Kas tohib süüa tooreid kukeseeni

Rahvapärased tervendajad järgivad peaaegu alati kindlat reeglit: pole olemas sellist haigust, mida ei saaks ravida. Nad väidavad, et emake loodusel on kõik vajalik, et inimene saaks ise end tervendada, ilma et peaks kasutama sünteetiliselt loodud ravimeid. Taimetundjad leiavad iga looduses leiduva taime jaoks inimese organismile vajaliku kasutuse.

Seente puhul on kõik palju tõsisem, sest tavaliselt arvatakse, et seda looduse saadust võib tarbida ainult pärast kuumtöötlemist. Selle ettevaatuse põhjuseks on seentes sisalduvad toksiinid ja mürgid, mis neis kinni jäävad, olles oma olemuselt omamoodi filter. Erandiks mõned liigid, millel on spetsiifilised ravivad omadused. Üks selline seeneliik on kukeseened. Need pole mitte ainult erakordselt maitsvad, vaid ka oma koostiselt väga kasulikud.

Parasiidivastane toime

Lisaks maitseomadustele, mille poolest kukeseened on tuntud, on neil omadusi, mis on hästi teada nii traditsioonilises meditsiinis kui ka rahvatervendajatele. Peaaegu iga inimene, kes on pikka aega elanud metsa läheduses ja pidevalt kasutanud looduse kingitusi, on korduvalt näinud, et koduloomad ja metsloomad söövad sageli seda seeneliiki. Kõik on väga lihtne – hinomannoos, aine, mis sisaldub kukeseentes, omab võimsat parasiidivastast toimet.

Taimetundjad koguvad hooajal aktiivselt seda seeneliiki. Peamine tingimus on kohtade ökoloogiline puhtus, kus kukeseeni kogutakse. Et kasutada neid parasiitide vastase vahendina, tuleb toodet tarbida ainult toorelt. Hinomannoos on väga tundlik aine, see ei talu kuumtöötlust ja muutub juba 60°C juures täiesti kasutuks komponendiks. Teine viis väärtusliku tooraine saamiseks on teha ekstrakti. Tavaliselt on see võimalik, kui inimesel on teatud teadmised ja vajalik varustus.

Paljud inimesed muretsevad küsimuse pärast – kas kukeseeni võib tarbida toorelt. Loogika järgi, kui loomad neid söövad, siis nad ei kujuta tervisele potentsiaalset ohtu, mistõttu võib kasulikke omadusi kasutada parasiitidest vabanemiseks. Kui kukeseeni saab süüa toorelt, siis tuleb teada, kuidas seda teha, et sellest maksimaalselt kasu saada.

Toored kukeseened – kui ohutu see on

Ainult kogenud seenekorjajad teavad, et seeni tuleb jagada mitte taimede kahte kategooriasse, vaid teise põhimõtte järgi. Kõik looduslikult kasvavad seened jagatakse järgmiste omaduste järgi:

• Mürgised.
• Söödavad.
• Mittesöödavad.

Söödavates ja mittesöödavates seentes (ainult mõnedes alamliikides) leidub mürgiseid aineid ja toksiine, millest on kuumtöötlemise abil lihtne vabaneda. Piisab nende keetmisest ja need on täiesti ohutud söömiseks. Mürgiste seente puhul peetakse üldiselt, et need võivad tõsiselt kahjustada inimese tervist, kuigi mõningaid nende omadusi kasutatakse nii rahva- kui ka traditsioonilises meditsiinis.

Kukeseened kuuluvad seenerühma, millel pole oma mürgiseid aineid. Kui on täielik kindlustunne, et need on kogutud ökoloogiliselt puhtas piirkonnas, võib neid tarbida toorelt. Praktiliselt kõigis looduslikes tingimustes kasvanud seentes tuvastatakse radionukliidide olemasolu. Arvesse võetakse neli peamist radioaktiivse tseesiumi ja sarnaste ainete olemasolu näitajat, mille järgi seened liigitatakse täiendavalt alarühmadesse:

• Nõrgalt koguvad.
• Keskmiselt koguvad.
• Tugevalt koguvad.
• Radiotseesiumi akumuleerivad seened.

Kogu kukeseente alarühm kuulub keskmiselt radionukliide koguvate seente hulka. Kui seeni korjatakse vahetus läheduses toksiliste jäätmetega ettevõtete, tuumajaamade lähedal või piirkonnas, kus tehakse radioaktiivsete ainete kasutamisega katseid, kujutavad need endast reaalset ohtu inimese tervisele. Sellistel juhtudel tuleb keemilised ja toksilised ained kohustuslikus korras «neutraliseerida» sool-happelahuses keetmise teel. Seen keedetakse lahuses, mida tuleb vähemalt kaks korda vahetada. Kasutades neutraliseerivate ainetena soola ja äädikat (sidrunhapet), saab radionukliidide mõju täielikult neutraliseerida, kuid seened kaotavad seejuures kõik oma ainulaadsed ravivad omadused.

Veel üks tegur, mis võib põhjustada mürgituse toorete kukeseente söömisest, on lihtne viga. Looduses on igal seeneliigil oma kahekordik, kuid juba omadustega, mis võivad põhjustada toksilist mürgitust. Kukeseentel on looduses mitu sellist kahekordiku liiki:

1. Võlts-kukeseen. Seent ei peeta mürgiseks, kuid see on täiesti söödav.
2. Valge murak. Söödav seen, mida võib tarbida toorelt, kuid sellel puuduvad ussivastased omadused.
3. Oliiv-omfalotsüüt. Mürgine seen, mida ei tohi tarbida.

Kukeseente kasutamine ussivastase vahendina

Ussidest ja teistest parasiitvormidest vabanemiseks on palju retsepte, kus kukeseeni kasutatakse nii pulbrina kui ka toorelt. Nagu eespool mainitud, laguneb kinomanoos kuumtöötluse mõjul kergesti.

Tooraine kuivatamisel, mida kavatsetakse edaspidi kasutada ussivastase ainena, on lubatud kasutada ahju, kus küpsetusplaatide kuumutustemperatuur ei ületa 35–40 °C. See temperatuur ei lagunda toksilisi aineid, mistõttu ei ole tooraine kasutamine ohutu, kui see on kogutud radionukliidide ja muude radiokeemiliste ühenditega saastunud aladelt. Ei alkohoolsed ega muud retseptis kasutatavad tinktuurid suuda täielikult neutraliseerida raskmetallide ja radionukliidide mõju.

Tooreste kukeseente tarbimise osas soovitavad rahvatargad proovida (eeldusel, et tooraine on kogutud metsa ökoloogiliselt puhtas piirkonnas) kõige lihtsamat raviskeemi. Selleks tuleb 7–10 päeva jooksul tühja kõhuga süüa 2–3 keskmise suurusega seent, millel ei ole nähtavaid kahjustusi. Tavaliselt ei suuda selline kogus tooreid seeni esile kutsuda mürgistust.

Kui toore toote maitse mingil põhjusel ebameeldiv on, võib valmistada kukeseentest tinktuuri. Korjatud kukeseened valitakse, jättes alles vaid kõige tervemad. Pestud ja kuivatatud tooraine hakitakse peeneks ja pannakse klaaspurki. Seen valatakse üle alkoholi või kangede viinaga, nii et purgi sisu oleks täielikult kaetud. Alkohoolset tinktuuri lastakse tõmmata 21 päev jahedas ja pimedas kohas.

Tinktuuri tarbitakse, nagu ka toorete seente puhul, tühja kõhuga ja õhtul, 1 tl 2 kuu jooksul vaheajata. Enne tarbimist tuleb seda loksutada. Tinktuuri tuleks hoida jahedas kohas, näiteks külmkapis alumisel riiulil.

Seente varumise reeglid

Mitte ainult rahvatargad, vaid ka traditsioonilise meditsiini esindajad soovitavad usside ja teiste parasiitlike eluvormide ravi puhul kasutada mitte apteegitooteid, vaid tinktuure, mis on valmistatud rahva varasalvest võetud retseptide järgi.

Sünteetilistel ühenditel põhinevate ussiravimite eripäraks on mitmesuguste kõrvaltoimete esinemine. Kompleksis hävitab see mõningaid seedeelundkonna organeid, kuid kõige rohkem kannatab maks. Sünteetiliste ühendite mõjul süstemaatilise tarbimise korral seisavad enamik patsiente silmitsi maksatalitluse häiretega. Edaspidi selliste ebameeldivuste vältimiseks soovitavad rahvatargad pöörata tõsist tähelepanu kukeseentel põhinevate tinktuuride retseptidele.

Kukeseened kuuluvad seente hulka, mis ilmuvad, nagu enamik liike, juuni esimeste päevade alguses. Neid esimesi seeni peetakse oma omadustelt kõige kasulikumateks ja sel aastaajal soovitatakse teha esimesed varud. Edasi, alates augusti lõpust kuni oktoobrini (kaasa arvatud) saab kukeseeni varuda nii toorelt söömiseks kui ka kasutamiseks põhikoostisosana alkohoolsete tinktuuride valmistamisel. Kui seeni kavatsetakse kasutada ravimina kuivatatud kujul, tuleb järgida peamisi varumise reegleid:

1. Korjatud seeni ei pesta (märg toode kuivab tunduvalt kauem, samal ajal muutub viljaliha liigse niiskuse tõttu mustaks), neilt eemaldatakse pehme harjaga tolm, praht ja mustus.
2. Kuivatamiseks saab kasutada mitmeid viise: riputada tooraine nailonniitidele või laotada restidele, mis võimaldavad värske õhu vaba ligipääsu.
3. Osaliselt kuivanud seened tuleb koguda ja, asetades need ahjuplaatile, panna mõneks ajaks 40°C-ni eelsoojendatud ahju.

Kvaliteetselt kuivatatud seened purunevad kokkusurumisel. Kui neid lõpuni ei kuivatata, riknevad nad: tekib hallitus, toorik muutub kasutuskõlbmatuks. Valmistoodang puistatakse klaaspurkidesse, olles eelnevalt jahvatanud aine hakklihamasina või kohviveskiga. Klaaspurkides võib kuivatatud ja jahvatatud kukeseeni säilitada väga pika aja vältel.

Kukeseente külmutamine tooraine varumise viisina

Teine viis kukeseeni talveks ravimproduktina varuda on külmutamine. Selle meetodi ainsaks puuduseks on taime viljalihas sisalduv spetsiifiline mõrkjus. Kuumtöötlemisel mõrkjus kaob, kuid siis muutuvad kukeseened ussidevastase vahendina täiesti kasutuks. Olukorda saab parandada, kui külmutada teatud kogus seeni, järgides varumise reegleid.

1. Valitud seened puhastatakse prahist, tolmust, mustusest, taimede osakestest. Lihtsaim viis seda teha on kasutada tavalist uut värvimiseks mõeldud ehituspintslit.
2. Niisutatud ja väljaväänatud käsnaga pühitakse iga ettevalmistatud seen, püüdes mitte kasutada suurt kogust niiskust. Edaspidi parandab see kukeseente säilitamise kvaliteeti.
3. Kõik seened laotatakse ühtlase kihina igale sobivale pinnale, mida saab ajutiselt sügavkülmikusse paigutada. Ideaalne variant on kasutada toidukandikke, mis on valmistatud toiduplastist.
4. 5–7 tunniks sügavkülmikusse paigutatud seened võetakse välja ja asetatakse toidukonteinerisse. Selles olekus säilitatakse toodet seni, kuni tekib vajadus selle järele.

Kukeseente söömise viisid ilma kuumtöötlemiseta

Ei tasu unustada ideaalset viisi kukeseente varumiseks, mille puhul ei pea tooteid kuumtöötlema. See on seente külmsoolamine talveks. On palju retsepte, mis võimaldavad toodet varuda suuremaks osaks talvekuudest. See meetod võimaldab mitte ainult säilitada kõiki kasulikke omadusi, vaid ka tugevdada toote maitseomadusi, nii et soolatud seeni saab tarbida ilma igasuguse terviseriskita.

Kokad pakuvad palju soolamise variante: mädarõikaga, taimede lehtedega, vürtsidega, toidulisanditega. Kõige lihtsam ja seetõttu ilmselt populaarseim retsept kukeseente talveks soolamiseks on viis, mida kasutavad Valgevene, Venemaa ja Ukraina metsamaade elanikud. Koostisosad on järgmised:

• 2 kg seeni (värskeid);
• Tilli õisikud (vihmavarjud) – 5 tk;
• Sool – 5 sl;
• Päevalilleõli
• piment – 10 tera;
• 1 mädarõikaleht (kui väike, siis kaks);
• 10 küüslauguküünt.

Eelnevalt keedetakse 2 l vett, valmistades soolvee alust. Niipea kui vesi keema tõuseb, lisatakse sellele soola, päevalilleõli ja pimenti. Soolimiseks ettevalmistatud nõusse asetatakse valitud ja pestud seened, olles eelnevalt pannud poti või tünni põhja 1–2 tilliõisikut ning 2–3 küüslauguküünt, mis tuleb lõigata viiludeks. Kõik koostisosad asetatakse kihtidena, vaheldumisi seened küüslaugu, tilli ja mädarõikalehtedega.

Soolimist saab teha ka teisel viisil: seened segatakse eraldi kausis taimedega ja sellises olekus valatakse üle jahtunud soolveega. Edasi tuleb soolimispott katta kilega ning siduda võimalikult tihedalt nööriga, püüdes vältida õhu sattumist nõusse. Soolimist hoitakse keldris. Selline toode on tarbimiskõlblik juba 20 päeva pärast soolimise algust.

Retseptid tõmmiste jaoks, mis on valmistatud toorestest ja kuivatatud seentest

Soovitav on mitte vahele jätta esimeste juunikuiste kukeseente ilmumist. Rahvapärased targad väidavad, et need on eriti tõhusad parasiitide ravimisel ja ennetamisel.

Tinktuuri koostisosad:

• lahjendatud piiritus või tugev viin;
• värskelt korjatud kukeseened.

Piiritust peetakse parema kvaliteediga tooteks tinktuuride jaoks, kuid selles retseptis soovitavad rahvaravitsejad ainet lahjendada üks ühele keedetud ja jahutatud veega. Kui piiritust pole, võib koostisosana kasutada head kvaliteeti viina või kanget koduviina (tingimusel, et see on valmistatud ilma keemiliste aineteta, mis kiirendavad käärimisprotsessi).

Valitud seened lõigatakse võimalikult peeneks, asetatakse purki, kuid neid ei vajutata tugevasti. Ettevalmistatud viina või piiritusega valatakse seened üle, püüdes katta tükke varuga. Kui leotamise ajal seened, olles endasse imanud osa alkoholist, jäävad alkoholilahuse tasemest kõrgemale, tuleb täielikuks katmiseks uuesti viina lisada. Tinktuuri leotatakse 21 päeva, seejärel tarbitakse seda 2 korda päevas, hommikul ja õhtul.

Kui aga tinktuuri valmistatakse kuivatatud kukeseentest, on vaja järgmist koostisosade koostist:

• pulbriks jahvatatud seened – 3 tl;
• viin – 200 ml.

Koostisosad segatakse klaasnõus ja lastakse tõmmata 14 päeva, seejärel tarvitatakse ainet tühja kõhuga 1 tl päevas.

Mõlemal juhul kestab alkoholitinktuuridega ravikuur 2 kuud ilma vaheajata. Ravi ajal määrab patsient tavaliselt ise perioodi, mil tal läheb kergemaks. Ennetamiseks piisab 1-kuulisest ravikuurist, 1 tl päevas.