5 võimalust seedermänniseemnete koorimiseks

Seedermänniseemned on väga maitsvad ja, mis veelgi olulisem, kasulikud tooted, mida kasutatakse laialdaselt mitte ainult toiduvalmistamises, vaid ka kosmetoloogias ja rahvameditsiinis. Neid kasutatakse nakkushaiguste, ateroskleroosi, allergiliste reaktsioonide ravis ning immuunsüsteemi tugevdamiseks. On ainult üks probleem – seedermänniseemneid on väga keeruline koorest puhastada. Kuid üldiselt on see kodus täiesti võimalik, isegi ilma spetsiaalse varustuseta.

Mida kujutavad endast seedermänniseemned ja mille poolest need kasulikud on

Seedermänniseemned on tegelikult seedermänni seemned. Need on uskumatult kasulikud tänu oma keemilisele koostisele:

1. Vitamiinid A ja E, mis on tugevad antioksüdandid, millel on põletikuvastased omadused.
2. Askorbiinhape, mis aitab säilitada loomulikku immuunsust ja mõjub soodsalt veresoonkonna seisundile.
3. B-rühma vitamiinid, mis vastutavad kesknärvisüsteemi normaalse töö ja ainevahetusprotsesside eest.
4. Polüküllastumata rasvhapped, mille tarbimine võimaldab reguleerida vere kolesteroolitaset.
5. Kiudained, mis võimaldavad seedimisprotsesse korrastada.
6. Asendamatud aminohapped, mis vastutavad olulisemate biokeemiliste protsesside eest organismis. Tänu nende olemasolule soovitatakse seedermänniseemneid tarbida taimetoitlastel, kuna need aitavad kompenseerida loomsete valkude puudumist ning organism omastab neid paremini kui teisi proteiini allikaid.
7. Makro- ja mikroelemendid, mis osalevad vereringe-, närviimpulsside edastamise jms protsessides.

Seega on seedermänniseemnete kasu organismile raske üle hinnata. Siiski tuleb meeles pidada, et tegemist on väga kaloririkka tootega. Selle energiasisaldus on 300 kcal 50 g kohta. Päevas võib süüa mitte rohkem kui 30 g seemneid, vastasel juhul hakkavad neis sisalduv tärklis, glükoos ja rasvad kogunema vöökohale ja puusadele.

Seedripähklitest valmistatakse õli, mida kasutatakse laialdaselt rahvameditsiinis ja kosmetoloogias. Arvatakse, et see aitab ravida ekseemi ja psoriaasi (kuigi õigem oleks öelda – eemaldada nende peamised tunnused), toime tulla naha kuivusega, eemaldada toksiine, normaliseerida maksa ja seedetrakti organite tööd. Seedripähkliõli soovitatakse tarbida närvisüsteemi tugevdamiseks, aneemia ja vitamiinipuuduse ennetamiseks.

Pärast õli pressimist jääb alles ka väga kasulik pressikook. See sisaldab samu elemente, mis tuumad ise, isegi suuremas kontsentratsioonis. See kõrvalsaadus võimaldab parandada ainevahetust, seda lisatakse sageli erinevatesse kondiitritoodetesse. Pressikooki kasutatakse ka ravivannide vahendina diateesi ja põletikuliste nahahaiguste korral. Arvatakse, et sellised vannid annavad rahustava efekti närvierutuse korral.

Kasulik on isegi seedripähklite koor. Sellest valmistatakse tinktuure ja ravimkeeduseid, mida kasutatakse limaskestade ja naha paranemiseks põletikuliste haiguste korral. Kuid selleks, et saada õli, koor ja pressikook, tuleb esmalt pähklid koorida. Ja seda tuleb teha kõigi reeglite järgi, et nad ei kaotaks oma raviomadusi.

Mis on parem: valmisseemned või ise koorimine

Tööstuses kasutatakse seedripähklite koorimiseks spetsiaalseid vaakumpurusteid. Ühest küljest võimaldab selline seade säilitada tuumade kuju. Teisest küljest ei kaota pähklid selle meetodi puhul oma dieet- ja raviomadusi. Kuid ostetud kooritud seedripähklitel on üks tõsine puudus – selline toode ei säili kaua. Isegi kui neid on õigesti hoitud, külmkapis, on maksimaalne tähtaeg mitte rohkem kui kuu. Aga kuidas neid hoiti enne poeriiulitele jõudmist – on ostjale teadmata. Rääkimata sellest, et alati on oht osta sertifitseerimata kaupa.

Samas võimaldab iseseisev seedripähklite koorimine vältida toote riknemise ohtu. Peate lihtsalt valima värsked tuumad, hoolitsema selle eest, et need ei oleks riknenud ega mõrkjad. Seetõttu tuleb osta ainult puhta ja sileda koorega pähkleid ilma ebameeldiva lõhnata.

Koorimata pähklid võivad normaalselt säilida pool aastat. Neid tuleb koorida vahetult enne toiduks tarbimist.

Kuidas seedermänniseemneid käbist kätte saada

Mõnikord tuuakse seedripähkleid looduslikus 'pakendis', see tähendab käbides. Seetõttu tuleb kõigepealt lahendada veel üks probleem – seemned sealt kätte saada. Mõned arvavad, et tuleb need välja nokitseda, kuid nii juhtub ainult ebaküpsete pähklitega. Kuna need on seemned, tahab taim neid levitada võimalikult suurele alale, seepärast peaksid nad kergesti käbist välja kukkuma.

Kuid ikkagi saab nendega tegeleda ainult kaitsekinnastes. Asi on selles, et käbide peal võib olla vaiku, mis sageli põhjustab ärritust, ja selle mahapesemine on pikk ja tüütu. Tavalistest kummeeritud majapidamiskinnastest piisab täielikult kaitse tagamiseks.

Niisiis, küpsed seemned peaksid teoreetiliselt ise käbist välja kukkuma, kuid seda protsessi saab kiirendada. Selleks piisab, kui käbi hõõruda või vähemalt veidi kätes keerutada. Kohe tuleb valmistada kaks anumat. Ühte kukuvad pähklid, teise kestad. Käbi hoitakse keerutamise ajal selle anuma kohal, mis on mõeldud kestade jaoks. Pähklid eemaldatakse seest hiljem. Samuti võib käbiga kergelt vastu anuma serva koputada, ja seemned langevad ise alla. Võib panna käbi puidust lauale ja kergelt haamriga lüüa. See protsess on igal juhul aeglane, arvestades, et kõik tehakse käsitsi. Teoreetiliselt saab ühe tunniga täita anuma, mis on mõeldud 2,5 liitri jaoks.

Kui seemnete eemaldamise käigus satub vaiku siiski nahale, siis selle eemaldamise hõlbustamiseks tuleb kasutada rasvast kreemi või tavalist päevalilleõli.

Huvitav on see, et piirkondades, kus kasvab seedermänd, on nn «käbikogujad» ammu välja mõelnud mehhaniseerimisvahendid, mis võimaldavad kiiresti ja vähema tööjõukuluga pähkleid kätte saada. Neid seadmeid nimetatakse koorimismasinateks ja purustiteks.

Lihtsaimaks variandiks peetakse rulli, mis meenutab kujult veidi vanaaegset pesulauda. Selle alumisele ribilisele osale asetatakse käbi, pealt surutakse alla midagi kaane taolist, samuti lainelise pinnaga, ainult et see on varustatud käepidemega. Ja siis liigutatakse käbi kaane abil mööda kogu lauda. Liikudes reljeefsete pindade vahel, kaotab käbi üsna kiiresti oma seemned.

Professionaalidel on isegi keerukamad seadmed, mis juba meenutavad veskeid, varustatud ribiliste rullikutega. Kui aga inimene kogub käbisid looduses, pole tal võimalik mingit seadet kasutada. Sel juhul soovitavad kogenud käbikogujad süüdata lõke ja asetada käbid leeki – nagu kartulit küpsetades. Tuli põletab kiiresti vaigu ära ja seemneid on lihtne käsitsi välja raputada.

Kui on suur katel, võib käbid keevas vees ära keeta, tänu millele vaik pestakse suurepäraselt välja. Lisaks pehmendab see pähklikoort ja tuumad eralduvad kergemini.

Kuidas seemneid kestadest puhastada

1. Lihtsaim viis, mis aitab kodustes tingimustes pähkleid kestadest eraldada, on sõelumine läbi sõela. Ainult tuleb võtta kaks vahendit – üks, mille silmade läbimõõt on 6–7 mm, ja teine – 3 mm. Kõigepealt sõelutakse saak läbi jämeda sõela, seejärel läbi peene. Muidugi jääb ikkagi teatud hulk prahti, kuid see pole enam kriitiline.
2. Teine viis on puhastamine vee abil. Sel juhul eemaldatakse nii kestad kui ka pestakse pähklid kohe ära. Tuleb võtta kauss või mõni muu sobiva sügavusega anum ja täita see veega. Põhja puistatakse pähklid ja peaaegu kohe ujub kestad pinnale, nii et saab need kergesti ära valada. Kuid seedermänni seemned vajavad pärast seda kuivatamist, sest need on mõeldud pikaajaliseks säilitamiseks.
3. Kolmandat meetodit kasutatakse ainult siis, kui on võimalik pähklid õue jätta. Sel juhul laotatakse maapinnale presend või plastkile. Materjali üks serv tõstetakse nii, et tekib kaldsein. Sellele pinnale puistatakse kühvliga kaugelt 4–5 meetri kauguselt seedripähkleid. Kerge kest ei jõua laotatud presendini lihtsalt. Selle meetodi miinus on see, et pärast seda on palju koristamist. Kuid suure koguse pähklite jaoks sobib ainult see.

Kuidas seedermänniseemneid koortest puhastada

Olemasolevad rahvapärased meetodid ei ole mõeldud selleks, et kiiresti puhastada suurt kogust tuumasid. Kodus pole seda vajagi, kuna need ei säili kaua.

Tuleb kohe märkida, et traditsiooniline viis seedripähklite puhastamiseks tänapäevastes tingimustes ei toimi. Nimelt vanasti pureti neid hammastega. Kuid nii võib vigastada suu limaskesta või isegi murda hambaid ning tänapäeval on hambaarsti teenused kallid.

Kui siiski leidub ekstreemumihuvilisi, peaksid nad meeles pidama, et sel juhul tuleb tegutseda reeglite järgi. Pähkleid hammustatakse ainult põiki, arvestades, et kesta kõige haavatavam koht on umbes seemne keskel. Pähklit on mugav võtta sõrmedega teravast tipust. Vigastuse riski vähendamiseks on soovitatav kõigepealt kesta pehmendada, pannes seemned 10–15 minutiks kuuma vette. Pähkleid tuleb hammustada mitte järsu liigutusega, vaid sujuvalt. Võib-olla siis pole vaja hambaarsti juurde minna, kuid parem on siiski mitte riskida.

Allpool käsitletakse peamisi viise pähklite kestadest puhastamiseks:

1. Leotamine toatemperatuuril vees kesta pehmendamiseks.
2. Keeduvee valamine 5–10 minutiks.
3. Eelnev külmutamine sügavkülmas, mis muudab kesta ka hapramaks.
4. Kuumutamine pannil ilma tugeva praadimiseta.

Samuti kasutatakse mehaanilist mõju, mille puhul kest purustatakse raskete esemetega.

Kuuma vees leotamine

Tuleb jätta pähklid kuumasse vette (kuid mitte keevasse) vähemalt 12 tunniks (parem ööpäevaks). Seejärel laotada need tugevale lõikelauale ühe kihina ja katta rätiku või plastkilega. Seejärel ettevaatlikult, et tuumasid mitte purustada, veeretada pähklite peal taignarulliga. See on tõhus meetod, kuid nõuab kogemust ja osavust. Selle meetodi puuduseks on ka see, et vees viibinud tuumade maitseomadused muutuvad halvemaks.

Puhastamine pärast sügavkülmutamist

Külmunud kest muutub kiiresti hapraks. Enamasti piisab selle efekti saavutamiseks lihtsalt jätta seedriseemned sügavkülma plastkotti mõneks tunniks. Edaspidi tuleb need välja võtta ja ilma neid kotist välja võtmata veeretada nende peal taignarulliga. Kuid tuleb olla ettevaatlik ja mitte rakendada liiga suurt jõudu, kuna võib purustada mitte ainult kestad, vaid ka nende sisu.

Samas on parem korraldada sügavkülmas portsjonite kaupa säilitamine, võttes iga kord välja nii palju pähkleid, kui vaja. Asi on selles, et kui need sulavad, ei saa neid enam sügavkülma tagasi panna.

Kuumutamine pannil või ahjus

See meetod põhineb samuti termilisel mõjul, kuid see hõlmab ainult kõrgeid temperatuure. Seedermännipähklid tuleb panna kuivale pannile, jaotada need ühtlaseks kihiks ja kuumutada pidevalt segades 15–20 minutit. Kuid pähkleid saab lõhestada alles pärast nende jahtumist. Pärast kuumutamist muutub koor igal juhul rabedamaks.

Kui saak on suur, on mugavam kuumutada seda ahjus, puistates eelnevalt kuivale ahjuplaadile ja jaotades ühtlase kihina. Ahi tuleb eelsoojendada mitte üle 100–120 kraadini, seedermänniseemneid hoitakse seal vaid 15–20 minutit. Perenaiselt ei nõuta isegi midagi, sageli praguneb koor ise ning pärast seda saab selle sõna otseses mõttes sõrmedega purustada.

Temperatuurierinevus

Koort saab pehmendada temperatuurikõikumiste mõjul, kui mitte korraga, kuid sõna otseses mõttes üksteise järel mõjutatakse seda esmalt kuumutamise ja seejärel jahutamisega. Näiteks võib seedermänniseemneid pannil kuumutada ja seejärel kiiresti väga külma vette puistata. Pärast seda on koorest vabanemine väga lihtne. Siiski tuleb meeles pidada, et pähkleid ei tohi liiga tugevalt kuumutada, muidu kaotavad nad oma tervendavad omadused.

Tõsi, isegi ilma täiendava kuumutamiseta võib külmas vees leotamisega saavutada sama tulemuse. Kuid sel juhul võtab koore pehmendamine palju aega – praktiliselt ööpäeva.

Puhastamine käepäraste vahenditega

Nagu teiste pähklite puhul, võib seedermänniseemnete jaoks kasutada raskeid metallist või puidust esemeid, seejuures pole vaja võtta kööginõusid. See võib olla küüslaugupress, tangid, taignarull. Koort saab purustada haamriga. Probleem on selles, et need seemned on väga väikesed ja selline puhastamine võtab palju aega. Haamriga tuleb aga olla eriti ettevaatlik.

Muide, loetletud meetodeid saab omavahel kombineerida. Näiteks tuleb kõigepealt leotada pähkleid kuumas vees ja alles seejärel kasutada taignarulli või tangisid.

Kooritud seedermänniseemnete säilitamine

Nagu juba öeldud, sisaldavad need tuumad üsna suures koguses õlisid, mõnikord kuni 65%. Just seepärast ei saa neid kaua säilitada. Kui perenaine soovib osta pähkleid pikaajaliseks säilitamiseks, tuleb need osta alles pärast nende kogumist septembris-oktoobris. Tasub küsida müüjalt üks tuum proovimiseks. Sellel peaks olema meeldiv magusakas maitse.

Kui perenaine on puhastanud vajaliku koguse tuumakesi, tuleks need ümber valada kilekotti ja asetada külmiku riiulile. Kui pähkleid kasutatakse vaid mõne päeva jooksul pärast puhastamist, võib need ümber valada klaaspurki tihedalt keeratava kaanega ja asetada kapi riiulile, millel on uksed, et sinna ei paistaks päikesekiired. Kuid mõne aja pärast, isegi kui pähklid ei rikne, kaotavad nad maitse. Seetõttu tuleks need kohe lisada salatitesse või küpsetistesse.