Kuidas eristada roosuhkrut võltsingust

Soojades piirkondades, kus valitseb niiske troopiline või subtroopiline kliima, kasvab pilliroog, mida nimetatakse suhkrurooks. Tänu üle 20 kraadi soojusele ja niiskusele, mis vihmaperioodil enam kui pool aastat mulda rikkalikult kastab, venib see kiiresti välja ning kuiva ilma ajal koguneb piisavalt suhkrut, et saada tooraineks inimeste lauale magusate toodete valmistamisel. See raiutakse maha ja saadetakse viivitamatult tehastesse, kus töödeldakse keskkonnasõbralikuks eliittooteks. Mida kiiremini suhkruroog töötlemisele saadetakse, seda kõrgem on suhkru kvaliteet.

Mis on roosuhkur

Roosuhkur on magusus, mida on tuntud iidsetest aegadest. Seda õpiti valmistama Indias juba 3. sajandil eKr. Tõsi, sel ajal oli lõpptoote saagikus väike – seda mõõdeti sõna otseses mõttes terade kaupa. Kuid aeg möödus, suhkru eraldamise tehnoloogia täiustus ja seda õpiti valmistama sellistes kogustes, et see magusus toodi isegi Hiinasse ja Lähis-Idasse, kus hakati suhkruroogu kasvatama.

Araablastelt said suhkruroo kohta teada Vahemere rannikuriikide elanikud. Seejärel hakkas suhkur maailmas rändama ja jõudis isegi Ameerikasse.

Venemaal nähti suhkrut esimest korda Peeter I ajal, 18. sajandi alguses. Tol ajal oli see haruldane ja kallis toode, seda kutsuti isegi 'valgeks kullaks'. Seda magusust said endale lubada vaid vähesed. Tavapäraseks tooteks sai roosuhkur venelaste jaoks palju hiljem – sajandeid hiljem.

Tänapäeval on see väga populaarne nende seas, kes püüavad elada tervislikku eluviisi ja toituda õigesti, sest seda peetakse dieetiliseks süsivesikute allikaks. Selle suhkru koostis sisaldab kasulike ainete kompleksi, sealhulgas roost üle läinud mikroelemente ja vitamiine. Need on B-rühma vitamiinid, kaalium ja kaltsium, samuti vask ja magneesium.

Kuidas seda saadakse

Suhkru saamiseks tuleb roog ära lõigata, enne kui see jõuab õitseda. Maasse jäänud juurtest kasvab uus roosaak. Varred, mis koosnevad kiudainest (8–12%), suhkrust (kuni 21%), veest (kuni 73%), vähesel määral valkudest ja sooladest, töödeldakse edasiseks töötlemiseks sobivaks pooltooteks: lõigatakse lühikesteks tükkideks ja lastakse läbi tohutute tehase mahlapresside raudrullide. Sel viisil pressitud mahl sisaldab umbes 80% vett, aromaatseid aineid. Ka soolad ja valgud säilivad.

Järgmisena tuleb saadud vedelikust eraldada ja eemaldada valgud, milleks pannakse mahla värskelt kustutatud lubi või kriit ning hakatakse kuumutama. Seda kuumutatakse temperatuurini 70 kraadi tohututes anumates, mida nimetatakse tankideks. Lõpuks settivad põhja kõik lisandid, sealhulgas väikesed roo tükikesed, mahla sattunud putukad ja mullaosakesed. Seejärel filtreeritakse puhastatud vedelik.

Järgmine etapp on liigse vedeliku aurustamine. See protsess pole kiire; tulemuseks peaks olema pruunikas paks mahl, mis suudab kristalliseeruda. Spetsialistid nimetavad seda "emaalahuseks". Sellel on omapärane meeldiv lõhn, mis avaneb eriti hästi kodustes pirukates, kookides, saiakestes, mistõttu perenaised seda armastavad. Pärast aurustamist allutatakse emaalahus kristalliseerimisele. Tavaliselt toimub see tehase tingimustes vaheldumisi kolmes erinevas anumas.

Kõigepealt hakatakse lahust kuumutama esimeses anumas ja lisatakse suhkrukristalle. Tulemuseks on üsna hele segu, mida aetakse läbi tsentrifuugi, kus suhkur eraldatakse melassist. Seda kuivatatakse kuuma õhu abil, misjärel on selline toode valmis saatmiseks müügilettidele. Edasi töötatakse juba melassiga, käivitades kristalliseerimisprotsessi uues anumas – teist korda. Lõpuks saadakse tumedama värvi ja intensiivsema maitsega toode.

Seejärel läheb melass töötlusse juba kolmandat korda. Selleks ajaks on emaalahus juba vaesestunud, suhkruid on selles minimaalselt, kuid tumedaid komponente on maksimaalselt. Seetõttu saadakse kõige tumedam suhkur, kuid seda hinnatakse mitte vähem kui esimese kristalliseerimise produkti.

Täiesti teisiti kulgeb rafineeritud suhkru tootmisprotsess. Juba pärast esimest kristalliseerimist lisatakse sellele emalahust. Saadakse segu, mida nimetatakse magmaks. See läbib korduva kuumutamise kriidi või kustutatud lubjaga ning puhastatakse aktiivsöefiltri abil. Lõpuks saadakse valge rafineeritud roosuhkur, mis oma omadustelt ja välimuselt on täiesti identne suhkrupeedist valmistatud suhkruga.

Liigid

Pruun roosuhkur jaotatakse mitmeks liigiks – sõltuvalt roo kasvukohast, toote värvusest ja välimusest.

1. Suhkur Muscovado (Muscovado sugar) saadakse suhkruroost, mida kasvatatakse Mauritiusel Lõuna-Aafrika lähedal ja Lõuna-Ameerika riikides. See liik on tuntud selge karamellilõhna poolest, selle värvus on mee-kuldne ning kristallid on keskmise suurusega ja katsudes kergelt kleepuvad. Kummalisel kombel kasutatakse seda magusat toodet laialdaselt mitte ainult magusate roogade – muffinite, fudge’i, iiriste –, vaid ka soolaste roogade valmistamisel, see suudab anda marinaadile või kastmele erilise maitse.
2. Demerara suhkur on saanud nime samanimelise jõe järgi, mis voolab Guyanas – väikeses riigis Lõuna-Ameerika kirdeosas. Just sealt alustas see maailmaturgude vallutamist. Selle suhkru värvus on kuldne-pruun, kristallid on kõvad, piisavalt kleepuvad ja pruunid. See on suurepärane toiduvalmistamisel – sellega puistatakse muffineid, puuvilja- või marjatäidisega pirukaid ning ahjus või grillil küpsetatud puuvilju. Gurmaanid peavad seda suhkrut ideaalseks kohvikaaslaseks.
3. Must roosuhkur (Soft molasses sugar) on nimetatud nii tumeda värvi tõttu, see sisaldab märkimisväärses koguses melassi. Selle kristallid on kõige pehmemad ja kleepuvamad kõigist roosuhkrutüüpidest. Lõhn ja maitse on väga rikkalikud, mistõttu on see toode sage külaline Aasia köögis. Kuid seda ei kasutata mitte ainult eksootiliste ja imeliste roogade valmistamiseks, vaid ka lihtsates küpsetistes – puuviljamuffinites, piparkookides.
4. Turbinado suhkur (Turbinado sugar) on suhkur, mida on töödeldud mitte ainult tsentrifuugiga, vaid ka auru ja veega, mille abil eemaldatakse tootest kõik saasteained ja võõrlisandid. Nii valmistatakse suhkrut Hawaiil ning selle värvigamma on lai – helemee-kuldsest pruunini, ning selle kristallid on suured ja kuivad, mitte kleepuvad.
5. Gur suhkur on sündinud Indias. See pole isegi suhkur sõna tavalises tähenduses, vaid pigem paks roomahl, mida saab pigistada nagu viskoosset kondenspiima või pehmet plastilist šerbetti.

Mille poolest erineb pruun suhkur tavalisest suhkrust

Kui hinnata tavalise ja roosuhkru magusust, on lihtne aru saada, et need ei erine: paar-kolm tükki pruuni magusainet teeb tee sama magusaks kui sama palju valget.

Ja siiski erineb roost pruun suhkur tavalisest, peedisuhkrust. Ja mitte ainult värvi ja välimuse poolest. See on koostiselt palju rikkam, pruunis tootes on oluliselt rohkem kasulikke aineid – kümneid kordi rohkem.

Nii on pruunis roosuhkrus kaaliumi 20 korda rohkem kui peedisuhkrus, rauda 10 korda rohkem. Ja kaltsiumi kogus võrreldes tavalise valgega on lihtsalt tohutu – 85 korda suurem kui tavalises! Samas sisaldab pruun suhkur magneesiumi, mis peedisuhkrus täiesti puudub.

Vasesisalduse poolest, mis osaleb paljudes inimese elutegevuse protsessides – alates hemoglobiini sünteesist kuni kollageeni moodustumiseni ja endokriinsüsteemi stimuleerimiseni, võib roosuhkur kergesti konkureerida austritega ega jää alla mereelukatele.

Veel üks roosuhkru suur eelis on B-vitamiinide olemasolu, tänu millele paranevad organismis ainevahetusprotsessid ja tagatakse selle normaalne talitlus.

Kasulikke aineid on kõige rohkem tumedamat sorti suhkrus, eriti mustas roosuhkrus. Seda selgitab asjaolu, et vitamiinide ja mikroelementide peamine allikas on melass, ning vastavalt sellele, mida rohkem seda on, seda kõrgem on toote väärtus.

Umbes kolm korda kõrgem on ka selle hind, kuigi ühest tonnist roost saadakse palju rohkem suhkrut kui samas koguses peedist. Pealegi, kui rafineerimata roosuhkur on sõna otseses mõttes kulinaarne ja dieetiline bestseller, siis rafineerimata peedisuhkru toode on väga ebapresenteeritava välimusega, halva lõhnaga ja ebameeldiva järelmaitsega.

Hoolimata sellest, et 100 g toote kohta sisaldab pruun suhkur 98 g süsivesikuid, omastab organism neid aineid aeglaselt ja pikka aega, mille tulemusena kehakaal ei suurene.

Kokkade jaoks on pruuni ja valge suhkru erinevus samuti väga märgatav. Ja mitte ainult värvi tõttu. Kui tavaline peedisuhkru toode on peaaegu lõhnatu, siis roosuhkrust õhkub kerget, pehmet ja pealetükkimatut karamelli aroomi, mis ei kao kuumtöötlemise käigus. Sel põhjusel omandavad küpsetised ja muud toidud – kastmed, joogid, marinaadid –, mille valmistamisel on kasutatud roosuhkrut, õrna aroomi. Pruuni suhkru järelmaitse on samuti kergelt karamelline, mis rõhutab valminud roa peenust.

Rafineeritud roosuhkur on aga väga sarnane tavalise, laialt levinud valge peedisuhkruga, erinedes sellest omaduste poolest mitte millegi poolest.

Kumb suhkur on tervislikum: valge või pruun

Arvestades pruunis roosuhkrus leiduvate organismile vajalike ainete olemasolu, võib järelduse teha ühemõtteliseks – see on palju tervislikum kui tavaline valge, olenemata sellest, kas see on valmistatud peedist või roost.

Sama energiasisalduse juures ei põhjusta pruun suhkur rasvade ladestumist ega tõsta kehakaalu – kuna tema süsivesikud lagunevad aeglaselt. Pealegi on need süsivesikud vajalik element mitmete hormoonide moodustumisel, mis osalevad valdavas osas organismi elutegevusprotsessides.

Tänu peaaegu kahesaja erineva koostisosa sisaldusele, mille hulgas on vitamiinid, mikroelemendid, orgaaniliste hapete soolad, hakkab aju paremini tööle. Mitte asjata öeldakse: enne ajutormi tuleks juua tass teed pruuni suhkru tükiga.

Looduslik magus toode annab jõudu ja energiat, rahustab närve, normaliseerib vererõhku. Need tulemused ilmnevad üsna kiiresti pärast toote tarbimist. Lisaks parandab regulaarne roosuhkru tarbimine pikas perspektiivis luustruktuuri ja tugevdab liigeseid.

See looduslik toode avaldab positiivset mõju paljudele inimese kehasüsteemidele. Seega paraneb seedimine, toksiinid ja jääkained hakkavad kiiremini väljuma. Pruun suhkur ergutab põrna ja maksa tööd ning stabiliseerib südame ja veresoonte talitlust.

Kuidas eristada ehtsat roosuhkrut võltsingust

Poodi pruuni suhkru järele minnes tuleb meeles pidada: mida väärtuslikum, populaarsem ja kallim toode, seda rohkem on neid, kes soovivad seda võltsida. Ebaausad tootjad annavad tavalist rafineeritud peedisuhkrut edasi roosuhkruna, lisades kunstlikult tavalist karamelli värvi ja lõhna saamiseks. Selle protsessi tulemust nimetatakse pruuniks suhkruks ja müüakse peedisuhkrust kõrgema, kuid looduslikust roosuhkrust veidi madalama hinnaga.

Mida tuleks meeles pidada, valides poeriiulil roosuhkru toodet:

1. Esiteks, looduslik kvaliteetne toode ei saa olla odav. Selle minimaalne hind on 2 € kilogrammi kohta. Hinnavahe tavasuhkruga poolteist kuni kaks korda peaks panema mõtlema ja pakendit põhjalikumalt uurima. Sellel peab olema märgitud, et sisu on Indiast, Lõuna-Ameerikast, Mauritiuse saarelt või Havai saartelt – ainult seal toodetakse ehtsat roosuhkrut.
2. Teine kohustuslik tingimus – tõeliselt kasuliku toote pakendil peab olema kiri «rafineerimata».
3. Samuti tuleb toodet hoolikalt vaadata. Looduslik roosuhkur on erineva kristallisuurusega ja see on hästi märgatav. Seega ei saa tükksuhkur välja näha nagu ideaalse suurusega kuubikud selgete ühtlaste servade ja äärtega – need on alati ebaühtlased ja justkui kobedad.

Võltsingut saab tuvastada veel kahel viisil:

1. Kui lahustada pruuni suhkru kuubik klaasis vees, siis võltsing, mis on valmistatud peedisuhkrust ja karamelliga värvitud, värvib vedeliku kahvatuks kollakaspruuniks ning allesjäänud suhkrutükk muutub kahvatuks. Looduslik roosuhkur muudab vee värvi vähe, ja allesjääv suhkrutükk jääb pruuniks.
2. Jood aitab samuti aseainet paljastada. Seda võib tilgutada otse suhkrutükile või vette, kus see on lahustatud. Kui toode on looduslik – omandab see igal juhul sinise värvuse.