Hobuoblikas: ravivad omadused ja vastunäidustused

Kui palju nimesid on rahvas hobuoblikale välja mõelnud! Teda kutsutakse nii hobu- kui konnaoblikaks, songatulevikuks, avelukiks, Armeenia rohuks ja hobuoblikaks. Hüüdnimesid on palju, mõned isegi kergelt halvustava varjundiga, kuid samas on see taim tatra lähedane sugulane, kelle puder meeldib kõigile – võib-olla väikeste eranditega. Ja hobuoblikas ise väärib tähelepanu ja lugupidamist, kuna sisaldab palju inimesele kasulikke aineid.

Keemiline koostis

Hobuoblikas pole mitte ainult tuntud taim, vaid ka üsna hästi uuritud. Teadlased, arstid, kosmeetikud ja rahvaravitsejad teavad selle rikkalikku keemilist koostist. Esiteks ütlevad spetsialistid, et hobuoblikas on terve ladu erinevaid kasulikke aineid. Need on orgaanilised happed – oblik-, kohv-, piim-, sidrun- ja krüsofaanehape koos kõigi selle derivaatidega.

Taim jagab heldelt vitamiine C, K, P, flavonoide, pektiine, rauda, eeterlikke õlisid, kumariine. Lisaks moodustavad 15–16% kuivatatud taimse tooraine massist tanniinid (või parkained), nende toimel põhineb taimse tooraine kasutamine nahatööstuses, ja tänu karoteeni (taimne pigment) olemasolule kasutatakse seda musta ja kollase värvi kangavärvide valmistamisel. Hobuobliku koostise pilti täiendab mitmesuguste mikroelementide (magneesium, naatrium, fosfor, mangaan, fluor, kaltsium, vask) olemasolu.

Välimus ja kasvukoht

See kõrge taim on kaugelt märgatav, seda on raske segi ajada mõne teisega. Tema tugevad, kuni pooleteise meetri kõrgused varred hargnevad, moodustades terve põõsa, ja võivad ulatuda 2 cm jämeduseni. Lehed on piklikud, kuid kahte tüüpi. Ühed moodustavad juurmise roseti, asuvad pikkadel leherootsudel ja on ümara tipuga. Nende pikkus võib olla kuni 25 cm ja laius umbes 12 cm. Teised lehed paiknevad kogu sileda varre ulatuses; nende leherootsud on lühemad ja veidi punakad kinnituskohas varre külge. Lehed ise on väiksemad kui juurmised, kitsamad ja terava tipuga; alaküljel on need kaetud lühikeste jäikade karvadega.

Taime õitsemine algab mai lõpus ja kestab terve juuni. Õied on väikesed, rohekaskollased, välimuselt sarnased toorele tatrale. Need on koondunud kitsastesse, kõrgetesse ja tihedatesse õisikutesse, mis valmides pruunistuvad. Neis valmivad väikesed pähklitaolised viljad, mis suudavad üle elada sügise, maha kukkumata, ja püsida vartel peaaegu kogu talve.

Üldiselt on taim suur, võimas ja mahlakas. Üllatavalt ei paista sellise hiiglase risoom oma suurusega silma. See on lühike ja mitte eriti hargnenud, kuid jäme ning sellel on palju lisajuuri.

Endise NSV Liidu Euroopa osas võib seda kohata peaaegu kõikjal, välja arvatud võib-olla Kaug-Põhja piirkonnad – mitte ainult Venemaal, vaid ka naaberriikides. Ta kasvab nii metsades kui ka steppides, eelistades asuda kohtades, kus on küllaldaselt eluandvat niiskust. Talle meeldivad nii laiade jõgede kaldad kui ka vaiksete tiikide ümbrus. Kevadised üleujutused teda ei heiduta, kuid ta ei talu soostunud muldasid.

Metsaservad ja lagendikud, teeservad ja aiad, põllud ja orud – hobuhapuoblikas tunneb end kõikjal koduselt. Kuid tema lemmikelement on siiski niidud. Ta võib esineda nii üksiktaimena, kaunistades ümbrust oma ainsa isendiga, kui ka väikese rühmana mõne taimega, ning hõivata täielikult tohutuid alasid – kuni mitme hektari suuruseid, andmata teistele rohtudele ega isegi põõsastele eluvõimalust. Kui aga sellist ala süstemaatiliselt niita või sinna kariloomi lasta, ei pruugi hobuhapuoblikas järgmisel aastal seal kasvu jätkata ja võib lihtsalt välja surra.

Kogumine ja säilitamine

Hobuhapuobliku kogumiseks tuleb eemalduda tsivilisatsioonist – põldudele, metsadesse, niitudele, looduslike veekogude kallastele. Just seal kasvavad kõige kasulikumad ja ohutumad taimed, samas kui teede, asulate või nende läheduses on suur tõenäosus koguda hapuoblikat, mis on imanud endasse ohtlikke aineid autoheitmetest või tööstusheidetest. Kogumiseks tuleb valida soe ja hea ilm, ilma vihmata.

Hobuhapuoblikul saab varuda kõiki osi. Lehti ja varsi on parem koguda suve alguses – juunis, kui taim alles hakkab õitsema ja noored õrnad lehed on isegi toiduks kõlblikud, kuna nad ei ole veel mõrkjad. Kogutud rohelised pestakse jooksva külma vee all ja kuivatatakse tervikuna; oluline on korraldada kuivatamine mitte päikesepaistelises, vaid varjulises ja hästi ventileeritud kohas.

Veidi hiljem – juulis – algab seemnete kogumine. Selleks ajaks on nad juba omandanud punaka värvuse. Seemned tuleb hoolikalt üle vaadata, kogu praht välja valida ja panna hoiule klaaspurkidesse.

Juure kogumiseks sobib nii sügis kui ka kevad – ajal, mil taime roheline osa pole veel ilmunud või on juba suremas. Mugavam on muidugi sügisel, mil hobuobliku maapealne osa on veel alles ja pole ohtu, et vajaliku risoomi asemel kaevatakse välja mõni teine, tundmatu, kuid väga sarnane.

Risoom puhastatakse korralikult mustusest, pestakse jooksva veega ja asetatakse päikesepaistelisse kohta, et see kuivaks. Purustatakse, lõigates paksud juured pikuti pooleks, ja seejärel kuivatatakse lõpuni verandal varikatuse all. Kui ilm on niiske ja õhk on niiske, on võimalik kuivatada ahjus väikesel leegil ja praokil uksega. Hoida võib nagu lehti, klaasnõudes, vitstest korvides kaanega või pappkastides.

Maapealne osa säilib kvaliteeti kaotamata sellisel kujul aasta, juur võib säilida kauem – kuni kolm aastat.

Kui on otsustatud hobuoblikat mitte kuivatada, vaid külmutada (ka selline variant on võimalik), tuleb see eelnevalt tükeldada ja alles seejärel sügavkülma panna. Sulatatud toodet tükeldada ei õnnestu. Ja ei tasu karta sulanud hobuobliku konsistentsi, kasulikud ained selles säilivad ikkagi.

Kuidas eristada mädarõigast hobuoblikast

Kogenematu inimene võib mädarõika hobuoblikaga segi ajada, kuigi need erinevad. Mädarõikad kasvavad maast välja tohutu lehekodarikuna ja viljakal pinnasel võivad ulatuda 80–100 cm pikkuseks. Noorte mädarõikalehtede värvus on heleroheline, hiljem need tumenevad ja omandavad küllastunuma tooni. Need on üsna laiad, ümarate tippudega ja näevad veidi kortsu läinud, nagu triikimata pesu. Lehte hammustades on tunda kerget kipitust, mida hobuoblikal pole.

Mädarõigas õitseb harva ja mitte igal aiapidajal. Mõned kasvatavad seda taime aastaid ega kahtlustagi, et see võib õitseda. Õied on väikesed, valged, kogunenud hõredatesse, lahtistesse õisikutesse – erinevalt hobuobliku tihedast kitsast rohelisest õisikust. Mädarõika õievarrel on ka mõned väikesed lehed.

Hobuobliku ja mädarõika õitsemisajad erinevad: kui esimene astub sellesse elufaasi mai lõpus – juuni alguses, siis mädarõigas kuu aega hiljem, kui oblikas on juba ära õitsenud ja seemned on täies hoos valmimas. Ka nende kahe taime juured on erinevad: mädarõigal peaaegu valge, oblikal palju tumedam, peaaegu šokolaadivärvi.

Hobuobliku ravivad omadused

Juba Pärsia arsti Avicenna ajast on teada hobuobliku võime panna haiged jalule. Seda tunnustab nii ametlik meditsiin kui ka rahvameditsiin. Taimsed segud või ravimid, millesse see rohi kuulub, on müügil igas apteegis. Eelkõige määravad arstid neid pulmonoloogiliste probleemide ja dermatoloogia puhul. Nii ravitakse pillidega sinusiiti, lahustega eemaldatakse tavalisi ja tallatüükaid, teravaid kondüloome ning võideldakse seborroilise keratoosiga.

Meditsiin on juba ammu õppinud kasutama absoluutselt kõiki obliksa osi, kuid kõige tulemuslikumaks peetakse juure kasutamist – tänu toitainete maksimaalsele kontsentratsioonile.

1. Hobuoblikast valmistatud rohud aitavad seedesüsteemi, maksa, naha ja hingamiselundite haiguste, eelkõige bronhiidi korral.
2. Ateroskleroosi korral vähendab oblikas kolesterooli hulka, võitleb veresoonte ladestustega, lahustades aterosklerootilisi naastu. See aitab leevendada hüpertoonikute seisundit ning leevendab peavalu.
3. Oblika kokkutõmbav toime, mis tuleneb selles sisalduvatest parkainetest, on laialt kasutusel kõhulahtisuse, koliidi ja enterokoliidi ravis. Taime kasutatakse ka sapieritusvahendina.
4. Tuntud on ka oblikas hemostaatiline toime, seetõttu määratakse seda soole-, kopsu-, mao- ja emakaverejooksude ning hemorroidide korral.
5. Ta leiab kasutust ka bakteritsiidse ja immuunsust stimuleeriva vahendina, seda kasutavad hambaarstid, dermatoloogid ja günekoloogid. Ekseem, sügelised, haavad, paised – hobuoblikas tuleb kõigi nende probleemidega edukalt toime ning ravib ka angiiniga seotud kurguvalu. Bakteritsiidse vahendina kasutatakse oblikat düsenteeria korral edukalt.
6. Rahvaarstid on juba ammu määranud seda nõrgenenud ja kurnatud patsientidele söögiisu suurendamiseks.

Hobuoblikas rahvameditsiinis

Rahvaarstide, tervendajate ja šamaanide seas on hobuoblikas alati olnud populaarne nii kasulike omaduste kui ka ravimtooraine laia kättesaadavuse tõttu. Seda soovitati profülaktilise vahendina avitaminoosi ja igemehaiguste korral, pakkudes närimiseks noort taimelehte. Värskelt korjatud lehtede mahla kasutati migreeni raviks, hõõrudes seda oimukohtadesse, ning seda kasutati isegi ussitõrjevahendina. Hapukoore ja peeneks hakitud oblika seguga määriti probleemset nahka. Taime mahla soovitati isegi raskete patoloogiate, nagu maovähi varajaste staadiumite ja nahavähi ilmingute korral.

Kaasaegne rahvameditsiin ei loobu vanade tarkade traditsioonidest ja jätkab obliksa laialdast kasutamist nende haiguste korral – seda aga tingimusel, et seda kombineeritakse kindlasti arstide määratud raviga.

Hobuobliku mahl nahavähi korral

Oblikamahla on lihtne saada tavalise mahlapressiga. Seda võetakse iga tund, lahjendades vees 3–5 tilka. Nahal olevaid vähkkasvajaid pühitakse lahjendamata mahlaga. Rahvaarstid soovitavad lisada 3–5 tilka mahla raudrohu tee sisse neile, kes põevad Parkinsoni tõbe.

Rahustav vahend

Hobuoblikas on nõrga rahustava toimega. Tõmmise abil saab vabaneda menstruatsiooni ajal tekkinud alakõhuvaludest, kuna see leevendab spasme. See vahend aitab ka menopausi ajal, viies närvisüsteemi korda ja parandades und. Retsept on lihtne: valada supilusikatäie oblikase peale klaas keeva vett, lasta seista tund aega ja jagada segu kolmeks osaks, juua päeva jooksul – hommikul, lõunal ja õhtul.

Poohommi sündroomi vastu

Võime vähendada pohmelussündroomi põhineb hobuoblikas sisalduval kõrgel C-vitamiini sisaldusel. Piisab vaid ühest klaasitäie tõmmisest: teelusikatäis rohelisi lehti valada üle 500 ml keeva veega. Juua võib juba veerand tunni pärast. Vajadusel võib protseduuri korrata kahe-kolme tunni pärast.

Tsüstiidi vastu

See probleem on naistele väga hästi teada. Hapuoblikas saab selle lahendamisega hästi hakkama tänu desinfitseerivatele ja diureetilistele omadustele. Valada 500 ml keeva veega üle supilusikatäie lehti, lasta tõmmata mõni minut, juua kolm korda päevas.

Kaalu langetamiseks

Hobuoblika võime parandada seedesüsteemi tööd sobib neile, kes püüavad liigset kaalu kaotada. Seda retsepti tuleks kasutada kompleksses kaalu langetamise programmis. Purustada blenderis õun banaaniga, lisada 2 klaasi keedetud vett ja peotäis peeneks hakitud oblikat. Segada, et tekiks smuuti. Valada klaasi, kaunistada piparmündilehega ja võib juua.

Hobuoblikuga tervendavate segude liigid

Tõmmis

1. Kõhulahtisuse korral. Valada 15 g purustatud kuivatatud juurt ja sama palju seemneid üle klaasi keeva veega, aurutada 5 minutit veevannis mõõdukal keemisel, valada termosse, kus lasta tõmmata vähemalt kaks tundi. Aitab kõhulahtisuse korral, samuti abivahendina maksaprobleemide ravis.
2. Angiini korral. Kuristada võib tõmmisega: valada 20 g kuiva oblikat (pole tähtis – juurt või rohelist) üle klaasi keeva veega ja lasta tõmmata 15 minutit. Kasutada, kui tõmmis on jahtunud.
3. Nahasügeluse korral. Nahasügelust leevendab tõmmis 20 g värsketest, äsja korjatud lehtedest. Need valada üle klaasi veega ja keeta 10 minutit madalal kuumusel. Hästi mähkida ja lasta seista tund aega. Kasutada nii välispidiselt, hõõrudes sügelevaid kohti, kui ka seespidiselt – juua teelusikatäis hommikul, keskpäeval ja õhtul.

Tinktuur

Reumaatilise iseloomuga valude leevendamiseks valmistatakse alkohoolne tinktuur. Selleks on vaja oblikaseemneid ja purustatud juurt. Ühele osale võtta 10 osa viina, valada see kuiva tooraine üle ja lasta tõmmata pimedas kohas pool kuud. Pärast filtreerimist tarbida pool tundi enne sööki. Supilusikatäiele lisada 15–25 tilka tinktuuri ja täita lusikas ülevalmis keedetud veega. Juua kolm korda päevas.

Keetis

Tavaliselt soovitavad rahvapärast tervendajad oblikakeedust seedimise normaliseerimise vahendina. Pärast valmistamist võib neid hoida külmkapis, kuid ainult 2 päeva, mitte kauem.

1. Hemorroidi korral. Sellist keedust tuleb juua enne sööki 4 korda päevas veerand klaasi. Selleks puistata 2 teelusikatäit kuivatatud oblikat kruusi, kus on 200 ml vett, ja jätta 2 tunniks pehmenema. Seejärel hoida kruusi väikesel tulel umbes 5 minutit ja lasta jahtuda. Juua kurnatult.
2. Suuõõne haiguste korral. Kui igemed on põletikulised, vaevab periodontiit või stomatiit, tuleb suud loputada järgmise retsepti järgi valmistatud keedisega. Haki oblikajuur peeneks, pane supilusikatäis segu emailkaussi, vala sinna klaas (250 ml) keeva vett ja jäta jahtuma. Seejärel pange tulele ja keetke 5 minutit. Kurnake ja kasutage soojalt.
3. Lapse diateesi puhul. Võib valmistada keedist suplemiseks. Hakki 150 g kuiva oblikajuurt ja puista 500 ml külma vee sisse, lase seista pool tundi, seejärel keeda 15 minutit madalal kuumusel, lase jahtuda ja samal ajal tõmmata. Kurna ja vala vanni. Sama meetod on efektiivne ka hemorroidide puhul.
4. Seedimisprobleemide korral. Vala supilusikatäis hakitud kuivatatud juurt klaasi keedetud vette ja jäta tunniks seisma. Seejärel keeda vesivannil 40 minutit ja lase jahtuda. Pärast kurnamist võib tarvitada, olles eelnevalt veidi veega lahjendanud.
5. Ateroskleroosi puhul. Vala supilusikatäis kuiva hakitud materjali klaasi keeva veega, keeda madalal kuumusel 15 minutit, eemalda tulelt ja mähi 2 tunniks. Joo 2 supilusikatäit hommikul ja õhtul. Kasuta abivahendina ateroskleroosi korral. Ajuvereringe häirete tunnuste korral tuleb annust kahekordistada ja juua keedist kolm korda päevas.

Tee

Oblikateed soovitatakse juhtudel, kui vaevab kõrvetised, tunda on kerget ebamugavust maksa piirkonnas või esineb väikseid häireid seedesüsteemi töös. Valmistada nagu tavalist teed, arvestades teelusikatäit kuiva oblikamaterjali väikese klaasi keeva vee kohta (umbes 200 ml). Lase tõmmata, jahuta ja alles siis joo.

Kasutamine kosmeetikas

Oblikamaskid sobivad igale naisele – sõltumata vanusest ja nahatüübist. Taime toimeained aitavad näo põletikuliste protsesside korral, töötavad pigmendilaikude ja tedretähnide heledamaks muutmisel, siluvad kortse, viivad korra nahapoore, vabanevad rasvasest läikest, päästavad vistrikest ja aknest. Nii laia kosmeetikaprobleemide ringi lahendamiseks on oblikas võimeline tänu oma koostisosadele, mis avaldavad nahale komplekset mõju.

Ascorbinhape (C-vitamiin) vastutab normaalse rasususe eest, tiamiin (B1-vitamiin) ja orgaanilised happed aitavad kauem noorust säilitada ja omavad pinguldavat toimet, ning flavonoidid, stimuleerides kollageeni tootmist, võimaldavad nahal olla elastne ja pingul. Füllokinoon (K-vitamiin) ja niatsiin (PP-vitamiin) muudavad näo värskeks ja heledaks.

Maskide valmistamine kodus on lihtne, kasutada saab kõiki taimeosi – juurest õisikuni. Oblikas pestakse, kõrvetatakse keeva veega ja seejärel hakitakse noaga peeneks. Nüüd võib kätega sõtkuda, kuni mahl eraldub.

Enne oblikamaski näole kandmist tuleb teha tundlikkuse test, et veenduda, et oblikas sisalduvad happed nahka ei kahjusta. Randmele või küünarnuki siseküljele panna veidi maski jaoks valmistatud massi ja oodata natuke. Kui nahk selles kohas hakkab sügelema, põlema ja punetama, tuleb maski tegemise ideest loobuda.

Et vähendada oblikase negatiivset mõju nahale, tuleb maskile lisada täiendavaid koostisosi ja mitte hoida vahendit kauem kui 10 minutit. Loputada rahustava taimetõmmisega ja seejärel kanda näole niisutav kreem.

Rasust nahka võib hellitada oblikamaskiga ülepäeviti, normaalset – mitte rohkem kui kaks korda nädalas, ja kuiva – mitte sagedamini kui kord 10 päeva jooksul. Kõige parem on läbi viia selline vitamiinikuur ühe kuu jooksul ja seejärel lasta nahal sama kaua puhata.

Kunagi ei tohi proovida kasutada ühtki oblikamaski või losjooni, kui nahk on väga tundlik või kui sellel on parasjagu tekkinud mingi ärritus.

Akne vastu

Lõigake üks supilusikatäis oblikalehti, lisage sama palju kuivatatud saialille- või kummelõisi ning valage 250 ml keevasse vette. Keetke veel 5 minutit ja laske jahtuda. Eraldage marli või peene sõelaga tõmmis ja lahjendage seda mineraalveega. Mineraalvett peaks olema sama palju kui tõmmist. Kandke saadud puder näole 10 minutiks. Loputage tõmmise ja mineraalveega.

Kuivale nahale

Segage kuhjaga supilusikatäis head rasvast hapukoort ja teelusikatäis päevalilleõli 2 supilusikatäie peeneks hakitud noorte oblikalehtedega. Kandke saadud segu heldelt näole ja 20 minuti pärast peske sooja veega.

Rasusele nahale

Haki oblikalehti, et saada 50 g rohelist massi. Lisa sellele kana munavalge ja 10 ml sidrunimahla. Sega ettevaatlikult, kanna segu näole 10–15 minutiks. Niisuta rohelise teega vatipadi ja eemalda sellega tervendav vahend. See mask mitte ainult ei värskenda, vaid ka pinguldab nahapoore.

Valgendav mask

Pange hakitud oblikalehed, spinat ja petersell kaussi, võttes ürte võrdsetes kogustes – umbes pool supilusikatäit igaüht. Seejärel segage selle rohelise massi hulka veidi keefiri, piisab kahest supilusikatäiest. Segage läbi ja jaotage ettevaatlikult näole (et mass ei voolaks, tuleb veidi lamada). Hoidke veerand tundi, eemaldage jäägid külma veega.

Puhastav mask

Võta üks supilusikatäis kolme koostisosa: hakitud oblikalehti, raudrohtu ja kaerahelbeid („Hercules“). Ühenda, vala keedetud vett hapukoore konsistentsini, sega veel korralikult läbi ja kanna näole. Hoia 15 minutit, loputa jaheda veega.

Jääkuubikud hobuoblikuga

Vala klaasi keeva veega segu 2 supilusikatäiest hakitud oblikalehtedest ja ühest supilusikatäiest närtsiuhast (Tussilago farfara). Sulge tihedalt kaanega, et kõik hästi auraks. Lase tõmmata vähemalt 3 tundi. Seejärel kurna ja vala tõmmis jääkuubikuvormidesse. Aseta sügavkülma, et hiljem kasutada näo pühkimiseks hommikuti ja õhtuti.

Keetmisest jäänud ürdipudru võib kanda näole, 15 minuti pärast loputada jaheda keedetud veega.

Konjakil losjoon

Valage 100 g konjakit purustatud hobuoblikalehtede, saialille- ja kummelilillede (võtke 5 tükki kõiki) ning 4 jahubanaanilehe segule. Pange 10 päevaks külmkappi, seejärel kurnake. Hoidke külmkapis ja iga päev pärast ärkamist ning enne magamaminekut pühkige sellega nägu.

Juustetõmmis

Hobuoblikajuure tõmmisega on hea loputada juukseid, kui peanahk sügeleb. Selle valmistamiseks keetke 45 g purustatud juurt kahes liitris vees 10–15 minutit, seejärel laske tõmmata umbes tund – ja võite juukseid pärast pesemist loputada. Kui seda vahendit regulaarselt kasutada, taastuvad juuksefolliikulid, juuksed muutuvad terveteks ja läikivateks ning omandavad volüümi.

Kas hobuoblikat võib toiduks tarvitada?

Toiduks kasutatakse nii hobuoblikalehti kui ka -varsi. Tema lehti kasutatakse salatite, pirukatäidiste, erinevate suppide ja muude kulinaarsete meistriteoste valmistamiseks. Hobuoblikas on maitsev koos kurgi või tomatiga. Headeks kaaslasteks on redis, noor küüslauk ja roheline sibul. Kuid kasutada tuleks ainult noori, väikseid lehti, mis ei ole nii mõrkjud. Kaukaasias (peamiselt Armeenias) põimitakse lehtedest patsid ja kuivatatakse värskes õhus. Selle tulemusena nad fermenteeruvad ja tumenevad nagu tee, kibedus kaob, tekib vürtsikas maitse. Selliseid patsikesi nimetatakse avelukiks. Neid saab osta turgudelt, see roog on restoranide ja kohvikute menüüs. Avelukit serveeritakse fetajuustu ja teiste juustudega, see sobib hästi koos leivakookide või lavašiga, lisades matsunikastet. Seda kasutatakse ka suppides ja kastmetes.

Salat «Kolm minutit»

Seda nimetatakse nii, sest selle valmistamiseks kulub täpselt nii palju – 3 minutit, mitte kauem. Peske 2–3 noort hobuoblikalehte jooksva vee all, raputage vesi maha, lõigake lehed piisavalt peeneks. Lõigake ka 2 kõvaks keedetud muna. Segage ürdid ja munad, soolake, lisage veidi suhkrut ja pipart. Selles salatis kasutatakse kastmena hapukoort.

Salat „Vitamiin“

Selle salati valmistamiseks on vaja võrdselt kurke, tomateid ja värskeid noori hobuoblikalehti. Lõigake, lisage väike kogus peeneks hakitud magusat redist ja lõigatud rohelist sibulat. Soolake, segage, maitsestage majoneesiga. Salatit võib täiendada keedetud külma liha ja roheliste hernestega – saate täisväärtusliku rammusa roa.

Lõhe hobuoblikuga

700 g lõhet fileerida ja tükeldada. Veidi praadida taimeõlis ja panna paksupõhjalisse kastrulisse. 5–7 noort hapuoblikalehte purustada blenderis, veel 3 lehte rebida kätega. Peeneks hakitud sibul praadida pannil, lisada sinna rebitud hapuoblikas ja blenderist saadud hapuoblikamass, valada 200 ml koort ja 200 g peeneks kuubikuteks lõigatud sulatatud juustu. Soolada, lisada jahvatatud musta pipart, hautada 7–10 minutit. Saadud kastmega valada kala üle, katta kastrul kaanega ja panna kuuma ahju 20 minutiks. Küpsetada temperatuuril 180 kraadi. Seda rooga on parem serveerida kuumalt.

Hobuoblikasupp

Lihapuljongisse panna tükeldatud kartul. Sel ajal, kui see keeb, valmistada praad: riivitud porgand ja hakitud sibul praadida pannil taimeõlis. Kui kartul on keenud, panna kastrulisse praad, keeta 3 minutit ja lisada hakitud hobuoblikalehed. Selleks võtta ainult noored lehed! Pärast oblikat panna kastrulisse kergelt lahtiklopitud munad (kolme liitri supi jaoks piisab kolmest tükist). Soolada, oodata keemiseni, lülitada tuli välja ja katta kaanega. Selline hapuoblikasupp on hea hapukoorega.

Praetud pirukad

600 g sõelutud jahule lisada 250 g sõelast läbi surutud kohupiima, segada hästi. Eraldi klopsida lahti üks muna 200 ml keefiriga, lisada sellele supilusikatäis suhkrut, näpuotsatäis soola ja teelusikatäis äädikaga kustutatud soodat. Pidevalt segades valada jahu ja kohupiima hulka. Korralikult segada ja sõtkuda tainas. Lasta tainal puhata 40–50 minutit, kattes selle rätikuga. Valmistada täidis: hakitud noored hobuoblikalehed puistata üle suhkruga. Rullida tainast väikesi kooke, panna neile täidis, sulgeda pirukad, näpistades servi, ja praadida õlis.

Hobuobliku kissell

Koguda 200–250 g hobuoblikalehti. Hautada neid 5–7 minutit kastrulis supilusikatäie veega. Saadud mass vispliga või blenderiga purustada. Valada 2 klaasi vett, lisada 100 g suhkrut ja panna pliidile. Niipea kui keema hakkab, valada kastrulisse peene joana külm vesi, milles on segatud supilusikatäis tärklist. Kui jahtunud, võib juua.

Šampinjonid hobuoblikuga

200 g kuivatatud hobuoblikarohelist keeta 15 minutit. Kurnata sõelaga vesi, oblikas soolada. Peeneks hakkida kaks väikest sibulat ja praadida neid pannil taimeõlis keskmisel kuumusel paar minutit. 100 g šampinjone lõigata mitte liiga suurteks viiludeks, panna pannile sibulate juurde, praadida kõike koos veel 5 minutit, segades spaatliga. Lisada külm oblikas. Et see hästi jahtuks, viia jahedasse paariks tunniks. Enne serveerimist puistata peeneks hakitud peterselli, purustada hakitud kreeka pähklid ja lisada hapukoor.

Kas küülikutele võib hobuoblikat anda?

Hobuhapuoblikas on küülikutele – nii dekoratiivsetele kui ka lihasortidele – asendamatu maiuspala, millest nad saavad suurt naudingut. Neid meelitab lehtede kerge magusakas järelmaitse. Tänu tohutule vitamiinide hulgale, eelkõige C-vitamiinile, on ürt ka tervisele kasulik, loomade organism muutub sellest tervemaks ja tugevamaks. Hobuhapuoblikat söövad loomakesed on vähem stressialtid ja energia täis.

Kuid kõik on heal mõõdukas, seetõttu ei tohi hapuoblikat anda piiranguteta, kuna selle komponendid võivad organismi sattudes põhjustada küülikutel neeruprobleeme. Samuti on võimalikud allergia, kõrvetised, ainevahetushäired. Seetõttu ei tohi hobuhapuoblikat küülikutele üksi anda, vaid tuleb seda kombineerida orasheinaga, võilillega, teelehega, raudrohuga ja teiste ürtidega. Seda taime ei maksa sööta väikestele küülikupoegadele, tuleb lasta pisikestel veidi kasvada.

Talveks on samuti kasulik varuda küülikutele hobuhapuoblikaga heina. Hapuoblikahain säilib korralikult hoiustades – pimedas heinakuuris või pööningul – toitained kvaliteeti kaotamata kuni kolm aastat.

Vastunäidustused

Kui hobuhapuoblikat tarbitakse sageli ja suurtes kogustes, võib see põhjustada oblikhappe kuhjumist organismis, mis toob kaasa lahustumatute ühendite tekkimise kaltsiumiga. See omakorda põhjustab esiteks kaltsiumi vähenemist organismis ja teiseks sadestuvad soolad, millest koosnevad kõigile teadaolevad neeru- ja sapipõiekivid. Seetõttu peaksid inimesed, kellel on diagnoositud kuseteede ja seedetrakti haigused, hoiduma hobuhapuobliku toortarbimisest.

Samal põhjusel on värske hobuhapuoblikas alla 3-aastastele lastele ja rasedatele naistele kategooriliselt keelatud. Rasedatel võivad tekkida tõsised tüsistused, isegi raseduse katkemine. Kuid see ei tähenda, et rasedad peaksid taime tarbimisest täielikult loobuma. Võib süüa hobuhapuoblikuga suppi, kuid mitte sagedamini kui üks kord nädalas.

Hobuhapuobliku tarbimise osas rinnaga toitmise ajal pole siiani ühest arvamust, lastearstid jagunevad pooleks: ühed on sellele kategooriliselt vastu, teised ei näe selles midagi hullu. Igal juhul ei tasu seda teha enne, kui beebi on kuuekuune. Peamine on meeles pidada imetava ema põhireeglit: lapsele uus toode tuleb lisada järk-järgult, alustada väikestest kogustest ja hoolikalt jälgida, kas see mõjutab lapse käitumist ja tervist negatiivselt.

Lisaks peavad isegi täiskasvanud terved inimesed meeles pidama: et vältida ebameeldivaid reaktsioone organismi süsteemidelt, tohib süüa ainult noori pehmeid lehti, mis on kogutud kevadel – enne kui need on jämedaks muutunud ja neisse pole kogunenud liiga palju oblikhapet. Neid tuleb tarbida ainult piiratud koguses.