Emajuur: raviomadused ja vastunäidustused

Õrnad sinised, violetsed, kollased emajuure kellukad avanevad kevadel või sügisel, kutsudes ravimtaimede kogujaid jalutuskäigule kasuliku taime järele. Selle raviomadusi kasutati juba II sajandil enne meie ajaarvamist, ravides juurikatega katku. Maapealne osa on samuti hinnatud ja seda kasutatakse paljudes rahvapärastes retseptides.

Välimus ja kasvukoht

Kokku on perekonnas 400 liiki. Euroopa osas on levinud neist 96. Neil on ühised tunnused, kuid nad erinevad suuruse ja õitsemisperioodi poolest. Kõige miniatuursemad esindajad kasvavad mitte kõrgemaks kui 20 cm, hiiglased aga ulatuvad 1,5 meetrini. Põhiliselt on tegemist poolpõõsastega, millel on püstised varred ja tugevad juurikad. Lehed on pikad, nooljad, selgelt väljendunud soonega lehelaba keskel.

Õiekroon on enamasti värvitud violetseks, siniseks, kollaseks või valgeks. Seespool domineerib tumedam toon, väliskülg on heledam, sageli esineb triipe, mis ulatuvad alusest kroonlehtede servadeni. Võrreldes varte pikkusega on õied suured, meenutades kellukat.

Levi ala hõlmab peaaegu kogu maakera, välja arvatud kõige põhjapoolsemad piirkonnad. Kuid kõige meelsamini kasvab emajuur ehk mõrujuur, nagu seda meie maal nimetatakse, parasvöötmes. Pealegi ei karda ta kõrgust ja hõrenenud õhku, ronides mõnikord kuni 5500 meetri kõrgusele merepinnast. Teda kohtab sageli alpiniitudel segurikkas rohustikus. Emajuur ei moodusta peaaegu üldse lagendikke, koondudes 3–4 põõsakese kaupa.

Ravimtaimena kasvatatakse teda juba ammu apteegiaedades, et mitte joosta ravitoorme järele mööda mägesid ja küngaste nõlvu. Tal on üsna hea dekoratiivsus, teda istutatakse eraldi või lillepeenarde koosseisus. Võib kombineerida sorte, millel on erinev õitsemisaeg, ja tagada aastaringne peenar ebatavaliste õrnade kellukatega, saades kahekordset kasu – esteetilist naudingut ja kerget vajaliku toorme kogumist.

Liigid

Esineb üheaastaseid ja mitmeaastaseid teisendeid. Aianduses eelistatakse mitmeaastaseid, ravipraktikas kasutatakse mitut peamist liiki:

• varreta;
• kevadine;
• kopsu-emajuur
• daauria;
• ristilehine;
• kollane;
• suurelehine.

Liigid on iseloomulikud erinevatele looduslikele tingimustele, enamasti ei karda külma ega vaja kasvatamisel tähelepanelikku hoolt. Neid kogutakse looduslikes tingimustes või kasvatatakse suvilates ja koduaedades.

Tähtis: Mõningaid emajuure liike peetakse haruldasteks ja ohustatuteks inimese majandustegevuse tõttu.

Kevadine
Kõige miniatuursem, kasvab mitte üle 3–5 cm. Sirgel varrel avaneb üks erksinisevärviline õis. Taim on mitmeaastane, ei karda külma, kasvutingimuste suhtes vähenõudlik, omab valuvaigistavat, bakteritsiidset ja kerget rahustavat toimet. Rahvapärastes retseptides kasutatakse risoome ja lehti.

Varretu
Vars tõuseb maapinnast 9–10 cm kõrgusele, õis on suur, erksavärviline, kellukakujuline. Ühel kohal kasvab mitu aastat, on külmakindel.

Huvitav: Tema järgi saab ilma ennustada, paar tundi enne vihma sulguvad õiekroonid.

Kopsu
Taime kõrgus on 60 cm, vars on üks, ei hargne, kitsad lehed istuvad tihedalt, asetsedes sagedaste astmetena. Õis on kellukakujuline, sügavsinine. Varre tipus avaneb suve lõpus 1, harvem 2 õit, mille välimisel küljel on iseloomulikud triibulised jooned.

Rahvameditsiinis kasutatakse maapealseid osi ja juurt. Seda kasutatakse soolestiku parasiitide väljaajamiseks, närvisüsteemi töö stabiliseerimiseks, menstruatsioonivalude vähendamiseks, emaka toonuse normaliseerimiseks.

Dauria
Erineb teistest õite poolest, mis on kogunenud 5–8 kaupa õisikutesse. Need paiknevad 2–3 astmena peaaegu lehtedeta varrel. Massiline õitsemine toimub augustis. Suurem osa lehelabadest kasvab juurmistest kodarikust. Need ümbritsevad vart, mis harva ulatub kõrgemale kui 40 cm.

Juurtest ja maapealsest osast valmistatud keedistel ja tõmmistel on palavikku alandav, immuunsüsteemi stimuleeriv ja antibakteriaalne toime. Neid kasutatakse reuma, lihasvalu korral, valulikkuse vähendamiseks vigastuste ajal, veresoonte spasmide ja migreenihoogude leevendamiseks. Hea viirusevastane toime võimaldab seda kasutada gripiviiruse ja ülemiste hingamisteede viirusnakkuste epideemiate ajal. Keediseid soovitatakse meestele toetava vahendina pideva stressi ja emotsionaalse väsimuse korral. Emajuure regulaarne tarbimine taastab potentsi ja seksuaalse erutuse mehhanismi.

Ristilehine
Üks väärtuslikumaid taimetarkade seisukohast. Retseptides kasutatakse juurt. Taim eelistab kiviseid nõlvu, avatud päikesepaistelisi kohti. Tunneb end suurepäraselt koos teiste niidutaimedega. Poolpõõsas ulatub kõrguseni 70 cm. Teda iseloomustavad hargnemata sirged varred võimsa juurmise lehekodarikuga. Õied moodustuvad kimpudena lehtede kaenlas. Need hakkavad avanema peaaegu üheaegselt, alustades alumistest astmetest. Õitsemine toimub suveperioodil, alates juuni teisest poolest, seemnekupar moodustub septembris.

Risoomide koostises on alkaloide, kibedaid aineid ja eeterlikke õlisid. Tõmmist ja keedust kasutatakse seedetrakti probleemide, kõrvetiste, polüartriidi, aneemia ja halva isu korral. Losjoonid ja kompressid soodustavad märgade ja mädanevate haavade taastumist, pulber koos kummelililledega on tõhus nahakahjustuste korral.

Jalgade hüperhidroosi korral kasutatakse risoome koos purustatud tammekoorega.

Kollane
Seda kasutati Vana-Kreekas ja Roomas seedimise normaliseerimiseks, risoome kasutati katku raviks ja soolehaiguste ennetamiseks. Kõige haruldasem, ohustatud liik, kantud Punasesse Raamatusse. Seda on raske kultiveerida, looduses see kaob, kuna ta võib elada ainult teatud kohtades, mida inimene sageli kasutusele võtab.

Kõige kõrgem liik, ulatub 1,5 m, risoomist lähtub mitu tugevat püstist vart. Lehed on rohelised sinaka varjundiga, pinnal on hästi näha reljeefsed kaarjad rood. Alumised on koondunud kohevaks kodarikuks, ülemised paiknevad varrel paarikaupa. Õitseb rikkalikult alates 3–4 eluaastast. Soodsates tingimustes elab poolpõõsas kuni 50 aastat. Väärtustatud on risoom, sellest valmistatakse keeduseid, tõmmiseid, salvide ekstrakte.

Seda kasutatakse desinfitseeriva, viirusevastase ja antibakteriaalse vahendina. Seda kasutatakse ühekoostisosaga retseptides ja segudes gastriidi, ahhülia, sapipõie ja maksa talitlushäirete korral. Risoomide keedused tugevdavad immuunsust, kiirendavad taastumist ja omavad rahustavat toimet. Neid soovitatakse kopsupatoloogiate, kuseteede kivitõve ja seksuaalsfääri häirete korral.

Suureleheline
Levinud Siberis, Kaug-Idas ja Amuuri piirkonnas. Peale raviomaduste on see meetaim. Nimi kajastab täielikult taime välimust. Lehed on erinevalt teistest liikidest tõesti suured ja arvukad. Laiuses kasvavad nad 2,5–3 cm, pikkus ulatub mõnikord 40 cm-ni. Palju neid paikneb juurelähedases vööndis, varre pikenedes lehtede arv järk-järgult väheneb. Õied on seevastu väikesed, umbes 2 cm läbimõõdus, intensiivselt sinised violetsete varjunditega. Populaarne ilutaim mitmetasandilistes peenardes.

Raviotstarbel kasutatakse kõiki taimeosi, kuid pärast korjamist eraldatakse need hoolikalt maapealseks osaks ja risoomideks ning kuivatatakse eraldi. Keedused parandavad seedimist ja potentsi, neid kasutatakse verejooksu peatava ja antibakteriaalse vahendina. Tõmmised on head mao sekretoorse funktsiooni reguleerimiseks, patogeense floora kõrvaldamiseks seedetraktist ja soolestiku peristaltika parandamiseks.

Seda kasutatakse ka kopsuhaiguste, hüpertoonia, neurasteenia ja kroonilise gastriidi raviks.

Kogumine ja säilitamine

Emajuur kasvab väikeste kogumikena, mitme põõsana. Kogumiseks valitakse koht juba suvel, valides lagendikud, kus on kõige leherohkemad juurmised lehekodarikud. Kui taime kasvatatakse koduaial, tasub istutada mitu peenart ja koguda neilt toorainet vaheldumisi, jättes kindlasti väikese osa edasiseks kasvamiseks.

Tähtis: ravitoimelised on taimed alles pärast 3–4 eluaastat, nooremad pole veel kogunud vajalikku toimeainete kompleksi.

Enamiku liikide puhul peetakse kõige väärtuslikumaks komponendiks risoome koos juurtega. Neid sorte, mille puhul kasutatakse ka maapealset osa, soovitatakse koguda kahes etapis. Roheline mass lõigatakse osaliselt õitsemise ajal, juured kaevatakse välja sügisel, pärast lehtede närbumise algust.

Pärast risoomi väljakaevamist raputatakse seda põhjalikult, lõigatakse ära peened juured ja vigastatud kohad ning alles seejärel pestakse mitmes vees. Väikesed juured kuivatatakse tervena, pikemad lõigatakse tükkideks ning need, mis on jõudnud paksuseni 2–3 cm, on parem lõigata pikuti. Kuivatada on mugavam temperatuuril 50 kraadi. Selleks kasutatakse elektrilist kuivatit. Looduslikul kuivamisel algab järkjärguline fermentatsiooniprotsess ja osa kasulikest mõrudest hävib. Kvaliteetselt kuivatatud risoome saab ära tunda kerge mee- ja ürdilõhna ning väga mõru maitse järgi.

Valmistooraine säilivusaeg on 3 aastat. Parim on pärast kuivatamist panna risoomid linasesse kotti ja riputada kuiva pimedasse kohta, märkides ära kogumise aasta ja kuu.

Keemiline koostis

Igal liigil on kasulike ainete suhe veidi erinev, kuid ühised on:

• katehhiinid;
• pektiinid;
• mõruained;
• kummi;
• flavonoidid;
• vaigud;
• lima;
• parkained;
• iridoidid;
• sahharoos;
• eeterlikud õlid;
• rasvhappeid;
• kumariinid;
• gentsianiin;
• alkaloidid;
• askorbiinhape.

Juure värvuse annavad värvained. Ravitoime tase on tingitud risoomis sisalduvatest mõrudest glükosiididest.

Emajuure raviomadused

Juureosa keeduseid ja tõmmiseid kasutatakse kompleksravi osana:

• madal isu;
• aneemia korral;
• verevaesus;
• diatees;
• vitamiinipuuduse korral;
• skorbuut;
• bronhiidi korral;
• krooniline köha;
• jõuetus;
• madal immuunsus ja aeglane taastumine;
• liigesvalud.

Ürdi ja risoomide keeduseid kasutati edukalt katku ja malaaria ravis tänu nende antibakteriaalsetele ja põletikuvastastele omadustele. Kollane emajuur kuulub maoeleksirite, Bittneri palsami, Rootsi mõru, Aflubiini koostisse. Mähised ja kompressid aitavad leevendada sügelust ja ärritust nõgestõve, putukahammustuste korral, on tõhusad mädanevate haavade ja lõikehaavade ravis.

Emajuure peamine kasutusvaldkond on seedetrakti häired. See leevendab silelihaste spasme, kõrvaldab kõhukinnisuse, puhituse ja kõrvetised, stimuleerib sapi eritumist ja seedenäärmete sekretsiooni.

Emajuure kasutamine rahvameditsiinis

Risoomid ja lehed kasutatakse sees- ja välispidiseks kasutuseks sõltuvalt haiguse tüübist ja raskusastmest. Põhiliselt valmistatakse vesitõmmiseid, harvem alkoholitõmmiseid. Keetmised säilitavad kasulikud omadused ainult ööpäeva, isegi kui neid hoitakse külmkapis. Neid tuleb valmistada väikeste portsjonitena ning mis üle jääb, tuleb 24 tunni pärast välja valada. Kõige paremini säilib kuivatatud risoomi pulber, see tuleb panna hästi suletava kaanega purki niiskuse eest kaitseks. Iga haigussegmendi jaoks on olemas tõhusad ja ajaproovitud rahvapärased retseptid.

Närvikurnatus ja krooniline väsimus

200 ml vee kohta võetakse 2 sl kuiva toorainet, aeglasel tulel kuumutatakse keemiseni ja hoitakse 10 minutit. Seejärel jahutatakse, kurnatakse ja jagatakse 4 võrdseks osaks, mis tarvitatakse ööpäeva jooksul. Ravikuur on vähemalt 14 päeva.

Isupuudus

Manustamisvõimalusi on 2: keetmisena ja pulbrina. Täieliku söögisoovi puudumise korral soovitatakse võtta 3 korda päevas noaotsaga pulbrit, juues selle 100 ml sooja veega alla pool tundi enne kavandatud sööki.

Kergemate sümptomite korral on parem eelistada keetmist 1 klaasist veest 1 tl tooraine kohta. Hautamise aeg emailpajas aeglasel tulel on 10 minutit. Võetakse 20 ml 15–20 minutit enne sööki. Ülejäänud vahend valatakse õhtul välja, järgmisel päeval valmistatakse uus portsjon.

Reuma, artriit, podagra

Purustatud kuiv juur valatakse üle 300 ml külma veega ja pärast keema tõusmist keedetakse aeglasel tulel 15 minutit. Pärast seda, kui keetmine on 2 tundi seisnud, kurnatakse see ja valatakse pudelisse või kaanega purki. Võetakse võrdsete portsjonitena 3 korda päevas. Vahend ei tekita sõltuvust, regulaarsel kasutamisel leevendab liigesevalusid, vähendab podagrahoogude intensiivsust, suurendab jäsemete ja nimmepiirkonna painduvust ning liikumisulatust.

Hüperhüdroos

Higilõhna on lihtne kõrvaldada igapäevaste jalavannidega segust, mis koosneb 5 osast emajuure risoomist ja 3 osast purustatud tammekoorest. Tooraine valatakse üle 1 liitri veega, keedetakse vähemalt 10 minutit. Keetmine peab olema soe, nii soe kui jalg talub. Protseduuri tehakse kuni vedeliku jahtumiseni. Jalad kuivatatakse puuvillase riidega, ööseks pannakse naturaalsest kiust sokid. 3–4 päeva jooksul kaob lõhn, pärast nädalast protseduuride tegemist väheneb higistamine märgatavalt. Sel ajal on soovitatav mitte kasutada sünteetilisest kangast sokke ja sukkpükse.

Kõrvetised

Tablettide asemel on palju parem võtta enne sööku väike klaasitäis juuretinktuuri veini või viinaga. Tinktuur valmistatakse 21 päeva jooksul 1 sl purustatud risoomist 200 g vedeliku kohta.

Diatees

Eriti tüütu on selle ilming täiskasvanud inimesel ja sellega on raske võidelda. Väliste sümptomite leevendamiseks valmistatakse keetmist raudrohu, emajuure ja aedvaagi juurte segust võrdsetes osades. 15 g segatud toorainet valatakse üle 500 ml veega ja keedetakse 10–12 minutit. Võetakse ainult soojalt enne sööki 1 spl.

Emajuure kasvatamine aiamaal

Peale ravimliikide on olemas ka oma ilu poolest hämmastavad dekoratiivsed sordid. Neid on hea kombineerida, siis ravimtaimede osa eemaldamisel kannatab peenra välimus vähe. Nad on kasvutingimuste suhtes vähenõudlikud ja väga efektsed on sellised liigid:

• seitsmehõlmine;
• Hiina kaunistatud;
• ripsmeline;
• täpiline;
• kitsalehine.

Kogenud aednikud soovitavad mitte askeldada istikutega, vaid külvata kultuur otse kevadpäikese poolt soojendatud mulda mai alguses. Kevadise õitsemisajaga liikide jaoks valitakse varjulised kohad, sügisesed – päikeselised. Väikesed seemned külvatakse ettevalmistatud pinnasele ja puistatakse kergelt üle väga õhukese liivakihiga.

Taimehooldus on minimaalne ja seisneb õigeaegses kastmises, kobestamises ja umbrohu eemaldamises. Spetsiaalsete preparaatidega väetamine pole vajalik, piisab 3–4 korrast hooaja jooksul tuhaveega või väga nõrga lehmasõnniku tõmmisega kastmisest. Ühel kohal võib emajuur kasvada kuni 10–12 aastat. Talveks piirkondades, kus lund sajab vähe ja külmad saabuvad järsult ning pikaks ajaks, kaetakse ravimtaime istandus okaspuuokstega.

Õitsemise ajal on emajuur kõige haavatavam ja nõudlikum kastmise suhtes. Parim on, kui muld tema peenral on pidevalt kergelt niiske.

Mõnikord tekivad põõsastele täpid või kate. Need on hallimädaniku, pruunlaiksuse või rooste tunnused.

Oluline: haigusnähtudega taime ei tohi ravimiseks kasutada.

Väikese kahjustuse korral viiakse läbi ravi fungitsiididega, rohelise massi olulise kahjustuse korral tuleb taim hävitada ja kasvukohta töödelda lubjalahusega.

Emajuur pole kindlustatud kahjurite ilmumise vastu ja taime mõrkjas maitse ei ole neile tõsiseks takistuseks. Põõsastel ilmuvad aeg-ajalt tripid, lehetäid, nälkjad, nematoodid. Nende vastu võideldakse insektitsiididega pihustades. Eriti tulemuslikud on Fufanon, Aktara, Karbofos.

Tuleb arvestada: Suur osa preparaatidest on mesilastele mürgised, seepärast kui läheduses on mesila, tuleb leppida rahvapäraste meetoditega.

Vastunäidustused

Takistuseks mis tahes liigi kasutamisel on mõruduse talumatus, rasedus ja rinnaga toitmine. Ettevaatusega kasutatakse keetmisi ja tõmmiseid võimalike allergiliste reaktsioonide korral. Määramiseks tuleb kanda veidi vahendit käeseljale. Kui 2–3 tunni jooksul ilmneb punetus või sügelus, tuleb sellisest ravist hoiduda. Kõrgenenud vererõhk, maohaavand ja hüperatsiidne gastriit ägenemise staadiumis loetakse samuti vastunäidustusteks.

Kasulik ja ilus taim – emajuur – saab aia kaunistuseks ja ühtlasi roheliseks apteegiks.

Emajuure foto