Kuidas kindlaks teha, kas kana on riknenud? Mädaliha tunnused
Kanaliha toiteväärtust määravad värskusaste, vanus, linnu pidamistingimused. Taskukohase hinnaga müüdav toode sisaldab kergesti omastatavat valku, seda kasutatakse dieettoitumises, soovitatakse haigusest nõrgestatud inimestele kõigis vanuserühmades.
Riknenud lihast valmistatud toid põhjustavad toidumürgistusi. Tervise säilitamiseks jägritakse soovitusi toote valimisel ja säilitamisel.
Kuidas aru saada, kas kana on riknenud
Et mitte sattuda tugeva mürgistuse ohvriks, tuleb teada, millist kana võib toiduks tarvitada ja milline tuleb hävitada.

Toores
Toore kana tunnused, mille säilitustähtaeg on möödunud ja mis ei kõlba kodumajanduses kasutamiseks:
- Värvi muutumine. Kollased laigud nahal või halli värvi ülekaal roosa asemel on riknenud toote esimene tunnus.
- Hapu või ammooniakulõhn. Halba lõhna on raske tuvastada, kui rümp on külmutatud. Kuid lõhn on selgelt tuntav kuumtöötlemisel. Kui lõhn on terav, on parem kana ära visata.
- Kleepuv nahk, elastsuse kaotus. Riknenud toote tuvastavad liha puded konsistents ja pinnal olev limane kile, millest on raske lahti saada. Seda, et kana ei kõlba tarbimiseks, tehakse kindlaks, puudutades rümpa kätega. Kui pärast sõrmega vajutamist jääb sellele kleepuv aine ning mõlk rümpal pikka aega ei taastu, tähendab see, et liha ei ole värske.
Ei tasu kahelda kanaliha kvaliteedis, kui esineb musti, punaseid või rohelisi hallitanud piirkondi. See on selge signaal toote kõrvaldamiseks.
Külmutatud
Õigesti külmutatud kana on kaetud läbipaistva paksu jääglasuurikihiga. Valge jää tekib rümpa pinnale korduval külmutamisel.
Seda, et toode on ülekülmutatud, saab hinnata ka jääpunkthüüvete järgi, mida ümbritseb pundunud nahk.
Keedetud
Riknenud keedetud kanaliha tuntakse ära väävlihaisu ja hapu maitse järgi. Linnuliha organoleptiliste omaduste määramist raskendavad keetmisel kasutatud maitseained või toote kastmesse kastmine.
Degusteerimisel piisab kanatüki läbinärimisest, neelamata.
Praetud
Praetud toote hall lõikepind viitab selle mittesöödavusele. Eriti on see tunnus märgatav rinnatükil. Riknemise fakt kinnitab mädamunade lõhn, kui seda ei ole maskeerinud marinaad, vürtsid, maitseained.
Riknenud kanafilee tunnused
Tervisele ohtlikul kanafileel on samad tunnused kui roiskunud kanal – hall värvus, vesiniksulfiidi lõhn, kleepuvus, kobedus, hallituse olemasolu. Kuid on veel mõned aspektid, mis ilmnevad toiduvalmistamise käigus.

Minevikku jäänud on rikutud liha taaselustamise meetodid kauplustes, kus kasutati sooda- ja äädikalahuseid. Nüüd kasutatakse pulbrilisi värskendajaid, mis mitte ainult ei eemalda halba lõhna, vaid muudavad ka kana värvi.
Keemiliste vahenditega varjatud mädanikulõhna on lihtne tuvastada filee tükkideks lõikamisel, kuna lagunemine algab lihaskoe sügavates kihtides. Lisaks muutub väävlilõhn kuumtöötlemisel selgelt tuntavaks.
Sellest, et filee on muutunud roosaks tänu värvaine kasutamisele, saadakse teada pärast liha loputamist voolava veega. Liigniiskuse eemaldamisel paberrätikutega jääb neile värviline pigment.
Mürgistuse sümptomid ja esmaabi
Säilitamisreeglite ja toiduvalmistamistehnoloogia rikkumine viib selleni, et tootes aktiveeruvad stafülokokid, streptokokid, soolepulgad, salmonellad ja muud patoloogiliste protsesside tekitajad. Haigustekitajad põhjustavad mao ja soolte talitlushäireid ning nende ainevahetusproduktid mürgitavad kogu organismi.
Tekivad häired seedetrakti, südame-veresoonkonna ja hingamissüsteemi töös. Vereringe halveneb, ainevahetusreaktsioonid aeglustuvad. Kannatanul on iiveldus, vedel väljaheide muutub vahutavaks ja haisvaks. Tal tõuseb kehatemperatuur ja isu kaob. Kõhukoolikud lakkavad lühikeseks ajaks alles pärast roojamist.
Tugevast kõhulahtisusest tingitud vedelikukaotuse tõttu tekib dehüdratsioon, millega kaasnevad:
- vererõhu langus;
- limaskestade kuivamine;
- pidev janu;
- uriini tumenemine ja selle eritumise vähenemine;
- tahhükardia.
Mürgistuse peatamiseks eemaldatakse maost toidujäägid. Kannatanul palutakse juua 1–1,5 liitrit soolaga maitsestatud vett mitme korraga, kutsudes iga kord esile oksendamist, vajutades sõrmedega keelejuurele. Magu loputatakse seni, kuni selle sisu muutub selgeks.
Toksiliste ainete sidumiseks ja eemaldamiseks antakse absorbeerivaid aineid (purustatud aktiveeritud süsi, Polysorb, Enterosgel). Rehüdratsiooniks kasutatakse Rehydroni või palju puhast vett, mida tuleb juua väikeste lonksudena. Kui esmaabi on õigesti osutatud, kaovad mürgistusnähud kahe ööpäeva jooksul.
Arstiabi poole pöördutakse viivitamatult, kui kannatanuteks on lapsed, rasedad naised, eakad inimesed või kui dehüdratsiooni tunnused süvenevad, mürgistuse sümptomid püsivad kauem kui kaks ööpäeva.
Säilitamise tähtajad ja tingimused
Kana tarbimisomaduste säilimine sõltub mitte ainult säilitustähtaegadest ja -kohast, vaid ka muudest nüanssidest.

Toores kana
Külmikus säilib jahutatud lind, mis on mähitud pärgamenti või perforeeritud kilekotti, tapmisest alates 5 päeva, sulatatult 12 tundi, marineeritult kuni viis ööpäeva, kanarupsud 18 tundi.
Sügavkülmas säilib kanaliha:
- 12 kuud temperatuuril -19 kraadi ja alla selle;
- pool aastat temperatuuril −15–18 °C;
- keedetud — 3 kuud ilma sulatamata;
- suitsutatud — 2 nädalat.
Tähtis! Jahutatud toodet ei tohi külmutada pärast kahte ööpäeva külmkapis viibimist.
Valmistatud
Keedetud, küpsetatud ja praetud kanas arenevad mädanikubakterid aktiivsemalt, mistõttu linnuliharoogad riknevad kiiresti.
Keedetud kana säilitab maitseomadused ja toiteväärtuse 3 tundi laual või pliidil ja kolm ööpäeva fooliumis kodukülmiku riiulil. Pärast maksimaalset säilitusaega soovitatakse tarbimisvalmis toodet pannil praadida.
Grillkana, praetud ja küpsetatud kana hoitakse 4 °C juures mitte üle 12 tunni, suitsutatud kana — ühe ööpäeva.
Mida teha, kui kana haiseb
Kanalihat, millel on ebameeldiv lõhn, saab parandada, kui puuduvad muud riknemise tunnused. Linnuliha taaselustamise viisid:
- Roogitud kana pestakse külma veega, lõigatakse välja kollakashallika tooniga rasvakihid. Valmistatakse nõrk kaaliumpermanganaadi lahus, millesse asetatakse rümp paariks tunniks.
- Teine leotamisviis näeb ette linnu sukeldamise lauaäädika, söögisooda või soola lahusesse mahus 1 spl 1 l vee kohta.
- Antiseptikuna võib kasutada sidruni-, granaatõuna mahla, punast või valget veini.
- Patogeense mikrofloora arengut takistab marineerimine. Hais kaob, kui rümp hõõruda sinepiga, leotada sojakastmes või kasutada hakitud sibula ja küüslaugu segu vürtsikate ürtidega. Pärast vürtside ja maitseainetega (pipar, rosmariin, basiilik, tüümian) marineerimist muutub liha pehmeks, kopitanud lõhna asendab meeldiv, pikantne aroom.
Kas seda saab valmistada?
Kui filee on lõikepinnal roosakas ja selle struktuur pole muutunud, valmistatakse kana pärast leotamist, marineerimist või ebameeldiva lõhna maskeerimist muude käepäraste vahenditega. Hall, kleepuv liha, ebaloomulikult kollane rasv ja kopitanud lõhn on põhjused kanaliha äraviskamiseks.
Leotatud, marineeritud kanaliha valmistatakse kauem, kui retseptis ette nähtud. Linnu puudused maskeeruvad hästi Aasia köögi vürtsikates roogades, grillimisel.
Kuidas valida ostmisel värsket kana
Kana valimisel poes eelistatakse jahutatud rümpa, mille värskust on lihtsam kontrollida.

Säilitamistingimuste ja -aegade mittejärgimise tunneb ära kollase või halli kobeda konsistentsiga liha, ebameeldiva lõhna, libeda, kleepuva pinna järgi. Kui pakendile vajutades voolab linnust vedelikku, tähendab see, et seda on kunstlikult veega täis pumbatud kaalu suurendamiseks. Tugev kloorilõhn on iseloomulik aegunud kanalihale.
Kvaliteetse toote puhul:
- Nahk on roosakas, konarlik, ilma sulajääkideta, lihale tihedalt kinnituv.
- Rasv on helekollane.
- Liha on elastne.
- Verevalumid, mõlgid, luumurrud ja muud mehaanilised kahjustused puuduvad.
Kana valimine läbipaistmatus pakendis sõltub tootmiskuupäevast ja kõlblikkusajast. Jää olemasolu tootepakendis on korduva sulatamise tunnus.
Kui on kahtlusi kana värskuses, on parem mitte riskida tervisega, loobuda eelnevalt söömiskõlbmatute roogade valmistamisest. Toidumürgituse korral tuleb anda esmaabi, vajadusel kutsuda arst.
«Tähtis: kogu teave saidil on esitatud üksnes tutvumise eesmärgil. Enne mõne soovituse rakendamist konsulteerige erialaspetsialistiga. Ei toimetus ega autorid kanna vastutust võimaliku kahju eest, mida materjalid võivad põhjustada.»
