside väljaajamiseks. Poolliitrisesse kruusi kuuma veega pannakse pitsitäis hakitud risoome (ilma kuhjata). Vahend asetatakse väikesele tulele ja keedetakse veerand tundi. Seejärel jahutatakse ja filtreeritakse. Lahust juuakse hommikul neljas jaos (enne sööki). Ajalugu on säilitanud teabe, et 16. sajandil kasutati seda ürti hobuste usside eemaldamiseks.

Valuvaigistav kompress

Kompressi valmistamiseks on vaja tassitäis värskeid, peeneks hakitud vereohaka lehti. Talvel võib need asendada kuiva lehematerjaliga (vaja on mitu teelusikat). Ettevalmistatud ürt pannakse marlile ja seotakse kinni. Marli kastetakse üheks minutiks äsja keema läinud vette, seejärel pannakse puhtale taldrikule ja jahutatakse mugava temperatuurini. Kompress asetatakse haigele liigesele või lihasele, seejärel kaetakse rätikuga. Kompressi hoitakse kuni tund või kauem.

Sama kompress avaldab taastavat toimet päikesepõletuse korral.

Hõõrutis

See kodune preparaat sobib hästi liigese- ja lihasvalude vähendamiseks, samuti ajutise vahendina hambavalu vastu. Hõõrumist valmistatakse viinal või 40-kraadisel alkoholil. Võetakse kuiva vereohaka, takja, kuusiku, sinitati taime (igaüht lusikatäis) ja purustatakse. Lisatakse 2 sama mõõtu sireliõisi ja tammekoort. Ürdid pannakse purki ja valatakse klaasitäie viinaga, suletakse hermeetiliselt. Hõõrumist lastakse tõmmata toas, ilma päikesevalguseta kaks nädalat, seejärel pannakse külmkappi ja kasutatakse vastavalt vajadusele. Vereohakas tõmbab kaua – 2–3 kuud.

Värske leht kõrvetiste vastu

Rahvaravitsejad soovitavad vereurmarohi kui vahendit, mis vähendab kõrvetisi. Värsked lehed kitkutakse taimelt ja näritakse, seejärel neelatakse alla. Mõned lehed aitavad vabaneda põletustundest söögitorus.

Vereurmarohu liniment põletushaavade vastu

Valmistamiseks on vaja purustatud juuri ja 80 ml alkoholi (või valmis alkoholekstrakti vereurmarohi apteegist), 45–50 ml vedelat õli (oliivi-, vaseliini- või päevalilleõli). Koostisained segatakse puhtas anumas täieliku lahustumiseni, saadud emulsioonile lisatakse paar tilka kamferit ja 10 g berberiini. Liinimenti võib määrida põletushaavadele, kui nahapinnal pole vigastusi.

Taimne kompress

Kompressi saab teha värsketest või kuivatatud lehtedest, vartest, õitest. Tooraine lõigatakse peeneks ja valatakse üle keeva veega. Seejärel lastakse jahtuda ja pannakse marlile ühtlasesse kihti. Pealt kaetakse riide või teise marlitükiga. Kompress pannakse haavadele, haavanditele, kriimustustele, seda võib kasutada 1. astme põletuste korral.

Kuivade lehtede ja varte tõmmis

Soovitatakse kasutada, kui taime risoome pole saadaval. Klaasitäis kuivatatud ürti valatakse pooleliitrisesse anumasse ja täidetakse jaheda eelnevalt keedetud veega. Vahendit tõmmatakse 8–10 tundi. Tõmmist kasutatakse põletikuvastase preparaadina, seda juuakse kuni neli korda päevas (enne iga söögikorda).

Salv (Korea rahvameditsiini retsept)

Vahend on mõeldud ekseemi raviks. Risoome kuumutatakse kuni esimeste söestumise tunnusteni ja tambitakse uhmris pulbriks. Seejärel mõõdetakse 3 osa pulbrit ja 7 osa vaseliini ning segatakse hoolikalt. Saadud mass kantakse kahjustatud nahale hommikul ja õhtul nädala jooksul. Selle aja jooksul peaks ilmnema tervendav toime.

Tervendavate segude liigid

Keetmised, teed ja tõmmised erinevate haiguste raviks erinevad tooraine kontsentratsiooni, vee koguse, kuumtöötluse ja tõmbamise kestuse poolest. Kontsentratsioonist sõltuvad kasutamise sagedus ja vahendi efektiivsus. Parim on valmistada koduseid preparaate rangelt vastavalt vereurmarohi apteegipakendil toodud retseptile.

On olemas üldised reeglid tõmmiste, teede ja keetmiste valmistamiseks, mis kehtivad kõikide taimsete tooraineliikide kohta. Ametlik meditsiin soovitab järgida usaldusväärsete taimetarnijate soovitusi.

Tõmmis

Tõmmised valmistatakse, valades kuivatatud tooraine (harvem värske) üle kuuma veega ja lastes mitu tundi tõmmata. Selliste ravimite valmistamiseks on kaks viisi.

Esimesel juhul valatakse tooraine lihtsalt üle ja lastakse tõmmata, teisel juhul valatakse üle kuuma veega (soovitatakse kasutada metallist emailnõusid) ja asetatakse vesivanni. Vannivee kuumutatakse keemiseni ja keedetakse nii kaua, kui taimse tooraine tootja on märkinud. Seejärel võetakse tõmmisega nõu välja ja jahutatakse.

Verepunase risoome ei ole vaja vesivannil kuumutada. Toormaterjal mõõdetakse lusikaga, valatakse anumasse, valatakse keeva veega üle ja hoitakse lihtsalt teatud aja (vähemalt veerand tundi). Samamoodi valmistatakse tõmmiseid, kui verepunane on pakendatud kotikestesse.

Kui lahus on muutunud paksuks (näiteks silmade või põlenud naha pesemiseks), lisatakse keeva vett.

Tinktuur

Tinktuuri valmistamiseks on vaja meditsiinilist alkoholi või tavalist viina. Võib kasutada kumbagi neist koostisosadest. Toote valmistamise tehnoloogia on lihtne. Kuiv toormaterjal (risoomid) mõõdetakse lusikaga ja valatakse klaaspurki. Kontsentratsioon sõltub konkreetse autori retseptist. Seejärel valatakse alkohoolne jook peale ja suletakse hermeetilise kaanega.

Tinktuur ei armasta päikesekiiri, seepärast tuleb see panna eemale, varjulisele riiulile või nurka, kõige parem – jahedasse kohta. Pärast seda pannakse purk külmkappi. Toote tarbimise sagedust ja ka annust on parem arstiga kooskõlastada.

Keetis

Meditsiinilised allikad ei soovita valmistada keeduseid toormaterjali potis keetes. Neid valmistatakse samamoodi nagu tõmmiseid. Ürt valatakse emailitud potti, valatakse kuuma veega üle ja asetatakse vesivanni.

Mille poolest erineb valmistatud toode tõmmisest? Vastus on lihtne: vesivannis hoidmise aja poolest. Mõnel juhul on see tund või rohkem. Selle tulemusel toimub kasulike ainete ekstraktsioon (väljatõmbamine) intensiivsemalt ja toode muutub kontsentreeritumaks.

Seda tuleb arvestada keerukatest taimsegu koostistest tõmmiste valmistamisel. Keeduse koostisse ei tohi lisada ürte, mida ei soovitata pikaajaliselt kuumtöödelda (nagu verepunase risoome).

Tee

Tee valmistamiseks valatakse taimne toormaterjal keeva veega üle ja hoitakse mõni minut. Kuum jook on kohe tarvitamiseks valmis. Teelehtedena kasutatakse ürte, lehti, purustatud juuri, marju.

Verepunase tee valmistamisel kasutatakse nii kuivi risoome kui ka lehti või nende segu. Suurele teekruusile mahuga 250–300 ml piisab 1–2 teelusikatäiest taimsest toormaterjalist. Need valatakse keeva veega üle. Tee on valmis viie minutiga. Ravi ajal võib juua kaks tassi päevas.

Vastunäidustused

Verepunasel põhinevaid ravimeid ei määrata kõhukinnisuse, kõrge vererõhu, ajuveresoonte spasmi korral. Neid ei tohi võtta tromboflebiidi ja suurenenud vere hüübivuse korral.

Ravi selle taimse vahendiga on vastunäidustatud, kui inimesel esineb taimses koostises olevate ainete individuaalne talumatus. Allergilised reaktsioonid avalduvad lööbe, naha punetuse, iivelduse ja rasketel juhtudel tursetena.

Huvitavad faktid

1. Verepunane on imeline ürt, mis sisaldab kümneid kasulikke aineid ja elemente. See mitte ainult ei ravi haigusi, vaid on ka ilus ja seda kasutavad aktiivselt floristid. Kaunis taim lisatakse peentesse kimpudesse ja lilleseadetesse.
2. Veripunase populaarsed aretatud sordid on Šokolaadne ots, Red Zander, Pink Brushes, Mensisa, Resus, Tanna ja Pink Tanna. Huvitav, et selle perekonna looduslikud esindajad elavad kuni 40 aastat, aiasordid kuni 8 aastat. Kõik loodusliku veripunase liigid on vastupidavad seen- ja viirushaigustele. Need on talvekindlad mitmeaastased taimed, mis kasvavad hästi poolvarjus ja avatud aladel.
3. Veripunane kuulub söödavate ürtide hulka. Toiduks kasutatakse peaaegu kõiki taime osi. Tärkliserikkaid risoome võib keeta vees või piimas. Lehed sobivad salatile. Rohelusel on meeldiv kurgimaitse ja iseloomulik pähkli aroom. Eriti maitsvad on mahlased kevadlehed. Nad on piisavalt pehmed ega ole okkalised. Lehti võib lisada ka okroškasse ja kuumadele suppidele, kuid ainult värske maitseainena. Kuumutamine halvendab roheluse maitset ja hävitab aroomi.
4. Kodustesse limonaadidesse võib lisada mitte ainult ingverit, vaid ka veripunase lehti. Need annavad joogile uue maitse noodi. Limonaadides sobib veripunase rohelus hästi mündiga. Liharoogades lisatakse seda koos estragoniga, peterselliga ja rosmariiniga.
5. Ida köögis on kasutust leidnud mitte ainult lehed, vaid ka selle taime õied. Need parandavad prae ja suppide maitset.
6. Veripunase rohelust lisatakse juustudele, see taim mitmekesistab kastmeid ja lihapraadide kastmeid. Rohelistest lehtedest tehakse isegi originaalset äädikat, millel on eriline värske aroom.

Verihaina foto