Kefaal ja pelengas: mis kalad need on ja millised on erinevused?

Kefaal ja pelengas on kaks sarnast kalaliiki, mis on tuntud enamikule perenaistele. Et valikul mitte eksida, tuleb teada, kuidas nad välja näevad ja mille poolest nad üksteisest erinevad.

Pelengas: kuidas ta välja näeb ja kus ta elutseb?

Pelengas, pilengas või belingas kuulub kefaaliliste sugukonda ja Kefaal-lisa perekonda. Merikala talub suurepäraselt soolsuse kõikumisi ning tunneb end hästi nii suvel soojas vees kui ka talvel külmas vees.

Pelengase toitumise aluseks on põhja settivad orgaanilised jäänused, meriussid, väikesed selgrootud, kilu ja anšoovis.

Liigi esindajad saavutavad suguküpsuse kahe aastaga. Kudemiseks, mis algab juunis, valitakse jõe suudmeid ja rannikuvett soolsusega 32–35 promilli.

Milline see välja näeb

Töönduskalaks loetakse kala massiga 2–7 kg ja pikkusega 0,6–1 m.

Parvepelengase keha on torpeedokujuline, hall-hõbedane ja kaetud suurte tsükloidsete soomustega. Küljed ja kõht on seljast heledamad.

Pea on kergelt lapik, laia lauposaga. Eristavad tunnused:

1. Silmad punase või oranži vikerkestaga.
2. Lai nahavolt suu kohal, mille moodustab väljaulatuv ülalõug.
3. 7 tumedat pikisuunalist triipu külgedel.
4. Nõrgalt arenenud rasvlaugu olemasolu.

Rinnauimed on punakad, sabauim on harkjas, otstest terav.

Kus ta elutseb

Pelengase kodumaa on Jaapani meri Amuuri lahest kuni Lõuna-Korea rannikuni. 20. sajandi 70. aastatel toodi kala eksperimendina Aasovi ja Musta merre. Kefaalilised kohanesid kiiresti uues kohas ja ületasid mõõtmetelt Kaug-Ida sugulasi. Tänapäeval moodustab Musta mere rannikul pelengase püük poole kogu püügist püügihooajal.

Suvel eelistab kala elada mere madalikel. Külmade saabudes suundub ta Doni, Dnepri ja Doonau jõgede sügavamatesse osadesse.

Territoriaalselt jagatakse pelengas elupaikade järgi Kaug-Ida, Aasovi (Doni) ja Musta mere (Kubani) varieteetideks.

Kefaal: kuidas ta välja näeb ja kus ta elutseb?

Lobaan (ladina Mugil cephalus) – kõige suurem kala kefaaliliste sugukonnast ja hallkefaalide perekonnast. Talvitumise ja massi kogumise perioodil moodustab väärtuslik töönduskala sageli suuri kooslusi pelengasega. Ohu korral hüppab ta kergesti üle püügivõrkude.

Lobaanid toituvad detriidist, ussidest, väikestest limustest, vähkidest, vetikatest. Suguküpseks saavad nad mitte varem kui 5-aastaselt. Kudemisperiood kestab maist oktoobrini nii avameres kui ka rannikuvetes. Emaste viljakus sõltub vanusest ja kaalust. Keskmiselt muneb üks isend kuni seitse tuhat pelaagilist mune.

Milline see välja näeb

Pikliku, eest veidi lapiku kehaga, ktenoidsete soomustega kala maksimaalne pikkus on 1 m, mass 12 kg. Kala keskmised mõõtmed on 35–40 cm ja kaal 1,5 kg.

Korpuse värvus varieerub seljal sinakashallist kõhul hõbedaseni. Külgedel on selgelt näha pruunid pikivöödid.

Lobaani iseloomulikud tunnused:

1. Suur pea laia otsmikuga, kaetud soomustega kuni koonu otsani.
2. Rasvlau, mis katab silma kuni pupilli alguseni.
3. Sirge ülemine lõualuu ilma paindeta.
4. Lühike põikisuunaline suu.
5. Anaaluim ja harkisabauim on kollakasrohelised, kõhuuimed helekollased, kaks seljauime hallikassinised.

Kõige tumedamate soomuste tõttu kefaaliliste seas nimetatakse lobaani mustaks kefaaliks.

Elupaik

Lobaan on tavaline Atlandi ookeani lääne- ja idaosas. Kala on levinud India ookeani troopilise vööndi saarte rannikul ja Vaikse ookeani lääneosas.

Venemaal esineb lobaan Kaug-Idas, Tatari väinas, Mustas ja Aasovi meres ning Ohhoota mere lõunaosas.

Kala kogub kaalu lahtedes, limaanides ja rannikuvetes. Talvitumiseks liigub ta avamerre.

Kuidas eristada kefaali pelengasest

Kefaalliste sugukonna kahte kalaliiki saab üksteisest eristada mitmete tunnuste järgi:

1. Pelengase mõõtmed — keskmine kaal 3 kg kehapikkusega 50 cm. Suguküpse lobaani mass on 7 kg, pikkus 0,4–0,9 m.
2. Pelengase soomused — suured, katavad pead kuni koonu otsani. Teisel kalal — väikesed, peas puuduvad.
3. Kefaali silmade värvus on sinakas. Pelengasel — punakas või oranž.
4. Lobaani toitumiskäitumine — jahib vee ülemistes kihtides. Pelengas — otsib toitu põhjas.

Kalad saavad suguküpseks erinevas vanuses. Kui pelengase emased koevad alates kolmandast eluaastast, siis kefaal alates kuuendast. Lobaani kudemine kestab kogu suve ja septembri, pelengas paljuneb juuni algusest juuli keskpaigani.

Kumb kala on maitsvam ja tervislikum

Maitse poolest on kefaali ja pelengase liha sarnane. See on mahlane, õrn ja ilma väikeste kontideta. Viimase liha on magusam, kuid vähem kaloririkas. Suuremat tunnustust maailmas on pälvinud lobaan. See pole üllatav, kui võrrelda mõlema liigi levikuala.

Lobaani ja pelengast valmistatakse aurutades, keetes, hautades, ahjus, söelgrillil ja grillil küpsetades.

100 g kefaali energeetiline väärtus on 150 kcal, makrotoitained: 25 g valke, 5 g rasvu, 0 g süsivesikuid. 100 g pelengase kalorisisaldus on 117 kcal, makrotoitained vastavalt 19 g valke, 4 g rasvu, 0 g süsivesikuid.

Kefaal sisaldab rohkem valku, A-, PP-, B-rühma vitamiine ja mineraalaineid. Pelengase koostisesse kuuluvad koliin, kaltsiferool, tokoferool, mida lobaanis üldse pole.

Kefaal ja pelengas on väärtuslikud töönduslikud kalaliigid, mille tarbimisel normaliseerub vere kolesteroolitase, tugevnevad veresoonte seinad, väheneb trombooside tekkerisk. Kui lisada kalaliha toidusedelisse 2 korda nädalas, normaliseerub seedimine, suureneb organismi vastupanuvõime külmetushaigustele ja paraneb üldine enesetunne.