Iisop: raviomadused ja vastunäidustused

Ravimtaimi korjatakse sageli looduslikult kasvavatena. Kuid juba Peeter I ajal rajati ravimtaimede aed, mis aja jooksul kasvas luksuslikuks botaanikaaiaks. See algatus juurdus ja peaaegu igal perenaisel on kodu- või suvilakrundil väike, vahel ka üsna suur peenar, kus kasvavad vürtsikad, lõhnavad ja ravimtaimed. Sageli täidavad nad ühtlasi dekoratiivset funktsiooni, nagu näiteks iisop. Ta kasvab suurepäraselt peaaegu igas mullas ja minimaalsete kastmis- ja hooldusnõuete täitmisel annab hea saagi, varustades peenraomanikke suurepärase ravimtoormega paljude haiguste raviks.

Välimus ja kasvukoht

Looduslikult esineb iisop Euroopas ja Aasias. Ta kasvab jätkuvalt künkanõlvadel, valides kiviseid kuivi alasid. Kuid nüüd jahtivad vähesed ravimtaime tema looduslikus keskkonnas, eelistades kasvatada aroomikat ja uhket poolpõõsast oma kodus. Seda hakati kultiveerima juba iidsetel aegadel. Iisopi raviomadusi tunti hästi Vana-Kreekas, kasutades seda meditsiinis, toiduvalmistamises ja kosmetoloogias.

Taimel on mitu nimetust, ja olenevalt piirkonnast kutsutakse teda meetaimuks või siniseks naistepunaks. Tõepoolest, on mõningast välist sarnasust, kuid kogenud taimetundjad ei aja neid taimi kunagi segamini. Laia kasutusala tõttu nimetatakse teda suvila arstiks ja püütakse kindlasti istutada aianurka, seda enam, et ta näeb tõesti uhke välja.

Madal põõsas ulatub 65–70 cm kõrgusele, tugevast juurest väljuvad arvukad varred, mis on aluses kaetud tugeva koorega ja muutuvad tipu poole järjest peenemaks. Lehed paiknevad astmeliselt, on piklikud, kitsad, kergelt sissepoole kaardunud otstega. Õitsemine algab juulis ja kestab septembrini. Õied on enamasti sinised, harvem sireli- või roosakad. Vahel võib näha valgeid õisi, kuid neid peetakse erandiks. Põõsas on mitmeaastane, talub suurepäraselt põuda ja karme talvi, avades igal kevadel oma lõhnavad lehed päikese poole. Lehtedest ja õitest eraldub tugev vürtsikas aroom, mis peletab eemale kahjureid aiamaal ja meelitab mesilasi. Tihti istutatakse teda mesila ümber, et koguda tervendavat lõhnavat mett.

Liigid

Neid on vähe, teadaolevalt vaid 3 sorti.

1. Kitsalehine ehk ravim-iisop on kõige sagedamini kasutusel keetmiste, tõmmiste ja tee valmistamiseks. Tema õied on kogunenud väikestesse õisikutesse, igas 8–10 tükki. Seda kogutakse vastavalt vajadusele kogu suve jooksul, alates esimeste pungade avanemisest kuni õitsemise lõpuni, lõigates ära varste ülemise poole koos lehtede ja õitega. Aeda istutatud iisop elab ühel kohal suurepäraselt kuni 10 aastat, ilma et vajaks ümberistutamist.
2. Kriidiiisop on nimetatud nii oma eelistuse järgi kriidirikka pinnase vastu. See on haruldane liik, kantud punasesse raamatusse. Erineb harilikust iisopist väiksemate mõõtmete ja väiksema dekoratiivsuse poolest. Lõhn on terav, palsamilõhnalise alatooniga, õisikud on rukkilille tooni.
3. Aniisiiisop on välimuselt väga ilus ja lõhnab aniisi järgi. Lõhna tugevdamiseks piisab, kui lehte kergelt hõõruda. Mõnikord nimetatakse teda lagritsamündiks spetsiifilise aroomi tõttu. Teda on lihtne eristada teistest liikidest lehtedel olevate violetjate laikude ja varte kõrguse järgi, mis soodsatel tingimustel ulatub 100 cm-ni. Sinised õied on kogunenud kahekordsetesse tihedatesse õisikutesse, avanevad järk-järgult, alustades alumisest astmest, ja põõsas säilitab efektsema välimuse kuni sügiseni. Toiduvalmistamisel kasutatakse õrnu pungi ja juba puhkenud õisi, mida lisatakse salatitesse, andes neile ainulaadse maitselise nüansi.

Tuleb arvestada: liigid võivad kooskasvamisel risttolmleda, seetõttu on parem istutada neid aia eri osadesse.

Kogumine ja säilitamine

Kõikidel sortidel on kogumisajad ja kuivatamise põhimõtted ühesugused. Palju sõltub kasutuseesmärgist. Värsketesse salatitesse korjatakse lehti ja õisi käsitsi vastavalt vajadusele. Keetmistes kasutamiseks on parem alustada kogumist õitsemise alguses. Kui aga plaanitakse toorainet purustatuna säilitada, siis tasub oodata õitsemise haripunkti, mil taim on kõige aromaatsem.

Iisopi osi pole vaja eraldi valida. Piisab, kui lõigata varred, siduda need vihuks ja riputada varjulisse, hästi ventileeritavasse kohta.

Oluline: iisopi koostises on palju eeterlikke õlisid. Otsese päikesevalguse mõjul kuivatamise ja säilitamise ajal need lenduvad, vähendades taime raviomadusi mitu korda.

Valmistoitu ainestikku hoitakse lõuendkottides. Purustamisel on mugavam panna ürt tihedalt suletava kaanega anumatesse. Kuivatatud taim säilitab algseid omadusi 2 aasta jooksul.

Keemiline koostis

Väikestes kitsastes lehtedes ja eredates õisikutes peitub palju kasulikke elemente. Nende hulgas:

• parkained;
• flavonoidid;
• orgaanilised happed;
• mõruained;
• eeterlikud õlid;
• glükosiidid;
• vaigud;
• kummi;
• askorbiinhape;
• alkoholid;
• kamfeen;
• tsümool;
• tsineool.

Koostis sisaldab bioloogiliselt aktiivseid aineid, mis võimaldavad taime kasutada ravimina.

Iisopi rohu raviomadused

Sinine naistepuna (iisop) on teenitult pälvinud suvilaarsti tiitli. Seda kasutatakse paljudes rahvapärastes retseptides põletikuvastase, haavu parandava ja desinfitseeriva vahendina. Seda kasutatakse ka sooleparasiitidest vabanemiseks, keetes seda teena. Lõhn meenutab tüümiani ja piparmünti, mõjub rahustavalt, leevendab liigset ärritust ja hoiab ära depressiivsete seisundite teket. Tugev terapeutiline toime saavutatakse kesknärvisüsteemi häirete ennetamisel ja ravis. Oluline on, et vaatamata väljendunud rahustavale toimele ei põhjusta iisopikeetised unisust ega reaktsioonide aeglustumist. Täheldatakse mälu, tähelepanu ja keskendumisvõime paranemist.

Sagedaste hingamisteede haiguste ja bronhiidi all kannatavatele inimestele on iisop kasulik oma spasmolüütilise toime tõttu. See laiendab veresooni, kõrvaldab köha, hõlbustab hingamist ja omab röga lahtistavat toimet. Eeterlikud õlid inhalatsioonidel leevendavad põletikku ja pärsivad patogeensete bakterite arengut.

Iisopil põhinevate segude kuuriviisilisel kasutamisel paraneb seedetrakti sekretoorne funktsioon, tugevneb mahlade fermentatsioon, ilmneb kerge lahtistav toime ja paraneb sapiringlus.

Väga hinnatakse taime võimet kiirendada regeneratsiooni, peatada stafülokokkinfektsiooni paljunemist, vältida haavade põletikku ja kõrvaldada mädapaiseid.

Iisopil põhinevaid keetiseid, tõmmiseid ja kompresse soovitatakse:

• hingamisteede haiguste korral, sealhulgas astma ja tuberkuloos;
• nahaseente korral;
• suurenenud emotsionaalse erutuvuse korral;
• hüperhidroosi korral;
• reuma korral;
• kuse-suguelundkonna haiguste korral;
• sagedaste külmetushaiguste korral.

Iisop sobib suurepäraselt teiste taimsete komponentide, mee, lagritsajuure, vaarikate ja -lehtedega.

Naistele

Ürdikeetised leevendavad PMS-i ja menopausi sündroomi sümptomeid, parandavad naha seisundit ja aeglustavad vananemismuutusi. Ekstraktid, tõmmised ja eeterlik õli on leidnud kasutust kosmetoloogias.

Meestele

Taim kuulub looduslike afrodisiaakumite hulka. Vahend valmistatakse õitest ja valgest veinist, kus 1 supilusikatäie taimse materjali kohta tuleb 1 liiter jooki. Tõmmist hoitakse 10 päeva pimedas jahedas kohas. Eeterlike õlide täielikuks lahustumiseks loksutatakse anumat iga päev. Võetakse 50 tilka 2–3 tundi enne magamaminekut.

Lastele

Kasutussoovitused on üldised, taim on efektiivne hingamisteede haiguste ja põletikuliste protsesside korral. Alla 12-aastastel lastel ei tohi sinist naistepuna (iisopit) kasutada, välja arvatud juhtudel, kui prognoositav kasu kaalub üles võimaliku kahju.

Iisopi rohi meditsiinis

Taim kuulub ametlikult tunnustatud taimede nimekirja, selle omadused on hästi uuritud. Rahvapärastes retseptides kasutatakse seda pohmellisündroomi kiireks leevendamiseks – see kõrvaldab värisemise, iivelduse, taastab võime kiiresti mõelda ja välisärritajatele adekvaatselt reageerida. Keetmised kuuluvad kompleksravi koosseisu pärast operatsioone, vigastusi ja suuri verekaotusi.

Ekstrakti kasutamine rangetes annustes on levinud seniilse dementsuse ennetamiseks. Seedetrakti talitlushäirete, kõhupuhituse ja düsbioosi korral võivad keetmised taastada kasuliku mikrofloora ja aktiveerida soolestiku peristaltikat. Üle 40-aastastel naistel on kasulik lisada oma dieeti iisopiga taimeteesid, et vähendada menopausi sümptomite intensiivsust.

Retseptid

1. Köha vastu keedetakse iisopit puhtal kujul või koos teiste koostisosadega. Kõige sagedamini võetakse 100 g kuiva materjali jaoks 1 liiter keeva vett ning 1,5 kg suhkrut. Kõigepealt valatakse ürt keeva veega üle, kaetakse rätikuga ja lastakse 30 minutit tõmmata. Seejärel kurnatakse, lisatakse suhkur ja keedetakse tasasel tulel siirupitaoliseks. Valmis tootele segatakse 1 supilusikatäis mett. Võetakse 4–5 korda päevas, 1 supilusikatäis vahendit röga vedeldamiseks, spasmi leevendamiseks ja hingamise hõlbustamiseks. Astma korral valmistatakse keedus ilma suhkru ja meieta. Proportsioonid ja võtmise režiim on samad.
2. Bronhiidi korral on väga oluline regulaarselt kõrvaldada bronhospasm, mis põhjustab õhupuudust, hingamisraskusi ja pidevat köhimist. Vahendi valmistamiseks läheb vaja 2 teelusikatäit iisopit 200 ml keeva vee kohta. Ürti lastakse tõmmata 30 minutit, võetakse 3 korda päevas, 150–200 ml. Parim on iga kord valmistada uus keedus vahetult enne kasutamist.
3. Allergia vastu kasutatakse iisopit tõmmise kujul, järgides proportsioone: 2 teelusikatäit õisi 1 klaasi keeva vee kohta. Mugavam on valmistada segu termoses, hoides seda seal 2–3 tundi. Võetakse pool klaasi 3 korda päevas.
4. Menopausi ajal on iisop samuti efektiivne ärrituvuse, unetuse, motiveerimata hirmutunde ja ärevuse leevendamiseks. See vähendab kuumahoogude sagedust ja intensiivsust, leevendab peavalu, tõstab immuunsust. Kasutatakse keedust, mis on valmistatud 5 g materjalist 250 ml keeva vee kohta. Püsiva efekti saavutamiseks võetakse vahendit kuurina, 3 korda päevas 120 ml soojalt 30 minutit enne sööki. Ravi kestab 2 nädalat. Seejärel tuleb teha 30-päevane paus ja kuuri võib korrata.
5. Kroonilise väsimussündroomi kõrvaldamiseks ja isu parandamiseks kasutatakse samuti keedust. See valmistatakse 5 g värskest ürdist ja 400 ml keevast veest, hoides vesivannil 15 minutit. Jutakse tavalise tee asemel pool tundi enne sööki.

Tervendavate segude liigid iisopiga

Iisopit kasutatakse keetmiste, siirupite, vee- ja alkoholileotiste, väljatõmmete ja ekstraktide kujul.

Mahl

Seda valmistatakse värskest toorainest. Rohi lastakse läbi hakklihamasina, puder pressitakse läbi marli või puuvillase riide kihi. Kasutatakse pohmelliga võitlemiseks 40 tilka, segatuna klaasi veega. Higistamise vähendamiseks lahjendatakse mahla veega 1:1 ja hõõrutakse kaenlaaluseid, jalataldu ja peopesasid.

Keetis

Kasutatakse enamasti väliste vigastuste korral. Ürti ja vee suhe – 1 spl 100 ml kohta. Tooraine valatakse keeva veega üle, hoitakse 30 minutit veevannil, seejärel jahutatakse soojaks ja filtreeritakse. Sellest tehakse losjooni, kompresse, loputusi lõikehaavade, haavade, põletike, liigesevalude korral.

Tõmmis

Säilib mitte üle 24 tunni, seetõttu on soovitatav valmistada värske vahend enne iga kasutamist. Kasutatakse seedetrakti probleemide korral, diureetikumina, südamelihase nõrkuse korral tugevdava vahendina. 20 g kuivatatud õisi valatakse 200 ml keeva veega, lastakse seista pool tundi, võetakse 2 korda päevas.

Tee

Pruulitakse enne tarbimist vahekorras 1 tl klaasi keeva vee kohta, lastakse tõmmata 5 minutit. Võib lisada vaarikamarju, mett, sidrunit. Võetakse üldtugevdava, toniseeriva, antimikroobse vahendina üleminekuajal. Soovitatakse 1–2 tassi päevas.

Alkoholi tinktuur

Selle eelis seisneb pikas säilivusajas. Poolliitrine purk täidetakse peenestatud ürdiga ja valatakse viinaga peaaegu kaelani. Anum suletakse tihedalt kaanega ja asetatakse pimedasse kohta 7 päevaks. Soovitatav annus on 30 tilka kuni 5–6 korda päevas. Tinktuuri ei tohi kasutada rasedad, imetavad, epilepsia või alkoholisõltuvusega inimesed, alla 12-aastased lapsed.

Iisopiõli: omadused ja kasutamine

Sinist naistepuna eeterlikke komponente hinnatakse väga. Valmistoote hind on kõrge, kuid kasu õigustab kulutatud vahendeid. Õli on võimalik osta apteekidest ja enamasti ainult tellimisel. Tootmine on tooraine osas väga kulukas, algmassi suhtes on õli saagis vaid 0,2%.

Omadused

Vahendit kasutatakse viirusvastase, toniseeriva, antimikroobsena. See võib tõsta füüsilist vastupidavust, stabiliseerida emotsionaalset seisundit, parandada seedimist, peatada põletikulisi protsesse. Samuti on sellel kokkutõmbav, reumavastane, spasmolüütiline, palavikualandav, ussivastane, röga lahustav toime.

Kasutamine

Õli kasutatakse välispidiselt põletike, naha- ja liigesehaiguste korral. Losjoonid ja kompressid on tõhusad verevalumite, hematoomide, naha pindmiste kahjustuste, akne, dermatiidi korral. Eeterlik õli lisatakse aroomiteraapia segudesse, massaažikompositsioonidesse, lisatakse vanni, on tõhus külmetuse korral inhalatsioonina. Toode sobib salvei, melissi, tsitruseliste, geraaniumi, rosmariiniga.

Tähtis: keelatud on eeterliku õli kasutamine suures kontsentratsioonis.

Kasutamine kosmetoloogias

Õlikomponent, ekstraktid ja taimeekstraktid lisatakse seebi, šampoonide, kreemide ja losjoonide koostisse. Pesemiseks mõeldud keetmised ja tõmmised on näidustatud akne, tugeva veresoonkonna mustri ja dermatiidi korral. Regulaarne kasutamine parandab jumet, vähendab peeneid miimikakortse ja kiirendab mikrovigastuste paranemist.

Iisop toiduvalmistamises

Maitsvad ja erksad aroomid olid põhjuseks, miks värskeid lehti ja õisi lisatakse salatitesse, kastmetesse ja maitseainesegudesse. See kuulub lihatoitude, kalaroogade, pasteetide, hakklihade ja vorstide komplekssete maitseainete hulka. Mõnedes retseptides soovitatakse seda lisada oasupile, täidetud munadele, võileivamassile, pirukatele, pelmeenidele, kotlettidele ja hautistele.

Rikkalik ja terav iisop on maailmakuulsate jookide, nagu absint, Benediktiini ja Chartreuse liköörid, valmistamisel kasutusel. Värskeid ja kuivatatud lehti pannakse marjade tinktuuridesse piirituse ja moonshine’iga, et rikastada maitset ja kõrvaldada fuselõlide lõhna.

Retseptide hulgas leidub väga originaalseid ja lihtsalt valmistatavaid igapäevaseid või erilisteks puhkudeks mõeldud roogasid.

Fetaga täidetud paprika

Valmistamiseks on vaja:

• punane paprika;
• feta;
• taimeõli;
• vürtsisegu, kuhu kuuluvad pune, tüümian, seesam, iisop igaüht 3–4 g;
• sool.

Paprika pestakse hoolikalt, eemaldatakse keskosa koos seemnetega. Seejärel küpsetatakse toorikud ahjus pehmeneks ja lõigatakse pooleks. Igale poolele asetatakse veidi fetat, seejärel volditakse toorik pooleks või rullitakse toruks. Seejärel asetatakse pooled ettevaatlikult küpsetusplaadile, puistatakse üle vürtsiseguga, soolatakse ja pannakse ahju veel kümneks minutiks.

Vitamiinisalat

Roog on mõeldud ebatavaliste maitsete austajatele, kuna selles on kombineeritud tükkideks lõigatud arbuusid, toorjuust, porrulauk. Segu valatakse üle koore, musta pipra, aniisi, värskete iisopi lehtede ja õisikute ning hakitud ürtide ja väikese koguse õunasiidri äädikaga valmistatud kastmega.

Mustikapirukas

Õrn muretaigen on aluseks, millele asetatakse marjade täidis. Marjad segatakse osa suhkru ja värskete peeneks hakitud iisopi lehtedega, mis annavad segule veidi vürtsikat teravust ja kirjeldamatut aroomi. Küpsetatakse pool tundi temperatuuril 180 kraadi. Magustoitu hindavad kõrgelt nii täiskasvanud kui lapsed, see on lihtne valmistada, võtab vähe aega ega nõua erilisi kulinaarseid oskusi. Aluse jaoks võib poest ette osta külmutatud muretaigna tooriku.

Erinevate roogade jaoks on olemas optimaalsed vürtsi kogused. Suppidele lisatakse umbes 0,5 g kuivatatud ürte. Lisandite, lihatoitude, kalaroogade, magustoitude ja marinaadide jaoks piisab 0,3 g. Iisop sobib harmooniliselt majoraani, apteegitilli, basiiliku, piparmündi, peterselli ja tilliga.

Kuidas kasvatada iisopit seemnetest

Taim on tagasihoidlike nõudmistega ning kuna tegemist on mitmeaastase taimega, külvatakse seda enamasti seemnetega otse püsivale kasvukohale. Selleks valitakse kuivas päikesepaistelises kohas väike kõrgendik. Looduses eelistab ta kiviseid nõlvakuid ja ei talu üldse põhjavett. Maastikukujunduses kasutatakse teda segapüsilillepeenardes, alpiküngaste kujundamisel ja ääristaimena. Seetõttu tasub vaadata oma krundi kujundusvõimalusi ja ühendada meeldiv kasulikuga.

Istutusaeg on aprilli lõpus ja mai alguses pärast öökülmade lõppu. Seemned segatakse liivaga ja jaotatakse väikestesse vagudesse. Külvisügavus ei tohi ületada 0,5–1 cm, muidu võtab tärkamine aega 1–2 nädalat kauem. Kui külvata iisopit talveks, ilmuvad esimesed lehed kohe, kui soojus püsivalt +5 kraadi juures püsib.

Erilist hoolt ei vaja. Tuleb vaid meeles pidada, et põõsast on parem ala- kui üle kasta. Kastmine toimub 3–4 korda hooaja jooksul. Erilist väetamist pole samuti vaja. Selle taime esivanemad said suurepäraselt hakkama ilma lisaväetisteta, mis on täielikult üle kandunud ka kultiveeritud liigile. Piisab nende kastmisest tuhalahusega, mõnikord lisada kevadel väikeses koguses lämmastik- või kompleksväetist. Kui anda neid liiga palju, hakkab põõsas moodustama liigset rohelist massi õitsemise arvelt.

Lõikamist ei tasu unarusse jätta. Seda tehakse suvel ravimtooraine kogumiseks ja sügisel paremaks talvitumiseks. Mugavam on kujundada põõsale ümar kuju. Siis läheb ta järgmisel aastal kiiresti kasvama.

Mõnikord püüavad aednikud iisopit kasvatada seemikute meetodil. Sel juhul nihkuvad istutusajad märtsi lõppu. Idud ilmuvad juba 1–1,5 nädala pärast, kasvavad kiiresti ja vajavad ümberistutamist püsivale kasvukohale, seetõttu ei tasu neid liiga vara kassettidesse või turbapottidesse külvata.

Ühel kasvukohal areneb taim edukalt umbes 5–7 aastat, seejärel pinnas vaesub, põõsas muutub liiga suureks ja vajab ümberistutamist. Samal ajal tuleb taim noorendamiseks mitmeks osaks jagada. Paljud aednikud püüavad istutada mõned põõsakesed veranda lähedale, akende alla või puhkealale. Saladus on lihtne – lõhn on putukate jaoks nii spetsiifiline, et isegi sääsed ja kärbsed ei kannata seda välja, tiirutades põõsastest kaarega mööda.

Vastunäidustused

Taimel on erilised omadused, mis seavad teatud piirangud selle kasutamisele toidu või ravimina. Iisopi keeduseid ja tõmmiseid ei tohi anda rasedatele, see võib esile kutsuda nurisünnituse. Need, kes kannatavad epilepsiahoogude all, ja hüpertensiivsed patsiendid peavad samuti valima mõne teise taime.

Eriti tundlikel inimestel põhjustab iisop suures kontsentratsioonis allergiat. Sagedaste krampide, neuropaatia, neeruhaiguste ja teadvusekaotusega närvihaiguste korral võib iisop esile kutsuda retsidiivi.

Enne iisopipõhiste keetmiste ja tinktuuride kasutamist on soovitav konsulteerida arstiga. Ravikuuri ei teostata kauem kui 30 päeva. Seejärel tuleb teha kindlasti ühekuuline paus.

Lõhnav ja efektselt kaunis iisop saab aia suurepäraseks kaunistuseks ja looduslikuks apteegiks, mis on alati käepärast.

Iisopi foto