Vesiroos: ravivad omadused ja vastunäidustused

Botaanikud nimetavad vesiroosi kauniks sõnaks «nümfea». Romantiline! Kohe võib ette kujutada, kuidas nümf – imeline muinasjutuline olend – hullab veekogu kaldal, mille veepinda katavad suurepärased, liiliale sarnanevad õied. Rahvas on vesiroosile andnud sama ilusa nimetuse – merineitsi lill. Hoolimata sellest, et nümfea on tagasihoidlik ja esineb peaaegu kõikjal, on see taim tänapäeval kantud punasesse raamatusse, sest inimesed hävitavad seda halastamatult.

Keemiline koostis

1. Risoomis sisaldub suur hulk toitaineid: tärklis, suhkur ja valk.
2. Järgmised vesiroosi juure olulised komponendid on parkained (need on muide olemas ka lehtedes ja seemnetes). Taime enda jaoks on need vajalikud, kuna hoiavad ära risoomi mädanemise, mis on pidevas vees viibimise tõttu üsna tõenäoline. Inimese organismile on parkained kasulikud mitmel põhjusel. Need aitavad võidelda seedehäirete, kõhulahtisuse ja düsbioosiga, suudavad pärssida mikroobide paljunemist ning eemaldada organismist toksiine ja jääkaineid, sealhulgas ka pärast kiirguskiiritust. Samuti on neil hemostaatilised ja põletikuvastased omadused.
3. Organismi puhastamisele aitab kaasa ka taime juurtes sisalduv kummi, samas kui selles leiduv viinhape ja gallushape koos looduslike antioksüdantidega soodustavad ainevahetusprotsesside paranemist organismis. Vaigud stimuleerivad immuunsuse tugevnemist, aitavad võidelda põletikega ja osalevad hingamis- ning südame-veresoonkonna süsteemide töö korraldamises.
4. Õites ja lehtedes sisaldub palju flavonoide, mille toimespekter on väga lai – alates veresooni tugevdavatest ja immuunsust moduleerivatest kuni antikantserogeensete, hüpoallergeensete ja antioksüdantseteni.
5. Samal ajal sisaldab vesiroos mitmeid aineid, mis võimaldavad seda liigitada ohtlike taimede hulka. Need on glükosiidid ja alkaloid nümfeiin. Ühest küljest võib nende kontrollimatu tarbimine põhjustada mürgitust, mis väljendub närvi- ja südame-veresoonkonna häiretes. Teisest küljest võivad glükosiidid terapeutilises annuses leevendada tahhükardiat, parandada vereringet ja taastada südametegevust. Alkaloidid aga kasutatakse soovitatud annustes valuvaigistamiseks, verejooksu peatamiseks, organismi toonuse tõstmiseks, närvihaiguste ning südame- ja veresoonkonnahaiguste raviks.

Välimus ja kasvukoht

Vesiroosi risoom on paks, valge värvi mustade 'armidega'. See levib pinnal ja põhjasetetesse, kinnitudes nende külge pikkade ja peenikeste, kuid tugevate juurte abil. Taimel ei ole vart, lehed ja õievarred kasvavad otse juurest.

Taime lehed meenutavad südant, need on üsna tihedad, tumerohelised ja hõljuvad lahtivolditud horisontaalselt veepinnal. Lehtede laius võib varieeruda 25–35 cm.

Vesiroos õitseb suve algusest lõpuni, tema õied on üsna suured, lahtivoldituna võivad nad ulatuda 20 cm läbimõõduni. Need asuvad samuti veepinnal.

Õied on lopsakad, täidisõielised tänu suurele hulgale ovaalsetele teravatipulistele kroonlehtedele. Looduses esineb peamiselt lumevalge vesiroos, mis muutub keskkoha suunas kollakaks, mille keskel asuvad kollakas-kuldsed tolmukad. Vesiroosi õrn, kuid püsiv lõhn võib levida tiigi või järve ümbrusesse, milles ta kasvab.

Vesiroosi vili on ovaalse kujuga ja meenutab väikest kannu, millest tuleneb taime nimetus. Vili valmib täielikult vee all, seal see avaneb ja laseb välja seemned, mis on kaetud paksu libeda kihiga, tänu millele püsivad nad pinnal. Järk-järgult see kiht uhub maha, seemned paisuvad, muutuvad raskemaks ja laskuvad aeglaselt veekogu põhja, kus nad idanevad ja hakkavad kasvama.

Vesiroos kasvab järvedes ja tiikides seisva veega või aeglaselt voolavate jõgede vaiksetes soppides sügavusel kuni 2 m. Looduskeskkonnas võib seda kohata kõigis maailma riikides, välja arvatud polaar- ja subpolaarsetes piirkondades. Lillekasvatajad on aretanud arvukalt eri värvi vesiroose, mida kasutatakse maastikukujunduses ja kaunistatakse nendega dekoratiivseid veekogusid.

Liigid

Vesiroos hämmastab looduses eksisteerivate toonide ja värvide mitmekesisusega. Tänapäeval on umbes 50 liiki seda lille.

Valge vesiroos
Ta on hõivanud kogu Euraasia territooriumi, mitte harvad on tema veekolooniad ka Aafrikas. See vesiroos on suur, tema lehed on läbimõõduga umbes 35 cm, ning samuti muljetavaldava suurusega õied, ulatudes kuni 20 cm läbimõõduni, värvuselt on nad kergelt piimjas. Taimel on tugev ja haarav juurestik, mis ulatub üle põhja, kuid tungib muda sisse oma piklike võsunditega. Juur kasvab pikkuselt kuni 65 cm.

Vee all kasvavad varred suure põõsana, seetõttu võib üks vesiroositaim asuda väga vabalt ja võtta järves või tiigis palju ruumi.

Valge vesiroos õitseb kolm nädalat, visates järjestikku välja ühe valge vesiroosi teise järel.

Vesi-vesiroos
Oma väliste tunnuste poolest sarnaneb vesi-vesiroos valge vesiroosiga. Pinnal hõljuvad lehed on keskmise suurusega, vees olev lehestik on väike. Kreemikad mitte suured lilled erkkollase keskmega lebavad veekogu veepinnal. Farmakoloogia kasutab vesi-vesiroosi.

Sinine vesiroos
Arvatakse, et see liik ilmus ühena esimestest, sellel on teisi nimesid – Egiptuse lootos või Egiptuse liilia. See vesiroos hakkas levima maailmas Niilusest, Aafrika suurimast jõest, algul Aafrikas, seejärel liikus Tai ja Indiasse. Tema lehed on üsna laiad – umbes 35 cm, neil paistavad üsna selgelt tugevad sooned. Nende taustal jätavad tema kuni 20 cm suurused õied mulje pisikestena. Kroonlehtede toonid ühes õies võivad olla nii taevasinised kui ka lillad, rukkilillesinised ja erksinised.

Punane vesiroos
Tema õit iseloomustab originaalne ja kaunis värvus – tihedast roosast puhta punaseni. Õied on mitte suured, läbimõõduga alates 12 cm, levitavad õrna püsivat aroomi. Juur asub pinnases madalalt. See on hargnenud, põhivarrest lähtub veel rida täiendavaid. Erkrohelised lihakad mahlased lehed ulatuvad kuni 25 cm läbimõõduni.

Tiiger-vesiroos
Oma nime on ta saanud tumeroheliste lehtede ebaühtlase värvuse tõttu, punakaspruunide ja pruunide laikude muster meenutab tiigritriipe. Juurestik, nagu kõigil vesiroosidel, on võimas, hästi arenenud. Botaanikud arvavad, et selle vesiroosi liigi kodumaa on kuum Aafrika, seetõttu on see üks soojanõudlikumaid vesiroose, ei talu külma vett, tugevaid voolusid ja külmakraade. Tema õied on valged või kergelt kreemikad, kompaktsed.

Victoria regia ehk Amazonase vesiroos
Sellel vesiroosiliigil on kõige muljetavaldavam suurus. Tema õis täielikult avanenud olekus ulatub 35 cm-ni, kusjuures õitsemise algusest lõpuni omandab see kõik õrnad toonid – alates lumivalgest kuni puhta roosani. See õitseb kord aastas ja avaneb ainult öösel. Victoria regia lõhn on üsna püsiv, meeldejääv. Vesiroosi tohutul lehel – kuni 2 m läbimõõdus – võib hõlpsasti lebada teismeline ning ülespoole keeratud servadega leht peab tema raskusele vastu, ei upu.

Victoria regia avastati suhteliselt hiljuti – 19. sajandil Amazonase jõe vesikonnas. Tänapäeval kasvatatakse seda erinevates maailma riikides, sealhulgas ka Venemaal.

Kollane vesiroos
Kollane vesiroos on mitmeaastane taim, mis talvitub keskmises vööndis hästi. Taime juurestik on hästi arenenud, juured paiknevad sügaval pinnases. Vee all asuvad lehed on väikesed, erinevad ebatasase servaga ja paiknevad lühendatud leheroodudel.

Veepinnal ujuvad lehed on munaja kujuga, läbimõõduga kuni 20 cm. 17 cm läbimõõduga õied on väljast roheka varjundiga, seest kollased. Selline vesiroos õitseb kaua – juunist septembrini.

Kogumine ja säilitamine

Rahvaravitsejad kasutavad ravimsegude valmistamisel kõiki vesiroosi osi – risoomist seemneteni.

Risoome hakatakse varuma, kui taim õitsema hakkab. Kuigi kõige rohkem toit- ja kasulikke aineid koguneb sügise poole. Seda veekogu põhjast kogudes ei tohi kõike puhtaks võtta – oluline osa juurtest tuleb jätta, et vesiroos täielikult ei kao. Tavaliselt kasutatakse ravimtoorme põhjast kättesaamiseks konksusid.

Põhjast võetud risoomid tuleb puhastada peentest juurtest, pesta ja lõigata väikesteks tükkideks, mis seejärel laotada varikatuse alla tuuletõmbesse, kuid nii, et päikesekiired ei langeks ravimtoormele. Samal ajal saab varuda õisi ja pungi. Pungade järele tuleb minna enne kella seitset hommikul, kuni need pole veel avanenud. Õisi on kõige parem kasutada kohe värskelt, kuid kui suur vajadus on, saab neid kuivatada samades tingimustes kui juuri – varjus ja tuuletõmbes.

Lehtede varumisega probleeme tavaliselt ei ole: neid saab lõigata kevadest kuni külma sügiseni. Tooret kuivatatakse katuse all, hea ventilatsiooniga ruumis.

Seemneid on lihtne koguda tiigi või järve pinnalt ja seejärel kuivatada samades tingimustes: varjus.

Iga ravimtoorme liik – juured, lehed, õied ja seemned – säilitatakse eraldi paberkotis kuivas ruumis; sellistes tingimustes säilitavad nad oma ravivõime kuni kaks aastat.

Mille poolest erineb vesiroos lootosest?

Väliselt on mõlemad taimed kaunid – nii lootos kui ka vesiroos. Vesiroos ühendab terve rühma (üle viiekümne sordi) veel kasvavaid Vesiroosiliste sugukonna taimi. Lootosel on vaid kaks liiki – kollane ja pähklikandav.

Kõige silmatorkavam erinevus on lehtedes ja õites. Vesiroosil asuvad need horisontaalselt veepinnal, lootos aga hoiab oma tõusvaid lehti ja õisi rõõmsalt ja üsna kõrgel vee kohal.

Lehtede kuju poolest need kaks taime samuti erinevad: vesiroosil on lehed lamedad, ühtlase servaga, lootosel aga madala kausikese kuju, mille lõikeservas on lainetus.

Üldiselt on eristatavad ka õied. Vesiroosi kroonlehed on kitsamad kui lootosel, neid on rohkem, mistõttu iga õis näeb välja täidisõieline. Lootosel on lisaks, erinevalt vesiroosist, suur ja silmatorkav seemnekupar.

Kui võrrelda taimede kasvukohti, tuleb märkida, et vesiroos on peaaegu kõikjal. Lootos on temaga võrreldes tõeline aristokraat, kes vajab normaalseks eluks eritingimusi – pikka sooja suve ja palju päikesevalgust. Seetõttu võib teda Venemaa Föderatsiooni territooriumil kohata Astrahanis ja Kaspia mere vesikonnas.

Kasvatamise eripärad

Kuna vesiroos on erakordselt ilus, on täiesti mõistetav, et iga aednik soovib oma krundil sellist imet kasvatada. Selleks pole raske soodsaid tingimusi luua.

Kogenud aednikud soovitavad pettumuste vältimiseks mitte koonerdada ning osta istutusmaterjali heast tõestatud aiapoest või usaldusväärsetelt hästi tuntud lillekasvatajatelt.

Vesiroosi tuleks istutada suvel, kui soe ilm on saabunud. Parem on istutada mitte veekogu pinnasesse, vaid suurde potti, et sügisel saaks selle kergesti välja võtta ja taim talvituma viia. Väikeses veekogus ei tohiks juurutada palju taimi.

Istutusmulla jaoks on parem osta spetsiaalne muld, kui seda müügil pole, võib istutusnõu põhja valada 4–5 cm turvast ja vähemalt 10 cm mätasmaad, segatuna liivaga. Kasvupunkti ei tohi mulda süvendada. Istutamise ajal tuleb vesiroosi juurte külge kleepida savipallid, millesse on segatud mineraalväetised. Need toidavad taime kogu hooaja vältel. Istutuspoti pealmisse kihti valada veeris, et anum ei ujuks. Pottid lasta veekogu põhja: kääbussordid peaksid kasvama 50 cm sügavusel, ülejäänud – 1 m ja sügavamal. Kuid et taim kiiremini kasvama hakkaks, jätta see enne esimeste lehtede ilmumist madalasse vette.

Selleks, et nümfea normaalselt kasvaks, pole erilist vaeva vaja. Oluline on vältida lehtede liiga tormilist kasvu, sest selle tõttu võivad õied väiksemaks jääda. Iga taime juurde tuleks jätta mitte rohkem kui kolm lehte, ülejäänud kitkuda. Veekogu tuleb puhastada igal hooajal. Sügisel, pärast vesirooside talvitumiseks äraviimist, vesi kurnatakse, veekogu seinad puhastatakse kasvudest, pestakse ja kevadel valatakse sinna puhas vesi.

Vesiroos haigestub harva, kuna tal on väga tugev immuunsüsteem. Putukad ründavad teda samuti harva. Kuid kuumaga võib väikestes seisva veega veekogudes elama asuda mardikas, mida nimetatakse vesiroosi lehemardikaks. Tema vastne sööb taime lehti. Kahjur tuleb käsitsi kokku korjata ja kahjustatud lehed eemaldada. Keemilisi kaitsevahendeid on parem mitte kasutada, kuna need tapavad vees kogu elava.

Vesiroosi võib rünnata ka lehetäi. See mitte ainult ei riku lehti, vaid hävitab ka õied – esmalt halvendab nende välimust ja seejärel kutsub esile õitsemise varasema lõppemise. Võitlusviis on ainult üks – kahjuri mahapesemine veega.

Vesiroosi ravivad omadused

Ametlik meditsiin kasutab vesiroosi. See sisaldub keerulises mitmekomponendilises Zdrenko segus, mida kasutatakse anatsiidse gastriidi ja põie papillooma raviks.

Taimedes sisalduvate ainete tõttu on sellel põletikuvastane, kokkutõmbav ja antibakteriaalne toime, see suudab alandada palavikku, peatada verd, vähendada valu, alandada vererõhku, rahustada ja kutsuda esile und. Lisaks on vesiroosil lahtistav, sapieritust soodustav ja diureetiline toime.

Vesiroos rahvameditsiinis

Rahvameditsiin kasutab vesiroosi üsna laialt. Haiguste loetelus, mille puhul ravitsejad määravad sellel põhinevaid vahendeid, on peale tavalise külmetuse kõrval ka tõsisemaid – nagu tuberkuloos, kasvajad, hepatiit, kõhulahtisus ja düsenteeria.

Nümfea päästab ka kuseteede ja suguelundite haigustest – neerud, põis (sh tsüstiit), gonorröa, seda soovitatakse valgevooluse korral. Nahaprobleemide korral aitab vesiroos samuti hästi, eriti ravitakse sellega mädaseid haavu, paiseid, haavandeid, keed ja paiseid, ning leevendatakse epidermise põletikke. Taime kasutatakse erineva päritoluga krampide, närvisüsteemi häirete, eriti neurooside ja neuralgia korral ning selle abil viiakse välja depressiivsetest seisunditest.

Vesiroos aitab leevendada hamba- ja reumaatilisi valusid, seda kasutatakse kosmeetikas kõõma raviks ja juuste struktuuri parandamiseks, naha pleegitamiseks ja tedretähnide helendamiseks.

Rahvapärased ravitsejad kasutavad ravimsegude valmistamiseks valge vesiroosi risoome ja õisi, kusjuures igal ravimvormil on kindel otstarve. Nii valmistatakse õitest keeduseid, mida kasutatakse abivahendina kollatõve ravis ning ka lahtistina. Kroonlehtede tõmmisega võideldakse unetuse vastu, kasutatakse seda seisundi leevendamiseks palaviku ajal. Risoomi keedusega ravitsetakse neere ja põit, kasutatakse seda mädanenud kriimustuste ja haavade kiiremaks paranemiseks ning raviva ja ennetava vahendina juuste väljalangemise vastu.

Rahustav tõmmis

Kuumutage keemiseni pool liitrit vett ja valage sellega üle 2 supilusikatäit vesiroosi kroonlehti. Jätke tõmbama 50–60 minutiks, seejärel filtreerige. Tõmmist kasutada rahustava ja unevahendina. Soovitatav päevane annus – 4 korda pärast sööki 30 ml. Ravikuur on mõeldud üheks kuuks.

Keetis kõrge palaviku vastu

400 ml vee kohta on vaja supilusikatäit kroonlehti. Valage ravimtaim keeva veega üle ja asetage vesivannile, et segu hautada veerand tundi. Võtke keedus tulelt ja jätke veel pooleks tunniks kõrvale. Kurnake, kui see veidi jahtunud, ja võtke 100–120 ml, kui tekib kõrge temperatuur.

Südame nõrkuse puhul

Segage võrdselt vesiroosi kroonlehti ja küpseid viirpuu vilju. Võtke supilusikatäis saadud ravimsegu ja valage üle 300 ml keeva veega. Jätke 3 tunniks tõmbama. Filtreerige ja jooge kaks korda ööpäevas 50 ml, jätkake ravi 21 kuni 30 päeva.

Nahapõletike vastu

Valage poole liitri keeva veega üle 3 supilusikatäit tükeldatud vesiroosi lehti, jätke tõmbama pooleks tunniks. Filtreerige vedelik ja leotage selles pehme puuvillane lapp või marli, voltides mitmeks kihiks. Asetage riie haigele kohale umbes 20 minutiks. See vahend on tõhus mitte ainult nahapõletike, vaid ka mädaste lööbete korral. Kui korrata protseduuri 3 kuni 5 korda päevas, paranemine toimub üsna kiiresti.

Lihasvalude korral

Kõrvetage vesiroosi õisi (3 supilusikatäit) väikese koguse keeva veega ja jätke kaane alla, et need paisuksid. Seejärel mässige need puuvillasesse riidesse või marli ja pange probleemsele kohale. Hoidke kompressi poolest tunnist kuni tunnini.

«Sinepiplaastrid» külmetuse korral

Sinepikompresside tegemiseks tuleb vesiroosi juur peeneks hakkida. Värske juure võib kohe blenderisse panna, kuivatatud tuleb eelnevalt kuumas vees leotada. Saadud pasta asetada puuvillasele riidele ja panna seljale või rinnale ette. Hea tulemus saavutatakse, kui lisada pastale mett. Kata mass kõigepealt kile või vahapaberiga, seejärel katu tekiga või sooja salliga. Soojenda patsienti selle vahendiga vähemalt tund aega. Hiljem loputa maha selle jäljed (mahl, meepiisad) nahalt.

Kui pasta on tehtud värskest juurest, saab sel viisil ravida mitte ainult külmetust, vaid ka leevendada radikuliiti, korrates protseduuri, kuni seljavalu kaob.

Kõõmavastane loputusvahend

Kõõma ravimiseks võib kasutada vesiroosi kroonlehtede keetmist, mis tuleb eelnevalt peenestada. Kuumutage vesi (400 ml) keemiseni, valage see ravimtaimele ja keetke veerand tundi. Kui see jahtub, kurnake. Loputage juukseid pärast tavalise šampooniga pesemist. See mitte ainult ei eemalda kõõma, vaid leevendab ka nahapõletikku.

Tervendavate segude liigid

Tõmmis

Tõmmise valmistamiseks on vaja valge vesiroosi õisi ja lehti. Peenestage mõlemad koostisosad, võtke üks supilusikatäis kummastki ja valage termosse, seejärel valage ravimtaimele 0,5 liitrit keevat vett. Hoidke segu termoses kogu öö, hommikul filtreerige. Saate suurepärase nahahooldusvahendi: seda saab kasutada tedretähnide vastu, päevituse heledamaks muutmiseks ja akne raviks. Pühkige nägu tõmmisega 2–3 korda päevas.

Tinktuur

Valge vesiroosi juure tinktuur valmistatakse vahekorras 1:10, see tähendab, et poole liitri viina jaoks on vaja 50 grammi tükeldatud ravimtoorainet. Laske segul tõmmata 14 päeva ilma päikesevalguseta, raputades pudelit iga päev. Filtreerige ja hoidke jahedas pimedas kohas.

Seda vahendit soovitatakse kasutada kasvajate kompleksravis ning eriti häid tulemusi näitab see põrna ravis. Raviskeem: kolm korda päevas 20 tilka, sõltumata söögikordadest.

Keetis

Mitmeotstarbelise keeduse valmistamiseks on vaja 5 grammi kuivatatud ja peenestatud valge vesiroosi juurt. Valage see kruusi, milles keetsite klaasitäie vett. Asetage kruus vesivannile ja hoidke seda keemise hetkest 20 minutit, seejärel võtke maha ja jahutage. Kurnake pärast jahtumist. Sellist keedust soovitatakse võtta suu kaudu neuroosi korral. Jagage vedelik kaheks portsjoniks, võtke üks õhtul ja teine hommikul. Ravikuur: 21 päeva.

Välispidisel kasutamisel kantakse kompressidena, kui nahk on päikesepõletuse saanud või tekkinud termilised põletused, samuti naha lõhede ja mädanenud kriimustuste raviks. Niisutage pehmet riiet keedusega ja asetage valulikele kohtadele, hoidke kompressi vähemalt 15 minutit. Protseduuri tuleb korrata 3 kuni 6 korda ööpäevas.

Vastunäidustused

Vesiroosil põhinevaid ravimeid tuleb kasutada ettevaatusega, kuna see sisaldab mürgiseid aineid. Enne sissevõtmist tuleb konsulteerida arstiga ja mitte mingil juhul ületada soovitatud annust.

Vesiroosi sise- ja välispidine kasutamine on keelatud lastele, rasedatele naistele ja rinnaga toitvatele emadele.

Kuna vesiroositooted võivad alandada vererõhku, ei tohi hüpotoonikud neid võtta. Samuti on võimalik individuaalne talumatus nii taime tervikuna kui ka selle üksikute komponentide suhtes.

Huvitavad faktid vesiroosist

1. Muistsete fossiilide uuringud viitavad, et vesiroos on üks varasemaid õitsvaid taimi.
2. Vesiroosil on huvitav omadus: öösel sulgudes võib ta laskuda vee alla, kus ta taastab oma värskuse enne järgmist päeva.
3. Meie esivanemad märkasid, et vesiroosi käitumine sõltub otseselt ilmast. Kui lilled avanevad varahommikul, lubab ilm päikest terveks päevaks; kui see ilmub vee alt alles pärast kella üheksat, tuleb oodata vihma; ja kui see üldse pinnale ei tõuse, on kindel, et tuleb paduvihm.
4. Vesiroos võib asendada mõningaid toiduaineid. Tema risoomid on rikkad tärklise poolest ja neid saab kasutada nii tärklise kui ka jahu valmistamiseks, milleks tuleb leotamisega eemaldada parkained. Vesiroosi seemneid röstides võivad need hästi asendada kohvi.
5. Vesiroos ehk nümfea on saanud nime vanakreeka legendi järgi, mis räägib, kuidas üks nümf, kes oli lootusetult armunud, hüppas vette, kus ta igavesti kadus ja muutus kauniks lilleks.
6. Vanadel slaavlastel kuulus vesiroos kindlasti armastusrohtude koostisosade hulka.

Vesiroosi foto