Anabasis: raviomadused ja vastunäidustused

Anabasis (siilik) on maltsaliste sugukonda kuuluv taim. Taimed esinevad poolpõõsaste või rohttaimedena vähearenenud lehestikuga. Meditsiinis on levinud lehitu anabasis. Seda iseloomustavad antiseptilised omadused ja võime vähendada nikotiinisõltuvust. Siiski on see taim väga mürgine, seetõttu tohib seda tarvitada omal vastutusel pärast arstiga konsulteerimist.

Keemiline koostis

Iga taimeosa sisaldab alkaloide. Kõige rohkem leidub neid taime üheaastastel rohelistel võrsetel. Taime õites ja viljades on neid vähem, juurtes aga ainult nende jäljed. Seetõttu kasutatakse ravieesmärkidel maapealseid taimeosi. Taimes sisalduvad järgmised alkaloidid:

• anabasiin;
• afilliin;
• affillidiin;
• oksüafilliin;
• oksüaffillidiin.

Peamiseks alkaloidiks peetakse anabasiini. See moodustab umbes 55–60% ainete üldhulgast. See on värvusetu vedelik, mis lahustub vees kergesti. Kokkupuutel orgaaniliste lahustitega annab see orgaanilisi ja mineraalhappeid. Anabasiini oksüdeerumisel tekib nikotiinhape. See sarnaneb kõigilt parameetritelt, sealhulgas koostiselt ja toimelt organismile, nikotiinile. Kuid see alkaloid muudab taime mürgiseks.

Lisaks alkaloididele sisaldab anabasis valke, rasvu, kiudaineid ja tärklist. Samuti leidub selles pektiinaineid, tuhka, naatriumi, kaaliumi ja mõningaid teisi haruldasi aineid.

Välimus ja kasvukoht

Taim näib väikese keraja poolpõõsana, mille kõrgus ei ületa 70–80 cm ja läbimõõt võib ulatuda 140 cm-ni. Sellel on tugev juurestik, peajuure pikkus võib ulatuda kuni 20 m, mis võimaldab tal saada niiskust põhjaveest. Taimel on palju varsi, mis hargnevad alusel. Varte alumine osa on puitunud. Nendest kasvavad noored rohelised võrsed, mis on silindrilised ja rohelist värvi. Anabasise lehed on vähearenenud, neid on vaevu näha.

Anabasise õied on väikesed, moodustades tihedaid tähkjaid õisikuid. Taime ülaosas asuvad viljad. Need on punakas-oranži värvi ja ümarad, külgedelt lapikud.

Anabasis paljuneb seemnete abil, õitsemisperiood langeb suve lõppu ja sügise algusesse. Lillede valmimine toimub sügise keskel. Tavaliselt ei hakka kunstlikult istutatud anabasis esimesel kasvuaastal õitsema.

See liik on laialt levinud Kasahstani tasandikel, Ida-Aasias ja Aserbaidžaanis. Seda leidub ka Venemaa kaguosades. Anabasis eelistab kasvada tasandikel ja mäestike jalamil, kõige sagedamini savisel pinnasel. Seda võib kohata ka mäetippude nõlvadel kuni 350–400 m kõrgusel. Üksikuid põõsaid võib leida umbrohuvõsas, suuremaid rühmi aga jõgede ja järvede orgudes. Kesk-Aasias kasvatatakse taime kunstlikult tööstuslikus mastaabis.

Anabasis on kohastunud kasvama kõrvetava kuumusega kõrbetsoonis. See kasvab hästi temperatuuril kuni 45 kraadi ja mitmekuise sademepuuduse korral. Kõik sõltub võimsast juurestikust, mis võimaldab säästlikult niiskust kasutada ja jõuda sügavate põhjaveekihtideni. Anabasist on suvel kõrbes väga lihtne avastada – see on üks väheseid taimi, mis jääb roheliseks.

Liigid

Sellel taimel on mitu peamist sorti. Nad kasvavad enamasti Kesk-Aasias, kuid mõned liigid on kohastunud eluks mõnedes Siberi piirkondades.

1. Anabasis soolanõmme. See on väike taim, millel on varred. Kõrgus ületab harva 25–30 cm. Oksad on puitunud, igal aastal ilmuvad neile üheaastased võrsed, mis surevad sügise lõpus. Alumised lehed on hästi arenenud, kuid nende suurus ei ületa 5 mm. Keskmised on veidi vähem arenenud, ülemised on vähearenenud. Selle anabasise õied on väikesed, kogunenud tähikjastesse õisikutesse. Taime ülemises osas kasvavad viljad, need on ümara, veidi pikliku kujuga. Need sisaldavad palju erkpunast vedelikku. Enamasti on see liik levinud Kesk-Aasias, kuid seda võib kohata Kaukaasias, Venemaa lääneosas ja Lääne-Siberis.
2. Anabasis sõrdarja. Mitmeaastane taim pika juurega, millest kasvad hargnevad võrsed pikkusega kuni 30 cm. Lehed on ümarad, piklikud, pikkus ei ületa 5 mm. Õied asuvad lehtede kaenaldes. Viljad puuduvad. Seda leidub ainult Kesk-Aasia territooriumil.
3. Anabasis lühilehine. Poolpõõsas, kõrgusega kuni 15 cm. Võrsed on hargnevad, tihedad, silindrikujulised. Taim ise on paljas. Vähesed lehed on piklikud, alt veidi kumerad, lihavad. Nende pikkus ei ületa 5 mm. Õied asuvad lehtede kaenaldes. Taime viljad on munajad, kuivad.
4. Kriidianabasis. Väike taim, mis ei ületa 15 cm kõrgust. Sellel on arvukad varred, mis paiknevad üksteise suhtes väga tihedalt. Nende läbimõõt ei ületa 3 mm. Lehed on munajad, nende kaenlas paiknevad õied. Vili võib olla purpurne või oranž, munaja kujuga. See liik on levinud Euroopas, Kesk-Aasias ja isegi Siberis. Seda leidub ka Lõuna-Venemaal. Mõnes piirkonnas on taim kantud punasesse raamatusse.

Kogumine ja säilitamine

Toorainet tuleks koguda ajal, mil anabasis ja muud koostisosad on selles kõige kõrgema kontsentratsiooniga. Tavaliselt langeb see periood suvele. Ravimtaime toorainet tuleb koguda päikesepaistelise ilmaga, eemal maanteedest ja tehastest. Enne taime kogumist on soovitatav kaitsta käsi kinnastega, kuna sisalduvad ained võivad põhjustada mürgistust isegi läbi naha. Terava tööriista abil tuleb ära lõigata taime pealmine osa pikkusega kuni 25 cm. Et vältida liigi hävimist, on oluline järgida teatud reegleid:

1. Ärge lõigake põõsaid täielikult maha. Jätma peab vähemalt 1/3 võrsetest.
2. Tehke paus iga 3–4 aasta tagant. See võimaldab taimel uueneda.

Kõigepealt tuleb kõik lõigatud võrsed kokku kuhjata. Võib jätta need otse põllule. Seejärel valmistage taim enne lõplikku kuivatamist ette – lõigake väikesteks tükkideks, pikkusega kuni 3 cm ja paksusega kuni 4–5 mm. Seda saab teha silolõikuriga. Anabasis tuleks kuivatada hästi ventileeritavas ruumis. Suvel on suurepäraseks võimaluseks pööning. Hea ilma korral võib tooraine laotada õue, puu varju. Peab valima sellise koha, kuhu otsesed päikesekiired ei ulatu. Samuti võib tooraine kuivatamiseks kasutada spetsiaalseid kuivateid.

Kuiv tooraine sobib ravimpreparaadina kasutamiseks mitte rohkem kui 2 aastat. Samuti on oluline järgida kõiki mürgiste taimede säilitamise reegleid. Soovitatav on hoida seda eraldi teistest taimedest ja toiduainetest. Säilitada võib nii riidest kotis kui ka klaaspurgis, kuid soovitatav on märkida kogumise kuupäev, et täpselt kindlaks määrata tähtajad.

Taime tööstuslik kogumine
Seda taime koguti suures mahus juba Nõukogude Liidu ajal. Pärast sõda kasvas nõudlus selle järele hüppeliselt ja vajadus ulatus 16 tuhande tonnini. Praegu on selle taime järele säilinud samuti kõrge nõudlus.

Praegu toimub kogumine Kasahstani territooriumil mitmes piirkonnas. Juba ammu tehti spetsiaalseid töid anabasisetihnikute leidmiseks. Nüüd on need teada, kuid seda kasvatatakse ka kunstlikult. Tasandikel esineb anabasis üksikute põõsastena. Suuri tihnikuid on leitud jõeorgudest, kuigi need on ka vähearvulised. Pealegi ei sobi need tööstuslikuks töötlemiseks, kuna need sisaldavad vähe peamist alkaloidi – anabasiini.

Samuti avastati aja jooksul, et taime varud vähenevad järk-järgult, seetõttu kehtestati kogumiseeskirjad. Katseliselt selgus, et anabasiisi taastamiseks on vaja teha tooraine kogumisel paus iga 3–4 aasta järel. Pausi kestus on üks aasta. Mõnedele aladele sellest pausist ei piisa ja seda tuleb pikendada.

Anabasiisi kogumise poolest teisel kohal asetseb Türkmenistan, õigemini riigi põhjaosa. Mõnede andmete kohaselt avastati üle 30 hektari seda taime, kuid aja jooksul pindala vähenes. Kuid tööstuslikus mastaabis varumist siin ei teostatud, mis võimaldas säilitada varusid tulevikuks.

Aserbaidžaani territooriumil avastati umbes 3 hektarit anabasiisi. Sellest toorainet ei valmistatud madala tasuvuse tõttu transpordi tõttu.

Tööstuslikus mastaabis varutakse taime spetsiaalse tehnika abil. Lõigatakse võrsete ülemised osad, et taime mitte kahjustada. Tehnikaga koristades jäetakse väike riba puutumata. Lõigatud võrsed laotakse väikestesse hunnikutesse, pärast kuivatamist peenestatakse põhjalikult. Seejärel sõelutakse tooraine, et vältida lisandeid. Sõelumine võimaldab ka vabaneda puitunud võrsetest, mis ei sobi kasutamiseks.

Taime varumine toimub suve ja sügise jooksul, kuni külmade saabumiseni. Ühelt põõsalt võib saada kuni 2,4 kg võrseid. Halvimal juhul 600–800 g. Kasahstanis võib ühelt hektarilt koguda umbes 1000 kg võrseid. Hõredamates tihnikutes ei õnnestu mõnikord koguda isegi 50 kg.

Kogu õitsemisperioodi vältel muutub anabasiisis anabasiini kogus. Näiteks suvel täheldatakse kõrgeimat kontsentratsiooni, sügiseks selle sisaldus väheneb. Kuid samal ajal suureneb roheline mass, seetõttu kogutakse igal aastaajal umbes sama palju toorainet.

Anabasise raviomadused

Anabasiis on leidnud laialdast kasutust nii traditsioonilises kui ka rahvameditsiinis. Taim ise ei ole ravimite koostisosa, kuid selle alkaloididest (kõige sagedamini anabasiinist) sünteesitakse palju ravimaineid.

Peamine toimeaine on alkaloid anabasiin. See avaldab närvisüsteemile stimuleerivat toimet, kuid suurtes kogustes võib põhjustada selle halvatust. Koostises olev afülliin eristub oma anesteetilise toime poolest.

Taime koostisosadest valmistatakse preparaat, mis võimaldab edukalt võidelda aia kahjuritega. Sellel on mürgi omadus ja seda kasutatakse istanduste pritsimiseks desinfitseerimise eesmärgil.

Rahvameditsiinis kasutatakse seda välispidiselt. Sissevõtmine võib olla ohtlik. Anabasisel põhinevaid ravimeid kasutatakse haavade raviks teatud haiguste korral. Taimel on puugivastane, antimikroobne ja bakteritsiidne toime. Kogu saladus seisneb selle võimes tungida nahka. See võib jõuda isegi nende parasiitideni, mis on sügaval nahas, ja teised preparaadid ei suuda neid mõjutada. Kuid isegi välispidisel kasutamisel tuleb selle taimega ettevaatlikult ümber käia.

Lisaks sellele suudab anabasis kõrvaldada puugidest põhjustatud sümptomeid. Selle koostises on antioksüdandid ja seenevastased komponendid. Kuid see pole imerohi ja võib toimida ainult põhiravi täiendusena, mitte seda täielikult asendada.

Anabasis võib olla abiks ka inimestele, kes loobuvad suitsetamisest. Sellest taimest sünteesitakse anabasiinvesinikkloriidi, mida müüakse tablettide või närimiskummina. See suudab vähendada suitsetamise iha ning leevendada seisundit pärast sellest kahjulikust harjumusest loobumist.

Anabasis rahvameditsiinis

Taime kõrge toksilisuse tõttu on selle kasutamine rahvameditsiinis tugevalt piiratud. Terviseprobleemide korral kasutatakse ainult tinktuuri või keedust. Sellest valmistatakse ka haavapulbrit, kuid seda ei saa ise valmistada. Lisaks kasutatakse seda kahjurite tõrjeks aedades.

Kahjuritõrje lahus

Vaja läheb 800 g võrseid, mis on kogutud enne õitsemise algust, 41 l vett ja 50 g pesuseepi. Anabasise võrsed peavad olema värsked. Need tuleb veidi kuivatada, peenestada, seejärel veega üle valada ja jätta ööpäevaks tõmbama, aeg-ajalt segades. Seejärel lahjendada veel 10 l veega ja riivida seep. Seejärel korralikult segada, mille järel vahend on kasutamiseks valmis. Sellega saab töödelda köögiviljakultuure. See vahend tuleb suurepäraselt toime lehti söövate röövikute, erinevate kirpude ja mõnede õiekärsakatega.

Keetis demodikoosi vastu

Ravimi valmistamiseks on vaja anabasise lehti. Nende kogumisel tuleb arvestada, et suvel on anabasiini kontsentratsioon neis kõige kõrgem. Sügisel see veidi väheneb, kuid jääb siiski ohtlikesse kogustesse. Keeduse valmistamiseks tuleb anabasise lehed valada sooja veega, seejärel keema ajada ja jätta pliidile 10–15 minutiks. Kahjustatud nahka pühkida mitte rohkem kui 3 korda päevas. Soovitatav on hoida vahendit mitte kauem kui 2 tundi, seejärel loputada nahk põhjalikult. Keedust võib kasutada ka pesemiseks, sel juhul võib ravikuur kesta kuni täieliku taastumiseni.

Alkoholtinktuur nahale

Alkoholitinktuur pole demodikoosi korral vähem tõhus kui keetis. Erinevalt teistest taimetinktuuridest valmib see vaid 4–6 päevaga. Viin ei sobi selle valmistamiseks, vaja on 70% alkoholilahust. Sega purustatud anabasis alkoholiga vahekorras 1:2. Seejärel segada hoolikalt, sulgeda kaanega ja panna pimedasse kohta. 5 päeva pärast võta tinktuur välja ja filtreeri. Seda ei tohi hoida samas anumas, kus see leotati, seetõttu tuleb leida uus anum, märgistada tinktuuri anum ja hoida lastele kättesaamatus kohas. Tinktuuri allaneelamine on rangelt keelatud.

Tinktuuri tuleb kanda näole vatitükiga mitte rohkem kui 2 korda päevas. Parandusi on näha juba nädala-paari pärast. Samuti on oluline kanda tinktuuri väikestes kogustes, et vältida alkoholipõletusi, ja loputada see näolt maha 60 minuti pärast.

Keetis parasiitide vastu

Vaja on 800 g kuivatatud ürti ja 5 liitrit vett. Vala ürdid üle 5 liitri veega, seejärel jäta pimedasse kohta leotuma, kaas peal. Järgmisel päeval kuumuta keemiseni ja keeda 30 minutit. Seejärel filtreeri ja jahuta. Pihustada keedist taimedele ämblikulesta, õunamähkuri või kärsakate vastu.

Pulber puukide vastu

Seda valmistatakse kuivatatud taime vartest. Ravimi valmistamiseks tuleb tooraine peenestada pulbriks ja kanda väikestes kogustes kahjustatud nahapiirkondadele. Pulber leevendab ka demodikoosi sümptomeid. See on aga väga ohtlik, kuna anabasiin võib verre imenduda, seetõttu on enne sellise vahendi kasutamist parem konsulteerida arstiga, et määrata annus.

Tervendavate segude liigid

Erinevalt teistest mürgistest ravimtaimedest on anabasiisi kasutamine piiratud. Maikellukesest tehakse näiteks isegi teed. Asi on selles, et anabasiin, mis on selle taime koostises, on liigselt mürgine, surmavaks annuseks peetakse 2 või 3 tilka. Seetõttu kasutatakse seespidiselt ainult sellest elemendist sünteesitud aineid. Anabasiisi tõmmist samuti ei valmistata, kuna selle efektiivsus välispidisel kasutamisel on madal. Selles osas on tinktuur tõhusam.

Tinktuur

Tinktuur valmistatakse alkoholiga. Lubatud on ainult selle väline kasutamine. Tinktuuri valmistamiseks võib kasutada taime mis tahes osa, kuid parem on kasutada lehti või õisi. Kõigepealt tuleb tooraine põhjalikult purustada, seejärel valada peale tugev alkohol ja panna 5–7 päevaks pimedasse kohta. Soovitav on ravimit leotada klaaspurgis. Seejärel filtreerida see läbi tiheda riide, võib kasutada mitmekordselt kokkuvolditud marli (pärast seda on soovitatav see ära visata).

Tinktuuri tuleb kasutada väikestes kogustes, see tuleb tõhusalt toime demodikoosiga, mida põhjustavad lestad. Haigeid kohti võib pühkida hommikul ja õhtul väikestes kogustes.

Keetis

Kesk-Aasias kasutati anabaasi juurtest keedist tuberkuloosi raviks. Nimelt sisaldavad juured minimaalses koguses alkaloide. Esmalt tuleb need mullast puhtaks pesta, peenestada ja valada üle keeva veega, seejärel panna tulele ja keeta veel 30 minutit. Seda vahendit kasutati siiski väga ammu ja tänapäevasest kasutusest tuberkuloosi raviks pole teateid.

Vastunäidustused

Kõrge mürgisuse tõttu on taimel mitmeid vastunäidustusi. Anabasiin on organismile väga tugev mürk. See võib põhjustada mürgitust, tungides läbi naha, seetõttu tuleb isegi välispidisel kasutamisel meeles pidada annust. Inimesele surmavaks annuseks loetakse 3 tilka puhast anabasiini. Kerge mürgituse sümptomid on tavalised: iiveldus, oksendamine, tugevnenud süljeeritus, kiirenenud hingamine ja südame löögisageduse kiirenemine. Raske mürgituse korral võivad esineda krambid, külm higi ja hingamispuudulikkus ning ka deliirium. Oluline on õigeaegselt abi osutada. Soovitatakse kohe teha maoloputus. Samuti on soovitav varuda oksendamist esilekutsuvaid preparaate ja mürgituse korral need viivitamatult tarvitada. Pärast seda tuleb võtta aktiivsütt. Lisaks sellele on vaja mitmeid täiendavaid raviprotseduure, sealhulgas erinevaid klistiire (soolalahusega, lahtistavad ja puhastavad).

Samuti on see keelatud igal kujul rasedatele naistele, imetavatele emadele, kõrge vererõhu, halva vere hüübivuse ja ateroskleroosi korral.

Anabaas on suurepärane vahend mõnede nahahaiguste ja aia kahjurite vastu. Siiski ei tasu unustada taime suurt ohtlikkust. See on juhtum, kus eneseravi võib olla surmavalt ohtlik.

Anabaasi foto