Tuvimuna: kasulikud omadused ja vastunäidustused

Iga inimene on oma elus vähemalt korra näinud, toitnud, silitanud või isegi pildistamas käinud nende linnaruumis levinud lindudega nagu tuvid. Rahvarohketel väljakutel võivad kergesti populaarseks saada fotograafid, kes pakuvad külastajaid jäädvustada oma muinasjutulise iluga dekoratiivlindudega, ning igas pargis, relvastatud pagaritootega, saab hõlpsasti enda ümber koguda terve parve tuvisid ja tuvikesi. Pikka aega liikus internetis ringi küsimus, kas keegi tavalistest inimestest on näinud tuvipoegi, sest neid oli üsna raske leida. Asi on selles, et tuvid kuuluvad pesapõliste lindude rühma, kelle pojad ei kattu pärast koorumist pikka aega sooja udusulega ega suuda lahkuda oma sünnipesast.

Muidugi puudutavad raskused munade leidmisel ainult tavalisi inimesi; inimesed, kes tegelevad pidevalt tuvide aretamisega, leiavad kergesti munade kurna neile selleks ette nähtud kohtades. Kuid mõnikord võivad tuvid, nagu iga teinegi lind, hakata mune munema väljaspool hooaega või aretaja ise ei saa praegu lubada oma lindude arvukuse suurenemist. Sellistel juhtudel tekib loomulik küsimus — kuhu panna tuvimunad ja kas neid võib toiduks tarvitada. Artiklis käsitleme üksikasjalikult kõiki selle idee plusse ja miinuseid.

Kuidas tuvimunad välja näevad

Pesade ehitamist ja munade munemist alustavad tuvid enamasti kevadise sula saabudes varakevadel. Ühest kurnast jääb neile väheks, seetõttu hauvad need linnud hooaja jooksul kuni 4 muna. Ühe pesa korrastamisele kulutab keskmiselt tuvipaar umbes 2 nädalat. Linnud püüavad tulevast pesa mitte pikaks ajaks maha jätta, kogudes lähipiirkondadest oksi ja erinevaid väikseid oksi.

Kui pesa on valmis, võib emane kohe esimese muna muneda. See toimub umbes 9 päeva pärast viljastumist. Kurnas võib olla 1 kuni 3 muna, kuid kui see on emase esimene pesitsus, piirdub ta ühe munaga. Paar päeva enne haudumise algust istub ematuvi laotud tiibadega ja soojendab oma kehaga veel tühja pesa. Sageli kestab ajavahemik esimese ja teise muna vahel umbes 49 tundi. Ematuvi tavaliselt ei hauta esimest muna enne, kui ta on munenud teise, kuid esineb juhtumeid, kus pojad kooruvad teatud intervalliga, mis mõjutab negatiivselt nende edasist postembrüonaalset arengut. Kui see juhtub tuvikasvanduses, eemaldavad kogenud linnukasvatajad esimese muna ja asendavad selle tehismunaga kuni teise muna munemiseni.

Tuvid ei ehita pesa mitte ainult koos, vaid hauvad ka mune koos. See toimub järgmiselt: kella 11-st kuni 17-ni istub pesal isastuvi ja ülejäänud aja emastuvi. Erinevatel tõugudel on haudumisaeg erinev, kuid sellist jaotust järgivad kõik tuvid. Kui üks vanematest sureb, langevad kõik kohustused teise õlgadele, sest tuvidel on väga tugev vanemlik instinkt.

Tuvimunad on üsna väikesed valged ellipsid pärlmutterläikega, millel puuduvad mustrid või märgised. Need võivad olla hallid, beežid või pruunid. Pikkuses ulatuvad nad 4 sentimeetrini ja kaal sõltub otseselt tõust, varieerudes 17–27 grammi. Munad on väga haprad, kuna nende koor on äärmiselt õhuke.

Kas tuvimune võib süüa

Loomulikult on tuvimunad, nagu ka kõigi teiste kodulindude ja sünantroopsete linnuliikide munad, toiduks täiesti sobivad ning neil on ka väga meeldivad maitseomadused. Suuruselt on nad veidi väiksemad kui vutimunad ja oluliselt väiksemad kui kanamunad. Kui rääkida retseptidest, siis 1 kanamuna vastab ligikaudu 2–3 tuvimunale. Maitses pole märgatavaid erinevusi. Keetmisel (mis on selle toote kõige levinum valmistamisviis) ei muutu nende munavalge täiesti heledaks, vaid jääb poolläbipaistvaks: isegi läbi täielikult keedetud munavalge on seespool munakollane näha.

Kaljutuvide munad on kõrge toiteväärtusega: 100 grammis tootes on 14 grammi valku ja vaid 1,5 grammi süsivesikuid, ning kalorsus on 115 kilokalorit.

Selle delikatessi toidud on uskumatult kallid ja neid ei leia alati isegi kõige peenemates restoranides. Tihti peavad gurmaanid nende nautimiseks ette tellima. Kõige sagedamini kohtab selle toote roogasid Hiina ja Prantsuse köögis. Seal on need peente suupistete või suppide ja salatite koostisosadena. Samuti lisavad kokad oma küpsetiste kergemaks ja õhulisemaks muutmiseks neisse tuvimune kanamunade asemel. Inglise köögis on see koostisosa aluseks peentele tarretistele, kokteilidele ja peenele sufleele.

Vanaajal ei põlanud Taga-Kaukaasia rahvad tuvimunade söömist. Balti riikide rahvad valmistasid neid sageli koos mereandide, köögiviljade ja kuumade roogadega. Kunagi olid need munad üsna populaarsed ka Vana-Vene elanike seas.

Kuidas on tuvimunad kasulikud

Toitumisspetsialistide seisukohast ei ole tuvimunade kasulikud omadused inimorganismile kahtluse all. Eriti soovitatakse neid väikelastele, eakatele, rasedatele ja imetavatele naistele, samuti nõrgenenud immuunsüsteemiga inimestele. Need sisaldavad vitamiine nagu A, D, B, E ning palju vajalikke makrotoitaineid: raud, väävel, jood, kaalium, kaltsium, fosfor, koobalt, mangaan ja kasulikud rasvhapped.

1. Tänu sellisele ulatuslikule kasulike komponentide loetelule oma koostises parandab tuvimunade söömine hemoglobiini ainevahetust organismis, suurendab vereringet ning avaldab positiivset mõju naha kvaliteedile, suurendades selle elastsust ja pingulolekut.
2. Samuti on toode uskumatult kasulik aneemia all kannatavatele inimestele ja menstruaaltsükli häiretega naistele.
3. Mõjub soodsalt neerudele, vabastades keha elutegevuse käigus kogunenud toksiinidest, parandab südame-veresoonkonna tööd ja vähendab trombide tekke riski.
4. Taastab limaskestad ja silmad, samuti luusüsteemi.
5. Osaleb kõigi ainevahetusprotsesside reguleerimises organismis.

Kahju ja vastunäidustused

Tuvimunad on tänu oma kasulikele omadustele mitte ainult kahjutud, vaid pigem kasulikud inimese organismile. Kuid nagu eespool mainitud, on olemas oht isiklikuks talumatuseks. Sellistel juhtudel tuleb tuvimunad viivitamatult ja täielikult toidust välja jätta. Samuti on oluline meeles pidada, et liiga suure koguse tarbimine toob organismile pigem kahju kui kasu.

Võimalikud vastunäidustused tuvimunade söömiseks:

• valgu talumatus;
• hepatiit;
• kivid sapiteedes.

Milliste haiguste vastu aitavad tuvimunad

Munavalge põhielement on ovalbumiin, samuti sisaldab see konalbumiini, millel on antibakteriaalne toime. Lisaks sisaldab munavalge kõiki B-vitamiine ning munakollast võib nimetada D-vitamiini ja luukude tugevdava kaltsiumi tõeliseks aaretekojaks. Munaniatsiin mõjub väga soodsalt ajufunktsioonidele. Samuti sisaldavad tuvimunad suures koguses rauda, mis mõjub soodsalt südame ja veresoonte tööle ning vähendab vähirakkude tekke riski organismis.

Luteiin munakollases parandab nägemisfunktsioone, moodustades kaitse nägemisnärvidele ja võitleb katarakti tekke vastu. Koliin vähendab rinnanäärmevähi riski ja puhastab maksa kogunenud toksiinidest. Foolhape on lihtsalt vajalik rasedatele ja imetavatele naistele. Samuti sisaldab munakollane palju kasulikke rasvhappeid, näiteks:

• linoolhape;
• palmitiinhape;
• nikotiinhape;
• steariinhape;
• müristiinhape;
• oleiinhape;
• ja palju teisi.

Kuidas toodet säilitada

Tuvimunade säilitamisviisid jagunevad kahte liiki ja sõltuvad otseselt sellest, kuidas neid lõpuks kasutada plaanitakse. Kui Teie otsustasite neist tibusid välja tuua, tuleb neid säilitada temperatuuril 8–12 kraadi ja suhtelise õhuniiskuse juures 70–75%, vältides kokkupuudet otsese päikesevalguse ja kütteallikatega. Kui muna satub perioodilise kuumutamise alla, võib embrüo hakata arenema, mis hiljem seiskub ja sureb. Munad säilitavad oma omadused vaid 8–10 päeva jooksul ja transportimisel isegi 6–7 päeva, kui optimaalseid tingimusi järgitakse. Neid tuleb transportida karbis, mis on vooderdatud kuiva saepuru, peene liiva või sõelutud tuhaga 5–6 cm kihina ja pealt kaetud sama materjaliga. Munad ei tohi üksteisega kokku puutuda, vahe peab olema 2–3 cm. Ei tohi lubada järske tõukeid ja karbi raputamist.

Juhul kui munade edasist inkubeerimist ei planeerita, pole erilisi säilitustingimusi vaja, mune hoitakse samamoodi nagu kanamune.

Mida saab valmistada

Nagu varem mainitud, saab igas köögis retseptides kanamunad alati asendada tuvimunadega vahekorras 1:3. Samuti on mitmeid roogasid, mida traditsiooniliselt valmistatakse just tuvimunadest. Allpool on toodud mõned neist.

Praetud munad

Valmistamiseks vajate juba keedetud ja kooritud mune, neisse tuleb teha mitu väikest torke (hambaork või vardaga) ja marineerida umbes 30 minutit. Marineerimissegu koosneb: kuiv vein (11 g), ingver (11 g), sool (4 g) ja sibul (11 g). Pärast marineerimist tuleb toode kasta tärklise ja jahu segusse ning seejärel vahustatud kanamunade valgetesse. Kõike praetakse suures koguses taimeõlis ja serveeritakse lauale, puistatuna eelnevalt peeneks hakitud ürtidega.

Hiina praad

Tuvimune või vutimune tuleb keeta, koorida ja praadida taimeõlis kuni kuldpruunini. Samal ajal keedetakse keevas vees haruldast shiitake seent ja õhukesi bambusevõrseid viiludena ning seejärel tõstetakse need pannile. Lisage veidi sojakastet, värsket kanapuljongit ja tilk riisiviina. Jäta tulele, kuni vedeliku maht väheneb 2 korda. Lisa tärklis ja segu ingverist, tähtaniisist, sibulast ja piprast, mis on praetud keevas õlis. Munadele tuleb valada kuum kaste koos bambuse ja seentega ning serveerida kuumalt.

Kuidas tuvimunast tibu kasvatada

Tavaliselt tulevad tuvid oma munade haudumisega ise suurepäraselt toime, kuid on mitmeid juhtumeid, kus tuvid lahkuvad oma pesast ja vanemluskohustus langeb omaniku õlule. Vaatleme tuvimunade inkubeerimise põhireegleid.

1. Temperatuur inkubaatoris peab rangelt vastama 37,6 Celsiuse kraadile.
2. Õhuniiskus on 53%, lubatud on tõus kuni 70%, kuid alla 50% ei tohi mingil juhul lasta. Munadele sobib pigem liigniiskus, sest niiskuse puudumisel võib koor muutuda kõvemaks ja tibu sureb.
3. Inkubatsiooniperioodi viimastel 3 päeval on soovitatav tõsta õhuniiskus 75%-ni.
4. Esimene ventilatsiooniava tuleb avada 8. päeval, teine 14. päeval. Mune pole vaja ümber pöörata, kuid kuivamise korral võib neid 10.–12. inkubatsioonipäeval puhta sooja filtreeritud veega piserdada.
5. Tuvimunade tehisinkubatsiooni kestus varieerub 16–19 päeva.

Tibude toitmine

Pärast tibude koorumist on omanikul kolm võimalust tegutseda:

• Panna tibud vanempaarile alla.
• Panna nad võõra tuvipaari juurde.
• Toitke ise üles.

Tuleb märkida, et eksisteerib oluline reegel — mida vanem on tibu, seda lihtsam on teda juurde toita. Samuti on väga oluline meeles pidada, et tuvide tibud ei ole kanapojad, ja kui vanemad nendest siiski loobusid, tuleb 80% juhtudel leppida paratamatuga, mis on nende surm. Võimalused poegi üles toita on reaalsed, kui nad on hüljatud 7.–10. päeval pärast koorumist. Selleks kasutavad kogenud linnukasvatajad kas keedetud kanamuna kollast, mis on lahjendatud piimaga, või nisujahust või hernestest valmistatud putru, mis on keedetud piimaga, või vees leotatud leiba. Kuid selline lisatoit sobib ainult üle 10 päeva vanustele tibudele. Selleks kasutatakse tavaliselt kõrt või süstalt ilma nõelata.

Tuvimunade foto