Parmelia: raviomadused ja vastunäidustused

Parmelia on samblik. Nende elusorganismide kasulikke omadusi on kasutatud juba väga ammu. Vaatamata põhjalike teadmiste puudumisele sambliku sisemise koostise kohta, ravisid juba vanad kreeklased ja keskaegse Euroopa elanikud end Parmelia-põhiste vahenditega.

Näljaajal söödi mitmes riigis Parmeliat isegi, hoolimata selle mitte eriti meeldivast maitsest. Suure Isamaasõja aastatel raviti haavatuid Parmelia pulbrist valmistatud salvidega: segati vaseliini ravimiga ja kanti vajalikele kohtadele. Mõju oli väga hea.

Tänapäevani teevad põhjapoolsete rahvaste elanikud samblikust jahu ja teiste teraviljade lisamisel küpsetavad jõuludeks spetsiaalseid küpsiseid. Samuti valmistavad nad fermentatsiooni abil happelise maitsega jooki, mida tarvitatakse veega lahjendades.

Väga huvitav on sambliku kasutamine soola asendajana. Nii panevad põhjapoolsete piirkondade elanikud liha hoiule, puistates ja hõõrudes seda Parmelia pulbriga.

Keemiline koostis

Parmelia keemiline koostis on bioloogide ja keemikute poolt üsna hästi uuritud. Selle uurimine algas juba eelmise sajandi 60ndatel ja jätkub tänapäevani. Tänaseks on kindlaks tehtud, et samblik on rikas tugeva loodusliku antibiootikumi – usniinhappe – poolest, millel on antibakteriaalne omadus ja ka võime organismist parasiite välja ajada. Parmelia koostises on veel rida happeid (arbaat-, fumarprotokestraar- ja skvamaathape). Need on samuti võimelised infektsiooniga võitlema, kuid mitte nii aktiivselt kui usniinhape.

Parmelias on väga palju C-vitamiini, mis on tuntud oma immuunsust tugevdava ja antioksüdantse toime ning vabade radikaalide toimet nõrgendava võime poolest, mis takistab organismi varajast vananemist.

Sambliku komponentideks olevad liitsüsivesikud, mis on koostiselt kiudainetele sarnased, mõjuvad soolestiku tööle positiivselt ja parandavad selle seedetegevust.

Samblikus on ka terve rühm polüsahhariide. Nende hulka kuulub lihheniin, mida nimetatakse ka samblikutärkliseks. Sellest koosnevad Parmelia rakuseinad ning selle kasulik toime inimesele on kattev. Sellesse rühma kuuluvad ka isolihheniin ja eveniin.

Veel üks kasulik ainete rühm sambliku koostises on mineraalained, eelkõige fosfor, kaltsium ja kaalium. Need on kohustuslikud osalejad kõigis inimese organismis toimuvates ainevahetusprotsessides.

Parmelias tuvastatud ainete loetelu lõpetab mitte väga suur kogus tuhka, rasvu ja valguühendeid.

Välimus ja kasvukoht

Parmelia kuulub erilisse elusorganismide rühma, mis on rohevetikate ja seente sümbioos. See on selline kooseluvorm, kus iga esindaja toidab teist. Nende suhted on mõlemapoolsed kasulikud, mille tulemusena saavad nii vetikad kui ka seened vajaliku koguse toitaineid ja arenevad paremini.

Samblikku ei jaotata koostisosadeks – nagu näiteks rohttaimi juureks, varreks ja lehtedeks. Sambliku keha nimetatakse talluseks, see on üsna võimas ja kujutab endast kolooniat nahkjatest hargnenud labadest, mis võivad olla nii laiad kui ka kitsad. Need on tugevalt sisselõigatud, paljad, nende pind võib olla nii sile kui ka kortsuline. Labad on suunatud valguse poole, nende ülemisel pinnal asuvad viljakehad ehk apoteetsiumid. Sambliku eosed on värvusetud, pikliku kujuga ja näevad välja nagu lai ellips. Liikumatud eosed, mida nimetatakse koniidideks, võivad olla sirged, silindrilised või spindlikujulised.

Parmelia kasvab puutüvedel ja okstel, eristamata eriti, kas tegemist on okas- või lehtpuuga. Ta on võimeline kinnituma kuivanud puidule, lamapuidule, aedadele, erinevate ehitiste seintele ja isegi kivisele pinnale, eelistades seejuures hästi valgustatud, päikesele kättesaadavaid kohti.

Sambliku labad võivad nii külgneda aluspinnaga, millel ta kasvab, kui ka tõusta valguse poole. Tallus ise kinnitub üsna tugevalt substraadile, millel ta kasvab.

Parmelia pole mulla ja keskkonnatingimuste suhtes sugugi nõudlik – teda ei hirmuta keskkonna reostus. Ta on kõrbe-stepi looduskeskkonna ja mägipiirkondade tüüpiline esindaja, tema peamised kolooniad esinevad Maa mõlema poolkera troopilises kliimas, kuigi samblik suudab asustada ka põhjapoolsemaid piirkondi kuni Arktikani. Pinnast eelistab ta soolast. Venemaa territooriumil kasvab lõuna- ja kagupiirkondades.

Liigid

Looduses on erinevatel andmetel kokku 80–90 parmeelia liiki. Peale kahe peamise – vaguparmelia ja rändparmelia – esinevad ülejäänud üliharva.

Vaguparmelia – lehtsamblik, klassifitseeritakse lehtsamblikuks. Tema ebakorrapärased rosetid katavad sageli täielikult lehtpuude eluspuitu, millest ta eelistab kaske ja haaba, samuti mändide, kuuskede ja teiste okaspuude tüvesid ja oksi. Ka metsas asub samblik sageli lamapuidu surnud puidule.

Parmelia tungib ka asulatesse, koduaedadesse, isegi suurematesse linnadesse, sest teda ei häiri autoheitgaasid ega tööstusheited. Keskkonnatingimuste suhtes on ta ükskõikne. Lippaedade aiad, majade ja kuuride puidust seinad võivad olla vaguparmelia talluse kasvukahjustustega. See samblik on nii tagasihoidlik, et asub rahulikult isegi töödeldud puidule.

Parmelia tallus võib olla sinakashall, hallikasroheline, kuival aastaajal või talvel aga helehalli värvi, välimuselt kortsuline ja võrkjas, lokkis hõlmadega. Iga üksiku hõlma pikkus ei ületa 2 cm ning need on tugevalt sisselõigatud kujuga.

Kõrguseks kasvab see samblik kuni 4–6 cm, ja iga üksiku talluse läbimõõt on 5–15 cm.

Rändav Parmelia erineb soonelisest Parmeliast suuruse poolest: see on natuke väiksem ega kasva kõrgemaks kui 3–5 cm. Lisaks on ta peenema välimusega tänu maapealse osa kujule – see ei ole hõlmaline nagu soonelisel, vaid harkjashargnev – st kitsad ja lisaks veel keerdunud. Tõsi, kui vihm on möödas, paisuvad 'hargikesed' üles, rulluvad lahti ja muutuvad paksemaks ning massiivsemaks.

See parmelialiik ei klammerdu elu külge nii tugevalt kui sooneline. Kui tõuseb tugev tuul, rebib see üsna kergesti lahti terveid talluse tükke ja kannab need märkimisväärsete vahemaade taha, kus rändav Parmelia seejärel elama jääb. Just tänu sellele paljunemisviisile on ta oma nime saanud.

Kogumine ja säilitamine

Meditsiinilistel eesmärkidel kogutakse terve Parmelia tallus. Selle kogumist alustatakse aprilli lõpust ja jätkatakse kogu mai jooksul. Koguda tuleb kindlasti kuiva ilmaga, kui tallus on kuiv ega ole niiskusest läbi imbunud.

Tallus eraldatakse substraadist ja asetatakse kuivama. Erinevalt paljudest ravimtaimedest ei karda Parmelia päikese käes kuivatamist ega kaota seejuures oma kasulikke omadusi. Tooraine võib laotada ka varju, kuid seal peab kindlasti olema õhu liikumine. Tooraine kuivab mitte rohkem kui 3 päevaga. Selle valmidust saab hinnata värvi järgi – see muutub pruuniks.

Valmis kuiv sambliku tooraine on peaaegu lõhnatu. Selle maitse on mõru ja isegi veidi kõrvetav, järelmaitse on kergelt limane.

Kuivatatud toorainet säilitatakse paberkottides või puuvillastest kotikestes 3–4 aasta jooksul ilma bioloogilise aktiivsuse kaotuseta. Pärast selle tähtaja möödumist hakkavad kasulikud ained väga kiiresti oma tugevust kaotama. Tooraine purustatakse vahetult enne ravimkoostiste valmistamist.

Parmelia raviomadused

Parmelia raviomadused on tänapäeval tunnustatud nii rahva- kui ka ametliku meditsiini poolt. Alates 18. sajandist on see ametlikult kantud paljude Euroopa riikide ja Jaapani farmakopöadesse.

Kümnest liigist sobib meditsiinilistel eesmärkidel ainult üks – rändav Parmelia. Selle teine rahvapärane nimetus on haavarohi.

Samblikust eraldatud usniinhappe baasil on isegi loodud farmatseutiline preparaat 'Binan' (mis oma olemuselt on usniinhappe naatriumisool). Sellel ravimil on bakteriostaatilised omadused ja isegi väikestes kontsentratsioonides suudab see tappa tuberkuloosi tekitajaid. See toimib nii bakteritele kui ka mitmetele seentele.

1. Tänu parmeelia koostises olevatele ainetele avaldab see inimorganismile antiseptilist, antioksüdantset ja bakteritsiidset toimet. Lisaks on sambliku võimete hulgas võime stimuleerida immuunsust, peatada verejooksu, ravida haavu ja välja ajada parasiite.
2. Parmelia vahenditega ravitakse hingamisteede haigusi, eriti tõhus on see köha leevendamisel, kuna sellel on röga eritumist soodustav toime. Ravimi ja profülaktikavahendina kasutatakse samblikku ARVI ja gripi puhul – tänu üldtugevdavale ja immuunsust stimuleerivale toimele. Neidsamu parmeelia omadusi rakendatakse nakkushaiguste korral – sellel põhinevaid ravimeid kaasatakse kompleksravisse.
3. Sambliku keetmisi määratakse seespidiseks kasutamiseks maohaavandite, düspepsia, ägeda koliidi ja enterokoliidi ning veel mitmete seedesüsteemi patoloogiate korral.
4. Südame- ja veresoonkonnahaigused – veel üks sambliku kasutusvaldkond.
5. On teavet, et samblik on närvisüsteemile väga kasulik, kuna sellel on rahustav toime.
6. Sambliku haavade parandamise, põletikuvastaseid ja verejooksu peatavaid võimeid kasutatakse mädanevate haavade, põletuste, külmakahjustuste, lamatiste ja haavandite loputamiseks. Igemete veritsemise korral loputatakse suud keetmisega.
7. Samblikuvahendeid kasutatakse ka delikaatsete probleemide lahendamiseks – näiteks bakteriaalse tsüstiidi korral loputusena. Hemorroidide puhul võib teha vanni või kompresse – ka see annab üsna hea toime.
8. Peale puhtalt ravivõimete kasutatakse parmeeliat ka üldtugevdaval eesmärgil. Tänu selle baasil valmistatud vahenditele õnnestub puhastada organism kahjulikest mikroobidest ja küllastada see vitamiinidega, mis tõstab inimese üldist vastupanuvõimet mitte ainult nakkustele, vaid ka mittenakkuslikele patoloogiatele ning kiirendab paranemist.

Parmelia rahvameditsiinis

Taimetargid on ammustest aegadest õppinud sambliku abil ravima mitmesuguseid sisemisi haigusi, eelkõige hingamisteede omi: vana köha ja tuberkuloosi. Nii on näiteks tuberkuloosi ravimine parmeeliaga tavapärane praktika Kõrgõzstani ja Kasahstani mägedes, milleks nad valmistavad piimaga keedist. Ravimtaim rahustab hästi põletikulisi limaskesti hingamisteedes.

Seedimishäiretega seotud haigused, nagu äge koliit, mitmesugused düspepsiad, soolehaigused, alluvad samuti rahvatervendajate valmistatud sambliku segudele.

Rahvatervendajad määrasid ammustest aegadest parmeelia vahendeid organismi immuunsuse toetamiseks haiguse ajal, töötlesid keedistega mädaseid haavu, haavandeid ja põletusi. Ajalooliselt on teada, et juba enne Oktoobrirevolutsiooni Uurali kasakate seas oli parmeelia kuulus kui ravim, mis peatab verejooksu märksa kiiremini kui teised vahendid. Tänapäeval määritakse halvasti paranevaid mädaseid haavu spetsiaalse seguga – sellel põhineva vaseliinipastaga.

Rahvameditsiin kasutab samblikku kas monovahendina või eraldi või koos saialille, iisopi ja malvaga. See suurendab antibakteriaalseid ja viirusevastaseid omadusi.

Sambliku kõigi tervistavate ainete säilitamiseks tuleb segud õigesti valmistada. See tähendab, et neid ei tohi liiga kaua keeta, ja veel parem on neid kuumutada ainult vesivannil, et bioaktiivsed komponendid säiliksid maksimaalses koguses. Ülekeedetud vahenditest kahju ei tule, aga ravi ka ei õnnestu.

Samblikuga ravi alustades tuleb meeles pidada: seda ei saa kasutada iseseisva ravimina, hoolimata paljudest kasulikest tervistavatest omadustest. Parem on seda kasutada ainult kompleksravi osana, olles eelnevalt arstiga konsulteerinud.

Jaapanis, samuti progressiivses tsiviliseeritud Euroopas (sellistes riikides nagu Prantsusmaa ja Saksamaa) lisatakse kuivatatud ja pulbriks jahvatatud samblikku küpsetamiseks mõeldud jahule, samuti puistatakse seda liharoogadele valmistamise käigus.

Parmeenial on omapära – kuumas vees see paisub ja pärast jahtumist muutub tarretiseks, mida kasutatakse tervistavate kissellide valmistamiseks. Kibeduse saab summutada puuviljamahlaga. Samblikupulbrist tehakse isegi marmelaadi ja tarretist puuvilja- või marjamahlast.

Tuberkuloosi korral

See on see retsept, mida kasahhi ja kirgiisi mägismaalased laialdaselt kasutavad. Paksupõhjalisse kastrulisse panna 3 spl kuivatatud jahvatatud parmeelia toorainet. Valada samasse kastrulisse 0,5 l piima. Kuumutada keemiseni ja seejärel, tuld vähendades, hautada segu 15 minutit väikesel tulel. Tõsta pliidilt, jahutada, kurnata ja võtta kolmandik klaasitäit kolm korda päevas. See aitab ka köha leevendamiseks külmetuse, bronhiidi ja kopsupõletiku korral.

Püsiva köha vastu

Panna 1 spl kuivatatud jahvatatud parmeeliat emailnõusse, valada sinna 1 l vett ja kuumutada keemiseni. Seejärel vähendada kuumust minimaalseks ja jätta 20 minutiks keema. Jälgida, et vedelik tugevalt ei keeks ega aurustuks, sest soovitav on säilitada selle esialgne kogus. Tõsta pliidilt, kurnata, jahutada, valada klaas- või portselannõusse ja juua kolmandik klaasitäit pool tundi enne hommiku-, lõuna- ja õhtusööki. Jätkata ravi kuni köha täieliku kadumiseni.

Lastele köha vastu

Köharavim väikelastele valmistatakse teistsuguse retsepti järgi kui täiskasvanutele. Võtta 1 spl kuivatatud samblikku, valada peale 1 l keedetud vett ja panna segu vesivannile paariks tunniks. Tõsta tulelt, kurnata. Anda lapsele ravimit 3 korda päevas kolmandik klaasitäit. Paremaks omastamiseks ja suurema efekti saavutamiseks juua pool tundi enne sööki. Hoida ravimit külmkapis ja enne tarvitamist soojendada leigeks. Kui sel viisil köha ravida, möödub see kiiremini.

Kui pärast segu võtmist tekib lapsel äkki nahalööve, tuleb ravi peatada. Täiesti võimalik, et lapsel on allergia sambliku suhtes.

Haavade töötlemiseks

Vahendi valmistamiseks tuleb panna potti 5 spl kuivatatud purustatud samblikku, valada sinna 0,5 l vett ja kuumutada tugeval tulel keemiseni, seejärel vähendada kuumust ja keeta piisavalt tugeval podisemisel umbes 20 minutit. Seejärel jätta suletud kaanega tõmbama, kuni jahtub täielikult. Alles siis kurnata ja kasutada keeruliste haavade ja troofiliste haavandite pesemiseks või teha sellest kompresse. Ravida kuni haav paraneb.

Suurte haavapindade puhul on kasulik siduda selles vahendis niisutatud sidemematerjaliga.

Seedehäirete korral

Kõhulahtisuse, koliidi või enterokoliidi raviks tuleb valmistada 3 tl kuiva sambliku toorainet. Valada see emailnõusse, lisada 300 ml just keema läinud vett, panna pliidile ja keeta veel 10 minutit väikesel tulel. Võtta tulelt ja lasta tõmmata 2 tundi, seejärel kurnata. Valmis vahendit juua 1 spl enne sööki, 3–4 korda päevas. Hoida külmkapis mitte kauem kui paar päeva. Kuuri ei tohi jätkata kauem kui kuu.

Maohaiguste vastu

Maohaavandite korral remissiooniperioodil ägenemise ennetamiseks võib juua sambliku tõmmist. Võtta 3 tl purustatud kuivatatud samblikku ja segada 200 ml just keema läinud veega. Sulgeda kaanega ja lasta tõmmata 2 tundi, seejärel filtreerida ja võtta 1 spl. Parem juua 30 minutit enne sööki, kuuri pikkus vähemalt 5 ja mitte rohkem kui 20 päeva. Tänu tarretisesarnasele konsistentsile taastab tõmmis kiiresti limaskesta ja parandab seedimist.

Haavapasta

Vaja on paari lusikat lambiõli (puhastatud vaseliini), mis tuleb segada väga peene samblikupulbriga. Parmeeliat lisada seni, kuni saadakse konsistentsilt paksule hapukoorele sarnane segu. Saadud pasta panna ööseks mädastele haavadele, haavanditele, seejärel katta marlilapiga, mis kinnitada sidemega. Enne pasta pealekandmist oleks hea haavandit või haava töödelda parmeelia vedela koostisega – keetmise või tõmmisega.

Maosiirup

Seda vahendit on tülikas valmistada mitmes etapis, kuid see aitab hästi taastada maolimaskesta gastriidi ja maohaavandite korral.

Valada klaasi toatemperatuuril veega 15 g kuivatatud samblikutooret. Jätta leotama 10–15 minutiks. Seejärel keeta seda segu 2 minutit ja lasta tõmmata 2 tundi. Kurnata, vedelik panna kõrvale, ja jääk valada üle klaasi veega. Korrata protseduuri: 2 minutit keeta ja tõmmata 2 tundi. Jälle kurnata, ühendada mõlemad vedelikud ja lisada 0,5 kg suhkrut ja mett. Seejärel kuumutada segu vesivannil, samal ajal segades kuni mee ja suhkru täieliku lahustumiseni.

Valmis vahend valada puhtasse kuiva klaaspurki, sulgeda kaanega ja panna külmkappi. Tarvitada pärast iga söögikorda 0,5 tl.

Tervendavate segude liigid

Parmeelial põhinevaid ravisegusid saab kodus ise valmistada. Need võivad olla nii tinktuurid, keedused kui ka tõmmised ja tee. Kodus ravimite valmistamisele asudes tuleb meeles pidada, et parmeelia värvib vedelikud ja vastavalt ka nõud, milles segusid valmistatakse, pruunikaks-oranžiks. See värvus on pestav, kuid mitte kõigilt pindadelt ja mitte täielikult. Seetõttu on parem võtta selline pott või kulp, mida pole eriti kahju, kui see seest tumedaks muutub. Kuna parmeelial põhinevatel ravimitel on kibe-põletav maitse, võib neid tarbida meega, suhkruga või moosiga täiendades. Ja köha ravimisel on mee lisamine tungivalt soovitatav.

Ei tohi unustada, et parmeeliavahendid võivad olla mitte ainult ravi-, vaid ka suurepärased profülaktilised vahendid. Tervislike eluviiside pooldajad lisavad neid sageli oma toidusedelisse, et tõsta organismi kaitsevõimet.

Samblikuseguide tarbimist soovitatakse neile, kes veedavad suure osa ööpäevast konditsioneeritud õhuga ruumides, mis kuivatavad kurgu- ja bronhide limaskesti. Sellised vahendid on kasulikud kõnelejatele, lauljatele, õpetajatele – ehk neile, kelle töö on seotud pideva häälepaelte pingega. Parmeeliat soovitatakse, kui hääl on käheks läinud.

Tõmmis

Tõmmise valmistamiseks tuleb 1 spl samblikku valada tassi keeva veega ja lasta tõmmata 2 tundi. Nõu, milles lahust tõmmatakse, mähkida soojuse hoidmiseks. Filtreerida ja juua kõhulahtisuse korral 1 spl 30 minutit enne sööki.

Tinktuur

100 g kuivatatud samblikku valada 200 ml alkoholiga. Lasta ravimil tõmmata nädal aega klaasnõus pimedas kohas. Kurnata ja võtta perioodidel, kui kimbutavad köhahood. Korraga võtta 15 tilka.

Keetis

Keedus on kõige levinum sambliku ravimvorm. Neid valmistatakse nii vees kui ka piimas.

Piimaga. Võtta 6 spl sambliku toorainet, valada peale 1 l piima. Hautada segu vesivannil 20–25 minutit. Kurnata – ja ravim on tarbimiseks valmis. Soovitatakse juua 20 minutit enne sööki, kolmandik klaasitäit. Leevendab köha isegi tuberkuloosi korral.

Veega. 1 spl samblikku valada keeva veega ja panna vesivannile. Kui keema tõuseb, hoida 5 minutit ja tõsta tulelt. Lasta segul tõmmata 1–2 tundi. Kurnata, juua meega. Hoida keedust külmkapis, kuid enne tarbimist veidi soojendada. Ravida vähemalt kuu aega.

Tee

Kui tõsist haigust ei ole diagnoositud ja külmetus on kerge, aitab samblikutee. Vaja on 1 tl parmeeliat valada tassi keeva veega ja hautada segu vesivannil umbes pool tundi. Teed soovitatakse juua enne magamaminekut, koos meega.

Vastunäidustused

Parmelia on üsna kahjutu ja mittetoksiline ravimvahend. Seda võib kasutada isegi üle 6-aastastel lastel – küll aga tuleb see valmistada lapsele sobival viisil. Samas tuleb ravimi annus arvutada lähtuvalt sellest, et täiskasvanu annus 1 spl asendatakse 1 tl-ga. Alla 6-aastastele lastele samblikku ei määrata.

Allergilised reaktsioonid sellele on äärmiselt harvad ja avalduvad nõgestõve ja nahasügelusena. Kui selliseid märke avastatakse, on patsiendil parmelia individuaalne talumatus. Sellel põhinevate vahendite võtmine tuleb lõpetada ja sümptomid kaovad kiiresti.

Eriti tähelepanelikud samblikust valmistatud ravimite võtmisel peavad olema hüpertensiooni põdevad patsiendid. Konsulteerimine raviarstiga on kohustuslik.

Kuna parmelia mõju sündimata lapse tervisele ja arengule ei ole veel uuritud, ei tohi rasedad ja imetavad emad seda sisaldavaid vahendeid kasutada.

Tuleb meeles pidada reeglit: enne kui võetakse iseseisev otsus alustada ravi mõne ravimtaime preparaatidega, tuleb kindlasti konsulteerida arstiga. See kehtib ka parmelia kohta.

Parmelia foto