Kuidas ube kodus säilitada

Oad on üks kõige kasulikumaid toiduaineid. Need varustavad keha taimse valguga ja sisaldavad palju vitamiine. Pole ime, et iga perenaine soovib kodus hoida teatud kogust ube. Eriti aktuaalne on see toode paastuajal, seega on parem, kui see on alati käepärast. Kuid tavalises linnaelamises ubade säilitamisel võivad tekkida mõned probleemid. Esiteks võivad oad saada putukate (nn oakärsakate) saagiks. Lisaks sellele ei ole alati võimalik tagada toote säilitamiseks nõutud tingimusi. Ja kui oad muutuvad niiskeks või kuivavad liiga, ei saa neid enam toiduks kasutada.

Ubade kasulikkus

Kõik kaunviljad on kasulikud. Ubade eeliseks on see, et nende struktuuris moodustab umbes 25% taimset valku. See omakorda imendub väga hästi, tagades kõik keha valguvajadused. Valkude sisalduse poolest jäävad oad alla ainult lihatoodetele. Seetõttu kuuluvad need tingimata taimetoitlaste või paastumenüüsse. Muidugi ei sisalda oad kõiki vajalikke aminohappeid, kuid seda on lihtne parandada – neid saab valmistada riisiga, mis kompenseerib nende puuduse. Lihaga aga sobivad oad halvasti, kehal kulub nende seedimiseks kaks korda rohkem ressursse, nii et riskimine ei tasu ennast ära.

Kuid oad sisaldavad väga palju vitamiine, sealhulgas askorbiinhapet, E-vitamiini, mis on antioksüdant ja aitab ennetada enneaegset vananemist, ning B-vitamiinide rühma esindajaid. Viimased vastutavad mitte ainult kesknärvisüsteemi normaalse talitluse, vaid ka ainevahetusprotsesside eest.

Lisaks on uba köögiviljakultuuride seas meister vase ja tsingi sisalduse poolest. Neid peetakse naiste ilu jaoks väga oluliseks. Tsink oma põletikuvastaste omadustega on asendamatu meeste tervise jaoks. Uba sisaldab ka fluori, fosforit, magneesiumi, kaltsiumi, kaaliumi, rauda ja muid mineraale.

Huvitav on see, et punased oad sisaldavad väga palju rauda, rohkem kui teised põhisordid (kuigi see element esineb kõigis nende liikides). Raud on vajalik punaste vereliblede normaalseks moodustamiseks ja teatud hemoglobiini taseme säilitamiseks, mis mängib olulist rolli vereloomeprotsessis. Üldiselt on see väga kasulik südame-veresoonkonnale.

Valgetes ubades on seevastu rohkem kaltsiumi, mis on vajalik luude tugevdamiseks, seetõttu soovitatakse seda kaunvilja liiki tarbida naistel menopausi ajal, kui suureneb osteoporoosi risk. Lisaks sisaldavad valged oad suures koguses ka kaaliumi, mis on vajalik südame-veresoonkonna haiguste ennetamiseks. Mustad Jaapani adzuki oad on head selle poolest, et erinevalt teistest sortidest on nende tarbimisel täielikult välistatud suurenenud gaaside tekkimise oht.

Seega on läbiviidud uuringud näidanud, et oad:

• soodustavad kehakaalu langust, kuid sellistel juhtudel võib tarbida mitte rohkem kui 130 g päevas;
• vähendavad teist tüüpi diabeedi tekkeriski;
• võimaldavad reguleerida „halva“ kolesterooli taset;
• normaliseerivad ainevahetust;
• aitavad eemaldada toksiine;
• omavad antidepressantide omadusi, aidates kaasa rõõmuhormoonide tootmisele.

Muidugi kehtib see kõik ainult mõõduka oade tarbimise kohta. Suurtes kogustes võivad need põhjustada suurenenud gaaside teket. Ja loomulikult tuleb tarbida ainult kvaliteetseid ube – nende terad peavad olema kõvad, sileda pinnaga ja ühtlase struktuuriga.

Millistes tingimustes ube säilitatakse

Ubade säilitamiseks on vaja samu tingimusi nagu teiste kaunviljade puhul, kuid mitte samasuguseid nagu teraviljade puhul – sellega on osaliselt seotud ka tekkivad raskused.

Optimaalne säilitamisviis on temperatuuril üle +10 °C. Õhuniiskus peaks seejuures olema kuni 50%. Selliseid tingimusi saab luua külmkapis. Teoreetiliselt võib ube säilitada ka rõdul, kuid seal on raskem hoida optimaalset niiskustaset. Sest nimetatud väärtuse ületamisel võivad oad niiskuda. Isegi kui neile hallitust ei teki, halveneb nende maitse oluliselt.

Lisaks on väga oluline järgida nimetatud temperatuurirežiimi, mida rõdul pole samuti nii lihtne tagada. Asi on selles, et kui temperatuur on nimetatud väärtusest kõrgem, võib see luua soodsad tingimused ubade peamisele kahjurile – oa-teramardikale.

Kuidas ube säilitamiseks ette valmistada

Ostetud või korjatud ube ei saa lihtsalt purkidesse ümber tõsta. Neid teri tuleb veel ette valmistada. Ja alustuseks tuleb tegeleda oa-teramardikaga. Ainus viis, kuidas see võib tavalisse linna korterisse sattuda, on koos ubadega. Pealegi piisab sellest, kui saaki satub sõna otseses mõttes kaks mardikat, ja siis tuleb kõik olemasolevad oad ära visata.

On selge, et kaugeltki mitte iga linnaperenaine pole oa-teramardikat näinud, seetõttu tundub asjakohane anda selle kahjuri kirjeldus. Oa-teramardikas on putukas mardikaliste seltsist.

Oht seisneb selles, et kahjur ise on väga väikese suurusega. Ta on vaid 5 mm pikk. Lisaks sellele muneb uba-kärsakas oma munad pisikestesse pragudesse, mis tekivad oa koorele, või tema enda poolt näritud aukudesse. Kui vastsed satuvad seejärel tera sisse, hakkavad nad seda seestpoolt välja sööma. Just selles etapis on uba-kärsaka nakatus juba kergesti märgatav, kuna pinnal on selgelt näha ümarad tumedad aknad. Tavaliselt on need läbimõõduga vaid 1 mm. Kuid neid on tavaliselt palju, mistõttu nad on märgatavad. See on tingitud sellest, et ühes oa teras võib elada korraga mitu vastset. Huvitav on see, et need kahjurid paljunevad väga kiiresti. Hooaja jooksul võib üks putukas anda kuni kuus põlvkonda. Külmade saabudes võib tunduda, et uba-kärsakad on oma tegevuse lõpetanud, kuid tegelikult on see lihtsalt mingi talveune taoline seisund.

Kui kaunviljade saak tuua sooja korterisse, siis kahjurid jätkavad oma tegevust. Seetõttu on ubade ladustamiseks ettevalmistamisel nii oluline läbi vaadata sõna otseses mõttes iga tera, et leida kahjur ja see hävitada.

On selge, et praktikas on seda väga raske teha, seda enam, et elutegevuse jäljed pole alati hästi märgatavad. Seetõttu soovitavad eksperdid lihtsalt töödelda kogu ubade saak enne selle kottidesse või purkidesse panemist.

Ube saab töödelda mitmel erineval viisil:

1. Kuumutamine. Selleks tuleb need laotada ahjuplaadile ühe kihina, ühtlaselt pinnale jaotada. Seejärel kuumutada saaki ahjus temperatuuril +60 °C 60 minutit.
2. Külmutamine. Selleks tuleb oad üle vaadata, valada kilekotti ja jätta sügavkülma kolmeks ööpäevaks.

Samas sobivad mõlemad meetodid isegi nendel juhtudel, kui oad jäetakse seemnematerjaliks. Nimelt ei mõjuta ei kuumtöötlus ega külmutamine selle kultuuri idanemisvõimet. Samuti ei mõjuta need maitset, kuid mõlemad meetodid võimaldavad kahjurist vabaneda.

Kuidas säilitada ube, et putukad ei ilmuks

Ubade säilitamiseks on mitu võimalust. Näiteks:

1. Klaaspurkides. Võib võtta tavalisi. Kogenud koduperenaised soovitavad siis anuma põhja valada 2–4 cm paksune tuhakiht, seejärel panna sinna oad ja katta kaanega, mis peab tihedalt anumale sobima. Optimaalseks variandiks peetakse metallkaaneid, sobivad ka klaaskaaned, aga polümeerkaaned lasevad õhku läbi, seepärast ei soovitata neid võtta. Hapniku puudumisel kaotavad oad idanemisvõime, neid saab kasutada ainult toiduvalmistamisel. Võib võtta spetsiaalseid purke teraviljade ja kuivatatud puuviljade hoidmiseks. Nende eeliseks on võimalus eelnevalt õhku välja pumbata, kuna konstruktsioon näeb ette vaakumkaaned ja komplekti kuulub pump. Selle abil pumbatakse õhk klapi kaudu välja, purgi sees tekib vaakum, mis võimaldab kaunvilju pikka aega säilitada, kuna hapniku puudumisel ei paljune putukad ega teki hallitust.
2. Külmkapis. See variant sobib ainult nendel juhtudel, kui ube ei ole palju. Siis võib need panna riidest kotti ja leida sellele mingi anum, et oleks mugav välja võtta ja kondensaat ei koguneks. Neid kotte soovitatakse eelnevalt leotada nõrgas soolalahuses ja seejärel kuivatada. See vähendab hallituse tekke riski. Kotte kasutatakse ka rõdul või sahvris hoidmiseks, aga külmkapis peetakse ideaalseks variandiks. Sellistes tingimustes säilitavad oad oma omadused kuni kaks aastat. Asi on selles, et temperatuuril alla +7 kraadi ei ohusta oa-terad enam saaki.
3. Sügavkülmas. Sellisel temperatuuril säilitavad oad kõik oma toiteväärtused. Samas võivad need pärast sulatamist uuesti idaneda, see tähendab, et see meetod sobib ka seemnematerjalile. Probleem on ainult selles, et paljud perenaised jõuavad suve jooksul täita sügavkülma köögiviljade ja marjadega, ning ubade jaoks lihtsalt ei jätku ruumi.
4. Rõdul. Sobivad tingimused tekivad alles siis, kui saabuvad külmad. Tõsi, isegi sel juhul on püsiva temperatuuri ja niiskustaseme tagamine üsna keeruline. Enne külmade tulekut on parem hoida ube külmkapis või sügavkülmas, sest muidu on raske neid putukate eest kaitsta.

Kapides ja sahvrites hoitakse ube harva. Aga kui terad on läbinud kuumutamise või külmutamise, siis piisavalt kuivas ja pimedas kohas võivad nad toatemperatuuril hästi üle talvituda. Kogenud perenaised soovitavad sellistel juhtudel jaotada kaunviljad väikestesse konteineritesse ja igasse puista tilliseemneid ning panna küüslauguküüs. Need peletavad kahjureid.

Ubade ettevalmistamine enne ladustamist on kohustuslik protseduur, samuti nende seisundi perioodiline kontrollimine hoiustamise ajal. Sel perioodil soovitatakse regulaarselt ube üle vaadata, visata ära kõik kuivanud, kortsunud või muul viisil kahjustatud terad.

Kas ubade kaunu saab talveks külmutada

Oakaunu saab kodus talveks külmutada. See meetod võimaldab säilitada kõik vitamiinid. Sellise meetodi jaoks on soovitatav valida piimaküpsuse kaunad, mis on piisavalt pehmed (seda saab kontrollida, kui need kergelt küünega läbi torgata). Kõigepealt lõigatakse kaunadelt varreotsad, seejärel pestakse neid hoolikalt jooksva vee all. Samuti tuleb vabaneda teravatest okkalistest otstest, kuna need rikuvad ubade maitset. Külmutada võib nii keedetud või blanšeeritud kui ka värskeid ube.

Sõltuvalt sellest kasutatakse erinevaid külmutusmeetodeid. Kui tegemist on värskete kaunadega, siis pärast pesemist kuivatatakse need paberrätikutel, lõigatakse tükkideks, jaotatakse kottidesse ja pannakse sügavkülma.

Pestud ube saab ka blanšeerida, kastes need kolmeks minutiks keevasse vette. Seejärel valatakse vesi välja, lastakse nõrguda ja kastetakse mõneks minutiks jääveega anumasse. Seejärel kuivatatakse paberrätikul, jaotatakse kottidesse ja asetatakse sügavkülma.

Ube aurutatakse mitte kauem kui 3–5 minutit, vesi kurnatakse. Kaunad lõigatakse ja kuivatatakse, seejärel jaotatakse kottidesse ja külmutatakse.

Väga oluline on jälgida, et koti sees olevad kaunad ei kleepuks kokku üheks suureks jäätükiks. Selleks soovitavad kogenud perenaised esmalt asetada lõigatud kaunad lõikelauale ühe kihina, katta kilega ja panna pooleks tunniks sügavkülma. Pärast seda aega saab oad välja võtta ja kottidesse puistata.

Huvitavaid fakte ubade kohta

See on üks vanimaid kultuure, mida inimkond tunneb. Esimesed kirjalikud mainingud pärinevad aastast 3000 eKr. Need sisalduvad Hiina käsikirjas, kuid Euroopa selle ajastu inimestele need kaunviljad ei olnud tuntud. Hispaanias tutvuti nii tavaliste kui ka aedubadega alles pärast Columbuse mereretke. Algul kasvatati ube, nagu kartulitki, dekoratiivtaimena väikestes pottides. Muide, Inglismaal sai ubadest teada veelgi hiljem, need tõi sinna esimest korda hollandlased, nii et pikka aega nimetati neid Hollandi ubadeks.

Praegu on maailmas üle 200 oa sordi, ja kõik need, kuigi erineva koostisega, on võrdselt kasulikud. Eraldi liik on aedoad. Nende kodumaa on samuti Ladina-Ameerika. Kuigi valku on rohkem tavalistes ubades, sisaldavad vitamiine rohkem rohelised oad. Kuna nad ei vaja pikka kuumtöötlemist ja neid saab valmistada 20 minutiga, ei jõua need ained neis hävineda. Neid ube nimetatakse spargliubadeks, sest maitse poolest sarnanevad nad selle köögiviljaga, kuid bioloogilisest vaatepunktist pole neil sellega mingit seost.