Hundijalg: raviomadused ja vastunäidustused

Silmapaistmatu taim esmapilgul ei paista millegi poolest silma, välja arvatud väike sarnasus nõgesega. Selle kõrvetavad omadused on hästi teada ja salakavalat rohtu välditakse. Hundijalale aga pööravad taimetundjad tähelepanu, tõmmates seda ettevaatlikult nõgesetihnikust välja, laskuvad selle järele niisketesse nõgudesse, jõgede ja tiikide kallastele. Tema raviomadused on hästi teada, lehed ja teised taimeosad kuuluvad paljudesse rahvameditsiini retseptidesse.

Välimus ja kasvukoht

See rohttaim ulatub kõrguselt 1 meetrini, sarnasus nõgesega on väga pealiskaudne. Tähelepanelikul vaatlusel on erinevused ilmselged. Hundijalal on neljakandiline vars, tumerohelised lehed sakiliste servadega. Õied on väikesed, paiknevad ringina lehtede alusel, meenutades neitsipärga. Õitsemine algab juulis ja kestab 3 kuud.

Huvitav: Taimel on mitu nimetust ja sõltuvalt piirkonnast kutsutakse teda huntlaseks, hundikäpaks, vesinõgeseks, puhastusrohuks, laiguliseks.

Osa nimetusi on tulnud lehtede kujust ja kasvukohast. Kokku on 12 liiki, tuntuim ja ravimisel kasutatavaim on euroopa oma.

Leviarea on väga lai. Hundijalga leidub Euroopas, mõnedes Aasia piirkondades, Põhja-Ameerikas, Eel-Kaukaasias ja Siberis. Kasvuks vajab ta varjulisi soiseid kohti. Taime eripära on võime eraldada liigset niiskust läbipaistvate tilkadena, mis voolavad mööda vart alla. Teda tuleks otsida vee lähedalt, kuristikest, ojade ja soiste alade äärest, lammimetsadest, soojaveeallikate lähedalt. Ta ei talu otsest päikesevalgust, eelistades varjus peituda. Üks märke taime lähedusest on nõgesetihnikud.

Keemiline koostis

Ravimisegude valmistamiseks kasutatakse taime maapealseid osi. Võrdselt hinnatakse lehti, õisi ja varte tippe. Neist on leitud järgmiste ainete esinemist:

• bioflavonoide;
• eeterlike õlide;
• lükopeeni;
• parkainete;
• antioksüdante;
• vaiku;
• südameglükosiide;
• mõruaineid;
• karotiini;
• C-vitamiini;
• fluori;
• mangaani;
• tanniine.

Tähtis: Positiivne toime ja taime omaduste täielik avaldumine ilmneb ainult kõigi elementide kompleksis. Kui koostisest eemaldada mangaan või mõni muu aine, väheneb ravimõju kilpnäärmele mitu korda.

Organilisi happeid on umbes 5 protsenti. Rohelises massis on tuvastatud kaneel-, rosmariin- ja sidrunhape. Peamise väärtuse annab taime rohelistes osades sisalduv litospermhape. See pärsib liigset erutuvust, stabiliseerib joodi taset ja normaliseerib hormonaalset taset. See toob kaasa hüpotüreoosi väliste ilmingute, nagu ülierutuvus, silmalaugude värisemine ja kiirenenud südametöö, vähenemise.

Taimetee mõjub väga õrnalt, ilma liigse koormuseta organismile. Sellegipoolest on selle tulemuslikkus märgatav juba 7–10 päeva pärast kasutamist.

Kogumine ja säilitamine

Harilik laines kuulub nende väheste taimede hulka, mida on mugav koguda ja säilitada. Ta kasvab väikeste lappidena, on kaugelt nähtav ega roni raskesti ligipääsetavatesse kohtadesse. Teda otsitakse veekogude kallastelt. Seejuures pole vaja lehti noppida ega iga õit katkuda. Kõik on palju lihtsam. Kindaid kätte pannes või teravat nuga võttes rebivad või lõikavad taimetundjad lihtsalt taime maapealse osa maha, ilma selle osi valimata. Mullas jääb alles vaid väike spindlikujuline juur, millest järgmisel aastal kasvavad uued võrsed.

Varumise periood langeb õitsemise tippajale, juuli keskpaigast septembri lõpuni. Kogumiseks tuleb valida kuiv päev. Sellel taimel on huvitav omadus eraldada liigset vett läbipaistvate tilkadena, mistõttu tuleb seda kaua kuivatada, nii et pole vaja lisada veel ka ilmastikuniiskust.

Kogutud taimed seotakse kimpudeks ja riputatakse jahedas varjulises kohas ladva allapoole. Kõige parem on neid kuivatada looduslikul viisil. Ahju või sooja õhuvoo kasutamine vähendab oluliselt raviomadusi.

Toormaterjali valmimisel pannakse see lõuendikottidesse või asetatakse tihedalt sulguva kaanega purkidesse ja hoitakse kuivas, jahedas kohas, kuhu ei pääse päikesekiired. Algupärased omadused säilivad 2 aastat.

Euroopa hundijala raviomadused

Seda ürti ei peeta imerohuks, sellel on üsna piiratud toimespekter. Kõige rohkem hinnatakse seda õrna mõju eest kilpnäärele, stabiliseerides selle tööd ja vähendades hormoonide tootmist. Samal ajal suudavad vesikeedused ja -tõmmised vaigistada liiga tugevat südametööd ning stabiliseerida hingamist. Samuti kasutatakse lainest:

• temperatuuri alandamiseks malaaria ajal;
• liigse vedeliku kehast väljutamiseks;
• krooniliste tursete leevendamiseks ja vererõhu stabiliseerimiseks;
• veresoonte spasmide vältimiseks;
• naistehaiguste, sealhulgas mastopaatia ravimiseks;
• röhkeit soodustava vahendina kerge kuni mõõduka kopsutuberkuloosi korral;
• valuvaigistina.

Sageli soovitatakse lainesega ürdisegu neurooside, unehäirete, põhjuseta ärevuse ja hirmude korral. Narkoosi järel aitab lainesega tee kiiremini kõrvaldada selle tagajärgi, taastada mõtteselgust ja kõrvaldada iiveldust. Tanniinid aitavad leevendada köha, hingamisteede spasme ja vähendada verejookse, stabiliseerida menstruaaltsüklit.

Kodumaises farmakoloogias vesiputke ürti ei kasutata ja see ei ole kantud ametlikult tunnustatud taimede nimekirja. Mitmes Euroopa riigis on vesiputke omadusi paremini uuritud, selle ekstraktid ja väljatõmbed kuuluvad mitme preparaadi koostisesse, mida kasutatakse hüpotüreoosi ning kilpnäärme hüperfunktsioonist põhjustatud kaasuvate haiguste raviks.

Hundijala rohi rahvameditsiinis

Pole vaja oodata vesiputke raviomaduste ametlikku kinnitust. Uuringud võivad venida aastakümneteks, kuid rahvapärased retseptid on juba ammu aja poolt proovitud ja tõestanud oma tõhusust. Ürti kasutatakse ühekomponentsetes keetmistes või segude koostises. Üleannustamist pole täheldatud.

Tähtis: Kasutamist alustatakse kasvava annusega ja seejärel vähendatakse seda järk-järgult, raviainet ei tohi järsult lõpetada.

Ravikuur on pikk, kestab vähemalt 2–3 kuud, kuid esimesed märgatavad paranemised ilmnevad juba 10–15 päeva jooksul. Kilpnäärme toodetavate hormoonide tase langeb, haiguse kõrvalnähud vähenevad. Toime on selgete kasutussoovituste järgimisel võrdne tablettpreparaatidega või võib neist tõhususe poolt veidi ületada, samas puuduvad kõrvaltoimed.

Erinevate vaevuste raviks kasutatakse keetmisi, tinktuure vees või piirituses, teesid ja ekstrakte.

Retseptid
Enamikes retseptides kasutatakse kuivatatud toorainet, mida tuleb annustamisel arvestada, kui võetakse värsket ürti.

Tõmmis hüpotüreoosi korral

Vahend valmistatakse väga lihtsalt. 250 ml keeva vee kohta võetakse 2–3 supilusikatäit toorainet ja lastakse tõmmata 15 minutit. Seejärel kurnatakse ja võetakse 100 ml pool tundi enne sööki. Päevas tuleb juua 300 ml.

Tuleb arvestada: Tõmmis kõlbab kasutada ainult 24 tundi. Kasutamata jäägid valatakse välja. Parim on valmistada see vahetult enne tarbimist, olles eelnevalt paigutanud ürti portsjonipakikestesse.

Vegetatiivse düstoonia ja kiirenenud südametegevuse korral on ka vesiputke keet tõhus. See valmistatakse üldpõhimõttel, kuid sel juhul muutub võtmise skeem. Tõmmist võetakse 3–4 korda, annus on sama, kuid ravi kestus on vähemalt 60 päeva. Seejuures tehakse pärast 21 päeva 7-päevane paus.

Toetav tee

Südame neuroosid põhjustavad palju ebameeldivusi ja neid on raske ravida apteegipreparaatidega. Palju ohutum ja tõhusam on kasutada taimeteed, asendades sellega tavalisi jooke. 1 klaasi keeva vee kohta on vaja 4 g kuiva toorainet. Seda lastakse tõmmata 10 minutit, seejärel kurnatakse läbi sõela. Juuakse väga aeglaselt, väikeste lonksudena, ilma suhkru ja meeta, ootamata, kuni see jahtub.

Seda kasutatakse unetuse korral, pruulides 2 tundi enne magamaminekut. Vahendit kasutatakse rahustava, valuvaigistava, vereloomet soodustavana.

Kui lisada ürdile risoomi ja vähendada tooraine kogust 2 lusikatäielt ühele 250 ml vee kohta, saadakse tee kõhulahtisuse ja soolehäirete vastu.

Segud kilpnäärme düsfunktsiooni korral

Organism reageerib väga tundlikult mitte ainult hormoonide puudusele, vaid ka nende ülemäärale. Süsteemide töö õrn tasakaal ei talu hormonaalset kaost, põhjustades kohe terve hulga haigusi. Huvitav on see, et kärnjast saab kasutada mõlemal juhul, varieerides annust ja ravimikogu koostist.

1. Kilpnäärme suurenenud aktiivsus nõuab kompleksse segu võtmist iga 4 kuu tagant. Ravi kestab vähemalt 45 päeva. Segu koosneb 2 osast. Esimesse kuuluvad 2 osa kärnjas, 2 osa maasikalehte, 2 osa teelehte, 2 osa viirpuu vilju ning 1 osa salveid, 1 osa melissi, 1 osa puuvõõrikut. Segu purustatakse ja segatakse põhjalikult. 500 ml vees keedetakse 15 g segu, hoitakse väikesel tulel 7 minutit, seejärel lastakse tõmmata 1 tund froteesalvrätiku all. Teine osa koosneb humala, viirpuu, südamerohu, palderjani ja piparmündi tinktuuride segust. Mõõdetakse 100 tilka segu ja lisatakse ürdikeedusele. Sellele segatakse juurde 10 ml värskelt pressitud ruse mahla ja 10 g mett. Võetakse 100 ml 20 minutit enne sööki, viimane portsjon juuakse öösel. Kõrvaltoimeks on võimalik allergia ühe või mitme tinktuuri komponendi suhtes.
2. Hormoonide ebapiisava tootmise korral tuleb varuda kannatust 3–4 aastaks. Täpselt nii kaua kestab ravikuur, võtmise sagedusega 1,5 kuud ja 2-nädalase pausiga. Segu koostisesse kuuluvad 3 osa kärnjas, 2 osa kollakat, 1 osa võilillejuurt, 1 osa eleuterokokki, 1 osa siilpearohu seemneid. 15 g keerukat segu keedetakse 500 ml puhastatud vees, hautatakse 5 minutit veevannil, lastakse tõmmata tund aega. Kurnatud tõmmisesse loetakse 100 tilka noore kreeka pähkli keedust. Annus – pool klaasi enne sööki.

Alkoholi tinktuur

Seda valmistatakse kaua, kuid see säilib peaaegu 12 kuud. Selle valmistamiseks on 2 peamist viisi. Esimesel juhul valatakse purustatud ürdile viin vahekorras 1:5 ja lastakse tõmmata pool kuud pimedas kohas hermeetiliselt suletud anumas. Võetakse 30 tilka iga 4 tunni järel kuni seisundi paranemiseni. Teisel variandil kestab valmistamine 3 kuud, kontsentratsioon on kõrgem, 1:3, võib kasutada 55% alkoholi või viina. Võtmine toimub 10 tilga kaupa enne sööki. Vahend on efektiivne tahhükardia korral.

Hüpertensiooni raviks on annus 20 tilka, millele lisatakse mett või naistepuna tõmmist.

Südamerohu ja hundijala segu

Kahekomponentne segu, mis koosneb võrdsetes osades, aitab kiirendada taastumist pärast müokardiinfarkti. Valmistamiseks kulub 50 g kuiva segu ja pool liitrit alkoholi või kvaliteetset viina. Aeg pimedas kohas suletud olekus on 2 nädalat. Võetakse 40 tilka enne sööki. Basedowi tõve korral vähendatakse annust 10 tilka, võtmise sagedus on sama.

Vastunäidustused

Alkohoolseid tinktuure ei kasutata rasedate, imetavate naiste, alla 14-aastaste laste ravis. Madala vererõhuga inimesed peavad samuti valima teise ravimeetodi. Enne ravikuuri alustamist tuleb veenduda allergiliste reaktsioonide puudumises, eriti tähelepanelikud tuleb olla keerukate segude kasutamisel.

Taime individuaalne talumatus on range keeld selle kasutamisele, kuna võivad tekkida turse, temperatuuri tõus, sügelus ja nahalööbed.

Teadmiseks: Pikaajaline annuste ületamine ja võtmise sageduse mittejärgimine võib põhjustada suhkurtõve teket.

Ravimi võtmine tuleb katkestada diagnoosiproovide tegemise ajaks või planeerida nende tegemine ravi pausi ajaks.

Ravimtaimetundjad peavad väärtuslikuks omaduseks, et zjuusniku keedis vähendab apteegiravimite kõrvaltoimeid. Selleks piisab, kui juua seda 2 korda päevas tee või kohvi asemel. Taime saladused pole veel avalikustatud, koostis pole samuti lõpuni uuritud. Näiteks on teada, et idamaades kasutatakse seda paise ja turse raviks, läänepoolsetes retseptides aga kõhulahtisuse ja soolepõletike vahendina. Ürti kogutakse ise. Kuid kui teadmistes pole kindlust, saab seda osta apteekidest või tellida interneti teel.

Zjuusniku rohu foto