Kuivatatud viigimarjad: kasulikud omadused ja vastunäidustused

Kuivatatud viigimarjad on maitsvad ja tervislikud. Erinevalt paljudest teistest tervislikest toodetest säilivad need suurepäraselt, seepärast on need peaaegu alati kättesaadavad.

Miks kuivatatud viigimarjad lõhnavad joodi järele?

Nii värsked kui ka kuivatatud viigimarjad sisaldavad joodi. Viimaste puhul on selle sisaldus aga oluliselt kõrgem. Seetõttu lõhnavad kuivatatud viigimarjad tugevalt joodi järele. Mõnikord öeldakse, et need lõhnavad ravimite järgi, kuid tegelikult peetakse silmas joodi. Selles lõhnas pole midagi halba ja kuivatatud viigimarjad on üldiselt tervislikumad kui värsked, kuna need sisaldavad rohkem B-rühma vitamiine, fosforit, naatriumi ja rauda. Siiski peaksid endokriinsüsteemi haigustega inimesed neid tarbima ettevaatusega.

Koostis ja kalorisisaldus

Kuivatatud viigimarjade energeetiline väärtus on palju kõrgem kui värsketel. See on 257 kcal 100 g kohta. Kuid nende viljadel on ainulaadne koostis. Need sisaldavad:

1. Raud (30% päevasest vajadusest). See on vajalik normaalse vereringe tagamiseks. Lisaks on raud element, ilma milleta pole võimalik intensiivne vaimne tegevus. Pikka aega peeti õunu rauasisalduse meistriks. Kuid kuivatatud viigimarjades on seda elementi suuremas koguses. Seepärast soovitatakse nende vilju neile, kes kannatavad rauavaegusaneemia all, samuti lastele edukaks õppimiseks.
2. Kaalium. See element parandab südame-veresoonkonna ja närvisüsteemi seisundit. 200 g viigimarju sisaldab 35% selle päevasest vajadusest.
3. Kaltsium. Element, mis mängib olulist rolli luude tugevdamisel, on samuti vajalik hammaste ja küünte tervisele (30% päevasest vajadusest 100 g viigimarjades).
4. Triptofaan. See on aminohape, mis on vajalik B3-vitamiini ja melatoniini tootmiseks. Just need ained tagavad inimesele täisväärtusliku une.
5. Rasvhapped ja fenoolid. Need aitavad ennetada naha onkoloogilisi haigusi.
6. Sellised elemendid nagu magneesium, fosfor, vask ja jood. Neid on vaja ainevahetusprotsesside tagamiseks. Jood on samuti vajalik hea psühho-emotsionaalse seisundi ja vaimse aktiivsuse säilitamiseks.

Kuivatatud viigimarjad sisaldavad ka rohkem valku ja suhkrut kui värsked. Kui tooretes viljades on valku kuni 1% ja süsivesikuid olenevalt sordist 15–23%, siis pärast kuivatamist suurenevad need näitajad vastavalt 3–6% ja 40–70%. Süsivesikud on sel juhul esindatud glükoosi ja sahharoosiga.

Viigimarjad sisaldavad suures koguses lahustuvat kiudainet. Selle kiudude koostises on ained, mis vähendavad halva kolesterooli taset veres. See muudab kuivatatud viigimarjad suurepäraseks ennetusvahendiks venoosse puudulikkuse ja hüpertensiooni vastu. Lisaks on tänu kiudainele neil ka lahtistav toime.

Kuivatatud viigimarjade kasulikud omadused

Üldine kasu

Need kuivatatud puuviljad omavad palju kasulikke omadusi. Näiteks kuivatatud viigimari:

1. Parandab psühho-emotsionaalset seisundit.
2. Alandab vererõhku ja tugevdab veresoonte seinu.
3. Normaliseerib seedeprotsesse, sealhulgas tänu suurele pektiinisisaldusele. Seda võib kasutada kerge lahtistina.
4. Varustab keha energiaga, tõstab töövõimet ja leevendab kroonilist väsimust.
5. Omab kerget diureetilist toimet, ilma et see kehast kaaliumit välja uhuks.
6. Mõjub soodsalt immuunsüsteemi seisundile.

Lõpuks, kuivatatud viigimari on väga maitsev. See võib olla suurepärane alternatiiv traditsioonilistele kommidele ja maiustustele.

Naistele

Viigimarjad sisaldavad aineid, mis võivad ennetada vähkkasvajaid. Eelkõige on uuringud, mis tõestavad, et kuivatatud viljade regulaarne tarbimine vähendab peaaegu 50% rinnavähi pahaloomuliste kasvajate tekkeriski. Seda saavutatakse östrogeeni taseme normaliseerimisega.

Lisaks on kuivatatud viigimari kasulik naistele menopausi ajal. Asi on selles, et sel ajal suureneb osteoporoosi tekkerisk. Kuid viigimarjade tarbimine võimaldab seda probleemi ennetada, kuna need viljad sisaldavad palju kaltsiumi – isegi rohkem kui piimatooted. Ja see on eriti oluline koos fosforiga, mis tugevdab selle toimet.

Meestele

Juba iidsetest aegadest on kuivatatud viigimarju kasutatud erektsioonihäirete raviks. Asi on selles, et see vili sisaldab palju rauda ja teisi elemente, mis parandavad verevarustust. Lisaks annavad kaltsium, magneesium ja kaalium jõudu ja erksust, suurendavad vastupidavust ja mõjuvad soodsalt reproduktiivsüsteemi seisundile. Pealegi on magneesium vajalik meessuguhormoonide, sealhulgas testosterooni tootmiseks.

Samuti sisaldab kuivatatud viigimari palju tsinki ning sellel elemendil on põletikuvastane toime. Tänu sellele võib neid vilju tarbida prostatiidi ennetamiseks.

Et kuivatatud viigimarjade tarbimine annaks tulemusi, on soovitatav leotada 2–3 vilja ööseks lahjas piimas ja hommikul süüa need tühja kõhuga.

Raseduse ajal

Lasteootel emadel on väga oluline saada raseduse ajal kõiki vitamiine ja mineraale, mis on vajalikud loote õigeks füüsiliseks arenguks. Sellest vaatenurgast on kuivatatud viigimarjad väga olulised. Need sisaldavad palju B-vitamiini ja ka foolhapet, aineid, mis on vajalikud närvisüsteemi arenguks. Piisab, kui tarbida päevas 2–3 vilja, et saada vajalikud vitamiinid ja mineraalid ning normaliseerida seedimist. Lasteootel emadele on see suurepärane kõhukinnisuse ennetus, ja paljud seisavad raseduse ajal selle probleemiga silmitsi.

Kindlasti on see üsna kaloririkas toode, kuid seda võib tarbida vahepalana – see on palju tervislikum kui sama energiasisaldusega saiakesed ja kommid. Pealegi kustutab paar vilja suurepäraselt nälga ja sellises koguses toodet pole liiga palju kaloreid.

Kuid rasedusdiabeedi korral (see on selle spetsiifiline vorm, mis möödub pärast sünnitust) ei tohi viigimarju tarbida, seega on parem konsulteerida rasedust juhtiva arstiga.

Imetamise ajal

Sünnitusjärgsel perioodil on kuivatatud viigimarjad väga olulised, kuna need aitavad varustada ema organismi vitamiinide ja mineraalidega – ja selles etapis tunneb naine sageli nende tugevat puudust. Samas on viigimarjad head selle poolest, et need ei põhjusta peaaegu üldse allergilisi reaktsioone, välja arvatud individuaalse talumatuse juhud.

Siiski tuleb rinnaga toitva ema toidulauale selliseid vilju lisada väga ettevaatlikult. Asi on selles, et suur kiudainete sisaldus võib põhjustada temas kõhupuhitust ja lapsel võib tekkida vastav reaktsioon. Seetõttu lisatakse viigimarju toidulauale sõna otseses mõttes ükshaaval ja jälgitakse hoolikalt lapse seedimist.

Lastele

Kuivatatud viigimarjadel on palju kasulikke omadusi. Need sisaldavad eespool nimetatud kaaliumit, kaltsiumit, rauda, magneesiumi ja teisi elemente. Neid vilju tuleks lastele anda hingamisteede haiguste, sealhulgas kopsuhaiguste ennetamiseks. Kuivatatud viigimarjad, mida kuumutatakse piimaga, on üks tõhusamaid vahendeid köha vastu ja neid võib anda isegi väikelastele. Lisaks võivad viigimarjad koos rosinate ja ploomidega olla suurepärane vahend kõhukinnisuse vastu.

Üle kaheaastastele lastele antakse viigimarju koos pudru, kohupiima või iseseisva maiusena. Enne seda võib neid kasutada keedusena.

Kaalukaotuse ajal

Kuigi viigimarju peetakse kaloririkkaks toiduks, on need tegelikult kasulikud kaalu langetamiseks. Tavaliselt soovitavad toitumisspetsialistid viigipuu tooreid vilju, kuna need sisaldavad vähem suhkrut ja rohkem vett. Kui aga puuduvad vastunäidud nagu diabeet, võib kasutada ka kuivatatud vilju.

Need sisaldavad suures koguses kiudaineid. Need mõjuvad soodsalt soolestiku peristaltikale ning tugevdavad seda kõige pehmemal ja ohutumal viisil, aidates seeläbi vältida kõhukinnisust. Kuid kaalu langetamise jaoks on oluline, et selle tulemusena väljuvad toksiinid kehast kiiremini, paraneb toitainete omastamine toidust ja normaliseerub lipiidide ainevahetus. Kõik see võimaldab vabaneda liigsetest kilogrammidest. Pealegi, erinevalt teistest eesmärgi saavutamise meetoditest, annab see stabiilse tulemuse.

Kuivatatud viigimarju kasutatakse kõige sagedamini detox-programmides. Näiteks valmistatakse järgmist vahendit – 100 g kuivatatud viigimarjade kohta võetakse sama palju rosinaid ja kuivatatud aprikoose, samuti 100 g sennaürte. Kõik kuivatatud puuviljad purustatakse blenderis, samal ajal valatakse ürdid 1 liitri keeva veega ja lastakse tõmmata kaks tundi. Seejärel ürditõmmis kurnatakse ja kui see pole täielikult jahtunud, segatakse purustatud kuivatatud puuviljadega. Vahendit hoitakse soojas 10–12 tundi ning hommikuks on see tarbimiseks valmis – 1 supilusikatäis igal õhtul enne sööki. Siis toimub igal hommikul keha loomulik puhastus. Ravikuur kestab nädal. Selle aja jooksul võib kaotada kuni 3 liigset kilogrammi.

Milline viigimari on tervislikum: kuivatatud või värske?

Sellele küsimusele ei saa ühemõtteliselt vastata. Ühest küljest sisaldab värske viigimari rohkem vett ja vähem suhkruid. Samal ajal võtavad selle viljad maos rohkem ruumi, võimaldades seeläbi kiiremini nälga kustutada. Kui tegemist on viigimarja tarbimisega suhkurtõve või tervisliku dieedi puhul, on värsked viljad kasulikumad.

Teisest küljest on kuivatatud viljades rohkem kiudaineid, suurem vitamiinide ja mineraalainete sisaldus. Hingamiselundite ravil, kõhukinnisuse kõrvaldamisel, talvel immuunsüsteemi tugevdamiseks tarbimisel ning jõutreeninguid külastava sportlase toidusedelisse lisamisel on kuivatatud puuviljad kasulikumad.

Kuivatatud viigimarjad meditsiinis

Kuigi kuivatatud viigimarjade kasulikkus on ammu tõestatud, ei saa neid kõikide haiguste puhul toiduks tarbida. Samuti toovad mitmel juhul kasu mitte viljad ise, vaid nendest valmistatud keetis. Seetõttu tuleb enne kuivatatud viigimarjade lisamist oma toidusedelisse kindlasti konsulteerida arstiga, eriti kui esineb seedetrakti kroonilisi haiguseid.

Diabeedi korral

Kuna toode sisaldab palju glükoosi, tuleb seda suhkurtõve korral tarbida ettevaatlikult. Muidugi, kui aeg-ajalt süüa üks või kaks vilja, pole erilist kahju. Pealegi sisaldab kuivatatud viigimari palju muid kasulikke aineid. Kuid üldiselt ei soovitata seda 1. ja 2. tüüpi suhkurtõve puhul. See pole üllatav, sest viigimarja glükeemiline indeks on 62 ühikut. Tõsi, kaaliumi olemasolu selle koostises võimaldab siluda järske suhkru hüppeid, kuid nagu eespool öeldud – maksimaalne kogus on üks või kaks keskmist vilja, mitte rohkem.

Pankreatiidi korral

Pankrease põletiku korral ei soovitata tarbida kuivatatud viigimarjade vilju (ei haiguse ägeda ega kroonilise vormi puhul). Piirangu põhjused:

1. Viigimarjad sisaldavad suures koguses jämedat kiudainet, mis mitte ainult ei ärrita soolestikku, vaid suurendab ka kõhunäärme koormust, nii et see võib lõpuks esile kutsuda haiguse ägenemise.
2. Viljades on palju glükoosi ja fruktoosi. Nende normaalseks omastamiseks on vajalik insuliin, ja seda hormooni toodab justnimelt kõhunääre, mis juba niigi põeb põletikku. Seetõttu tuleks selle koormust vähendada.
3. Kuivatatud viljades esineb teatud kogus oblikhapet, mis võib samuti esile kutsuda pankreatiidi ägenemise.

Samas kuulub kuivatatud viigimari üsna kaloririkaste toiduainete hulka ning pankreatiidi korral on väga oluline piirata toidu energiasisaldust, et mitte esile kutsuda suhkurtõve teket.

Kuivatatud viigimarjade austajad võivad aga isegi kõhunäärme põletiku korral tarbida nende viljade keedust. See aitab varustada keha kõigi kasulike mineraalidega, ilma et see riski tooks.

Gastriidi korral

See haigus on põletikuline protsess mao limaskestal. Seetõttu ei soovitata nii ägeda kui ka kroonilise gastriidi korral tarbida kuivatatud viigimarjade vilju eespool toodud põhjustel – need ärritavad kõiki seedetrakti organeid ning oblikhape võimendab põletikku. Gastriidi korral on siiski kasulik nende viljade keedus.

Kõhukinnisuse korral

See sama kiudaine, mille tõttu kuivatatud viigimarjade vilju ei soovitata süüa gastriidi ja pankreatiidi korral, peetakse antud juhul eeliseks, kuna just see aitab parandada soolestiku peristaltikat ja seda puhastada.

Köha vastu

Venemaal ja Euroopas peetakse viigimarja koduses meditsiinis suurepäraseks köharohuks. Tavaliselt valmistatakse seda piimaga, kusjuures jook peab olema piisavalt rasvane, vähemalt 3,2%. Seda selleks, et pehmendada ärritunud limaskesti. Piim valatakse metallist kruusi ja kuumutatakse tasasel tulel. Kuivatatud viigimarjade viljad pestakse kõigepealt põhjalikult, seejärel pannakse need kuuma piima sisse. 1,5 klaasi joogi kohta võetakse 1–2 keskmise suurusega vilja. Jook kuumutatakse keemiseni ja jäetakse pooleks tunniks nõrgale tulele, pannes peale kindlasti kaas. Selle aja jooksul aurustub umbes 30% piima mahust ja lõpuks saadakse peaaegu täpselt klaasitäis köharohu. Tuleb oodata, kuni see täielikult jahtub ja tõmbab – see toimub umbes 2–3 tunni jooksul. Pärast seda juuakse rohtu vähehaaval päeva jooksul.

Rahvameditsiini retseptid kuivatatud viigimarjade baasil

Need viljad on rahvameditsiinis laialt levinud, kus neid kasutatakse hingamisorganite, südame-veresoonkonna haiguste jne korral. Näiteks võib kasutada järgmisi vahendeid:

1. Trahheiidi ja isegi bronhiidi korral aitab piimaga viigimari, mis on valmistatud lihtsama retsepti järgi kui eespool kirjeldatu. Võetakse 4–5 kuivatatud viigimarja vilja, peenestatakse need uhmris, valatakse üle klaasi sooja, kuid mitte kuuma piimaga, segatakse läbi. Seda vahendit soovitatakse võtta 100 ml neli korda päevas.
2. Neerukivide purustamiseks ja väljutamiseks võtke 3–5 kuivatatud viigimarja, valage need peale klaasitäis vett, laske keema tõusta ja hoidke madalal kuumusel 5 minutit, seejärel püreestage ja hõõruge uhmris. Võtke keedust koos viljalihaga päeva jooksul enne hommiku-, lõuna- ja õhtusööki, jagades selle võrdseteks portsjoniteks.
3. Kõhukinnisuse vastu aitab järgmine viigimarjakeetis – võtke 50 g kuivatatud vilju (4–5 tükki), valage peale liiter keeva vett, laske keema tõusta ja hoidke madalal kuumusel veel 30 minutit. Valmis keetis jahutage, kuid ärge seda kurnake, viljad püreestage uhmris. Seda vahendit jooge kolm korda päevas 100 ml kaupa.
4. Magusaid palle kasutatakse südame-veresoonkonna haiguste raviks ja ennetamiseks. 100 g viigimarjade kohta võtke sama palju rosinaid, 0,5 tl ingveripulbrit, sama palju muskaatpähklit, riivitud kõige peenemal riivil. Kõik koostisosad purustage blenderis ja segage ühtlaseks massiks, millest vormige vorstike. Terava noaga lõigake see tükkideks, millest veeretage pallid läbimõõduga 1 cm. Selliseid palle võite võtta üks hommikul ja õhtul.
5. Kuivatatud viigimarjadest valmistatakse universaalset siirupit, mida saab kasutada köha, südame-veresoonkonna haiguste, gripi ja viirusnakkuste ning seedeprobleemide korral. Võtke 8 kuivatatud viigimarja, tükeldage need, valage peale klaasitäis vett, laske segu keema tõusta ja keetke madalal kuumusel 20 minutit. Seejärel kurnake keetis, lisage sellele klaasitäis suhkrut ja lisage vett, et taastada algne maht. Keetke siirupit, kuni suhkur on lahustunud. Seejärel pigistage sisse poole sidruni mahl, lisage 1 tl jahvatatud ingverit või riivitud ingverijuurt ning valage vedelik klaasnõusse, mille sulgete kaanega. Siirupit võivad juua nii lapsed kui täiskasvanud, kuid erinevas annuses. Täiskasvanud võtke 3–4 dessertlusikat päevas, lapsed pool sellest.

Huvitav on see, et viigipuu juures pole kasulikud mitte ainult viljad. Viigimarjalehed sisaldavad samuti väärtuslikke bioaktiivseid aineid ja neid kasutatakse laialdaselt fütoteraapias.

Kasutamine kosmeetikas

Kuivatatud viigimarju kasutatakse kosmeetikas harvem kui värskeid, kuid siiski on olemas ka sellised retseptid. Enamasti tuleb viigimarjad enne nende baasil mistahes vahendite valmistamist kindlasti leotada keevas vees või soojas piimas 15 minutit. Seejärel saab valmistada järgmisi segusid:

Noorendav mask

2–3 purustatud kuivatatud vilja kohta võtke toores munakollane, 5–10 g õiemett ja sama palju oliiviõli, mille võib soovi korral asendada viinamarjaseemneõliga. Segage kõik komponendid ja kandke eelnevalt puhastatud näo- ja kaelanahale. 30 minuti pärast peske mask maha jaheda veega või eemaldage kompositsioon kuiva salvrätikuga, mis on niisutatud misellaar- või termaalvees. Sellist maski tuleb kasutada ühe kuu jooksul, kokku peaks olema 8 protseduuri, siis on efekt maksimaalne.

Mask rasusele nahale

See koostis aitab muuta näonahka värskemaks ja elastsemaks ning leevendab ärritust, punetust ja põletikku. Maski jaoks soovitatakse üks kuivatatud viigimari üle keeva veega valada ja segada riivitud õuna viljalihaga. Nendele koostisosadele lisatakse umbes lusikatäis jogurtit ja paar tilka sidrunimahla, mis aitab nahka valgendada. Segu segatakse blenderis, seejärel kantakse see ohtralt näonahale. Seda segu hoitakse näol pool tundi, seejärel loputatakse tavalisel viisil.

Niisutav losjoon

Viigimari sellise vahendi koostises suurendab selle niisutavaid omadusi, muutes naha siledamaks. Selle retsepti jaoks on vaja ainult ühte viigimarja, mis valatakse klaasi värskelt keedetud piimaga. Seda vahendit lastakse tõmmata paar tundi, seejärel kurnatakse. Saadud tõmmist võib hoida külmikus. Selle vahendiga soovitatakse pühkida näonahka 2–3 korda päevas. Pärast seda pestakse lihtsa veega ilma täiendavaid kosmeetikatooteid kasutamata.

Juuksemaskid

Juba iidsetest aegadest on naised kasutanud viigimarju juuste hooldamiseks. Sellel teemal on palju variatsioone, kuid üldiselt sisaldavad need kõik lisaks viljadele ka piima. Näiteks:

1. Juuste kasvu soodustamiseks soovitatakse teha omamoodi palsam – 1 klaasi piima kohta võetakse 2 kuivatatud viigimarja. Segu kuumutatakse keemiseni, seejärel vähendatakse kuumus minimaalseks. Keedetakse vahendit kuni see muutub ühtlaseks massiks. Seejärel lisatakse 10 g lillemett ja sama palju traditsioonilisi (kuid mitte kuiv)pärmi. Seda segu kantakse peanahale, peale pannakse kilemüts ja jäetakse pooleteiseks tunniks, seejärel pestakse mask šampooniga maha.
2. On ka lihtsam variant. Selleks purustatakse sama kogus viigimarju, valatakse üle klaasi piimaga ja keedetakse madalal kuumusel. Veel soojas olekus kantakse vahend juuste juurtele ja jaotatakse ettevaatlikult kogu pikkuses. Sellist maski hoitakse tund aega, seejärel pestakse tavalisel viisil maha. Viigimarjapõhised juuksemaskid aitavad unustada juuste väljalangemise, lõhenenud otste jms. Lokid muutuvad läikivaks, siidiseks ja elastseks.

Kasutamine toiduvalmistamises

Kuivatatud viigimarja saab kasutada mitte ainult magusate roogade jaoks, kuigi seda lisatakse kõige sagedamini küpsetistesse, samuti valmistatakse sellest kompotte ja uzvare, kombineerides teiste kuivatatud puuviljadega, sealhulgas datlite, ploomide või õuntega. Samuti võib lisada vürtse nagu kaneel või nelk.

Kui kuivatatud viigimari leotada vees, üle keeva veega valada või aurutada, taastab see peaaegu oma algse kuju. Taastatud viigimarja saab kasutada salatites, see sobib hästi ka liharoogadega, eriti idamaise stiilis. Viigimarja on hea lisada küpsetistesse. Näiteks Suurbritannias valmistatakse viigimarjapudingit. Põhja-Aafrikas on populaarne kuskuss.

Prantsusmaal meeldis viigimari inimestele samuti nagu teistes Vahemere maades. Seda kasutatakse erinevatel eesmärkidel, sellest saab imeline magustoit uusaasta lauale – seda nimetatakse Les quatres mendicants. See on Provence'i traditsiooniline roog, mis sisaldab sarapuupähkleid, mandleid, rosinaid, kuid peamine on viigimari.

Kahju ja vastunäidustused

Kuivatatud viigimari on äärmiselt kasulik toode. Siiski sisaldab see väga palju süsivesikuid – kuni 60%, nii et suhkurtõve korral tõstab see vere glükoosisisaldust. Liigse tarbimise korral võib see isegi täiesti tervel inimesel põhjustada kõhugaase, kõhupuhitust ja muid ebameeldivusi. Lisaks vähendab viigimari vere hüübimist, nii et mõnede selle nähtusega seotud patoloogiate korral ei tohi seda samuti tarbida.

Kuivatatud viigimari on vastunäidustatud suhkurtõve korral, samuti seedetrakti põletikuliste patoloogiate ja haavandtõve korral, nii ägedas kui ka kroonilises vormis. See ei põhjusta allergiat, kuid individuaalse tundlikkuse korral selles sisalduvate ainete suhtes võib reaktsioon olla väga sarnane.

Kuidas valida ja säilitada kuivatatud viigimarju

Nagu ka teiste kuivatatud puuviljade puhul, saab kuivatatud viigimarja kvaliteeti hinnata välimuse järgi. Selle viljad peaksid olema terved, nende kattes ei tohiks olla pragusid, rebendeid ega muid kahjustusi, mille kaudu paistaks viljaliha. Parem on osta viigimarja kaalu järgi või läbipaistvas pakendis, et saaks kontrollida, kas seal on võõrlisandeid või putukate vastseid ja muid kahjureid.

Kui see on võimalik, tuleks vilju käes hoida, et veenduda nende piisavas tiheduses, elastsuses ja vetruvuses. Nende pind ei tohiks olla liiga kortsus, vastasel juhul on tegemist ülekuivatatud viigimarjaga, mis pole säilitanud oma maitseomadusi. Pealegi tuleks seda aurutada, sest muidu pole selliseid vilju lihtsalt võimalik närida.

Siiski liiga sile, veidi rasvane pind viitab sellele, et vilju on töödeldud taimeõliga. Selles pole midagi kahjulikku ega hirmutavat, kuid dietoloogia seisukohast on kasu palju väiksem.

Kvaliteetne kuivatatud viigimari peaks olema helepruuni või beeži tooniga. Selle viljad peaksid olema matid. Heleda katte olemasolu on täiesti lubatud. See pole kemikaal, vaid pinnale eraldunud glükoos. Kui kuivatatud puuviljad näevad liiga erksad, sõna otseses mõttes kuldsed, tähendab see, et neid on töödeldud erinevate kemikaalidega, sealhulgas sorbiinhappe ja vääveldioksiidiga. Sageli toimivad need lisandid säilitusainetena. Kui viigimarja müüakse pakendis, peab tootja sellised koostisosad pakendil märkima (need on E 200-202 ja E 220).

Kui on võimalik, tasub ühte vilja maitsta. Kui on tunda hapet, tuleb ostust loobuda, kuna sellist viigimarja on valesti säilitatud.

Kuivatatud viigimarjal on pikk säilivusaeg. Pealegi on ta üsna vähenõudlik. Ideaalsed tingimused talle, nagu teistelegi kuivatatud puuviljadele, on pimedus, kuivus ja jahedus. See tähendab, et talle ei tohi langeda otsene päikesevalgus, et oksüdatsiooniprotsessid ei algaks, samuti on vaja madalat õhuniiskust ja stabiilset temperatuuri.

Kui eeldatakse, et kuivatatud viigimarja ei säilitata kaua, siis võib talle valida mis tahes mugava anuma hermeetiliselt sulguva kaanega. Anum ise võib olla valmistatud mis tahes materjalist – plekist, klaasist või keraamikast. See on soovitatav panna suletavasse kappi, seda võib isegi hoida sahvris või rõdul, tingimusel et see on soojustatud. Kui pole ei rõdu ega jahedat sahvrit, võib viigimarja hoida tavalises köögikapis, kuid tuleb hoolitseda selle eest, et seal oleks hea ventilatsioon. Viljade seisukorda purgis tuleb perioodiliselt kontrollida, sest sinna võib koguneda kondensaat. Selle vältimiseks tuleb tagada regulaarne värske õhu juurdevool.

Parimaks kohaks kuivatatud viigimarja pikaajaliseks säilitamiseks kodus peetakse külmikut. Selleks tuleb valida mitu sobivat anumat tihedalt sulguva kaanega. Pakend võib olla erinev. Nendeks võivad olla metallpurgid, plastmahutid, lõunakastid ja klaasanumad. Miks on oluline, et need sulguksid? Sest viigimarja tõmbab väga hästi ligi ja imab endasse kõiki lõhnu, sealhulgas ka neid tooteid, mis on külmikus. Selliseid anumaid tuleb edaspidi samuti pidevalt kontrollida vähemalt kord kahe nädala jooksul. See aitab tagada nõuetekohast ventilatsiooni, vastasel juhul koguneb sisse kondensaat, mis on juba ideaalsed tingimused hallituse tekkeks.

Kõiki eelkirjeldatud tingimusi järgides õnnestub kuivatatud viigimarja probleemideta säilitada poole aasta jooksul. Põhimõtteliselt pole selleks tungivat vajadust. Kuivatatud viigimarja müüakse tänapäeval igas poes aastaringselt. Seetõttu on parem osta seda vähehaaval, et mitte koormata kodu purkide ja säilitusnõudega.

Kui aga on juttu oma saagi töötlemisest, siis on mõtet kulutada aega ja vaeva säilitamise korraldamiseks. Otstarbekas on panna viigimarja sügavkülma, seal võib ta rahulikult säilida aasta jooksul. Kuid madalad temperatuurid hävitavad osa kasulikest ainetest. Kui otsustatakse seda sulatada, siis tuleb seda teha järk-järgult, jättes ta mõneks ajaks toatemperatuurile. Lisaks mõjub täiendav kuumtöötlus samuti negatiivselt tema omadustele.

Kuidas õigesti süüa kuivatatud viigimarju

Kõige lihtsam ja õigem viis – süüa kuivatatud viigimarja niisama, paar tükki päevas, olles need eelnevalt puhtaks pesnud.

Kui palju võib päevas süüa

Peamised piirangud on seotud sellega, et kuivatatud viigimarjad sisaldavad väga palju suhkruid. Seetõttu võib päevas süüa kuni 10 vilja. See on norm tervele inimesele, kellel pole ühtegi haigust. Kui aga esineb mõningaid kroonilisi patoloogiaid, kuid otseseid vastunäidustusi pole, väheneb norm 3–5 viljani. Siiski piisab isegi sellest kogusest, et varustada organismi kõigi mineraalidega.

Kas enne tarbimist tuleb pesta

Kui viigimarju müüakse kaalukaupa, tuleb neid kindlasti pesta, sest keegi ei tea, kui paljud inimesed on neid määrdunud kätega puudutanud. Viigimarjade pesemise viise käsitletakse allpool. Paljud arvavad, et kui viigimarju müüakse pakendis, siis pole neid enam vaja pesta. Kuid tegelikult näevad sellised viljad lihtsalt esinduslikud välja – aga kui palju võib usaldada nende pakkijat, on juba teine küsimus.

Viigimarjade pesemiseks on kaks peamist viisi:

1. Vilju leotatakse kuni pool tundi toatemperatuuril vees, seejärel kurnatakse vesi ära ja iga vili pestakse hoolikalt jooksva vee all.
2. Kuivatatud viigimarju jäetakse 15–20 minutiks külma vette, kuid neid segatakse perioodiliselt. Seejärel vesi kurnatakse, kuivatatud viigimarju pestakse veel kord jooksva vee all ja valatakse üle keeva veega.

Kui jutt on Tadžiki viigimarjadest, mis läbivad loomuliku kuivatusprotsessi, siis neis tavaliselt kemikaale pole. Sellised kuivatatud puuviljad näevad üsna esinduslikud välja, nii et piisab lihtsalt loputamisest sooja vee all. Kuigi paljud perenaised eelistavad viigimarju kohe pärast seda keeva veega üle valada sõna otseses mõttes minutiks või panna mikrolaineahju sama ajaks.

Vilju jooksva vee all pestes on soovitatav kasutada väikest harja, sest sel juhul õnnestub selle abil paremini töödelda kuivatatud puuviljade pinda, sealhulgas seal, kus see on „kortsus”.

Mõned tootjad kinnitavad, et viigimarjad läbivad puhastusprotsessi enne, kui nad ilusasse pakendisse jõuavad. Kuid tegelikult tuleb seda alles kontrollida. Kui liiva või mingit peent prahti pole ja kõik viljad on ühesuguse konsistentsiga, nimelt eespool kirjeldatud beeži värvi, saab hakkama ilma tugevama pesemiseta. Kui aga kuivatatud puuviljad tunduvad liiga läikivad ja sädelevad, siis on nad kindlasti läbinud kemikaalitöötluse.

Kuidas kuivatada viigimarju kodus

Viigimarju saab kuivatada ka kodus. Nii teab perenaine, et tema käsutuses on kvaliteetne toode ilma igasuguste keemiliste lisanditeta.

Kuivatamiseks on mitu võimalust, kõige lihtsamaks ja kiiremaks variandiks peetakse ahju kasutamist.

1. Viigimarjad (veel värsked) tuleb pesta, neilt lõigata ära riknenud osad, samuti varred. Et neid kuivatamiseks ette valmistada, tuleb need esmalt paberrätikutega kuivaks pühkida.
2. Vahepeal tuleks ahi soojendada standardse 60 kraadini sellistel juhtudel. Seda näitajat ei tohi suurendada, sest muidu toode ei kuivaks, vaid küpseks, kaotades oma omadused. Vahepeal lõigata viljad pooleks ja asetada ahjuplaadile.
3. Panna viigimarjad ahju, jättes ukse veidi praokile, et sees ei koguneks liigset niiskust. Kuivamiseks kulub umbes 8 tundi, aeg-ajalt tuleb viigimarju segada.

Viigimarja välimuse järgi saab aru selle valmidusastmest. Ülemine kest peab olema tihe ja isegi lõikamisel ei tohi eralduda taimemahla.

Nagu juba mainitud, võib kuivatatud viigimarju säilitada aasta või isegi kauem. Seetõttu tuleb kuivatatud viljad asetada konteineritesse, sulgeda õhukindla kaanega ja jätta need anumad külmikusse.

Teoreetiliselt võib viigimarju kuivatada ka õues, kuid ainult siis, kui see on võimalik, ilmastikutingimused lubavad jne. Protsess ise võtab rohkem aega, kuid see toimub loomulikul viisil, nii et kõik kasulikud ained säilivad.

Kuivatatud viljad tuleb pesta, lõigata, asetada küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile, harvemini marli, kuigi mõned kokad soovitavad seda. Viljad asetada lõikepool ülespoole, see on oluline. Pealmise kihi jaoks on marli tõhusam, see kaitseb viigimarju isukate putukate eest. See marli kiht tagab ka ühtlase kuivamise. Viigimarjadega ahjuplaat tuleks asetada päikesepaistelisse kohta, et päikesekiired sellele kogu aeg langeksid. Kogu see protseduur võtab aega kuni kolm päeva. Valmidusastme määrab see, kas viljade pind kleepub käte külge. Soovi korral võib viigimarju ahjus veel veidi järele kuivatada.

Mida saab valmistada kuivatatud viigimarjadest: retseptid

Kuivatatud viigimarjad sisaldavad väga palju puuviljasuhkruid, seepärast kasutatakse neid peamiselt magustoitude valmistamiseks.

Kompott

Enamasti ei kasutata kuivatatud viigimarju kompottides üksi, vaid koos teiste kuivatatud puuviljadega. Näiteks 6 kuivatatud viigimarja kohta võetakse sama palju ploome ja klaasitäis kuivatatud õunu.

Kõik kuivatatud puuviljad sorteeritakse, pestakse hoolikalt, eelnevalt eraldi leotatakse soojas, kuid mitte kuumas vees ühe tunni jooksul, mitte rohkem. Vesi seejärel kindlasti valatakse ära. Seejärel pannakse õunad kastrulisse, valatakse peale 1,5–2 liitrit vett, kuumutatakse tugeval tulel keemiseni, seejärel võetakse tulelt ning lisatakse viigimarjad ja ploomid. Kompott jäetakse suletud kaanega tund aega tõmbama. Nii õnnestub kuivatatud puuviljades säilitada maksimaalne kogus kasulikke aineid.

Moos

Kuivatatud viigimarjadest moos on üsna töömahukas roog. Kuid tulemus on seda väärt, sest see tuleb maitsev ja kasulik. Selle valmistamiseks võetakse 1 kg kuivatatud viigimarjade kohta 0,75 kg suhkrut, 1,5 l vett, 40 ml värskelt pressitud sidrunimahla, 200 g kreeka pähkleid (soovi korral võib lisada mandli- või seedermänni pähkleid – paar supilusikatäit purustatud kujul), 150 g seesamiseemneid ja veidi aniisi.

Kõigepealt valatakse suurde anumasse vesi, lisatakse suhkur ja sidrunimahl. Selles etapis soovitavad mõned kokad võtta veel ühe koostisosa – apteekides müüdava Chiose mastiksi, millel on nõrk männine maitse ja aroom. Nii ei muutu moos liiga magusaks. Kuid kuna koostisosa pole odav ja moosi on juba lisatud sidrun, ei ole see koostisosa kohustuslik.

Pärast kõigi koostisosade (v.a viigimarjad ja vürtsid) segamist pannakse pott tugevale tulele ja lastakse keema tõusta, aeg-ajalt segades, et magus mass kõrbema ei läheks. Selleks kasutatakse puulusikat või -labidat. Seejärel vähendatakse tuld, kuid segu jäetakse nõrgale tulele veel 8–10 minutiks. Mahutit kaanega katma ei pea.

Vahepeal pestakse kuivatatud vilju ühe eelkirjeldatud meetodiga ja kuivatatakse või vähemalt tupsutatakse pabersalvrätikutega kuivaks. Viljad lõigatakse neljaks, seejärel lisatakse kuuma suhkrusiirupisse. Soovi korral võib lisada tähtaniisi. Moosi hoitakse madalal kuumusel veel pool tundi, katmata seda kaanega.

Samaaegselt pannakse keskmisele tulele pann, kus ilma õli lisamata röstitakse seesamiseemneid, aeg-ajalt puulabidaga segades. Kogu see protseduur võtab aega umbes 2 minutit, mitte rohkem. Terade valmidust on lihtne kontrollida: need muutuvad kergelt kuldseks ja omandavad iseloomuliku aroomi. Seejärel tõstetakse seesamiseemned kaussi või taldrikule ja oodatakse nende jahtumist. Sarnast protseduuri korratakse jämedalt hakitud kreeka pähklitega, mida röstitakse pannil ilma õlita, olles need eelnevalt suurteks tükkideks lõiganud. Need jäetakse samuti taldrikul jahtuma. Soovi korral võib lisada tooreid seedermänni pähkleid.

Pool tundi pärast viigimarjade keemahakkamist võib neile lisada kreeka pähklid ja seesamiseemned. Seedermänni pähklid lisatakse alles viimases etapis. Kõik koostisosad segatakse, moosi keedetakse veel üks minut. Seejärel pannakse see purkidesse, mis peavad eelnevalt tingimata läbima steriliseerimisprotsessi. Purgid suletakse õhukindlate kaantega ja jäetakse jahtuma. Kuid valmiduse saabudes pannakse need külmkappi, kus neid hoitakse.

Huvitavad faktid viigimarjast

Viigimarjal on mitu nimetust. Lisaks tavapärasele on tänapäeva tingimustes vähem kasutatavad nimetused 'fiigid' ja 'smokvad'. Sõnas 'fiig' pole sel juhul midagi sündsusetut, see pärineb täiesti auväärsest ladinakeelsest sõnast ficus. Vastavalt sellele nimetatakse puud, mis selliseid vilju kannab, viigipuuks või smokvipuuks. Kõrguselt võib see ulatuda 7–10 meetrini. Smokvipuud elavad kaua, kuni sada aastat. Nende eripäraks on väga pikad looklevad oksad. Nende pikkus võib olla suurem kui puu kogukõrgus.

Smokvipuu kodumaa on Lähis-Ida. Sealt jõudis see Vahemere maadesse. Arvatakse, et smokvipuu oli esimene kultuurselt kasvatatud puu. Vähemalt mainitakse seda just sellises kontekstis Piiblis, kus see on rahu ja heaolu sümbol. Samuti räägitakse piibliloos, et just viigilehti pidid Aadam ja Eeva pärast paradiisist väljaajamist riietuse asemel kasutama.

Igatahes oli viigipuu Lähis-Idas tõepoolest väga levinud taim. Selle tervendavaid omadusi teadsid juba vanad mõtlejad. Assüürias kasutati viigimarju magustajana juba 5 tuhat aastat tagasi. Selle kasulikke omadusi ja agrotehnika eripärasid kirjeldas oma töödes Aristoteles. Tol ajal kasvas viigipuu peamiselt Vahemere piirkonnas. Kuid praegu kasvatatakse seda kõikjal, kus on sobivad tingimused – palju päikesevalgust, kuiv õhk, hästi kuivendatud pinnased. Ta kasvab isegi USA-s, kuhu ta toodi katoliku misjonäride poolt.

Viigipuu viljad kasvavad 3–5 cm läbimõõduga. Toorelt kaaluvad nad 50–70 g, kuivatatud viljad kaaluvad pärast niiskuse kadu vähem. Algul on viigimarjad rohelised, seejärel tumenevad ja võivad omandada kas pruuni või lilla tooni.

Viljade liha on magus ja mahlane. Paljud hindavad toorest viigimarja selle ebatavalise kombinatsiooni pärast – õrn liha ja krõmpsuvad seemned. Samas sõltub selle maitse suuresti viljade värvusest. See võib olla valge, punane, kollane, lilla ja isegi must. Erineb ka kuju – see võib olla ovaalne, peaaegu ümmargune või pirnikujuline.

Foto kuivatatud viigimarjast