Kuidas peet mõjutab inimorganismi
Peet on hästi tuntud nii koduperenaistele, kutselistele kokkadele kui ka aiandushuvilistele. Ükski Euroopa köök ei saa ilma selleta hakkama. See juurvili on väärtuslike maitse- ja ravitoimetega, omades auväärset kohta nii köögilaual kui ka koduses apteegis. Peedi regulaarsel tarbimisel on selgelt märgatav selle positiivne mõju peaaegu kõigile kehasüsteemidele.
Üldiseloomustus

Peet kuulub rohttaimede hulka amarandiliste sugukonnast. Erinevalt teistest sõltub tema kasvuperiood konkreetsest liigist ja ta võib olla nii üheaastane, nagu söögipeet, suhkrupeet ja söötapeet, kui ka mitmeaastane. Seda köögivilja kasvatati juba Vana-Roomas ja Kreekas, Euroopa riikidesse jõudis see umbes 11. sajandil.
Huvitav: Algul tarvitati toiduks ainult peedilehti ja palju hiljem maitsti ära juurvili ise.
Koostis
100 grammis värskes söögipeedis on ainult 43 kcal, mis seab juurvilja automaatselt dieettoiduainete hulka. Samuti tuleb arvestada, et keedetud tükkides on suhkrusisaldus palju kõrgem, mida teavad hästi diabeetikud, eelistades nautida peeti toorelt. Ka vitamiinisisaldus on väga rikas, hõlmates suure osa B-rühmast, vitamiinid A, E, C, PP, U. Mineraalainete loetelu pole vähem muljetavaldav ja sisaldab:
- vask;
- kaalium;
- raud;
- kaltsium;
- magneesium;
- jood;
- fosfor;
- boor.
Selline koostis muudab peedi kasulikuks kõigile organitele ja kehasüsteemidele, samuti kasutatakse seda loodusliku värvainena, kosmeetilistel eesmärkidel tervise ja ilu säilitamiseks.
Peedi kasulikkus
Peeti tarbitakse toorelt ja keedetult, koos viljalihaga või ainult mahlana. Viimasel kujul soovitatakse seda keha süstemaatilisel puhastamisel ravikuuride ajal ja kehakaalu langetamise programmide lisandina.

Tähtis: Värskelt pressitud toore peedi mahl on väga sööbiv ja seda ei tohi kohe lahjendamata juua, tuleb alustada tarbimist, lahjendades seda puhta veega vahekorras 1:1.
Peedi või selle mahla regulaarne lisamine toidulauale mis tahes kujul aitab normaliseerida vere koostist, kõrvaldada turseid ja eemaldada raskmetallide sooli. Peedis sisalduvad aminohapped muudavad selle asendamatuks skleroosi ja maksa rasvumise vastu võitlemisel. Mahlas on naatriumi ja kaaliumi tasakaal suhtega 1:10, mis tagab mõlema elemendi kiire omastamise ja liigse kolesterooli väljutamise keha puhastamisel kahjulikest ladestustest. Värskes juurviljas sisalduv kiudaine aktiveerib suurepäraselt soolestiku peristaltikat, eemaldades isegi roojakivid. Mitu keedetud tükki ennetavad aneemia teket, parandavad mälu ja enesetunnet ning stimuleerivad jõu juurdevoolu.
Peedi viljaliha aitab stabiliseerida vererõhku, leevendab veresoonte spasme, tugevdab kapillaare ja kiirendab verevoolu.
Selle toote toidulauale lisamise vastunäidustused on individuaalne talumatus, allergilised reaktsioonid, seedetrakti haiguste ägenemised, sapikivitõbi ja krooniline kõhulahtisus.
Kellele soovitatakse peeti
Erilist tähelepanu sellele juurviljale peaksid pöörama need, kes plaanivad keha kompleksset puhastust või puhastust, mis on suunatud maksa funktsioonide taastamisele. Kehakaalu vähendamise ja kontrolli programmides on see toode samuti väärtuslik, kuna see on toitev ja vähendab näljatunnet väga väikese kalorsusega. Peedimahl suurendab erütrotsüütide sisaldust, mis on oluline südame-veresoonkonna haiguste, infarkti ja insuldi riskiga inimestele.
Ja loomulikult ei tohiks igas vanuses daamid unustada selle köögivilja lisamist igapäevasesse või iganädalasesse toidulauale, et säilitada ilu ja noorus. Peedis sisalduvad ained omavad noorendavaid omadusi, kiirendavad ainevahetust ja pärsivad patogeense floora paljunemist soolestikus, taastades selle normaalse toimimise kogu pikkuses, mis on vajalik saleda ja vormis keha ning ühtlase jume säilitamiseks.
Peediga toidud võimaldavad ületada kroonilist väsimust, mitte langeda depressiooni hooajavahetusel, säilitada meelerahu ja tunda end suurepäraselt, unustades unetuse ja stressi.
«Tähtis: kogu teave saidil on esitatud üksnes tutvumise eesmärgil. Enne mõne soovituse rakendamist konsulteerige erialaspetsialistiga. Ei toimetus ega autorid kanna vastutust võimaliku kahju eest, mida materjalid võivad põhjustada.»
