Kuidas äädikas mõjutab inimorganismi

Käib legend, et kõige populaarsema maitseaine, mis igal köögil on – äädika – tekkimise võlgneme tavalisele hajameelsusele. Toode on eksisteerinud juba väga kaua ja tekkis siis, kui üks veinivalmistaja jättis avatud veinipudeli mitmeks päevaks kuumusele. Vein kääris, kuid sellele leiti ootamatu kasutus – seda hakati kasutama ebatavalise, pikantse maitse lisamiseks toitudele.

Tänapäeval on teada mitut liiki äädikat: õuna-, vadaku-, veini- jt. Aja jooksul on äädikale omistatud järjest rohkem erinevaid tervendavaid omadusi, jääb vaid aru saada – kus on tõde ja kus vale.

Venemaa ja Euroopa: erinev suhtumine lauaäädikasse

Äädika abil valmistatakse talveks konserve, marineeritakse liha, lisatakse salatitele. Tuleb märkida, et selle sissevõtmine on Euroopas seadusega keelatud, kuid mitte iga tarbija ei mõista selle toote olemust. Keelatud on just sünteetiline äädikas, mis on Venemaal nii populaarne, osaliselt tänu oma odavusele. Prantsusmaal asub see 'lauaäädikas', mis on igas Venemaa köögis, kodukeemia osakonnas.

Äädikas: looduslik ja sünteetiline

Äädikas ja äädikabakterid, sattudes organismi, tõstavad keskkonna happesust, luues sobimatud tingimused patogeensete bakterite elutegevuseks. Madala maohappesuse korral on toidu seedimisprotsess raskendatud ja seetõttu saadakse ka vähem kasu. Nende omaduste tõttu on äädikajoogid väga populaarsed näiteks Jaapanis. Sealne äädikas on, mis on oluline, looduslik, riisist saadud, mitte sünteetiline.

Sünteetiline ja täiesti värvitu äädikas, mille etiketile lisatakse sõna 'laua-', ilmus üsna hiljuti, eelmise sajandi keskel, kui Nõukogude Liidu elanikud said maad köögiviljade istutamiseks. Just siis muutus looduslik äädikas massilise marineerimise tõttu defitsiitseks, sest selle täielikuks valmistamiseks kulub mitu kuud.

Mida kujutab endast kunagi keemikute poolt välja töötatud sünteetiline äädikas? See on naftatöötlemise saadus. Naftast saadakse butaani, millest sünteetiliselt eraldatakse metanool. See astub katalüütilisse reaktsiooni vingugaasiga ja ainult nii saadakse äädikhape.

Äädika kasulikkus ja kasutamine

Rahvameditsiinis kasutatakse äädikat laialdaselt mitmesuguste välispuuduste raviks, sealhulgas juuste ja kõõma probleemide korral. Selliste "tervisretseptide" suhtes tuleb siiski olla ettevaatlik, sest äädikas on ennekõike hape. Just need omadused teevad sellest igapäevaelus kasuliku vahendi näiteks rooste eemaldamiseks. Lauanõude ja muude esemete desinfitseerimine on samuti äädika kasulik omadus.

Samas võib see üsna kiiresti aidata vabaneda migreenist ning on tuntud oma võime poolest puhastada keha alkoholimürgitusest. Samuti võib äädikas pärssida inimestele ohtlike bakterite arengut. Ja muidugi kasutavad paljud seda kehatemperatuuri alandamiseks.

Kasutamise ohud

Tuntud on legendid äädika seespidisest kasutamisest "räbu, radionukliidide ja raskmetallide" väljutamiseks. See on muidugi vale. Samuti leidub väiteid, nagu aitaks äädikhappe seespidine tarbimine vähktõve ravile. Oluline on mõista, et need ei ole põhjendatud. Mõtlematu sünteetilise äädika seespidine tarbimine võib kaasa tuua ebameeldivaid tagajärgi.

Sageli põhjustab isegi väikese koguse äädika tarbimine kõrvetisi, kuna see ärritab maolimaskesta. Lisaks sellele esineb selle toote individuaalset talumatust. Äädikas võib põhjustada oksendamist ja suulimaskesta põletust. Samuti võib pikaajaline äädika mõju häälepaeltele mõjuda halvasti häälele endale, muutes selle käredaks.

Seespidist tarbimist võib kaaluda üksnes veega lahjendatud naturaalse äädika puhul, ja sedagi tingimusel, et magu ja soolestik on täiesti terved. Kui neid soovitusi eirata, võib asümptomaatiline või aeglaselt kulgev haigus muutuda ägedaks, mis võib viia haiglaravini.