Arbuus: kasulikud omadused ja vastunäidustused

Arbuus on suur ja magus mari, mida enamik inimesi armastab selle väriskendava maitse tõttu. Kuid lisaks on see erakordselt kasulik toode. Õige kasutamise korral aitab see tervist parandada ja isegi liigsetest kilodest vabaneda.

Mille poolest erineb kollane arbuus punasest

Kollane arbuus kuulub bioloogiliselt samasse sorti nagu harilik punase viljalihaga arbuus. See on aretustöö tulemus, mille käigus ristati harilikku arbuusi selle metsiku teisendiga, millel on kollane, kuid magusata viljaliha. Talunikele on ta huvitav oma varasema valmimise tõttu.

Selle erinevus punasest sordist seisneb mitte ainult viljaliha värvis, vaid ka selles, et selles praktiliselt puuduvad seemned või neid on palju vähem. Pealegi iseloomustab teda väga kuiv ja kõva koor, millest ei saa keeta sukaate ega valmistada moosi. Ja selline arbuus maksab umbes kaks korda rohkem kui tavaline – see on pigem tingitud tema haruldusest ja turunduslikest iseärasustest, mitte omadustest.

Kumb on tervislikum

Üheselt ei saa vastata küsimusele, milline arbuusisort on kasulikum, sest nende keemiline koostis on ligikaudu sama. See tähendab, et kollane arbuus sisaldab samuti kiudaineid, vitamiine, asendamatuid aminohappeid ja mineraalaineid. Kuid temas on veidi rohkem kiudaineid. Lisaks sellele eristub selle arbuusi viljaliha eksootiliste maitsenootide poolest – see võib meenutada mangot, ananassi või tsitrusi (tõsi, mõnikord ka kõrvitsat). Seda arvestades peavad mõned inimesed kollast arbuusi kasulikumaks, kuna kiirema valmimise tõttu on väiksem oht, et kasvatamisel kasutatakse nitraate.

Teisest küljest on selles vähe seemneid ja selle koor ei sisalda neid kasulikke elemente, mis on punasel arbuusil. Seega võib neid kasulikkuse seisukohalt pidada võrdväärseteks.

Koostis ja kalorisisaldus

Arbuus on mari, mida iseloomustab madal kalorsus. Selle energiasisaldus on keskmiselt vaid 38 kcal 100 g viljaliha kohta. See pole üllatav, sest arbuus koosneb umbes 92–93% ulatuses veest. Kuid kõik ülejäänu on erakordselt kasulikud ained:

1. A-vitamiin, mis on oluline antioksüdant ja ühtlasi kasulik nägemisele.
2. B1- ja B6-vitamiinid, mis osalevad ainevahetusprotsessides ning normaliseerivad närvisüsteemi tööd.
3. E-vitamiin on veel üks tugev antioksüdant, mis on eriti oluline reproduktiivfunktsiooni jaoks.
4. Foolhape (B9-vitamiin), mis on kasulik ka kognitiivsetele funktsioonidele.
5. C-vitamiin – samuti antioksüdant, mis tugevdab veresoonte seinu ja aitab tõsta immuunsust.
6. Asendamatud aminohapped, sealhulgas arginiin ja tsitrulliin, millest tuleb juttu allpool.
7. Makro- ja mikroelemendid, sealhulgas mangaan, kaalium, magneesium jne.

Ja samas ei sisalda arbuus kahjulikke rasvu ega kolesterooli, samuti naatriumi, mis võiksid selle suurepärase keemilise koostise nullida.

Mille poolest on arbuus kasulik

Üldine kasu

Mida kauem teadlased arbuusi uurivad, seda rohkem ilmneb tõendeid selle kasulikkusest. Selle marja tarbimine võimaldab:

• parandada vereringet;
• normaliseerida vererõhku;
• vähendada rasva kogunemist;
• puhastada neere kogunenud toksiinidest.

Tänu oma elektrolüütide koostisele takistavad arbuusiviljaliha ja -mahl dehüdratsiooni ning värskendavad ka kõige tugevamas kuumuses.

Naistele

Õiglase soo esindajatele on arbuus eelkõige kasulik oma kõrge antioksüdantide sisalduse tõttu, mis aeglustavad vananemisprotsessi. Lisaks on neil ainetel põletikuvastased omadused, mis võimaldavad ennetada paljusid vaagnaelundite haigusi.

Tänu kergele diureetilisele toimele võimaldab arbuus vabaneda tursest ja koos sellega ka liigsetest kilodest. Kõrge C-vitamiini sisaldus parandab vereringet ja hoiab ära venoosse ummiku, mis on ohtlik, kuna võib põhjustada veenilaiendeid.

Lõpuks on arbuusiviljalihas sisalduv E-vitamiin väga kasulik reproduktiivsüsteemile.

Meestele

Mõnikord nimetatakse arbuusi looduslikuks viagraks. Ja arstidel on selleks võrdluseks põhjust. Asi on selles, et arbuus sisaldab aminohappeid tsitrulliini ja arginiini. Need ühendid osalevad lämmastikoksiidi sünteesis. Viimane mängib omamoodi signaalmolekuli ja hormooni analoogi rolli, täites paljusid funktsioone. See reguleerib vererõhku, normaliseerib närvisüsteemi tegevust ning laiendab veresooni ja lõdvestab nende seinte silelihaseid. Ehk see aine täidab põhimõtteliselt samu ülesandeid kui viagra, st parandab erektsioonifunktsiooni ja mõjub soodsalt reproduktiivsüsteemile.

Samas on arbuusi viljalihal puuduvad kõrvaltoimed, mis on iseloomulikud Viagrale. Seetõttu on arbuus meestele nii kasulik. Lisaks sisaldab see palju antioksüdante, millest kõige olulisemaks tugevama soo esindajate jaoks peetakse lükopeeni. See on karotenoidpigment, mis annab viljalihale punase varjundi. Arbuusis on seda kaks korda rohkem kui tomatites, mida arstid soovitavad tarbida eesnäärmevähi eest kaitsmiseks. Seega hoiab palju lükopeeni sisaldav arbuusiviljaliha ära eesnäärme onkoloogilisi haigusi, võitleb põletikuliste protsessidega organismis ja aitab tugevdada immuunsüsteemi.

Raseduse ajal

Arbuus sisaldab palju foolhapet, mida peetakse väga kasulikuks lapseootel emadele, kuna see ühend aitab ära hoida lapse arenguhäireid. Lisaks sisaldab selle suure marja viljaliha palju C-vitamiini, mis on vajalik veresoonte tugevdamiseks. Selles on ka rauda, mille puudus toidus võib põhjustada aneemiat. Veel sisaldab arbuusiviljaliha kaltsiumi, mis on vajalik luude moodustumiseks – raseduse ajal napib seda elementi sageli. Nii et raseduse varases staadiumis on arbuus väga kasulik.

Teisel trimestril on arbuus hea selle poolest, et tänu diureetilisele toimele aitab see vältida turset, mis võib lapseootel emal põhjustada vererõhu tõusu. Lisaks parandab see neerude tööd.

Lõpuks on arbuus madala kalorsusega maius, mis kustutab hästi nälga ja janu ega põhjusta samal ajal lisakilogramme. Kui vastunäidustusi pole, võib isegi korraldada arbuusipaastupäevi, jagades 1–1,5 kg viljaliha kuueks toidukorraks.

Kui esineb suhkurtõbi (sealhulgas rasedusdiabeet) või neerukivid, siis on arbuus raseduse ajal vastunäidustatud. See kehtib ka juhtudel, kus on väga tugev turse neerude halva töö tõttu.

Lõpuks, raseduse hilises staadiumis võib arbuusi suures koguses tarbimine põhjustada valesid kokkutõmbeid, seega tuleks sellest hoiduda, kui ei suudeta piirduda vaid ühe viiluga.

Imetamise ajal

Tavaliselt soovitavad pediaatrid imetava ema toitumise koostamisel järgida lihtsat reeglit – kui emal ei ole ega ole kunagi olnud reaktsiooni mõnele tootele, siis tõenäoliselt ei teki seda ka lapsel. Kuid selle toote tarbimist tuleb alustada väikese kogusega, et kontrollida lapse reaktsiooni 24 tunni jooksul.

See puudutab ka arbuusi. See on väga kasulik noorele emale, kuna võimaldab kaotada raseduse ajal saadud kaalu ning parandada naha, juuste ja küünte seisundit. Samal ajal tuleb selle tarbimist alustada väikese tükiga; kui 24 tunni jooksul reaktsiooni ei teki, võib kogust suurendada 3–4 viiluni. Rohkem tarbida ei tasu, kuid juba muudel põhjustel. Kui aga lapse nahale on tekkinud punased nõgestõve laigud, tuleb analüüsida, mida ema veel sel päeval sõi – võib-olla on küsimus toodete kombinatsioonis. Paari päeva pärast võib katset korrata. Kui reaktsiooni ei ole, võib toote juba täielikult toidulauale lisada.

Miks ei tohi arbuusi suures koguses tarbida – see küsimus huvitab paljusid noori emasid. Asi on selles, et piiramatu tarbimise korral põhjustab arbuus isegi täiskasvanul enamasti suurenenud gaaside teket, rääkimata lapsest, kes võib seejuures kannatada koolikute all.

Mõned pediaatrid isegi arvavad, et arbuusi, nagu kõiki teisigi gaaside teket põhjustavaid tooteid, võib noor ema toidulauale lisada alles siis, kui laps on kahekuune. See on aga vaid soovitus, mitte range reegel, seda enam, et arbuusihootaeg läheb niigi kiiresti mööda. Seega tuleb lähtuda eranditult lapse seisundist.

Lastele

Väikelastele on arbuusid sama kasulikud kui täiskasvanutele. Selle marja viljalihas leiduvad pehmed kiudained aitavad parandada seedimist, mis on eriti oluline, kui lapsel on kalduvus kõhukinnisusele. Tänu diureetilisele toimele soovitatakse arbuusi sageli südamepuudulikkuse korral. Kõrge rauasisaldus on kasulik neile, kes põevad aneemiat või kellel esineb sageli ninaverejookse. Lisaks määratakse arbuusidieeti väikelastele, kellel on probleeme ülekaaluga.

Väikelastele ei ole aga arbuusi soovitatav anda ning 3-aastastele lastele võib seda anda vaid väikestes kogustes ja tingimusel, et need marjad on hoolikalt kontrollitud. Lapsed reageerivad nitraatidele palju halvemini kui täiskasvanud.

Arbuusikoore kasu

Arbuusikoored sisaldavad palju kasulikke aineid. See on näiteks eespool mainitud aminohape tsitrulliin, mida vajatakse veresoonte laiendamiseks ja silelihaste lõdvestamiseks. Koortes esineb seda isegi suuremas koguses kui viljalihas endas.

Eelnevalt hästi kuivatatud arbuusikoort peetakse tõhusaks vahendiks nefriidi ja turse korral. Nendelt lõigatakse ära kõige kõvem pealmine kiht ning selle all olev pehmem hele osa purustatakse igal sobival viisil ja asetatakse madalaima temperatuurini eelsoojendatud ahju. Seal kuivatatakse koored poolvalmiks sellises õrnas režiimis, et mitte hävitada kasulikke aineid. Seejärel raputatakse need koored puhtale heledale riidele (ilma värvaineteta) ja kuivatatakse lõpuni loomulikul viisil.

Turse vältimiseks tuleb enne sööki süüa 1 tl purustatud arbuusikoort ja juua see klaasi sooja veega. Maitse parandamiseks võib veele lisada lusikatäie mett. Seda vahendit juuakse kolm korda päevas, seda võib teha iga päev pika aja jooksul. Kogu selle aja hoitakse kuivi koori klaaspurgis pimedas ja kuivas kohas.

Arbuusikoortest saab teha keedist, millel on diureetiline ja kolereetiline toime. Selleks valatakse 100 g kuivatatud või värskeid purustatud koori liitri veega, keedetakse ja hoitakse madalal kuumusel 30 minutit. Seejärel lastakse neil veel tund aega tõmmata ja jahtuda, seejärel filtreeritakse läbi marli või väga peene sõela.

Mõned rahvameditsiini järgijad soovitavad seda keedist juua ka neerukivide korral, väidetavalt lahustab see kive. Kuid tegelikult ei saa kõik kivid põhimõtteliselt lahustuda – kõik sõltub nende keemilisest koostisest. Seetõttu tuleb eelnevalt konsulteerida arstiga, sest teatud neerukivide tüüpide puhul võib selline keedis olla vastunäidustatud.

Arbuusikoori peetakse tõhusaks vahendiks migreeni vastu. Iga peavaluhoo ajal soovitatakse panna värskeid koori oimukohtadele ja otsaesisele, kinnitades need salliga. Koorides sisalduvad ained laiendavad veresooni ja aitavad seeläbi peavalust vabaneda. Neist tehakse ka kompressi reuma korral.

Tänu kooride koostises sisalduvale tsitrulliinile võib arbuus alandada vererõhku, mis on tingitud selle võimest laiendada veresooni. Arbuusikoor tuleb kuivatada koos seemnetega ja kõik koos purustada pulbriks – selleks on vaja kohviveskit. Saadud pulbrit soovitatakse võtta 0,5 tl hommikul ja õhtul ühe kuu jooksul. See võimaldab rõhku normaliseerida.

Arbuusiseemned: kasu ja kahju

Paljud arvavad, et arbuusiseemned on kahjulikud – see stereotüüp tekkis juba ajal, mil arvati, et need võivad põhjustada pimesoolepõletikku (tegelikult see nii ei ole). Tänapäeval on teadlased tõestanud, et arbuusiseemned on kasulikud ja siin on põhjus:

1. 200 g seemnetes on umbes 30,6 g taimset valku, mis moodustab juba üle 60% soovitatavast päevasest normist.
2. Seemned sisaldavad ka aminohapet arginiini, mis on väga kasulik südame-veresoonkonnale, nagu ka teised asendamatud aminohapped – näiteks lüsiin, trüptofaan või glutamiinhape.
3. Arbuusiseemned sisaldavad rasvu, millest saab hiljem toota väga kasulikku õli, mille omadusi käsitletakse allpool. Siinkohal tuleb vaid märkida, et just küllastumata rasvad aitavad alandada vererõhku ja "halva" kolesterooli taset.
4. Arbuusiseemned sisaldavad ka B-rühma vitamiine, mis osalevad keerukates toitumisprotsessides.
5. Kõige rohkem sisaldab see toode niatsiini – umbes 19% päevasest vajadusest. Niatsiin on vajalik mitte ainult seede- ja ainevahetusprotsesside normaliseerimiseks, vaid ka naha terviseks.

Kuivatatud arbuusiseemned sisaldavad ligikaudu 139% päevasest magneesiumi vajadusest, mis võimaldab mitte ainult reguleerida vererõhku, vaid ka alandada veresuhkru taset. Sama oluline roll on seemnetes sisalduvatel fosforil, kaaliumil, vasel ja naatriumil. Nende koostises on ka palju tsinki, millel on põletikuvastased omadused. See on umbes 75% päevasest vajadusest hammaste, juuste ja küünte tervise jaoks.

Seemned sisaldavad palju rauda, mis on võrreldav mereandide või kalkunifilee rauasisaldusega. Selle mineraali puudus põhjustab aneemiat ja suurenenud väsimust, kuid seemnete söömine võimaldab neid probleeme vältida. Lisaks sisaldavad need palju kiudaineid, mis soodustavad normaalset seedimist.

Toorelt oleks seemneid raske süüa. Kuid neid saab kuivatada ja röstida – just sellisel kujul süüakse neid Hiinas. Selleks pestakse seemneid jooksva vee all ja kuivatatakse paberrätikul. Kuivanud seemned pannakse kuivale pannile ja röstitakse keskmisel kuumusel, kuni need hakkavad tumenema. Samal ajal valmistatakse soolalahus – 1 tl soola 50 ml vee kohta. Kergelt röstitud seemned valatakse soolalahusega üle ja aurustatakse see madalal kuumusel. Seejärel jahutatakse valmis seemned maha ja võib serveerida.

Arbuusiõli: omadused ja kasutamine

Mitte kõik pole kuulnud tootest nagu arbuusiõli, kuid seda peetakse väga kasulikuks. Seda saadakse arbuusiseemnetest, mis sisaldavad rasvhappeid. Arbuusiõli peetakse kergeks, see imendub nahka väga kiiresti, mistõttu saab seda kasutada kosmetoloogias. Samuti on sellel meeldiv maitse ja samad tervendavad omadused, mis on iseloomulikud arbuusiseemnetele endile. Oma koostiselt ei jää see alla mandliõlile ning tekstuuri poolest seesamiõlile.

Arbuusiõli eristub erksa päikeselise tooniga, kuldsete või punakate nootidega. See on nii vedel ja kerge, et tundub peaaegu vedel ega ole üldse viskoosne. Lisaks on sellel meeldiv tugev lõhn ja maitse kergelt magusa noodiga.

Seda õli saab kasutada mitmel viisil:

1. Toiduvalmistamisel roogade jaoks, mis ei vaja kuumtöötlemist, näiteks salatid või külmad suupisted.
2. Põletikulistest protsessidest põhjustatud haiguste raviks välispidise vahendina – sellistel juhtudel tehakse õlist kompresse, mida kantakse kahjustatud piirkondadele kaks korda päevas.
3. Valmis kosmeetikatoodete rikastamiseks – mitte rohkem kui 10% nende mahust.
4. Aroomiteraapias baasõlina, mida saab kombineerida erinevate eeterlike õlidega, sealhulgas kummeli-, seedri-, roosiõliga jne. Sobivad ka palmarosa ja salvei.

Selle kasutamisel kehtivad teatud normid. Kulinaarias on see 1–2 teelusikatäit päevas, mis lisatakse toidule valmistamise ajal. Puhtal kujul võib seda õli juua ainult 5 ml iga kahe päeva tagant, ravikuuri kestus on 5–8 kuud – peamiselt on juttu tursest ja südame-veresoonkonna haigustest. Neerupatoloogiate ravis võib annust suurendada kuni 1 teelusikatäieni neli korda päevas. Kui tegemist on kosmetoloogiaga, võib seda võtta seespidiselt 0,5 teelusikatäit neli korda päevas, et parandada naha seisundit.

Kas kaalu langetamise ajal tohib arbuusi süüa

Tänu sellele, et arbuusi viljaliha sisaldab kiudaineid ja mitmesuguseid vitamiine, peetakse seda marja suurepäraseks vahendiks detoksikatsiooniks ja liigsetest kilogrammidest vabanemiseks.

Kuid tuleb mõista, et arbuusi monodieet on üks rangemaid. Seetõttu võib seda järgida vaid kolm päeva, mille jooksul võib kaotada 4–5 kg liigset kaalu. Nende esimese kolme päeva jooksul ei tohi süüa midagi muud kui arbuusi viljaliha. Äärmisel juhul võib sellest valmistada smuutisid.

Seejärel tuleb järk-järgult stressdieedist väljuda, vähendades veidi arbuusi kogust toidus ja varustades organismi teiste toiduainetega. Näiteks valmistatakse arbuusist ja teistest köögiviljadest kerge salat, millele lisatakse madala rasvasisaldusega juustu.

Samas tuleb meeles pidada mitmeid reegleid:

1. Esimese ööpäeva jooksul toimub kaalulangus ainult arbuusi diureetilise toime tõttu.
2. Esimese kolme päeva jaoks tuleb hoolikalt välja arvutada vajalik arbuusikogus. Arvatakse, et norm on 1 kg iga 10 kg kehakaalu kohta, see tähendab 5–7 kg päevas. Kuid mitte kõik ei suuda sellist kogust taluda, kuna see võib põhjustada kõhulahtisust, seetõttu tuleb oma idee eelnevalt läbi arutada dieediarstiga, kes aitab tuvastada vastunäidustusi.
3. Hoolimata sellest, et arbuus sisaldab väga palju vett, ei tähenda see, et sellest piisab. Eksperdid soovitavad juua ka rohelist teed ja gaseerimata mineraalvett.
4. Arbuusi võib tarbida igal ajal, kuid mitte öösel.
5. Kui dieedi ajal tekivad raskustunne maos ja mitmesugused ebameeldivad tunded, tuleb see koheselt lõpetada. See puudutab ka dieedist väljumist, kui arbuusi kombineerimine teiste toiduainetega toob kaasa samasugused tagajärjed.

Dieedist väljumine ei tohiks samuti kesta kauem kui kaks või kolm päeva. Selle aja jooksul jätkub kaalulangus, kuid juba sügavamate biokeemiliste protsesside arvelt, mitte ainult vedeliku väljutamise tõttu.

Arbuus meditsiinis

Arbuusi peetakse ametlikus meditsiinis peamiselt dieettooteks liigsetest kilogrammidest vabanemiseks ning ka ennetavaks vahendiks südame-veresoonkonna haiguste vastu. Kuid tuleb vaadelda, kuidas see mõjutab organismi erinevate patoloogiate korral.

Diabeedi korral

Arbuus sisaldab väga palju süsivesikuid. Seetõttu ei soovitata seda diabeedi korral tarbida. Välja arvatud juhul, kui inimene loobub kõigist teistest süsivesikutest ühe või kahe arbuusiviilu kasuks. Seemnetest jahvatatud pulbrit saab aga kasutada veresuhkru taseme normaliseerimiseks.

Tähtis: arbuusi glükeemiline indeks — 65–70 ühikut.

Pankreatiidi korral

Selle põletikulise haiguse ägenemise ajal ei tohi arbuusi süüa, kuna selle koostisained põhjustavad limaskestade tugevat ärritust ja süvendavad haiguse kulgu, sest ka kõhunääre reageerib sellele. Remissiooni ajal võib arbuusi tarbida, kuid soovitavalt mitte värskelt, vaid tarretise või mõne muu töödeldud magustoiduna. Asi on selles, et toores arbuus põhjustab igal juhul kõhunäärme suurenenud aktiivsust, mis on antud juhul täiesti tarbetu.

Gastriidi korral

Kuna arbuusi viljaliha stimuleerib maomahla tootmist, on see lubatud madala happesusega gastriidi korral. Kuid kõrge happesusega gastriidi ägenemise staadiumis on see vastunäidustatud, kuna see süvendab olukorda. Remissiooni staadiumis võib süüa väikest kogust viljaliha, seda, mis asub südamikule lähemal ja on magusam. Kuid parem on tarbida mitte viljaliha puhtal kujul, vaid sellest valmistatud jooke või tarretist.

Soolestikule

Soolestikule on arbuus kasulik, kuna viljalihas sisalduvad kiudained ja magneesium tugevdavad peristaltikat, mis soodustab seedimisprotsessi. Kuid samal ajal, kui see tõstab soolestiku motoorikat liiga palju, võib see krooniliste haiguste korral põhjustada patoloogia ägenemist ja tugevat kõhulahtisust. Seega, kui selline eelsoodumus on olemas, ei tasu arbuusiga liialdada, 200–250 g päevas on piisav.

Kõhukinnisuse korral

Paarist viilust toorest arbuusi piisab täiesti, et seedimisprotsess käima lükata – ja seda esimesel korral.

Podagra korral

See on põletikuline haigus, mis tekib soolade ainevahetuse häirete tõttu. Arbuus on selle patoloogia korral väga kasulik – see ei sisalda puriine, kuid aitab taastada ainevahetust ning eemaldada kehast liigset vedelikku ja toksiine. Podagra korral on soovitatav aeg-ajalt korraldada arbuusiga paastupäevi.

Koliidi korral

See on soolestiku põletikuline haigus, mis võib süveneda arbuusis sisalduvate hapete limaskestade ärrituse tõttu. Seetõttu ei tohi koliidi ägenemise ajal arbuusi üldse tarbida. Isegi remissiooni ajal tuleb olla ettevaatlik – mitte rohkem kui 200 g viljaliha päevas.

Maksale

Arbuusil on detoksikatsiooniomadused. See aitab eemaldada maksast kahjulikke aineid. Selleks piisab, kui süüa terve hooaja vältel 150–200 g arbuusimassi ja pidada toidus mõõdukust. Samuti võib korraldada paastupäevi, nagu eespool mainitud.

Hemorroidide korral

Selle haiguse puhul on väga oluline vältida kõhukinnisust. Arbuus saab selle ennetamisega suurepäraselt hakkama. See sisaldab palju C-vitamiini, mis tugevdab veresooni ja aitab võidelda probleemidega, mis viivad haiguse tekkeni. Loomulikult ei asenda arbuusi tarbimine vajadust teha spetsiaalset võimlemist.

Koletsüstiidi korral

Koletsüstiidi ägenemise ajal on arbuusi söömine vastunäidustatud, kuna see võib olukorda ainult halvendada. See puudutab ka juhtumeid, kui haigusega kaasneb sapiteede kivide teke. Kui koletsüstiit on remissioonifaasis ja konkremente ei ole, võib päevas süüa kuni 250 g arbuusi, kuid parem mitte korraga, vaid kahe toidukorraga. Nii saab isegi vähendada põletiku sümptomeid.

Mürgistuse korral

Mistahes toiduainetest põhjustatud mürgistuse korral on näidustatud ravipaast, seega ei tohi arbuusi mingil juhul tarbida, isegi kui on teada, et see eemaldab toksiine. Vahel võib just arbuusist mürgituse saada, kuna see võib sisaldada nitraate.

Kui mürgituse põhjustas arbuus, tuleb esmalt esile kutsuda oksendamine, et vabaneda toksiinidest. Seejärel tuleb juua Enterosgel, et soolestik normaalselt toimiks ja eemaldada viimased kahjulike ainete jäägid.

Arbuus kosmeetikas

Arvestades, kui palju vitamiine ja mineraale arbuus sisaldab, pole ime, et seda suurt ja magusat marja kosmetoloogias laialdaselt kasutatakse.

Näole

Arbuusimaskide retsepte on palju. Ükskõik milline neist tagab terve jume ja naha sileduse juba pärast üht kasutuskorda. Arbuusi keemiline koostis soodustab niisutamist. Lisaks on selle mahlane ja magus viljaliha põletikuvastase toimega. Soovitud efekti saavutamiseks võib teha järgmisi maske:

1. Universaalne. Tuleb võtta arbuusi keskosast viljaliha, et saada mitu väikest tükki, puhastada need seemnetest ja hõõruda iga viiluke sõna otseses mõttes masseerivate liigutustega näonahale. Seda maski võib hoida näol 20–30 minutit, seejärel loputada sooja veega. Protseduuri võib korrata üks kord kolme päeva jooksul. Allergilise reaktsiooni kontrollimiseks tuleb mask kõigepealt kanda randmele või küünarnuki siseküljele.
2. Niisutav. Võtta 1 sl värskelt pressitud arbuusimahla, segada see sama koguse puhastatud veega, leotada selles vedelikus marli ja hoida näol 15 minutit, seejärel pesta jahe veega. Lahjendatud arbuusimahla võib kasutada toonikuna ja pühkida nahka kaks korda päevas, hommikul ja õhtul.
3. Matistav. Peenestatud arbuusi viljaliha segada võrdsetes osades tärklisega ja mikserdada blenderis paksu hapukoore konsistentsini. See segu kanda näonahale 15 minutiks ja seejärel loputada jaheda veega.
4. Tavalisele nahale. Võtta 1 tl mett, kohupiima ja peenestatud arbuusi viljaliha, segada ühtlaseks massiks, kanda näole 15 minutiks, seejärel loputada.
5. Kuivale nahale. Segada 1 sl peenestatud arbuusi viljaliha, 1 tl hapukoort ja sama palju oliiviõli. See segu kanda nahale 10 minutiks, seejärel eemaldada rohelisse tee sisse kastetud vatipadjaga ning seejärel pühkida nägu jääkuubikuga.

Suvisel ajal võib nahk kannatada päikesepõletuste all. Selle probleemiga aitab samuti toime tulla arbuus – kuid sel juhul mitte viljaliha, vaid koor, mis tuleb lõigata tükkideks ja seejärel blenderiga pudruks jahvatada. Seda vahendit võib määrida päikese käes kahjustada saanud nahapiirkondadele.

Juustele

Arbuusi viljaliha on uskumatult kasulik juustele, kuna see sisaldab palju väärtuslikke elemente – aminohappeid, mineraale, vitamiine. Näiteks juba mainitud pigment lükopeen kaitseb juukseid ultraviolettkiirguse kahjuliku mõju eest, samas kui niatsiin (üks B-vitamiinidest) stimuleerib nende rakkude uuenemist. Sellised antioksüdandid nagu A- ja E-vitamiin takistavad kõõma teket. Samuti aitavad need võidelda juuste väljalangemisega, samas kui B-vitamiinid soodustavad nende struktuuri taastamist ja kasvu. Kaltsium aitab säilitada nende seisundit isegi pärast värvimist, ning raud on vajalik juuksefolliikulite toitmiseks ja ainevahetuse normaliseerimiseks.

Juustemaskide jaoks on mitmeid retsepte. Igaühe jaoks tuleb võtta ainult kvaliteetne küps vili. Lihtsaimas variandis valmistatakse mask värskest viljalihast, mida võib otse kätega pudruks muljuda. See vahend tuleb kanda juustele kogu pikkuses. Kui juuksed on kuivad – siis tuleb juurtest veidi eemale hoida, kui need on rasused, siis kanda nii nahale kui ka juurtele. Seejärel tuleb pähe panna dušimüts, peale katta rätikuga ja hoida 20 minutit. Seejärel loputada tavalise šampooniga. Vesi peaks olema soe, kuid mitte kuum.

Kahju ja vastunäidustused

Paljud arvavad, et kvaliteetne arbuus ei põhjusta mingil juhul kahju. Tegelikult pole see päris nii. Arbuus sisaldab palju kiudaineid, mis parandavad soolestiku motoorikat. Täpselt sama toimega on magneesium, mida on arbuusi viljalihas samuti väga palju. Kui inimesel on teatud probleemid soolestikuga, siis arbuusi tarbimine ainult süvendab neid ning parimal juhul põhjustab see lihtsalt kõhulahtisust. Kuid ka see kõrvalmõju pole nii ohutu, kui tundub, kuna see võib viia tugeva dehüdratsioonini.

Samuti on arbuusid vastunäidustatud inimestele, kes põevad kroonilisi neeruhaigusi või suhkurtõbe.

Arbuusimürgistuse sümptomid

Arbuusist endast ei saa mürgitust, vaid selles sisalduvatest nitraatidest – neid aineid kasutatakse selleks, et marjad kasvaksid kiiremini ja suureneksid. Tegelikult ei avalda nitraadid alati kohest toksilist mõju. Piisavalt tugeva tervisega inimestel kogunevad nad lihtsalt pikka aega organismi. See toob kaasa immuunsuse nõrgenemise, nõrkuse, unehäired ja unetuse.

Väikestel lastel, samuti tulevastel emadel või mao- ja soolehaiguste all kannatavatel inimestel avaldub mõju aga väga kiiresti. Mürgistuse sümptomid on klassikalised – iiveldus, millele lisandub lähiajal oksendamine, peapööritus ja maovalu.

Mõnikord võib mürgistuse põhjustada mitte nitraatide olemasolu, vaid ebaõiged säilitustingimused. Näiteks kui pinnal on kriimustus või pragu, võivad sisse tungida patogeensed mikroobid, kust need satuvad otse makku, sest arbuus ei läbi kuumtöötlust. Seepärast tuleb neid marju nii hoolikalt valida.

Kuidas valida küpset ja magusat arbuusi

Näitajaks, et arbuus on kasvanud melonipõllul, mitte kasvuhoones, on kollaka laigu olemasolu selle pinnal – sellel „küljel“ lamas mari peenral. Samal ajal peavad arbuusi värvuses olema selgelt nähtavad triibud. Kokku surudes peab olema kuulda praksumist ning koore pealmine osa peab kergesti eralduma, isegi kui seda vaid kergelt küünega kratsida.

Samas peab arbuusi vars olema roheline ja elastne, kuid mitte kuiv. Muide, kui vars on lõigatud, võib see viidata sellele, et müüja tegi seda meelega, et varjata kauba kvaliteeti. Paljud mäletavad, et arbuusi tuleb eelnevalt koputada. Tuhm heli viitab sellele, et mari on üleküpsenud, liiga helisev aga sellele, et see on küpsemata. Ideaalis peaks olema kõlav heli, mis meenutab vibratsiooni.

Loomulikult peab ostja eelnevalt arbuusi üle vaatama ja kontrollima, kas sellel pole pragusid ega kahjustusi. Muide, arbuusi koor ei tohi olla läikiv. Küpsetel marjadel on see alati veidi matt.

Mis puudutab kuju ja värvi, siis siin pole enam nii rangeid standardeid kui varem. Viimastel aastatel on turule ilmunud piklikud, ovaalsed ja isegi kandilised arbuusid. Ka maitse võib neil olla erinev, sest erinevad sordid erinevad üksteisest ka suhkrusisalduse poolest.

Arbuusil on kerge ja värske lõhn. Kvaliteetsetel marjadel on seda tunda isegi läbi koore. Kui lõhna pole, võib see viidata sellele, et tegelikult on seda kasvatatud kemikaale kasutades.

Kuidas nitraatide suhtes kontrollida

Teoreetiliselt võib ostja nõuda müüjalt dokumente, mis kinnitavad arbuusi kvaliteeti. Need võivad olla saatelehed, mis näitavad päritolu, sertifikaadid, mis tõendavad ohutust, jne. Kahjuks ei ole müüjatel turul sageli selliseid dokumente. Ilma arbuusi lõikamata on nitraatide olemasolu või puudumist selles praktiliselt võimatu kontrollida.

Kui müüja nõustub arbuusi lõikama, soovitavad eksperdid pöörata tähelepanu valgete seemnete olemasolule. Nimelt küpseb viljaliha nitraatide ja muu sarnase põllumajanduskemikaali kasutamisel kiiremini. Kuid nende ainete mõju seemnetele on praktiliselt olematu. Seega, kui valgeid seemneid on väga palju, võidi arbuusi kasvatamisel kasutada nitraate.

Samuti soovitavad eksperdid pöörata tähelepanu kollaste ja valgete soonte arvule arbuusi viljalihas. Kui selliseid sooni on palju, viitab see sellele, et kasvatamisel kasutati lämmastikväetisi ehk nitraate, ja seda suurendatud annuses.

Muide, nitraate sisaldava arbuusi lõikepind on ühtlane ja sile. Marjadel, mis ei sisalda kahjulikke kemikaale, on lõikepinnal alati terakesi.

Kuidas arbuusi õigesti säilitada

Arbuuside hooaeg on lühike, vaid 2–3 kuud, ja seda mitte kõigis piirkondades. Kuid kvaliteetseid küpseid arbuuse saab säilitada talveni – ja isegi uusaastani. Küpsus on tõesti väga oluline, sest erinevalt teistest puuviljadest saab arbuus küpseda ainult melonipõllul.

Kui eesmärk on säilitada arbuus uusaastani, ei tasu osta liiga suuri marju. Optimaalne variant on 4–5 kg kaaluvad arbuusid. Pealegi on kõige parem osta pikaajaliseks säilitamiseks hiliste sortide marju, paljud eksperdid soovitavad valida 'Holodok'.

Arbuusi valimisel tuleb pöörata maksimaalset tähelepanu selle koore seisundile. Selle pinnal ei tohi olla isegi väikseid kahjustusi. Vaevumärgatav kriimustus võib säilitusaega negatiivselt mõjutada. Seetõttu tuleks arbuusi ostmisel mitte ainult hoolikalt üle vaadata, vaid ka väga ettevaatlikult koju kanda.

Arbuusi tuleb säilitamiseks ette valmistada. Selleks pesta see külma veega ja põhjalikult kuivatada rätiku või pabersalvrätikutega, seejärel kuivatada loomulikul teel.

Arvatakse, et arbuusi on kõige parem hoida temperatuuril +1–5 kraadi. Kui korteris on soe, säilib vili kaks nädalat, mitte kauem. Parem on viia see klaasitud lodžale. Eramajas on see muidugi lihtsam, kuna seal on kelder – ideaalne koht. Peaasi, et seal oleks kuiv.

Arvatakse, et arbuusi ei tohi hoida kõval pinnal, selle alla tuleb kindlasti panna pehme rätik. Ruum ei tohi olla liiga kuiv, see mari vajab normaalset niiskust ja head ventilatsiooni.

Arbuusi pikaajaliseks säilitamiseks on kolm peamist viisi:

1. Rippumine – see on kõige lihtsam, kuid samas tõhus variant. Kõik, mida selleks vaja on, on tugev kotiriidest või linane kott. Sellesse pannakse see päikesemari ja riputatakse üles. Nendel eesmärkidel ei tohi kasutada kilekotti, sest siis rikneb arbuus kiiremini.
2. Liivas säilitamine – keerulisem, kuid mitte vähem tõhus meetod. Selle meetodi jaoks on vaja kasti, kõige parem on puidust, millesse tuleks valada kuiva jõeliiva, mis on sõelutud, et selles poleks suuri karpe, veeriseid ja kive. See liiv valatakse kasti põhja nii, et tekib omamoodi 10 cm paksune 'padi'. Sellele asetatakse arbuus nii, et selle pind ei puutuks kokku seintega. Kogu vaba ruum täidetakse ettevalmistatud liivaga. Seda ei pea tihendama. Liiva võib asendada kuiva teravilja või kuivatatud õlgedega (viimast kasutatakse kõrvitsaliste massilise säilitamise korral). Kõik need materjalid on vajalikud liigse niiskuse imamiseks. Linna tingimustes on kõige lihtsam liiva hankida.
3. Säilitamine vees. Paljud perenaised peavad seda meetodit optimaalseks, kuid puhtal kujul on seda võimalik rakendada ainult eramaja olemasolul. Sest sellisel juhul tuleb leida koht, kuhu panna veenõu, milles arbuus vabalt ujub. Sellistes tingimustes säilitab ta värskuse kergesti 4 kuu jooksul.

Mõned perenaised soovitavad liiva asemel kasutada kassiliiva, kuid tegelikult pole need materjalid koostiselt täiesti identsed. Pealegi pole teada, kas see aine reageerib arbuusides sisalduvate ainetega või mitte.

Kas neid võib külmutada

Teoreetiliselt saab arbuusi viljaliha ja mahla külmutada. Kuid tuleb mõista, et külmutamise tulemusena kaotab viljaliha oma esialgse struktuuri. See ei ole krõbe ega elastne, kuid seda saab lisada jäätisele, magustoitudele, smuutidele ja tarretisele. Võib valmistada ka puuviljajääd.

Lihtsaim viis on külmutada kuubikute või pallidena. Arbuus tuleb eelnevalt külma veega pesta ja kuivaks pühkida. Viljaliha töötlemise hõlbustamiseks on parem mari lõigata neljaks osaks. Arbuusi koored tuleb ära lõigata – neid saab eraldi töödelda. Viljalihast eemaldada seemned, neid kasutatakse rahvameditsiinis, nii et neid pole vaja ära visata.

Kui viljaliha külmutatakse kuubikutena, tuleb see lihtsalt lõigata, kui pallidena – kasutada jäätiselusikat. Valmis tükid tuleb asetada plastikust lõikelauale või alusele nii, et need ei puutuks üksteist, seejärel panna sügavkülma 2–4 tunniks. Võib kasutada kiirkülmutusrežiimi, kui see on külmkapis ette nähtud. Kui arbuusitükid on külmunud, eraldada need puidust spaatliga laualt ja asetada plastikust konteinerisse või kotti. Sügavkülmas võivad neid säilitada aasta jooksul.

On ka teisi viise. Näiteks võib arbuusi külmutada suhkruga. Selleks tuleb viljaliha lõigata eelpool kirjeldatud viisil ja saadud tükid üle puistata tavalise suhkruga – mitte rohkem kui 200 g 1 kg viljaliha kohta. Kõik see segada ettevaatlikult lusikaga, asetada konteinerisse ja panna sügavkülma.

Arbuusitükke saab külmutada mahlas – virsiku- või apelsinimahlas, et saada magustoit, millel on vürtsikad noodid. Arbuusiviljaliha tükid tuleb lihtsalt valada mahlaga sobivasse vormi.

Standardse jäävormi abil saab külmutada ka otse arbuusimahla, mis on saadud segistis püreestatud viljalihast. Seda jääd võib isegi talvel lisada magustoitudele, kokteilidele või alkoholivabadele jookidele.

Kuidas arbuusi õigesti süüa

Kõige sagedamini lõigatakse arbuus viiludeks. Kuid see pole alati mugav, eriti lastele, kes sageli jõuavad ennast tugevalt määrida. Parem lõigata nendelt viiludelt koored ära ja lõigata kuubikuteks või lihtsalt väikesteks tükkideks. Kui arbuus ise on väike, võib selle viljaliha süüa lusikaga, lõigates marja neljaks osaks. Lastele on see kõige mugavam.

Kui palju võib päevas süüa

Arvatakse, et terve neerude ja normaalse ainevahetusega inimese jaoks on maksimaalne arbuusikogus, mida päeva jooksul võib süüa, 1 kg. Kuid lapse, eriti noorema ea puhul peaks see olema umbes kolm korda väiksem. Jällegi tuleb arvestada organismi individuaalset reaktsiooni ja kui arbuus tekitab tugevat diureetilist toimet, siis vähendada seda kogust.

Kas võib süüa öösel ja tühja kõhuga

Arbuusi tühja kõhuga tarbida ei tasu. See ärritab mao limaskesta ja põhjustab düspepsiat ning mitmesuguseid ebameeldivaid tundeid. Teoreetiliselt võib arbuuse süüa öösel – see pole liiga kaloririkas toit. Kuid need sisaldavad palju vett ja kiudaineid, millel on üsna tugev diureetiline ja kerge lahtistav toime. Seetõttu on öösel täielikuks puhkuseks ja korralikuks uneks parem neid marju pärast kella 6 õhtul mitte tarbida.

Kas arbuusiseemneid tohib süüa

Arbuusiseemned on väga kasulikud – need sisaldavad arginiini, B-rühma vitamiine, mineraale jne. Kuid teadlased ütlevad, et need seemned toovad kasu ainult siis, kui neid korralikult mäluda, mitte lihtsalt alla neelata. Muidugi võib seemneid süüa koos viljalihaga, kuid sellistel juhtudel pole alati võimalik neid mäluda, seetõttu süüakse neid enamasti eraldi ja kuivatatult.

Kas tohib arbuuse süüa juulis

Suuremas osas Euroopa Venemaa territooriumist ilmuvad kvaliteetsed küpsed arbuusid alles augustikuu teises pooles. Kuid päikeselise ja kuuma suve korral võib see juhtuda varem – augusti alguses. Kuid need arbuusid, mis juulis lettidele ilmuvad, pole lihtsalt jõudnud avamaal ehk melonipõllul küpseda. Nende küpsemist kiirendati sellega, et nad pandi kile alla või kasvatati algselt kasvuhoones.

Probleem on selles, et nii avamaal kui ka kasvuhoones kasvatades lisatakse mulda lämmastikväetisi ehk nitraate. Kuid loodusliku küpsemise käigus jõuavad need ained laguneda ega satu inimorganismi mürkainetena. Kasvuhoones kasvatades seda aga ei juhtu. Isegi kui mürgistussümptomeid ei esinenud, jõuavad need ained siiski neerudesse ja maksa, kus nad kogunevad, põhjustades aja jooksul negatiivseid tagajärgi. Seega tasub arbuuside ostmisega oodata vähemalt augusti keskpaigani.

Mida saab arbuusist valmistada: retseptid

Arbuus on peaaegu universaalne mari. Esiteks on see hea juba iseenesest toorelt. Teiseks tehakse sellest mahla ja sellest omakorda maitsvat arbuusijääd, mida saab lisada igasugustesse jookidesse. Arbuusist valmistatakse ka suvist krusooni, alkohoolseid kokteile, smuutisid, tarretist ja sorbeed. Ja loomulikult lisatakse seda puuviljasalatitesse või serveeritakse vanillijäätisega.

Kuid arbuusist saab valmistada mitte ainult magustoite. See sobib suurepäraselt kokku magustamata köögiviljade ja juustuga. Näiteks võib teha salatit arbuusist, kurgist, rukolast ja fetajuustust. Või isegi külma suppi – tomatite ja arbuuside gaspachot, püreestades nende viljaliha blenderis ning lisades rohelist sibulat, basiilikut ja piparmünti.

Moos

Paljud on proovinud arbuusikoortest moosi. Kuid tegelikult saab suurepärase magustoidu ka selle marja viljalihast. Moosi jaoks läheb vaja 0,7 kg arbuusi viljaliha 1 kg granuleeritud suhkru kohta, samuti 10 g sidrunhapet ja vanillsuhkrut, kuna neil marjadel pole endal tugevat aroomi.

Arbuus tuleb pesta, koor lõigata, viljaliha seemnetest puhastada ja lõigata see mitte liiga väikesteks kuubikuteks. Kõik see panna potti, kaussi või muusse moosi keetmise nõusse ja puistata üle suhkruga. Et vedelikku eralduks piisavalt, jätta see paariks tunniks seisma. Seejärel panna pott koos mahla ja viljalihaga keskmisele tulele, lasta keema tõusta ja jätta keskmisele tulele veel 15 minutiks, pidevalt puulusika või spaatliga segades. Seejärel võtta pliidilt ja jätta seisma, kuni see täielikult jahtub. Seda protseduuri korrata veel kolm korda. Viimasel keetmisel lisada juba keevasse ja peaaegu valmis massi sidrunhape ja vanillsuhkur, keeta 15 minutit, seejärel võtta tulelt, veidi jahutada ja jaotada ettevalmistatud purkidesse.

Kompott

Kuumtöötlemisel kaotab arbuus osa oma tervistavatest omadustest, kuid sellesse jääb siiski palju kasulikke aineid. Arbuusikompott säilib kauem kui värskelt pressitud mahl. Seda valmistatakse nii: 1 liitri vee kohta võetakse 0,5 kg arbuusi viljaliha ja 3–4 supilusikatäit suhkrut. Kuumas vees segatakse suhkur, lisatakse kuubikuteks lõigatud arbuusi viljaliha (seemned eemaldatakse eelnevalt) ja lastakse keema tõusta, seejärel lülitatakse kohe välja, et säilitada rohkem kasulikke aineid. Kompott jahutatakse. Laudades serveerida seda parem külmalt või lisada sinna jääkuubikuid.

Jäätis

Võib teha puuviljajääd, külmutades arbuusimahla koos püreestatud viljalihaga. Kuid võib valmistada ka täieõiguslikku jäätist. Selleks on 400 g arbuusiviljaliha kohta vaja 1 tass 20%-list koort ja 1 supilusikatäis tuhksuhkrut.

Arbuusiviljaliha valmistatakse nagu tavaliselt, eemaldades sealt seemned ja lõigates tükkideks, et see mahuks blenderi kaussi. Seejärel püreestatakse see ühtlaseks massiks, lisatakse koor ja vahustatakse uuesti mikseriga, piisavalt kaua, et mass oleks piisavalt «kohev» ja õhuline. Viimases etapis lisatakse segusse tuhksuhkur ja vahustatakse uuesti mikseriga, seekord madalal kiirusel.

Soovi korral võib saadud segu valada vormidesse (kas valmisvormidesse või jogurtipurkidesse) ja torgata neisse puidust või plastikust pulgad. Kahjuks kaotab sel juhul tekstuur õhulisuse ja jäätises võivad tekkida jääkristallid, seetõttu on parem panna see plastmahutis sügavkülma. Piisab, kui hoida sügavkülmas 2,5 tundi – mass jõuab piisavalt külmuda, kuid seda saab veel mikseriga vahustada. Pärast vahustamist pannakse see uuesti 2–2,5 tunniks sügavkülma. Dessert serveeritakse kaussides, tehes spetsiaalse jäätiselusikaga pallikesed. Võib kaunistada mündiokste ja värskete arbuusitükkidega.

Vein

Kuna arbuus on mari, millest valmistatakse palju alkoholivabu jooke, on loogiline eeldada, et sellest saab teha ka veini. Tõsi, tuleb arvestada, et arbuusiviljaliha koosneb umbes 93% ulatuses veest, seega on vaja suurt kogust seda. Ja suhkrut tuleb võtta rohkem. Näiteks 9 kg kaaluva arbuusi puhul, mille viljaliha on umbes 1 kg vähem, tuleb võtta 0,6–1 kg suhkrut.

Koduse veini valmistamiseks tuleb valida ainult kõige magusamad arbuusid, muidu tundub jook kangena. Nendest marjadest lauaveini ei saa, ainult tugev magus vein. Arbuus tuleb pesta, koored lõigata, viljaliha seemnetest puhastada. Pealegi võib võtta ainult punast viljaliha, valged osad tuleb halastamatult ära visata. Saadud tooraine purustada blenderis, mahl kalla ettevalmistatud klaaspudelisse ja kata suhkruga eespool toodud vahekorras. Suhkru kogust saab siiski reguleerida vastavalt sellele, kui kanget veini soovitakse.

Käärimine peab toimuma pimedas kohas ja toatemperatuuril. Pudelile tuleb paigaldada vesilukk – see tähendab, et kõike tehakse nagu tavaliselt koduse veini valmistamisel. Mõned perenaised soovitavad käärimise kiirendamiseks lisada sõna otseses mõttes tilk ammoniaaki, kuid parem, kui kõik toimub loomulikul teel. Kui käärimisprotsess lõpeb, tuleb vein marli abil filtreerida ja villida ettevalmistatud pudelitesse. Tavaliselt on vein roosaka tooniga, mõnikord kergelt punakas.

Marineeritud arbuus purkides

See ebatavaline viis talviseks arbuusihoidmiseks sobib neile, kellele meeldib katsetada. Valmistamiseks võtke 2 kg arbuusimassi, koorimine pole kohustuslik, 1 liiter vett, 70 ml lauaäädikat, 3 spl suhkrut ja 1,5 spl peensoola. Vesi keedetakse, lisatakse suhkur ja sool, segatakse ja jäetakse madalal kuumusel veel 10 minutiks. Seejärel eemaldatakse marinaad pliidilt, kurnatakse ja lisatakse äädikas. Samal ajal lõigatakse arbuus väikesteks tükkideks, et need mugavalt anumasse mahuksid, pannakse ettevalmistatud purkidesse ja valatakse marinaadiga üle. Toodet steriliseeritakse 20 minutit, suletakse kaanega, keeratakse purgid tagurpidi ja jahutatakse.

Kas loomadele võib arbuusi anda

Nii koertele kui kassidele võib arbuusi anda – paljud lemmikloomad tõmbuvad selle poole, sest see on neile samuti oluline vitamiinide ja mineraalide allikas ning nad tunnetavad seda. Kuid loomadele tohib anda ainult tükkideks lõigatud viljaliha, millelt on koor ja seemned eemaldatud. Vastasel juhul võib kooriku kõvem pind vigastada söögitoru või isegi soolestikku.

Huvitavaid fakte arbuusist

Võib tunduda, et arbuus on mari, millest on teada kõik. Kuid teadlased ei lakka imestamast üha uute avastuste üle. Seega on arbuus väga huvitav mari. Seda võib pidada täielikult söödavaks. Hiinas on õpitud kasutama absoluutselt kõiki selle osi. Näiteks röstitakse seemneid nagu eespool kirjeldatud, ja koortest valmistatakse mitte ainult magusaid suhkrustatud puuvilju. Neid soolatakse, marineeritakse, hautatakse, muutes need kergeks köögiviljaeineks.

Mida veel huvitavat teadus arbuusist räägib? Huvipakkuvad on järgmised faktid:

1. Kuigi arbuus on mari, on ta suguluses mitte ainult kõrvitsaga, vaid ka kurgi ja suvikõrvitsaga.
2. Ei ole teada, kus täpselt arbuus kodustati, kuid teadlased on kindlad, et see toimus Lõuna-Aafrikas.
3. Kõige vanem arbuus, mille seemned leiti Liibanoni asula kaevamistel, on vähemalt 5000 aastat vana.
4. Praegu kasvatatakse arbuuse 96 maailma riigis, liidrid on Hiina ja Türgi.
5. Arbuuse on üle 1200 sordi, enamik neist on punase viljalihaga, kuid on ka kollase ja kreemja viljalihaga.
6. Arbuus on enamasti ümmargune või veidi piklik, kuid Jaapanis on aretatud ka kandilised viljad. Arvatakse, et see oli vajalik selleks, et arbuusid laualt maha ei veereks. Esimesed kandilised arbuusid aretati üle 30 aasta tagasi, kui jaapanlased hakkasid õiepungi panema spetsiaalsetesse valgust läbilaskvatesse vastava kujuga kastidesse. Seejärel kasvas vili ja võttis kasti kuju. Tänapäeval kasvatatakse selliseid kandilisi arbuuse nii Brasiilias, Araabia Ühendemiraatides kui ka Inglismaal. Samas võimaldavad praegused tehnoloogiad kasvatada arbuuse ka muus vormis – näiteks kolmnurkseid, südame- või isegi inimnäo kujulisi.
7. Vietnamis peetakse arbuusi uue aasta sümboliks, mis on Venemaa elanike jaoks mõnevõrra imelik. Arbuus toob Vietnami uskumuste kohaselt õnne, mitte ainult materiaalses mõttes, vaid kõigis eluvaldkondades.
8. Arbuus on looduslik antidepressant – selles sisalduvad ained soodustavad rõõmuhormoonide tootmist.

Fotod arbuusidest