Kuidas eemaldada sibula mõrkjus: 7 viisi

Sibulat peeti seitsme haiguse vastaseks – nii iseloomustasid seda köögivilja meie esivanemad. Ammustel aegadel märkasid rahvapärased tervendajad, et see pole mitte ainult maitsev, vaid sellel on palju kasulikke omadusi – alates seedimise parandamisest ja isu suurendamisest kuni võimeni külmetushaigustele vastu seista, kaitstes inimesi bakterite ja viiruste eest.

Tänapäeval on võimatu ette kujutada suppi või salatit ilma sibulata. Kuid mitte kõigile ei meeldi selle terav maitse ning mõrkjus, mis mõnele tundub muinasjutulise naudinguna, teised ei talu. Eriti valivad on lapsed – üks väike hellitatud laps lükkab taldrikut iga kord eemale, kui ta tunneb seal sibula lõhna või maitset. Seetõttu tuleb emadel ja vanaemadel otsida võimalusi, kuidas sibulast mõrkjust eemaldada.

Sibula liigse mõrkja põhjused

Kuni sibulat ei ole lõigatud, on see läikiv, meeldiva välimusega köögivili. Niipea kui noaga selle struktuuri rikutakse, levib kohe tugev lõhn, mis ajab pisarad silma. Nii püüab taim end vigastuste eest kaitsta. Loodus on loonud sellise kaitsemehhanismi, mille tulemusena ei eraldu mitte ainult organismile kasulikud fütontsiidid, vaid toimub sibulas sisalduva sulfonhappe rakkude hävimine. See annab tõuke keemilistele reaktsioonidele, mis tekitavad gaasi, mille komponendiks on väävelhape, mis ärritab silmade limaskesta.

Sibula mõrkjus on samuti omamoodi taime «protest» lõikamise, st selle rakkude hävitamise vastu. Miks aga on sibul mõnikord väga mõru ja mõnikord üsna talutav või peaaegu magus? Sellele küsimusele on mitu vastust.

1. Esiteks määrab mõrkjuse astme sibula sort. On tugevalt kipitavaid sorte – neid nimetatakse teravateks, poolteravateks, aga ka magusaid – suure looduslike suhkrute sisaldusega.
2. Teiseks võivad isegi sama sordi sibulad mõrkjuse astmelt oluliselt erineda – kõik sõltub kasvutingimustest. Eelkõige on suur tähtsus fosforväetiste kogusel, mis peenrasse on lisatud. Nende puudus mõjub halvasti köögivilja maitseomadustele, see hakkab tugevalt mõrkuma.
3. Kolmandaks tuleb taime rohkelt kasta. Vee puudusest tõuseb sibulates kõigi komponentide kontsentratsioon, sealhulgas nende, mis annavad mõrkjuse, ja eeterlike õlide oma. Seetõttu pööravad kogenud aednikud alati suurt tähelepanu kastmisele, eriti kuumal tuulisel ilmal.
4. Neljandaks, kibeduse määra mõjutab saagikoristuse aeg. Nimelt saavutab eeterlike õlide kontsentratsioon oma maksimumi valmimise ajal, suve lõpu poole, mistõttu sügisene, hiline sibul on kibedam kui tema suvine sugulane.

Tuleb märkida, et kibedamad sordid – nagu Tsenturion, Pogarski, Herakles, Sturon – sisaldavad rohkem fütontsiide, mis võitlevad edukalt haigustekitajate mikroobidega, sealhulgas isegi tuberkuloosi tekitaja Kochi kepikesega. Seetõttu on nad kasulikumad, kui kasutada neid hooajaliste külmetushaiguste ennetamiseks. Ka säilivad need sordid paremini – keskmise suurusega terava ja poolterava sibula pead võivad säilida kuni 10 kuud ilma välimust ja tarbijaomadusi kaotamata, samas kui magusad pead peavad vaevu vastu 5 kuud.

Seetõttu eelistavad enamasti nii eraisikud kui ka põllumajandusettevõtted kasvatada teravaid sibulasorte.

Kuidas eemaldada mõrkjus harilikust sibulast

Sibulast saab kibedust eemaldada mitmel viisil. On perenaisi, kes on õppinud sibulat töötlema mikrolaineahjus 10 sekundiga, kuumutades seda keskmisel võimsusel. Tähtis on mitte üle kuumutada, et köögivili ei muutuks pehmeks, ja enne tarbimist jahutada.

Mõnedes peredes vabanetakse sibula kibedusest, pannes puhastatud köögivilja külmikusse. Mõne tunni pärast muutub sibul maitselt pehmemaks, säilitades mahlasuse. Protsessi kiirendamiseks võib selle panna ka sügavkülma, kuid ainult lühikeseks ajaks – umbes 3–4 minutiks –, et see ei jõuaks külmuda, muidu kaob lisaks kibedusele ka sibula maitse.

Kibedus kaob ka sibulalt, mis on lõigatud neljandikeks ja pandud mõneks minutiks äädika või sidrunhappega hapendatud vette.

Kui sibulat kavatsetakse kasutada püreesupis, pole muret – kibedus kaob keemise ajal iseenesest.

Kuid kõige traditsioonilisemad viisid kibedusest vabanemiseks on blanšeerimine kuumas vees, praadimine, passimine.

Keeva veega

Selleks, et sibul ei oleks kibe, blanšeerivad perenaised seda kõige sagedamini – st valavad keeva veega üle. Seda meetodit kasutasid juba vanaemad, see on lihtne, mugav ja ei vaja lisaaineid.

Kõige lihtsam blanšeerimisviis on valada tükeldatud sibulale kurnis keev vesi otse veekeetjast. Pärast sellist kuuma dušši tuleb anda ka külm dušš – st valada külma kraaniveega üle.

Kuid on ka õigem blanšeerimisviis. Tuleb keeta vesi potis, keerata kuumus maha ja valada tükeldatud sibul keevasse vette. Ühe minuti pärast kurnata vesi sõelaga ja jahutada sibul kiiresti jääveega kausis. Keetvas vees kauem hoida ei tasu, köögivili võib väljast veidi keeda.

Sel viisil valmistatud sibul omandab pehmema maitse, lakkab olemast kibe ja sobib hästi värsketest kurkidest, tomatitest ja magusast paprikast salatisse.

Sellel kibedusest vabanemise viisil on aga oluline miinus – selline köögivili ei krõmpsu mahlakalt.

Et sibul keeva veega kibeduse eemaldamise ajal maitsetuks ei muutuks, kasutavad mõned perenaised ka äädikat: nad panevad sibulatükid kohe pärast külma veega üle loputamist äädikasse ja jätavad veerand tunniks seisma. Kasutavad köögivilja pärast äädika äravalamist.

On meetod, mis ühendab nii keeva vee kui ka äädika. Sibul tuleb lõigata rõngasteks. Potis lahustada klaasis vees 3 teelusikatäit suhkrut ja pool teelusikatäit soola. Niipea kui vesi hakkab keema, lisada 50 ml äädikat, lülitada kuumus välja ja puista sibul sisse. Lasta sellel keevas vees äädikaga olla 5 minutit, seejärel vedelik kurn sauaga ära ja loputada sibulat jaheda veega.

Kõige paremini sobib sel viisil valmistatud köögivili kuumade ja külmade kalaroogadega.

Praadimisega

Praadimisega saab eemaldada kibedust sibulast, mida plaanitakse kasutada eraldi suupistena – näiteks õlle kõrvale. Maitsva sibula valmistamiseks tuleb valmistada frittöör, segades võrdsetes osades sulatatud võid päevalille- või oliiviõliga.

Õlide segu tuleb kuumutada tulel kindlasti sügavas pannil, kuna see hakkab vahutama, kui toode sinna pannakse. Sibul enne praadimist lõigata mitte liiga õhukesteks rõngasteks või poolrõngasteks, nende paksus peaks olema umbes 3 mm. Võib enne praadimist need lühikeseks ajaks valgesse kuiva veini sisse leotada ja seejärel jahus veeretada. See pole kohustuslik, kuid selline suupiste on palju maitsvam ja huvitavam kui lihtsalt praetud sibul. Ettevaatlikult, püüdes mitte põletada, asetada rõngad frittööri, palju ei pea panema, need peaksid vabalt kuumas õlis ujuma. Ja selleks, et protsess kulgeks ühtlaselt ja kuum õli ei jätaks katmata ühtegi sentimeetrit sibulat, tuleb köögivilja segada.

Praadida tükid kuldpruuniks, seejärel asetada pabersalvrätikule, et eemaldada liigne õli.

Soola abil

On veel üks lihtne ja odav viis sibula kibedusest vabanemiseks. Selles aitab tavaline toidusool. Võtta üks supilusikatäis soola, lahustada klaasis vees ja valada saadud vedelikuga üle eelnevalt väikesteks tükkideks või poolrõngasteks lõigatud sibul. Mida peenemaks köögivili lõigatud, seda kiiremini kibedus kaob. Peeneks hakitud sibula puhul piisab 10 minutist. Pärast määratud aja möödumist loputada külma voolava veega.

Passeerimisega

Samuti saab sibula kibeduse eemaldada passeerimisega – see tähendab kuumutamisega pannil. Peab lõikama sibula vastavalt sellele, mida roog nõuab – väikesteks tükkideks, poolrõngasteks või rõngasteks – ja saatma taimeõliga pannile, kus lühikest aega tulel hoida. On vaja, et sibul muutuks läbipaistvaks, kuid ei praadiks ära. Selleks peab protsess toimuma sagedase segamise juures. Segamiste vahel tuleb pann kaanega katta.

Selline sibul avaldab oma maitset ja aroomi eriti hästi soojades liha- või seenesalatites.

Kuidas eemaldada mõrkjus rohelisest sibulast

Rohelised sibulapealsed on oluliselt õrnemad kui harilik sibul, seepärast tuleb nendega palju ettevaatlikumalt ümber käia. Nad ei talu keeva veega ülevalamist – küpsevad väga kiiresti, kaotavad aroomi, nende maitse muutub täiesti teistsuguseks, värvus kannatab ja lisaks hävib märkimisväärne osa rohelistes pealsetes sisalduvast C-vitamiinist. Seetõttu on mõrkjuse eemaldamiseks vaja teisi meetodeid.

Kui roheline sibul on tükeldatud, tuleb seda õrnalt ja mitte liiga tugevalt muljuda kartulinuiaga või taignarulliga, kui neid pole, siis lihtsalt kätega. Seejärel valada üle vähese koguse sulavõiga. Suppi, sooja lihasalatit või kartuli, liha või kala kõrvale lisamiseks sobib roheline sibul ka sellisel kujul. Värskest kurgist ja tomatist salatis kasutamiseks on parem pealsed sooja veega loputada.

Kuidas eemaldada mõrkjus punasest sibulast

Punane sibul on harva mõru, tõenäoliselt juhtub see just kastmise või fosforväetiste puuduse tõttu. Kvaliteetse agrotehnika korral sisaldavad punased sordid tavaliselt vähe eeterlikke õlisid ja palju suhkruid, seetõttu kasvatatakse neid peamiselt salatite jaoks. Kuumas toidus kaotab selline köögivili kiiresti oma ilusa värvi ja muutub räpashalliks. Samal põhjusel ei tohi seda keeva veega töödelda.

Seega, kui punane sibul siiski tundub mõru, tuleb mõrkjusest vabaneda 10-minutise leotamisega kas soolases vees (spl soola klaasi vee kohta) või vees, millele on lisatud sidrunhapet (pool tl klaasi vee kohta).

Samuti on võimalik punane sibul marineerida – selle värvus ei kaota sellest midagi, pigem muutub heledamaks ja huvitavamaks, ning viljaliha ise omandab sügavama maitse ja meeldiva pikantsuse.

Kuidas marineerida sibulat, et eemaldada mõrkjus

Marineerimine eemaldab hästi mõrkjuse sibulast, see muutub aromaatsemaks, pikantsemaks, mahlakamaks. Marinaadi saab valmistada nii äädikaga kui ka ilma.

Äädikaga

Klaasi äädika jaoks on vaja teelusikatäit suhkrut, soola ja taimeõli. Segage koostisained, kuni kuivained lahustuvad, ja asetage saadud marinaadi sibul pooleks tunniks. Äädikas ei tohi olla väga kontsentreritud, selle kangus ei tohi ületada 3%. Poest ostetud 9%-line äädikas tuleb lahjendada veega vahekorras 1:3.

Pärast seda, kui sibul on marinaadist välja võetud, ei tohi seda loputada. Seda võib kohe kasutada salatites, kaunistada sellega fileeritud heeringat või muid suupisteid.

Ilma äädikata

1. Marinaadina võib kasutada puhast sidrunimahla, mis on värskelt puuviljast pigistatud. Kui palju seda võtta, sõltub sibularibade kogusest. Mahla võib lisada teelusikatäie granuleeritud suhkrut. Leotage sibularibasid selles marinaadis pool tundi. Mahl eemaldab suurepäraselt sibula mõrkjuse ja teravuse, jäädes samal ajal sama aromaatseks ja happeliseks kui alguses, ilma tilgive mõrkjuse ja sibulalõhnata. Sellist mahla, kui sibul on sealt välja võetud, saab vajadusel kasutada salatikastme alusena.
2. Asetage lõigatud sibul kaussi (soovitavalt klaas- või keraamikakaussi), lisage pool teelusikatäit soola ja üks täis teelusikatäis suhkrut, puistake juurde 10–12 sidrunhappe kristalli ja valage sisse üks supilusikatäis sidrunimahla. Valage kaussi veidi keedetud ja jahutatud vett – nii palju, et vesi kataks kogu sibula. Segage. Soovi korral maitsestage marinaad pipraga ja lisage maitseürtid. Hoidke sibulat lahuses 30–40 minutit, seejärel nõrutage vedelik välja ja loputage köögivili jaheda veega ning kasutage salatis.
3. Sibula kibeduse eemaldamiseks, mida kavatsete kasutada šašlõki valmistamiseks, võite kasutada keefirit. Tõsi, selleks kulub rohkem aega kui äädika või sidrunhappega marineerimisel, kuna keefir on palju leebem. Segage kausis klaas keefirit poole teelusikatäie soola ja maitseürtidega, pange sinna rõngasteks lõigatud sibul ja segage. Laske marineerida tund aega, seejärel peske köögivili voolavas vees.
4. Veel üks lihtne sibula marineerimisviis on leotada seda tomatimahlas. Kuid poest ostetud pakendimahl ei sobi, selles on palju tehislikke lisandeid ja suhkruid. Parem on pressida mahl oma aia tomatitest; selleks võib tomati lihtsalt hakklihamasinast läbi lasta, seemneid pole isegi vaja eemaldada. Lõigake sibul rõngasteks või poolrõngasteks (peenemateks tükkideks lõigatud sibulat on mahlast raske välja võtta). Valage kaussi klaas mahla, puistake sinna teelusikatäis soola, maitsestage pipraga ja lisage maitseaineid. Pange sibul kaussi, segage mahlaga ja laske marineerida 40 minutit. Kui ettenähtud aeg on möödunud, tõstke köögivili pilulusikaga välja, loputage ja kasutage salatis või lisandina kala- või liharoogadele.

Sibula magusad sordid

Magus sibul ei ole tavalises mõttes täiesti magus. Üldiselt on see tavaline sibul, kuid pehmema maitsega, millel puudub teravus, kibedus ja selge vürtsikus. See lõikab samuti silmi ja ajab nutma – kuid mitte nii intensiivselt kui tema teravad ja poolteravad sugulased. Selle põhjuseks on asjaolu, et magusatel sortidel on vähem teravust andvaid ja väävlit sisaldavaid eeterlikke õlisid. Neis on ka vähem fütontsiide, mis sibula tarbimisel loovad kaitsebarjääri mikroobide ja viiruste vastu. Kuid vitamiinide sisalduse poolest ei jää magusad sibulapead oma teravatele sugulastele alla.

Magusa sibula nimekirjas domineerivad sordid, millel on väliskesta ja liha valge või punane värvus. Nende sibulate kuju on enamasti piklik, ovaalne.

Mida rohkem on sibulas suhkruid, seda vähem on see terav ja kibe, seetõttu sobib teistest sortidest paremini salatite valmistamiseks.

Murulauk
Kõige esimesena varakevadel ilmub murulauk – see liik on mitmeaastane. Kui läheneda rangelt botaanilisele klassifikatsioonile, on see pigem mitmeaastane rohttaim, mis Kesk-Venemaal rõõmustab oma noore värske rohelusega juba aprilli alguses ja kogu mai jooksul – kuni esimeste hariliku sibula saakideni. Rahvas on andnud sellele veel mitu nimetust, seepärast on see tuntud peamiselt kui murulauk, põõsasibul või siberi sibul.

Põõsasibulaks nimetatakse teda seepärast, et ta ei kasva üksikute sibulatena, vaid väikeste, üsna tihedate kolooniatena. Teda ei tõmmata maast tervenisti välja, vaid lõigatakse ainult roheline osa, sellest tuleneb ka nimi šnitt – saksa keeles tähendab see 'lõigatav sibul'.

Tema rohelised on nii peened ja õrnad, et neid on parem tarbida värskelt, ilma kuumtöötlemata. Kuid esimesed kevadsalatid on tänu šnitile täis ihaldatud vitamiine, ilma vähimagi mõruduseta. Hiljem muutub see sibul väga dekoratiivseks, visates välja kümneid ümaraid valgeid või lillasid õisikuid.

Vaatamata sellele, et seda sibulat peetakse mitmeaastaseks, on parem tema istandusi uuendada kas igal aastal või üle aasta, kaevates need maast välja, jagades väikesteks rühmadeks ja ümber istutades – sest suures tihedas sibulakogumikus hakkavad sibulad üksteist pinnale lähemale tõrjuma ja võivad karmil talvel külmuda.

Šalottsibul
Niipea kui šnitti aeg möödub, valmib lauale värske šalottsibula rohelus. Seda sibulaliiki kasutatakse laialdaselt prantsuse köögis, mis on kuulus oma peene maitse poolest, ja seda hinnatakse just nimelt terava lõhna ja mõruduse puudumise tõttu.

Rahvas nimetab šalotti ka peresibulaks, pesasibulaks või neljakümnehambuliseks – sest ühest sibulast kasvab terve perekond – kuni 20–25, võib-olla isegi rohkem sibulat, millest igaüks annab kobara õrnu sulgi. Šalottsibula keskmine suurus on 1–3 cm läbimõõdus.

Erinevalt šnitist on see üheaastane sibul, teda istutatakse kas hilissügisel või varakevadel, võib isegi alles sulanud maasse. Ta talub hästi külmakraade, ei lähe õisikusse ja annab üsna kiiresti esimese saagi.

Šalott on palju vastupidavam kuumtöötlusele kui šnitt, seetõttu sobib ta mitte ainult salatitesse, vaid teda pannakse ka esimestesse ja teistesse roogadesse.

Kuid ka hariliku sibula seas, mille sibul on tavalise suurusega, on palju sorte, mis sisaldavad palju suhkruid ja seetõttu ei vaja täiendavat töötlemist mõruduse eemaldamiseks.

Tavaliselt on magusate sortide sibulad suuremad ja lihavamad kui teravad ja poolteravad, ning nad valmivad ka varem, kuigi üldiselt on nende seas nii varajase, keskvalmiva kui ka hilise valmimisajaga sibulaid.

Punase värvusega sortidest paistavad erilise pehmusega silma Purpurpunane Pall, Retro, Kampillo, Greatful ja Must Prints, kuigi keskmise aedniku aias domineerib Red Baron. Kõige populaarsematest valgetest sortidest tuleks märkida Komeeti, Globot ja Hispaania 313.

Iga magus sort ei saa kasvada kõigil laiuskraadidel. Nii palju kui Moskva oblasti aednikud ka ei püüdnud kasvatada Krimmist suveniirina toodud Jalti sorti, ei tulnud sellest ettevõtmisest midagi head – normaalset saaki pole ja maitselt jäävad keskmises vööndis kasvatatud sibulad lõunapoolsetele oluliselt alla.

Kuid üldiselt on magusate sortide seas neid, mis taluvad üsna hästi hilisi kevadkülmasid ja on üsna tagasihoidlikud.

1. Komeet – kui täpne olla, siis ei ole see sort, vaid hübriid. See kuulub universaalsete salatisibulate hulka. Välimuselt on atraktiivne, seda on lihtne kasvatada, kuna see on kohanenud erinevate laiuskraadidega, sealhulgas areneb hästi riigi keskmises vööndis ja on vastupidav seenhaigustele – roosamädanikule ja fusarioosile. Sibul on valge, soomused on mahlased ja tihedalt üksteise vastu. Saaki saab koristada 3,5–4 kuud pärast esimeste võrsete ilmumist, kuid Komeet, nagu kõik magusad sordid, säilib mitte väga kaua – mitte rohkem kui pool aastat, nii et parem on sibul enne uusaastapühi ära süüa, et see ära ei läheks. Seda saab kasutada nii salatites kui ka termiliselt töödeldes, st panna igasse esimesse ja teise rooga ning lisanditesse.
2. Hispaania 313 – see hilise valmimisajaga sorti kasvatatakse paljudes piirkondades – alates Lõuna-Moldovast kuni Moskva lähisteni. Põhjapoolsemates piirkondades ei anna see stabiilseid rikkalikke saake avamaal, siin saab seda kasvatada kasvuhoonetes. See on samuti valge sort tiheda mahlase sibulaga, kuid on veidi teravam kui Komeet. Kulinaarsetel eesmärkidel on parem kasutada seda värskelt, ilma termiliselt töötlemata.
3. Globo – veel üks parimatest valgetest sibulasortidest, kuulub hilise valmimisajaga sortide hulka. Seda hinnatakse mitte ainult kõrge vastupidavuse tõttu sellele köögiviljale omastele seenhaigustele, vaid ka mahlase viljaliha ja iseloomuliku sibulalõhna puudumise tõttu. Lisaks säilib Globo üsna hästi ja seda iseloomustab suur sibula suurus – kuni 800 grammi.
4. Kampillo – keskmise valmimisajaga punane sibul, koristatakse seda augusti lõpus. See on nõudlik mullaviljakuse, päikese ja piisava niiskuse suhtes. Magusas õrnas maitses on vaevumärgatav teravus. Sibulad on kergelt lillaka varjundiga. Kuid värviv punane pigment ei määri käsi ega jäta jälgi nõudele. See võib säilida kauem kui tavalised magusad sordid – kuni 7–8 kuud.
5. Red Baron – seda sibulat kasvatatakse igal teisel aiakrundil. See on suvilaomanikele meeldinud oma tagasihoidlikkuse, kõrge saagikuse ja ereda maitse tõttu, mis sobib suurepäraselt grillliha ja salatiga. Samas on seda mugav kasutada, kuna iga sibulake ei ole väga suur, seda saab kasutada ühe korraga, mõtlemata, kuhu ülejäänud pea panna. Korralikult kuivatatud Red Baroni saak võib vastu pidada veebruari alguseni, tõsi, seda tuleb regulaarselt üle vaadata, et eemaldada edasiseks säilitamiseks kõlbmatud isendid.
6. Kendi on kollase magusasibula hübriidne sort. See erineb teistest mitte ainult magusa maitse poolest, vaid on ka väga varavalmiv – valmib vähem kui kolme kuuga pärast istutamist ja kahe ja poole kuuga pärast esimeste idude ilmumist. Selle agrotehnika on lihtne; Kendi ei nõua suuremat tähelepanu, kuna on väga tagasihoidlik. Suurimaid saagikoguseid saavutavad aednikud lõunapoolsetes piirkondades, kuigi see sobib hästi ka keskmise vööndi tingimustes kasvatamiseks. Kuid selline sibul säilib lühikest aega – maksimaalselt pool aastat, ning see on ehk ainus miinus. Kendil on väga õhukesed ja õrnad välissoomused, mis eemalduvad väga kergesti, sibula sisemus on valge ja mahlane. See sibul sobib suurepäraselt nii salatisibulaks – st värskelt tarbimiseks, kui ka kuumade roogade koostisosaks.

Kõik loetletud sordid ei sobi Siberi ja Moskva oblastist põhja pool asuvate piirkondade jaoks – seal, kus looduslikud tingimused piiravad aednike võimalusi. Kuid ka nende jaoks on magusasibula sorte, mis suudavad anda saaki ka mitte eriti soodsas keskkonnas.

1. Sibirski üheaastane – selle sordi nimi räägib enda eest: see on aretatud Siberi jaoks ja seetõttu talvekindel, st suudab taluda nii kevadisi tagasikülmasid kui ka suve lõpu külma. Kuigi tavaliselt jõuab see enne külmade ja vihmade algust valmida, kuna on varavalmiv sort. Seda iseloomustab hea säilivus – võib säilida kuni aprillini. Ei saa öelda, et Sibirski oleks täiesti magus sort – maitses on siiski kerge teravus.
2. Bessonovski on sort, mis on ammu tuntud mitte ainult siberlastele, vaid ka Moskva lähistel asuvatele suvilaomanikele. Selle sibulad on väikesed, kollaste välissoomustega, magusa maitsega ja samas vürtsikad, veidi teravad – selgelt väljendunud mõrkjus neil puudub. Seda võib säilitada umbes 9 kuud.
3. Strigunovski on üks vanimaid vene sorte. Tõenäoliselt võib see lõunamaalastele või keskmise vööndi elanikele tunduda liiga terav, kuid Siberi tingimustes võib seda pidada peaaegu magusaks. Sibul on väljast kollane, välissoomused tugevad, sees on viljaliha valge, tihe ja vähese mahlaga. Sort on üsna põuakindel. Strigunovski valmib kiiresti ja säilib mitte rohkem kui 6 kuud.