Mõdu: mis jook see on, kasulikud omadused ja retseptid

Vanasti, ammu enne viina ja teiste kangete alkohoolsete jookide ilmumist, olid Venemaal levinud meejoogid. Ja kuigi sõna 'mõdu' ilmus suhteliselt hiljuti, ulatuvad selle joogi valmistamise traditsioonid sügavasse antiiki.

Mis on mõdu

Seda jooki peetakse veini eelkäijaks, kuid seda ei valmistata viinamarjadest. Nagu nimest aimata, on mõdu aluseks mesi, mille kääritamise tulemusena sünnib pehme, madala alkoholisisaldusega jook, millel on õrn aroom.

Muidugi valmistatakse seda tänapäeval harva vanade retseptide järgi. Levinumad on need, mis loodi Suures Novgorodis enam kui 200 aastat tagasi ja on sellest ajast kohandatud tänapäevaste tingimustega. See puudutab mõdu kodust valmistamist. Seda toodetakse ka tööstuslikult kinnitatud retsepti ja tehniliste tingimuste järgi. Tugevad mõdupruulimisettevõtted on olemas mitte ainult Novgorodis, Suzdalis või Kolomnas, vaid ka Altais ning mõnedes teistes piirkondades, kus on kvaliteetne tooraine selle joogi jaoks.

Liigid

Sellel joogil on palju sorte. Peamised erinevused nende vahel seisnevad valmistamisviisis. Näiteks:

1. Sõltuvalt kangusest ja laagerdumisajast. See on noor mõdu (2 nädalat laagerdamist) ja tavaline (vanasti laagerdati seda kolm aastat, nüüd, eriti tööstuslikes tingimustes, kulub palju vähem aega – umbes kuu). Samuti on mõdu kange ja keetmata (st keetmiseta valmistatud).
2. Sõltuvalt täiendavast alkoholi lisamisest. Eraldatakse isegi alkoholivaba mõdu, milles alkoholi pole üldse.
3. Sõltuvalt täiendavatest täiteainetest. Mõdu võib olla marjane, seda valmistatakse ka kadaka, kibuvitsa või selle joogi jaoks tavalise vürtsikomplekti lisandiga – kaneel, ingver, nelk jne. Viimasel juhul nimetatakse seda vürtsikaks.

Vanasti peeti keetmata mett kõige väärtuslikumaks. Selle kääritamiseks kasutati mitte ainult humalat, vaid ka erinevaid hapukaid marju – pohli, kirsse, sõstraid. Toode pidi käärima temperatuuril umbes +5 °C. Sellised nõuded kehtivad ka tänapäeval. Kuid loomulikult ei vala keegi enam mitu korda jooki ühest tammemahutist teise ega matta seda 40 aastaks maasse. Muide, isegi tol ajal oli see liiga pikk ja kallis protsess.

Lõpuks tekkis kuumkääritamise meetod, st mett hakati keetma, sellele lisama erinevaid puuvilju, ürte ja vürtse ning juuretisena hakati kasutama pärmi. Muidugi kinnitasid asjatundjad, et seisutatud mesi on peenema ja rikkalikuma maitsega, kuid keedetud mesi oli odavam ja valmis ka palju kiiremini. Mis puutub ülejäänud eelkirjeldatud variantidesse, siis siin on hulgaliselt retsepte – kõik sõltub ainult fantaasiast ja valmisolekust katsetada.

Seega võib iga peremees valida mõdu retsepti, mis talle rohkem meeldib, või valmistada mitu varianti – näiteks nii klassikalist noort kui ka vürtsikat.

Koostis ja kalorisisaldus

Vaatamata kõigile oma kasulikele omadustele on mõdu üsna kaloririkas jook, mida tuleks tarbida ettevaatlikult. Nimelt on joogi energiasisaldus peaaegu 94 kcal 100 ml kohta ning selle koostises moodustavad suurema osa süsivesikud (pärast vett muidugi) – 13%. See tähendab, et inimene joob komme vedelal kujul, olgugi et kasulikke. Seega kui veresuhkru tase on kõrge, tuleb mõdust loobuda.

Mis puudutab keemilist koostist, siis kuuluvad sinna:

1. Askorbiinhape – mõjub soodsalt veresoonte seisundile.
2. Tokoferool – on antioksüdant, omab põletikuvastaseid omadusi ning on vajalik naistele reproduktiivsüsteemi funktsiooni parandamiseks.
3. B-rühma vitamiinid (tiamiin, niatsiin, riboflaviin jt) – tagavad närvisüsteemi normaalse töö ja vastutavad ka ainevahetusprotsesside eest.
4. Biotiin, mis mängib olulist rolli seede- ja ainevahetusprotsessides – parandab juuste ja küünte seisundit.
5. Beetakaroteen – veel üks antioksüdant, mis mõjub soodsalt nägemisele.

Samuti sisaldab mõdu suures koguses mineraalaineid, mis on algselt olemas selle tootmiseks kasutatavas tooraines. Näiteks on see vereloomeks vajalik raud, südamelihase tervise tagamisel äärmiselt olulist rolli mängivad kaalium ja magneesium. Siin leidub isegi selliseid haruldasi elemente nagu vanaadium, rubiidium ja molübdeen.

Eespool loetletud ained esinevad igas mõdus, sõltumata retseptist. Kuid igal konkreetsel juhul on keemiline koostis ainulaadne, kuna joogile võidakse lisada ka muid koostisosi – näiteks marjamahla, sidrunimahla, vürtse, humalakäbisid, pärmi. Need sisaldavad samuti palju eeterlikke õlisid, vitamiine ja mineraalaineid.

Mõdu kasulikud omadused

Sellel joogil on palju kasulikke omadusi. Kvaliteetne mõdu, mis on valmistatud looduslikest koostisosadest:

1. Puhastab organismi toksiinidest.
2. Aitab tugevdada immuunsüsteemi.
3. On efektiivne profülaktiline vahend südame-veresoonkonna patoloogiate vastu.
4. Omab põletikuvastaseid ja antibakteriaalseid omadusi.
5. Omab kerget rahustavat toimet, seda peetakse heaks vahendiks stressi ja selle negatiivsete tagajärgede ning ka neuroosi vastu.
6. Parandab ainevahetusprotsesse, mis aitab vabaneda liigsetest kilogrammidest.
7. Eemaldab turset ja parandab vereringet.
8. Leevendab lihasvalu.
9. Omab palavikualandavat toimet.

Väikeses koguses mõdu määratakse operatsioonijärgsel perioodil, et viia organism toonusse ja taastada jõudu. Arvatakse, et selle regulaarne tarbimine suurendab füüsilist vastupidavust ja organismi võimet paremini taluda kõrgeid vaimseid ja psühhoemotsionaalseid koormusi.

Naistele

Õiglase soo esindajatel soovitatakse juua mõdu. See parandab vereringet ja omab põletikuvastast toimet – see võimaldab seda kasutada väikese vaagna organite haiguste raviks. Lisaks tugevdab mõdu emaka seinu, täpsemalt selle silelihaseid, mis aitab edaspidi kanda tervet last.

Meestele

Vanasti kingiti noorpaaridele pulmadeks mõdu. On olemas versioon, et just seepärast nimetatakse kuud mesiseks. Noorpaarid tarbisid head, mitme aasta jooksul laagerdunud jooki, mis tagas terve järglase. Kaasaegsed arstid arvavad, et mõdu tarbimine mõjutab suuremal määral mehe reproduktiivtervist. Asi on selles, et selle eest vastutab väike lihas, mis asub suguelundi põhjas. See täidab klapi rolli, mis reguleerib vere sisse- ja väljavoolu, mis täidab koopakehasid. Lihase töövõime sõltub suuresti nendest mikroelementidest, mida mõdu sisaldab. Eelkõige on see tsink, millel on ka põletikuvastane toime.

Mõdu normaliseerib vereringet, mis koos eespool kirjeldatud omadustega võimaldab kõrvaldada erektsioonihäireid ja anda jõudu.

Raseduse ajal

Mõdu kasulikkuse osas raseduse ajal pole arstidel ühtset arvamust. Ainus, milles nad ühtivad, on see, et tulevased emad ei tohi tarbida joogi alkohoolset versiooni, see võib negatiivselt mõjutada loote tervist.

Mis puudutab alkoholivaba varianti, siis see võib olla kasulik, sest mõdu sisaldab palju vitamiine ja mikroelemente. See aitab taastada mineraalsoola tasakaalu ja normaliseerida seedimist (raseduse ajal tekivad sageli kõhukinnisus, sealhulgas soolestiku peristaltika häiretest põhjustatud). Kuid mesi ja ürdid võivad esile kutsuda allergilist reaktsiooni, seega tuleb jooki tarbida ettevaatusega.

Imetamise ajal

Nagu teada, mõjutavad mesindussaadused positiivselt laktatsiooni. Kuid sel perioodil ei tasu tarbida isegi alkoholivaba mõdu – see võib põhjustada lapsel allergiat.

Lastele

Klassikalises variandis on mõdu alkohoolne jook, isegi kui selle kangus on väike – 5–7 kraadi. On arusaadav, et seda ei tohi anda lastele, isegi külmetushaiguste ravis. Alkoholivaba varianti võib lastele anda nii ravi- kui ka profülaktilistel eesmärkidel, kuid mitte rohkem kui üks klaas päevas ja tingimusel, et lapsel pole allergiat.

Podagra korral

Ühest küljest võib mõdu podagra puhul olla kasulik, kuna see eemaldab kiiresti kehast soolasid. Teisest küljest, nagu teisedki kõrge suhkrusisaldusega joogid, võib see negatiivselt mõjuda neerude seisundile. Seega võib podagra korral seda tarbida ainult juhul, kui potentsiaalne kasu kaalub üles võimalikud riskid.

Külmetuse korral

See toode on külmetuse korral väga kasulik. See haigus on ju põhjustatud bakteriaalsest või viirusinfektsioonist. Mõdul on diureetiline toime ja võime suurendada higistamist, mis soodustab toksiinide, viiruste ja patogeensete mikroobide elutegevuse jääkide eemaldamist kehast.

Lisaks tugevdab mõdu kopsuventilatsiooni, mistõttu on seda kasulik juua hingamisteede haiguste korral – näiteks larüngiidi, trahheiidi, bronhiidi ja kopsupõletiku puhul.

Mõdu soojendab, kuid lisaks juuakse seda ninaneelu desinfitseerimiseks angiini või tonsilliidi korral.

Selle joogi üheks eripäraks on see, et seda võib kasutada nii eraldi kui ka koos erinevate looduslike komponentidega, mis sisaldavad kasulikke õlisid. Näiteks võivad need olla roosi kroonlehed (kuid tuleb valida sorte, mis sisaldavad rohkem eeterlikku õli), kuivatatud tüümianiürt või isegi mädarõigas. Koos selliste komponentidega on mõdu suurepärane vahend nohu vastu.

Veebist võib leida retsepte, kus mõdu kasutatakse nina loputamiseks külmetuse korral. Kuid seda on parem mitte teha – nii võib limaskesta põletada.

Mõdu rahvameditsiinis

Mõdu kasutatakse rahvameditsiinis ka teiste haiguste korral. Näiteks südame-veresoonkonna süsteemi patoloogiate puhul soovitatakse seda tarbida koos kuiva punase veiniga (70 g mõdu ja 30 g veini juuakse üks kord päevas enne lõunat).

Klaas alkoholivaba mõdu, millele lisatakse värskeid piparmündilehti ja mida veidi soojendatakse, toimib rahustina. See mõjub rahustavalt ja normaliseerib und.

Mõne maksahaiguse korral juuakse veega lahjendatud mõdu (70 g lisanditeta alkohoolset jooki 2/3 klaasi vee kohta). Seda tehakse üks kord päevas ühe põhitoidukorra ajal.

Kevadise vitamiinipuuduse ja jõukaotuse vastu aitab mõdu ja Cahorsi segu võrdsetes kogustes (kumbagi 50 g).

Lisaks aitab klaas kanget mõdu, mis on segatud võrdsetes osades punase veiniga, võidelda sooleinfektsiooniga. Mõned spetsialistid peavad seda isegi heaks vahendiks nii kõhukinnisuse kui ka kõhulahtisuse vastu, kuna see võimaldab normaliseerida seedimisprotsessi.

Kahju ja vastunäidustused

Vaatamata sellele, et mõdu on looduslikul alusel jook, on sellel mitmeid vastunäidustusi. Seda ei tohi tarbida:

• suhkurtõve korral – kõrge suhkrusisalduse tõttu;
• raseduse ja imetamise ajal – mõju tõttu lapse tervislikule seisundile;
• allergiliste reaktsioonide korral mee ja teiste komponentide suhtes;
• maksa- ja neeruhaiguste korral.

Ei tasu ka mõduga liialdada neil, kes põevad kroonilist gastriiti ja pankreatiiti (ning ägeda haigusvormi korral on see jook täielikult vastunäidustatud).

Muidugi, iga konkreetse juhtumi puhul tasub konsulteerida arstiga, et hiljem ei tekiks ebameeldivaid üllatusi.

Kuidas mõdu õigesti säilitada

Üks mõdu eripäradest on see, et see nõuab erilist lähenemist säilitamisele. Nii mängib olulist rolli anuma materjal, milles seda hoitakse. Metalli peetakse mitte kõige paremaks valikuks, kuna see võib astuda keemilisse reaktsiooni joogis sisalduvate ainetega. Seetõttu ei tasu kindlasti hoida mõdu metallpurgis.

Vanasti kasutati selleks tammepuust tünne. Muidugi peetakse just sellist puuliiki ideaalseks valikuks enamiku väikealkohoolsete jookide jaoks, kuna selles sisalduvad ained osalevad nende ainulaadse maitse ja aroomi loomises. Tammepuust tünnid on aga kallid; koduses mõdupruulimises kasutatakse neid harva. Nende odavam analoog on pärnapuust tünnid. Arvatakse, et see puuliik võib isegi käärimisprotsessi kiirendada.

Kuid kui mõdu hoitakse tavalises linnakorteris, siis tasub eelistada klaaspudeleid. See on üldiselt praktilisem variant koduseks mõdupruulimiseks, eriti kui valmistoodet ei ole liiga palju. Klaas ei reageeri mõduga. See on põhimõtteliselt inertne materjal. Kuid parem on valida tumedat klaasi, eriti kui jooki hoitakse külmkapis.

On oluline, et mõdu ei sattuks päikesekiirte kätte. Esiteks seetõttu, et ultraviolettkiired mõjutavad otseselt joogi koostist, hävitades kasulikke aineid. Teiseks, pikaajalisel mõjul soojendab päike pudelit, mis on ebasoovitav.

Mõdu säilitamiseks on oluline temperatuurirežiim. Nagu ka teiste väikealkohoolsete jookide puhul, peetakse optimaalseteks tingimusteks +5…10°C. Neid saab tagada, kui hoida mõdu keldris või külmkapis.

Lühiajaliseks säilitamiseks ja toote transportimiseks sobib ka plastmahuti. Kuid pikalt ei tohi selles jooki hoida – see rikneb.

Suletuna võib õigesti valmistatud mõdu säilida aastaid. Pealegi võib see vanusega isegi paremaks muutuda.

Kuidas mõdu õigesti juua

Paljud arvavad, et mõdu on parem juua tühja kõhuga. Muidugi võib selline väikealkohoolne jook täita aperitiivi rolli, see tähendab, et see on vajalik söögiisu parandamiseks, seedimise stimuleerimiseks ja samal ajal ainevahetuse kiirendamiseks.

Mõdu on parem juua jahutatult. Eriti sobib see variant suviseks kuumaks, kuid sellist pudelit tuleb avada ettevaatlikult, seda raputamata. Samas talvel võib seda veidi soojendada, kuid mitte liiga palju, sest jooki ei tohi keeta – see hävitaks selles sisalduvaid kasulikke aineid.

Kuigi mõdu on nõrkjook, on parem juua seda väikeste lonksudena, aeglaselt, väikestest klaasidest. Seda ei ole kombeks kõrvale süüa.

Kuidas teha mõdu: retseptid

Mõdu valmistamine kodus on üsna keeruline, eriti kui kasutada vanu tehnoloogiaid, mis eeldavad keldrit ja jääkeldrit püsiva temperatuuriga, tammevaatide olemasolu jne.

Mida on vaja teada mõdu valmistamisest

Õigesti valmistatud mõdu peaks olema peaaegu läbipaistev, ilma setteta. Selle värvus sõltub mee toonist, seega võib see varieeruda kahvatukollasest merevaigupruunini, meenutades välimuselt magusat karastusjooki. Üldiselt on väga oluline valida sellise joogi jaoks õige toormaterjal. Mee peab olema loomulik ja aromaatne. Kogenud mõdupruulijad soovitavad osta selle toote heledaid sorte (eriti kõrgelt hinnatakse valget). Kuid tegelikult ei mõjuta see maitset, ja selline valik on enamasti tingitud traditsioonidest.

Soovi korral võib valida ka tumedamaid sorte – näiteks tatrameed. Sellel on tugev aroom, kergelt mõrkja varjundiga. Ja see on tervislikum kui heledad sordid, kuna sisaldab rohkem rauda.

Mee kvaliteedile tuleb pöörata erilist tähelepanu. Näiteks vedel mesi sügisel – see on täiesti lubatav. Kuid kevadel on see tunnistus müüja ebaaususest. Näiteks mõned sulatavad mett vesivannil, mis muudab selle atraktiivsemaks, kuid osaliselt võtab ära selle kasulikud omadused. Rääkimata sellest, et selline toode võib osutuda aseaineks.

Ei piisa ainult mee sordi valimisest, tuleb hoolitseda ka varustuse eest. Kuna siin eeldatakse käärimisprotsessi, on vaja gaasijuhet. Selleks pannakse klaaspudelile tihe kaas, et tagada õhukindel sulgemine. Kuid siis tehakse kaanele auk, millest lastakse läbi peen voolik. Üks ots jäetakse anumasse nii, et see oleks joogi pinnast kõrgemal, teine ots lastakse veekaussi. Paljud perenaised eelistavad lihtsamat varianti – nad kasutavad kaane asemel tihedat lateks- või kummikinnast, mis sobib hästi pudelikaelale. Selles kindas tehakse auk.

Käärimisprotsessi saab sel juhul kontrollida järgmiselt: tuleb süüdata tikk ja viia see kindas oleva augu juurde. Kui tuli ei muutu tugevamaks, on käärimine üldiselt lõppenud, kuna joogist ei tõuse alkoholiaure. Kuid see on üsna ohtlik meetod, sellega tuleb olla ettevaatlik.

Vürtsikas mõdu: kaks retseptivarianti

Alkoholsetesse jookidest vürtside lisamise austajad võivad kasutada järgmist retsepti: 2,5–3 liitrile veele umbes 1 kg lillemett. See segu lastakse keema, samal ajal pidevalt segades. Seejärel lisatakse sõna otseses mõttes näputäis erinevaid vürtse – vürtsipipart, jahvatatud kaneeli, kardemoni, kuivatatud ja jahvatatud ingverit, ühe sidruni koort, lastakse keema. Kui õnnestub leida humalat, võib lisada 5 g seda koostisosa.

Keetmisel tekib pinnale vaht, mida regulaarselt eemaldatakse. Pärast keemist puljong kurnatakse, jahutatakse, lisatakse sellele 100 g pärmi (parem võtta õllepärm, aga tavaline pärm sobib ka). Mõdu asetatakse sooja kohta, et alustaks käärimisprotsess.

Ideaalne variant – anum veetihendiga. Poest võib osta valmis, kuid on ka lihtsam variant – kummist kinnas, mis asetatakse kaelapeale. Mõne päeva pärast valmis mõdu villitakse klaasnõudesse ja jäetakse küpsema jahedasse kohta veel 2 nädalaks.

On ka teine vürtsika mõdu retsept. Sama 3 liitri vee kohta võetakse 0,75 kg mett, kokku 10 g kuivpärmi, mitu nelki, 1 tl jahvatatud muskaatpähklit, näputäis kaneeli, 1 munavalge.

Mesi koos munavalgega segatakse ühtlaseks massiks, seejärel valatakse vesi peale, segatakse uuesti ja pannakse tulele. Segu lastakse keeda, pidevalt segades, seejärel alandatakse kuumust ja keedetakse 10 minutit. Pärast seda lisatakse vürtsid, segatakse veel kord ja jäetakse tulele tunniks ajaks ilma kaaneta. Selle aja jooksul peaks segu muutuma läbipaistvaks ja ühtlaseks ning keema ära poole algmahuni.

Seejärel võetakse jook tulelt, kurnatakse hoolikalt, valatakse klaaspudelisse ja alles siis lisatakse pärm.

Kuid siin on kaks olulist punkti. Mee keetmisel tekib vaht. See tuleb kindlasti eemaldada. Enne kui sellele segule pärmi lisada, tuleb jook jahutada. Asi on selles, et pärm sisaldab bakterikultuure, mis surevad kõrgel temperatuuril.

Kõik see segatakse veel kord, kaetakse ööpäevaks volditud marliga, kaanega või improviseeritud veetihendiga kindast ja jäetakse käärima sooja ja pimedasse kohta 2 nädalaks.

Mõdu ilma keetmiseta

Selle joogi valmistamiseks on 5 liitri vee jaoks vaja 400 g lillemett, 3 spl head rosinat, 2–3 värsket sidrunit, 1 tl pärmi.

Rosin pestakse, sidrunid samuti pestakse ja lõigatakse viiludeks, unustamata eemaldada seemneid. Kõik see segatakse meega suures potis. Eraldi nõus keedetakse vesi, seejärel jahutatakse seda veidi ja valatakse ettevalmistatud toorainele. Seda segatakse pidevalt, kuni mesi on täielikult lahustunud. Kui segu temperatuur meenutab sooja piima, lisatakse sellele vees lahustatud pärm. See segu jäetakse kuskile sooja kohta ilma valguse ligipääseta ööpäevaks. Aru saada, et käärimisprotsess on alanud, saab sellest, et sidruni- ja rosinatükid hakkavad pinnale tõusma.

Kui protsess käivitub, saab mõdu pudelitesse villida, olles selle eelnevalt läbi marli filtreerinud. Need pudelid suletakse tihedalt ja hoitakse, nagu eespool kirjeldatud, pimedas ja jahedas kohas. Arvatakse, et 2 nädala pärast on see tarbimiseks valmis – see on eespool kirjeldatud noor mõdu.

Kloostrimõdu

Kui aga õnnestub kuskilt saada kuivatatud humalakäbisid, saab valmistada kloostrimõdu. 3 l vee kohta võetakse 1 kg mett ja segatakse hoolikalt. Seejärel pannakse jook aeglasele tulele ja keedetakse järk-järgult 3 tundi. Pärast seda võetakse 2 tl kuivatatud purustatud humalat, keeratakse marli sisse, tehes kotikese sarnase, ja keedetakse veel 1 tund. Seejärel võetakse mõdu tulelt, filtreeritakse ja valatakse ettevalmistatud anumasse (täites seda ainult osaliselt, 4/5 mahust). Seejärel pannakse jook pimedasse ja sooja kohta veel 1–2 päevaks, et käärimist ergutada. Kui panna anumale kinnas ja teha auk, on kuulda susinat – see ongi käärimisprotsess. Kui susin lakkab, valatakse jooki veel 100 ml magustamata, kuid tugevat musta teed ja lastakse läbi kolmekordse marli. Valmis mõdu villitakse pudelitesse ja suletakse. Soovitatav on lasta sellel jahedas kohas tõmmata 1 aasta.

Kirsimõdu

Seda jooki valmistatakse ilma pärmita. Võetakse 1 l vee kohta 4–5 kg hapukat kirssi ja 2 kg mett. Esmalt keedetakse mee siirup, lahjendades tooraine veega ja asetades selle eelnevalt emailpotti. Klaasanumasse kitsa kaelaga puistatakse kirss (luud eelnevalt eemaldatakse). Mee siirup jahutatakse ja valatakse sellega kirss üle. Marjades sisalduv hape käivitab käärimisprotsessi – see kestab 3 päeva, seejärel jook filtreeritakse, valatakse pudelitesse, suletakse kaante või korkidega ja pannakse jahedasse kohta.

Sarnaselt valmistatakse jõhvikamõdu, ainult vett lisatakse rohkem ja marju vähem. Kui aga lasta sellel tõmmata mitte 3 päeva, vaid juua peaaegu kohe pärast jahtumist, siis käärimist ei toimu ja saadakse alkoholivaba jook.

Huvitavad faktid mõdust

1. Vanasti hoiti mõdu eranditult erilisteks puhkudeks. Ja see pole ime, sest tol ajal valmistati jooki väga kaua. Niinimetatud asetatud joogimett jäeti tammetünni, mis oli maetud maa sisse, 15–40 aastaks (mõned allikad väidavad, et isegi kuni 50). Humalameed valmistati kiiremini, sest sellistel juhtudel lisati sellele humalat, kuid siiski kulus selleks vähemalt 3 aastat. Olemas oli ka niinimetatud keedetud mesi – seda valmistati nagu õlut – kõigepealt aeti segu keema, seejärel lisati juuretis – näiteks võis see olla must leib.
2. Mõdu valmistati tünnides. Ja väljend «lusikatäis tõrva meetünnis» pärineb just nendest kaugematest aegadest. Puidust anumate tootmiseks kasutati tol ajastul musta vaiku. Kvaliteetsetes tünnides on lauad väga tihedalt üksteise vastu surutud. Kuid halvasti tehtud anumates võis laudade vahelt sisse sattuda veidi vaiku – ja isegi mikroskoopiline kogus seda mõrkjat vedelikku piisas kogu joogikoguse rikkumiseks. See selgus alles pärast mitmeaastast valmimist.
3. Kallihinnaline laagerdunud mõdu tõrjuti järk-järgult teiste jookide poolt välja. Siin mängis rolli ka see, et tootmine monopoliseeriti riigi ja kiriku poolt. Ning siis ilmus viin ja varjutas vähem kangemaid jooke karmis Venemaa kliimas.

Mõdu foto