Harilik käoking: raviomadused ja vastunäidustused

Harilik käoking on taim, tuntud ka kui lõvilõug, metslinu, kingsepahein ja lõpusehein. Ametlikus meditsiinis ei ole see leidnud kasutust, kuid tugeva terapeutilise toime tõttu kasutatakse seda laialdaselt rahvameditsiinis. Sellegipoolest soovitavad mõnedes riikides isegi arstid oma patsientidel ravi määramisel käokingi tarvitada. Näiteks Saksa arstid soovitavad seda taime kasutada hepatiidi, kõhukinnisuse ja põieprobleemide korral. Korea spetsialistid soovitavad käokingi abil saavutada täielikku rahu, st peavad seda suurepäraseks rahustiks. Mongoolia arstid aga soovitavad seda kasutada loomahammustuste korral.

Peterburi teadlased viisid 2010. aastal läbi väga huvitavaid uuringuid, mis näitasid, et käokingi DNAsse on sisenenud bakterid. See tähendab, et on võimalik eriliste geenide ülekanne kõrgemate taimede ja bakterite vahel. See ei tee käokingi eriliseks, kuna paljud transgeensed taimed on juba teada, kuid asetab selle ühele tasemele tubaka ja bataadiga.

Ei ole võimalik täpselt kindlaks teha, millal käokingi raviomadused teada said, kuid seda hakati ravivahendina kasutama juba väga ammu – see on kindel. Vanad ravitsejad kasutasid seda silmapõletike ja pisaravooluse, nahahaavade kiire armistumise ning verise kõhulahtisuse korral. Oli isegi selline uskumus, et kui nautida käokingi jooki, vaadeldes tähistaevast, siis järgmisel aastal ei pea inimene kartma maohammustusi.

Keemiline koostis

1. Linari on väga rikas organismile elutähtsatest mikroelementidest ja vitamiinidest, selle koostis eristub keemilise mitmekesisuse poolest. Selle aluseks on alkaloidid ja glükosiidid.
2. Rohi on väga rikas orgaanilistest hapetest, fütosteriinidest, erinevatest tanniinidest, taimsetest steroididest. Selles on piisavalt palju karotiini, pektiini, C- ja B9-vitamiine.
3. Hariliku linari seemnetes sisaldub kuni 35% rasvast taimset õli. Parafiinid ja sinihape eralduvad hüdrolüüsil.
4. Lisaks on selle ravimtaime koostises vaigud, limad, mineraalained, triakantiin ja saponiinid.

Välimus ja kasvukoht

Harilik linari on mitmeaastane rohttaim, mis võib kasvada kuni umbes 90 cm kõrguseks. See rohi kuulub kõigile tuntud Teeleheliste sugukonda. Varred on harulised, tihedalt lehtedega kaetud, on pikad võsud. Juur on süstjas ja võib kasvada kuni 1 m pikkuseks, mõnikord esineb hargnenud juurestik. Õied on ebakorrapärase kujuga, kogunenud piklikesse õisikutesse, värvitud kollaseks. Vili on ovaalse kujuga kupar, milles on tohutult palju seemneid – kuni 32 000.

Linari õitseb kogu suve ja septembri, viljad hakkavad valmima alates augustist. Tolmeldamiseks on vaja mesilasi või kimalasi. Mõnede putukate jaoks on linari insektitsiid, väga mürgine hobustele.

Kokku on teada üle 100 linari liigi, millest 18 on kantud haruldaste taimede nimekirja. Kõige populaarsemad liigid: harilik (mille kohta see artikkel käib), nn maroko linari ja keerulise nimega taim – tsümbalaaria, samuti kriitlinari, kaheosaline linari. Vähem tuntud on purpurlinari, alpilinari, dalmaatsia linari.

Harilik linari kasvab Venemaa territooriumil peaaegu kõikjal: metsades, põldudel, teeservadel, muldkehadel, metsaservades, niitudel jne. Kuna seemned levivad tuulega, võib seda taime pidada tulnuk- ja umbrohuks. Seetõttu leidub linari sageli loomasöödakülvide seas tavalise umbrohuna.

Rohi kasvab ka Aasia parasvöötme piirkondades. Ta eelistab head valgust ja hästi kuivavat mulda pärast kastmist.

Mõned linari liigid näevad piisavalt atraktiivsed, et neid lillepeenardel dekoratiivtaimena kasvatada.

Kogumine ja säilitamine

Harilik linari kuulub tinglikult mürgiste taimede hulka, seetõttu tuleb seda koguda kindlasti kinnastes ning pärast seda pesta käed hoolega seebiga.

Kasuliku toorme varumiseks kasutatakse rohtu ilma õiteta ja ainult õitsemisperioodil. Parim on koguda taime kuiva ja päikeselise ilmaga, sest nii kuivab see kiiremini ja säilib paremini pika aja jooksul.

Linari lõikamisel tuleb maapinnast 10 cm kaugusel tagasi astuda, jättes alles kännu koos juurega. Vart ei ole soovitav lõigata ja purustada, see kuivab algsel kujul. Tuleb arvestada, et kogumisel hakkab taim väga ebameeldivalt ja teravalt lõhnama ning kuivatades see lõhn veelgi tugevneb.

Varsi tuleb laotada õhukese kihina ajalehele normaalselt ventileeritavas ruumis või õues varjus. Kui õhk on piisavalt kuiv ja soe, siis tooraine varumise protsess ei kesta rohkem kui 2–3 nädalat.

Juba kuivatatud rohtu tuleb hoida ainult kuivas ruumis, pappkastides, riidest või paberkottides – oluline on, et tooraine 'hingaks'. Ei tohi hoida koos teiste ravimtaimedega, sest linakell on mürgine. Kui kõik on õigesti tehtud, võib kuivatatud linakella hoida ühe aasta jooksul.

Käokingi raviomadused

Rahvameditsiinis on linakell laialt levinud tänu oma arvukatele kasulikele omadustele: see on nii rögalahtistav, valuvaigistav, palavikku alandav, diureetiline, sapieritust soodustav kui ka higistav. Mõnikord kasutatakse seda parasiitide vastu võitlemiseks.

Hariliku linakella kasutusvaldkonnad:

• bronhiit, angiin, larüngiit, farüngiit, kopsupõletik;
• aneemia, verehaigused;
• hepatiit;
• püelonefriit, tsüstiit, kuseteede kivitõbi;
• sügelised, psoriaas, diatees;
• mädanevad haavad ja haavandid nahal, paised;
• gastriidid, haavandid, kõhukinnisus, puhitus, mürgitused;
• parasiidid (ussid);
• hemorroidid;
• vererõhu häired: hüpotoonia, hüpertensioon;
• hormoonitaseme häired organismis, menstruaaltsükli häired;
• konjunktiviit;
• ülemiste hingamisteede haigused;
• seened;
• Ménière'i sündroom (sisekõrva haigus);
• nõrgenenud immuunsüsteem;
• enurees;
• närvipinged ja stressid.

Selline lai kasutusala on seletatav linakella väga rikkaliku keemilise koostisega. Aine peganiin võib alandada vererõhku, parandada emaka ja soolestiku toonust. Orgaanilised happed omavad antiseptilisi ja antioksüdantseid omadusi, leelistavad ja parandavad ainevahetust. Glükosiidid avaldavad antimikroobset toimet ja vähendavad kapillaaride läbilaskvust, suurendades erütrotsüütide elastsust.

Linakell parandab ainevahetust organismis, omab rögalahtistavat toimet, hõlbustades röga väljutamist. See suudab ka puhastada seedetrakti toksiinidest, mis on vajalik mürgituste korral, ning lisaks eemaldab kive ja liiva neerudest ja põiest.

Linakell leevendab suurepäraselt põletikke, tugevdab organismi tervikuna. Taim mõjub soodsalt hormonaalsele taustale (silmas peetakse suguhormoone), mis viib naiste häiritud menstruaaltsükli ja meeste potentsi normaliseerumiseni. See leevendab valu, eemaldab ebamugavustunde herniaga patsientidel. Rahvaravitsejad kasutavad linakella müopaatia ravis – päriliku haiguse, mis on seotud lihasnõrkusega. On teada juhtumeid, kus see oli efektiivne jäsemete halvatuse kompleksravis.

Kõik kurgupõletikud, silmapõletikud, limaskestade põletikud leevenduvad linakella abil, kuna see on tugev antiseptik. Välispidine kasutamine aitab vabaneda mädanevatest haavadest, paisetest, lõikehaavadest, põletustest, lööbest, vistrikestest ja muudest nahakahjustustest.

Kui vulvovaginiidi korral teha linakella keedisega loputusi, siis naiste suguelundite põletikuline protsess möödub palju kiiremini. Hemorroidi puhul võib kasutada mitut meetodit korraga: tampoone linakella salviga, keedisevannid ja kompressid.

See ei ole kaugeltki täielik loetelu haigustest, mille puhul harilik linnusehein on oma tõhusust tõestanud. Siia kuuluvad gastriit, mao- ja kaksteistsõrmiksoole haavand, ussid, enurees ja paljud teised.

Harilik käoking rahvameditsiinis

Silmahaiguste korral

Võtta 20 g harilikku käokingit, leedripuuõisi ja rukkilille, valada segu 2 klaasi kuuma veega. Lasta tõmmata 8 tundi, seejärel kurnata. Selle tõmmisega loputada silmi regulaarselt või teha kompresse vähemalt 5 korda päevas kuni sümptomite täieliku kadumiseni.

Hüpotensiooni korral (madal vererõhk)

Segada 1 tl maisisilki, käokingit ja surmajuurt. Valada ürdisegu 2 klaasi keeva veega, lasta tõmmata 2 tundi, seejärel pigistada ja kurnata. Juua seda tõmmist 1 tl iga päev enne iga söögikorda.

Kurgupõletiku korral (angiin, ägedad hingamisteede haigused)

Sel juhul sobib ainult käoking ilma abiürttideta. Vaja on 1 spl ürti valada 400 ml keeva veega, katta kaanega ja lasta tõmmata 1 tund. Kurnatud tõmmisega loputada haiget kurku iga tund kuni paranemiseni.

Maksa- ja neeruhaiguste korral

Võtta sama ürtide koostis nagu madala vererõhu korral: maisiõied, kassinaeris ja surmajuur võrdsetes osades. Kokku kuivatatud ürtide segu peaks olema 1,5 tl. Valada klaasi kuuma veega ja lasta kaanega kaetult tõmmata 1 tund. Kurnata, jahutada ja juua 1 spl enne iga söögikorda. Ravikuur – mitte üle 2 nädala.

Kompressid mädanevate haavade ja nahahaavandite korral

Kassinaeris leevendab väga hästi põletikku ja valu, seepärast kasutatakse seda laialdaselt mitte ainult siseorganite ja -süsteemide haiguste korral, vaid ka nahakahjustuste puhul. 6 spl kuivatatud materjali valada 1 klaasi keeva veega, kurnata 2 tunni pärast. Selle tõmmisega loputada haavu või teha kompresse kahjustatud kohtadele kuni täieliku tervenemiseni.

Ménière'i tõve (sündroomi) korral

Selle haiguse korral soovitatakse võtta kassinaeri tõmmist seespidiselt 125 ml 2 korda päevas enne sööki. Tõmmis peaks olema toa- või leige temperatuuriga. 1 spl kuivatatud ürti valada 1 klaasi kuuma veega ja lasta tõmmata 10 minutit.

Hambavalu, igemepõletiku ja -veritsuse ning halva hingeõhu korral tuleb võtta 1 klaas keeva vett ja 1 spl kuivatatud kassinaerist. Keeta 10 minutit, jahutada, kurnata ja loputada keetisega suud pärast iga söögikorda ja hambapesu.

Kõhupuhituse ja soolekoolikute korral

1 tl valada 1 kruusi kuuma veega ja keeta keskmisel kuumusel 10 minutit. Seejärel lahus tavapäraselt jahutada ja kurnata. Juua seda keetist 4 korda päevas 1 spl.

Hemorroidide korral

Tuleb võtta 1 spl kuivatatud ürte: harilikku kassinaerist, vesipipart ja tammekoort. Need ürdid peenestada peeneks pulbriks ja segada 3 spl vaseliini või searasvaga. Selle salviga immutada tampoon ja sisestada see rektaalselt.

Kõhukinnisuse korral

Valage klaasitäis kuiva käbiheina klaasitäie viinaga ja laske seda vaid mõned tunnid tõmmata, mille möödudes tinktuur on kasutamiseks valmis. Võtke 1 supilusikatäis enne magamaminekut.

Pahaloomuliste kasvajate korral

Harilikku käbiheina kasutatakse sageli koos ametliku kompleksraviga onkoloogia puhul. Võtke 1 magustoidulusikatäis ürti, valage 250 ml kuuma vett ja hoidke veevannil 15 minutit. Seejärel võtke veevannilt maha ja laske tõmmata veel 45 minutit. Kurnake. Võtke 1 supilusikatäis pool tundi enne sööki kolm korda päevas.

Juhtudel, kui kasvaja asub välispinnal, võib sedasama taimset lahust kasutada losjoonide ja kompresside jaoks.

Nahapõletike korral (paistetus, punetus, turse)

Keetke 500 ml piimas 4 supilusikatäit kuivatatud käbiheina. Segu konsistents on pudrutaoline. Niipea kui see keema läheb, võtke tulelt maha ja jahutage soojaks. Seejärel mässige see mass marli või puuvillase riide, mitmekihilise paksu pabersalvrätiku sisse ja asetage kahjustatud kohale.

Düstroofia korral

Võtke ürti ja viina vahekorras 10:2. Laske tõmmata 3 nädalat, loksutades regulaarselt. Seejärel pigistage ürt välja ja kurnake tinktuur. Võtke 40 tilka tinktuuri enne sööki 3 korda päevas, juues piisavalt puhast joogivett.

Ekspertide nõuanne

Dermatoloogid annavad oma soovitused kahjustatud naha raviks käbiheina abil. Võtke ürti ja 70-protsendilist meditsiinilist piiritust vahekorras 2:1 ning laske sellel segul ööpäev pimedas kohas tõmmata. Seejärel lisage 10 osa searasva (või soolamata peekonit või vaseliini), asetage veevannile ja hoidke seal kuni alkohol on täielikult aurustunud. Seejärel segage saadud salb ühtlaseks, jahutage, pigistage ja kandke nahakahjustustele.

Ei tohi unustada, et kuigi harilik käbihein ei kuulu ametlike ravimite nimekirja, on selle mõju väga tugev ja tuleb arvestada kõiki vastunäidustusi ja kõrvaltoimeid. Enne selle kasutamist mis tahes kujul tasub konsulteerida arstiga, kes hindab adekvaatselt organismi seisundit, koostoimet võetavate ravimitega ja selle taimse ravimi kasutamise otstarbekust.

Käokingi kasutamine kosmetoloogias

Harilik käbihein ei aita mitte ainult võidelda keha vaevustega, vaid ka viia korda välimust, lahendada juuste ja naha probleeme.

Juustele

Käbihein kõrvaldab juuste väljalangemise ja kõõma, tugevdab juuri ja annab lokkidele sära, eemaldab sügeluse ja pakub peanahale mugavustunnet. Nendel eesmärkidel kasutatakse keedust vahekorras 1 supilusikatäis ürti 400 ml kuuma vee kohta. Keetke 10 minutit, katke kaanega ja rätikuga, laske seista 2 tundi, kurnake ja kasutage loputamiseks pärast iga juuksepesu.

Võib hõõruda peanahasse kergete masseerivate liigutustega käbiheina salvi. See tugevdab juuksefolliikileid, parandab vereringet ja kiirendab nende kasvu.

Nahale

Nahavigade vastu võitlemiseks sobivad standardsed linasilma tinktuuri, keeduse ja salvi retseptid. Vatipadjaga, mis on niisutatud alkohoolses taimetinktuuris, tuleb nägu kaks korda päevas pühkida. Keedusega võib pesta hommikul ja enne magamaminekut ning salviga määrida kõige enam kahjustatud nahapiirkondi. Sellised lihtsad protseduurid aitavad vabaneda põletikest.

Kasutamine kodumajapidamises

Harilik linasilm on leidnud oma rakendust mitte ainult rahvameditsiinis, vaid ka igapäevaelus ja majapidamises.

Värske rohi on tõhus insektitsiid, mistõttu kasutatakse seda sageli kahjurite tõrjeks, näiteks hobuste puhul. Kuid tuleb meeles pidada, et taim on mürgine ja nende loomade jaoks äärmiselt ohtlik, seetõttu tuleb selliseid protseduure läbi viia äärmise ettevaatusega.

Linasilma õied sisaldavad väga palju kollast pigmenti, mida nimetatakse antoklooriks. Seda saab kasutada millegi värvimiseks. Kuid taime mürgisuse tõttu tuleb töötada ainult kinnastega.

Tervendavate segude liigid

Kodus ravimiseks kasutatakse harilikku linasilma erinevates vormides, olenevalt sellest, millise haigusega tuleb võidelda. Sellest taimest saab valmistada tõmmist, tinktuuri, salvi, õli, keedust, aurutist, mahla, teed, vanne.

Tinktuur

Võtta 50 g kuivatatud linasilma kohta 500 ml viina või vajaliku kontsentratsioonini lahjendatud piiritust. Segu lasta tõmmata 2 nädalat, aeg-ajalt loksutades.

Tõmmis

Sisetarbimiseks mõeldud tõmmis valmistatakse järgmiselt: 1 tl ürti valada klaasi keeva veega ja lasta tõmmata umbes 40 minutit. Välispidiseks kasutamiseks võtta 90 g ürti ja 300 ml kuuma vett, sellisel juhul tuleb lasta tõmmata vähemalt 2 tundi.

Keetis

Valada 15 g linasilma peale 300 ml sooja vett ja panna nõrgale tulele. Keeta taimset segu umbes 10 minutit, seejärel jahutada ja kurnata läbi marli või puuvillase riide.

Tasub märkida, et keedus on üsna meeldiva maitsega, mistõttu seda joovad probleemideta isegi lapsed.

Linasilma keedust saab valmistada ka piimaga. Sellist meetodit kasutatakse sageli edasiseks välispidiseks kasutamiseks. Valada 300 ml piima nõusse ja panna väikesele tulele, lisada 5 sl kuivatatud ürti. Keeta kõike nõrgal tulel massi paksenemiseni.

Salv

2 sl ürti peenestada peeneks pulbriks ja segada 5 sl sea rasva või apteegi vaseliiniga. Seda segu kuumutada veevannil kuni rasva täieliku sulamiseni ja segada ühtlaseks konsistentsiks. Kasutada võib kohe pärast jahutamist. Salvi hoida tihedalt suletud anumas toatemperatuuril.

Õli

Ürt tuleb peenestada ja segada taimeõliga vahekorras 1:3. Parem on võtta oliiviõli, kuid võib kasutada ka tavalisemat päevalilleõli. Seejärel tuleb õlisegu kuumutada veevannil pool tundi, katta kaanega ja mässida paksu froteerätiku sisse. Nii mähituna hoitakse õli ööpäeva. Korrata kuumutamist ja jahutamist veel üks kord täpselt samamoodi. Kurnata läbi mitme kihina marli või paksude pabersalvrätikute.

Hoidke valmis õli jahedas ja pimedas kohas ning loksutage enne iga kasutamist.

Aurutõmmis

Võtke 1 magustoidulusikas purustatud kuiva linaleot, valage 1 klaasi keeva veega, seejärel aurutage veevannil auru kohal 15 minutit. Seejärel laske leotisel jahtuda ja tõmmata veel 45 minutit.

Mahl

Rahvameditsiinis kasutatakse mitte ainult kuivatatud ürti, vaid ka värsket, täpsemalt selle mahla. Selle saamiseks tuleb võtta taime tipud, kuid mitte rohkem kui 15 cm. Need lõigatakse samuti taime õitsemise ajal. Ürt purustada blenderiga, seejärel pressida sellest pudrutaolisest massist mahl välja. Seda võib võtta puhtal kujul 1 sl enne magamaminekut. Väliseks kasutamiseks tuleb see lahjendada veega või piimaga vahekorras 20 ml mahla ja 500 ml vedeliku kohta.

Tee

Võib valmistada profülaktilist kasulikku taimeteed linaleoga. Selline jook on väga meeldiva maitsega ning meeldib nii täiskasvanutele kui ka lastele.

Võtke 1 tl linaleot, 1 näputäis melissi, 1 näputäis salvei ja 1 tl mett. See komponentide segu pruulida teekannus ning seejärel lahjendada veega maitse järgi.

Vannid

Võib võtta tervendavaid vanne linaleoga või teha istumisvanne, näiteks hemorroidide korral. Selleks tuleb võtta 75 g linaleot, üks suur teelehe leht ja 50 g punast ristikut. Kogu see ürt valada 5 l veega ja kuumutada keemiseni. Seejärel see keetis jahutada ja kurnata. Valada saadud keetis kolmandikuni täidetud vanni. Vee temperatuur ei tohi ületada 38 kraadi. Selliseid vanne võib võtta mitte kauem kui pool tundi.

Igal konkreetsel juhul tuleb tähele panna retseptis toodud erijuhiseid, sest mõned neist nõuavad koostisainete teistsuguseid vahekordi. Näiteks tinktuuris võib võtta vähem või rohkem ürti, et muuta segu kangust. Tõmmise ja keetmisega on sarnaselt. Õlisse võib lisada väikese tüki punast teravat pipart, kui seda kasutatakse massaažiks jne.

Vastunäidustused

Mitte mingil juhul ei tohi tegeleda iseravimisega, linaleot mis tahes kujul võttes peab kaasnema arstiga konsulteerimine! Ning tuleb selgelt mõista, et kui arst lubab või soovitab võtta harilikku linaleot, siis ainult põhiravi täiendusena, mitte selle asemel. Tuleb mõista, et nagu igal ravimil, olgu ametlikul või rahvapärasel, on ka sellel rida vastunäidustusi.

1. Allergia. Loomulikult, kui pärast linaleot esmakordset võtmist ilmnevad mingid allergilise reaktsiooni ilmingud nagu lööve, turse, pisaravool jne, tuleb ürdi tarbimine kohe lõpetada.
2. Rasedatel naistel on linaleot tarvitamine rangelt keelatud! See võib põhjustada raseduse enneaegset katkemist.
3. Samuti peaksid emad, kes imetavad oma rinnapiimaga väikelapsi, hoiduma harilikust linaleost.
4. Alla 3-aastaseid lapsi soovitatakse samuti hoida eemal linaleot kasutamisest.
5. Seda tervendavat ürti ei tohi tarvitada ka inimesed, kellel on raske hüpertensioon ja südame-veresoonkonna haigused.
6. Lõhnhein aitab võidelda maksa- ja neeruhaiguste ning -häiretega, kuid mitte siis, kui tegemist on raskete haigusvormidega, nagu tsirroos või neerupuudulikkus. Sellistel juhtudel tuleb lõhnheinast hoiduda.

Kõrvaltoimed

Nagu iga ravim, võib lõhnhein põhjustada kõrvaltoimeid, eriti kuna tegemist on mürgise taimega. Kui tõmmise või keeduse valmistamisel kaldutakse proportsioonidest kõrvale või ületatakse annust, siis tüsistused annavad end peagi tunda. Kõige sagedamini väljenduvad lõhnheina tarvitamise kõrvaltoimed oksendamise, peapöörituse ja kõige raskematel juhtudel südamepuudulikkusena.

Kui lõhnheina annust ületada, võib peapööritus viia minestamiseni. Sageli tekib äge kõhuvalu, mis võib arsti läbivaatusel eksitada ja põhjustada vale diagnoosi. Võimalik on väljaheitehäire (kõhulahtisus), soolekrambid. Südame rütm võib olla häiritud tahhükardia või ekstrasüstoolia tüübi järgi.

Kui on tegemist lõhnheinapreparaatide üleannustamisega, siis arstiabi otsides tuleb kõigepealt sellest arstile rääkida. See aitab tal kohe õige diagnoosi panna ja määrata tõhusa ja korrektse ravi.

Täiendavalt

1. Välispidisel kasutamisel ei ole piiranguid.
2. Roht on mürgine vasikatele ja lehmadele, kuid mitte nii nagu hobustele, ning põhjustab neil harva tõsiseid mürgistusi. Loomade mürgistuse sümptomid: suurenenud süljeeritus, kõhulahtisus, vaht suus, krambid, nõrkus.
3. Erinevaid lahuseid, salve, teesid ei tohi valmistada metallanumas. Kasutada tuleb ainult email- või klaasnõusid, kuna metalliga võib tekkida soovimatu ja tervisele kahjulik reaktsioon.
4. Meditsiiniliseks kasutamiseks ei tohi rohtu koguda maanteede ja raudteede ääres, tööstusettevõtete, eriti keemiatehaste läheduses. Sellistes piirkondades olevad taimed imavad endasse kõik heitgaasid ja toksilisi aineid sisaldavad heited. Lõhnheinal on omadus koguda endasse suures koguses raskmetallide soolasid. Selleks, et rohi sisaldaks ainult kasulikke koostisosi, tuleb seda koguda niitudel, metsades, eemal tööstusest ja tsivilisatsioonist tervikuna.

Hariliku lõhnheina foto