Arbuusiviljalihast moos: 6 retsepti

Magus, mahlane, sõna otseses mõttes keelel sulav arbuus hellitab oma luksusliku maitsega alates augusti keskpaigast. Kahju, et hooaeg nii kiiresti lõpeb. Kuid võite kasutada väikest nippi ja varuda talveks veidi lõhnavat maiust, valmistades arbuusi viljalihast moosi erinevate retseptide järgi. Ja siis külmadel tuisuõhtutel avada purkide kaupa, maitsvat magustoitu degusteerides ja valides kõige õnnestunuma maitse, et järgmisel suvel sellist maiust rohkem keeta.

Arbuusiküsimus

Selle taimega on tekkinud väga huvitav olukord. Teadlased pole siiani otsustanud, kuhu arbuus liigitada – marjade või puuviljade hulka. Retseptiraamatutes pole samuti selge, millisest jaotisest otsida meelepärast valmistusviisi. Kuid sel juhul pani rahvalik nutikus teadusliku lähenemise mõlemad labad vastu maad, nimetades arbuusi otsekoheselt 'melonikultuuriks'. Sellega lõppes vaidlus igapäevasel tasandil ja talvevarude retseptid on laiali pillatud soolaste, marineeritud ja magusate magustoitude sektsioonidesse.

Arbuusi maitseomadused sõltuvad kasvupiirkonnast. Kultuur vajab laia ruumi, kuna selle varred on roomavad, ulatudes 4 meetrini. Neile tekivad helekollased õied, seejärel munasarjad. Selleks, et viljad oleksid suured, jäetakse alles ainult osa, mitte rohkem kui 8–10 tükki taime kohta, ülejäänud eemaldatakse.

Eellaseks peetakse Lõuna-Aafrikas kasvavat tsamma melonit. Kultuuri mainitakse Vana-Egiptuses kui vee, toidu ja ravimi allikat. Metsiku liigi põhjal on aretatud palju sorte ja hübriide, mis erinevad kuju, suuruse, maitseomaduste ja valmimisaja poolest. Paljud neist on aklimatiseeritud kesk- ja põhjapiirkondadele.

Koostis ja kalorisisaldus

Suurema osa arbuusimahlast, sarnaselt kurgiga, moodustab vesi. See sisaldab palju kasulikke aineid, mida kasutatakse aktiivselt kaalujälgimise programmides, üldises tervise parandamises ja kosmetoloogias.

Eriti olulised tervisele on antioksüdandid ja unikaalne aminohape tsitrulliin. Vähem väärtust pole ka:

• fruktoos;
• glükoos;
• pektiinid;
• leeliselised ained;
• vitamiinid A, C, E, PP, B-rühm;
• raud;
• magneesium;
• kaltsium;
• fosfor;
• kaalium;
• tsink;
• niatsiin;
• tärklis;
• asendamatud aminohapped;
• küllastunud ja polüküllastumata rasvhapped.

Kalorsus 100-grammise tüki kohta ei ületa 27–28 kcal, kuid glükeemiline indeks on väga kõrge, mida tuleb arvestada ainevahetushäiretega seotud haiguste puhul.

Arbuusiseemned on rikkad õliliste ainete poolest, mis sisaldavad palmitiinhapet, linoolhapet ja linoleenhapet. Maitselt meenutab arbuusiseemnetest saadud õli oliiviõli ning füüsikalis-keemilistelt omadustelt mandliõli. Seda kasutatakse sageli massaažiõlide alusena.

Arbuusi kasulikud omadused

Peaaegu kõik selle melonikultuuri osad leiavad kasutust. Viljalihal on tugev diureetiline, turseid leevendav, põletikuvastane ja palavikku alandav toime. Väikesed arbuusiportsjonid aktiveerivad soolestiku peristaltikat, kõrvaldavad kõhukinnisust ning eemaldavad jääkaineid ja toksiine.

Arbuusi regulaarne lisamine toidusedelisse tugevdab immuunsüsteemi, säilitab nägemisteravust, parandab naha elastsust ja kiirendab rasvade lõhustamist. Magneesium on kasulik naisorganismile igas vanuses, toetades ainevahetuse kiirust, stabiliseerides närvisüsteemi tööd ja kõrvaldades krampide ning silelihaste kokkutõmmete eeldused, mis on eriti oluline raseduse ajal.

Huvitav: Arbuusi viljalihas on märkimisväärne osa L-tsitrulliini, mis stabiliseerib veresoonte seisundit ja takistab järske vererõhu kõikumisi.

Arbuusi hinnatakse järgmiste võimete poolest:

• pärssida vähirakkude arengut;
• neutraliseerida oksüdatiivsete protsesside tagajärgi;
• ennetada enneaegset vananemist;
• stimuleerida neerude talitlust;
• taastada mikrofloorat pärast pikaajalisi ravikuure;
• parandada maksa tööd, vähendades selle koormust.

Mehed ei tohiks magusast viljalihast loobuda ning peaksid hooajal püüdma täiendada organismi varusid kõige väärtuslikumate aminohapetega, mis parandavad potentsi ja suurendavad seksuaalset iha.

Naistele on suureks kasuks seemned, milles magneesiumi sisaldus on poolteist korda suurem kui päevane vajadus. Kuid ka mahlased viljaliha tükid tulevad kasuks, vähendades emotsionaalset pinget, kõrvaldades turseid, parandades naha turgorit ja jumet.

Mille poolest on arbuusiviljalihast moos kasulik

Pärast kuumtöötlemist kaob või laguneb enamik toitaineid lihtsamateks. Kuid isegi pool sellest on talvisel perioodil palju parem kui mitte midagi, seega ei tasu juhust kasutamata jätta. Ka maiustusena säilitab arbuus diureetilise ja põletikuvastase toime, kuid palju tagasihoidlikumal määral. See-eest suureneb lükopeeni kontsentratsioon mitu korda. Pikaajalisel keetmisel aine hulk ainult suureneb. See ensüüm on vajalik enneaegse vananemise ennetamiseks, naha elastsuse ja sileduse säilitamiseks. Ta suudab siduda ja eemaldada vabu radikaale. Lükopeen peatab rakkude pahaloomulise ümberkujunemise, mistõttu on eriti väärtuslik neile, kelle perekonnas on eelsoodumus onkoloogilistele haigustele.

Kiudained ei läbi ka erilisi metamorfoose, jäädes peaaegu muutumatuks ja säilitades peristaltika aktiveerimise ja organismi puhastamise funktsioone. See suudab taastada soolestiku mikrofloora, parandades seedetrakti tööd. Tänu sellele puhastub nahk ärritusest ja löövetest. Kiudained kaitsevad rasvumise eest ja stabiliseerivad kolesteroolitaset.

Arbuusimoos taastab kaotatud energia pikaajalise füüsilise koormuse korral, hoiab nägemisteravust, kaitstes silmi vanusega seotud düstroofia eest. See eemaldab osa kusihappest ja toetab vee-soola tasakaalu ning aktiveerib neerude tööd.

Kuidas valida arbuusi moosi jaoks

Marinaadis keeramiseks on vaja ebaküpseid vilju, magusate dessertide valmistamine nõuab aga ainult hästi küpseid, suhkruarbuuse. Mida magusamad need on, seda vähem suhkrut kulub. Lisaks võib kasutada täiendavaid koostisosi, mis annavad moosile ainulaadse maitse.

Tähtis: Hõrgutist tuleb valmistada ainult hooajal, varajased arbuusid võivad sisaldada suures koguses pestitsiide ja teisi aineid, mida kasutatakse kiirendatud saagikoristuseks.

Sortide järgi siis kõige magusamateks peetakse:

1. Ogonjok. Seda iseloomustab erksapunane viljaliha väikeste seemnetega ja väikeste mõõtmetega.
2. Sahharnõi mališ. Teda iseloomustab varane valmimisaeg, tihe koor ja suurepärane maitse omadused.
3. Krõmskaja roza. Seda kasvatatakse väikestes kogustes, see on praktiliselt mittetransporditav, kuid maitse on imeline.
4. Astrahansky. Annab suuri vilju magusa viljalihaga.
5. Holodok. Kuulub hiliste sortide hulka, säilib kaua.
6. Foton. Omab paksu koort, mis sobib sukaadide valmistamiseks, mis teeb selle kahekordselt väärtuslikuks.

Küpse vilja valimise põhimõte on igal sordil sama.

1. Peamine kriteerium on helisev heli vilja küljele koputades. Küps arbuus vetrub lahtise peopesaga plaksutades, teisel käel on tagasilöök tuntav.
2. Kõige magusam on kastmata saak. Taimi kastetakse kuni viljade moodustumiseni, pärast valmimise algust lõpetatakse vee andmine.
3. Oluline tingimus on koore terviklikkus. Praod, pehmed osad ja mädaniku jäljed ei ole lubatud.
4. Kindlasti peab olema küljel hele laik. See tekib kokkupuutest maapinnaga kasvuperioodil. Kui seda pole, siis olid viljad noorena korjatud ja kunstlikult küpsetatud.
5. «Saba» kergelt kuivanud ja keerdunud olekus osutab küpsusele ja magususele.
6. Suurus ei mõjuta maitset, nagu ka koore vänd, kui parameetrid vastavad sordi tunnustele. Moosi valmistamiseks on mugavam valida augusti viimane nädal ja septembri algus. Sel ajal toimub arbuuside massikogumine, enamik on juba loomulikul teel küpsenud, hind on hooaja miinimumilähedane. See on oluline fakt, sest algmahust jääb valmiskujul parimal juhul alles 1/3.

Kuidas keeta arbuusiviljalihast moosi: retseptid

Melonikultuurides on väga suur veesisaldus. Keetmise ajal see aurustub, muutes massi konsistentsi paksemaks, seega tuleb varuda kannatust ja pidevalt moosi segada, muidu see kõrbeb kiiresti. Emailnõu sobib ainult segu settimiseks, maiust on parem keeta alumiiniumist, vasest, messingist pannil või teflonkattega potis. Segada on mugavam puidust spaatliga. See ei jäta jälgi põhja, ei litsu marju ja puuviljatükke, liigutades neid siirupis ettevaatlikult. Arbuusiviljalihast moosi retseptid jagunevad traditsioonilisteks ja eksootilisteks, kuid neid ühendab vapustav maitse, millest on lihtsalt võimatu lahti saada.

Klassika

Vaja läheb ainult 2 koostisosa – arbuusi ja suhkrut vahekorras 1:1. Kõige tüütum ja vastikum on seemnete hoolikas eemaldamine viljalihast. Võib minna kavalust ja kõigepealt massi veidi keeta ning pärast jahtumist läbi sõela hõõruda. Siis meenutab konsistents rohkem džemmi, kuid maitsele see praktiliselt ei mõju.

Kõigepealt puistatakse tükid suhkruga üle ja jäetakse 2–3 tunniks mahlatõmbamiseks. Esimesel keetmisel keedetakse siirupit eraldi 2–3 minutit. Sellega valatakse viilud üle ja jäetakse 8–10 tunniks immitsema. Järgmised 2 korda keedetakse moosi vaid 5 minutit pidevalt segades. Seejärel valatakse keev mass purkidesse ja suletakse hermeetiliselt.

Arbuusimee

See on palju populaarsem ja tavalisem Povolžjes ja Astrahani oblastis, kus traditsiooniliselt kasvatatakse melonikultuure ja saadakse rikkalikke saake. Erinevus klassikalisest retseptist seisneb valmistamise kestuses ja kohustuslikus purustamises püreeks. Suhkrut kulub väga säästlikult, magusate sortide puhul täieliku küpsuse staadiumis piisab vaid 250 g 3 kg viljaliha kohta. Seemneid ei pea eelnevalt eemaldama, need eemalduvad pärast läbi sõela kurnamist.

Lõigatud viljaliha asetatakse paksu põhjaga potti ja hautatakse umbes 30 minutit pidevalt segades. Niipea kui kõik tükid on muutunud täiesti pehmeks, purustatakse mass blenderis või hõõrutakse kohe läbi sõela. Võib panna kogu massi marli sisse ja korralikult välja pigistada. Saadud mahla koos väikese protsendiga potti sattunud viljalihast keedetakse umbes 3 tundi, kuni mass pakseneb. Meemaius tõstetakse väikestesse purkidesse.

Kubanotška

Klassikast erineb retsept sidruni lisamisega. 1 kg suhkru kohta võetakse 1,5 kg viljaliha ja suur sidrun. Sellelt riivitakse koor, poolelt viljapoolikult pressitakse mahl. Keedetakse 2 korda. Lõigatud kuubikud puistatakse suhkruga üle ja keedetakse väga madalal kuumusel 5 minutit keemise hetkest. Mass peab jahtuma, seejärel keedetakse seda uuesti, seekord sidrunimahla ja -koorega.

Moos tuleb väga ilus, poolläbipaistvate tükkide ja pikantse hapukusega. Hoida eelistatavalt jahedas kohas.

Vaarikaga

Originaalne segu vaarikatest ja arbuusist. Valmistamiseks on vaja:

• arbuus – 3 kg;
• suhkur – 300 g;
• vaarikas – 150 g;
• pektiin – 60 g;
• ¼ sidruni mahl.

Viljalihast pressitakse mahl, segatakse suhkru ja pektiiniga ning kuumutatakse keemiseni. 5 minuti pärast lisatakse sidrunimahl ja veel 3 minuti pärast vaarikamarjad. Segu keedetakse segades 4–6 minutit. Selline moos näeb väga ilus välja väikestes tünnikujulistes purkides. Läbipaistvas roosas siirupis paistavad rubiinpunased vaarikamarjad. Selline maius on vääriline kaunistus igal teepoolsel.

Kreeka pähklitega

Meetod neile, kes ei saa lubada endale luksust keeta maiust mitme sammuna, kuid armastavad hõrgutisi. Lisaks traditsioonilisele arbuusile ja suhkrule vahekorras 2:1 on vaja peotäit kooritud ja väikesteks tükkideks hakitud kreekapähkleid. Ootamatu nüansi annab pool teelusikatäit musta jahvatatud pipart. See ei ole mõrkjas, vaid annab järelmaitses soojatunde. Keeta tuleb ühe järjega, 40 minutit madalal kuumusel, segades massi ettevaatlikult põhjast servani. Valmis olekus peaks see veidi paksenema ja hästi lusikast venima. Pähklid jäävad krõmpsuvaks ja pipar lisab pikantsust.

Ingveri ja mündi segu

Arbuusivili lõigatakse tükkideks, kaetakse suhkruga ja jäetakse 2 tunniks sooja kohta seisma. Münt purustatakse ja segatakse põhimassiga. Pärast 8-minutilist keetmist lisatakse ingver. Segu keedetakse 3 minutit, võetakse pliidilt ja lastakse 1 tund seista. Maius jaotatakse steriliseeritud purkidesse ja suletakse hermeetiliselt.

Tuleb arvestada: Steriliseerimine toimub ahjus ainult kuival meetodil. Purkides ei tohi olla veetilku, muidu moos "käärib".

Sarnasel viisil tehakse moosi rosmariiniga ingveri asemel.

Arbuusimoosi säilitustingimused

Retsept ei näe ette pikaajalist viljaliha keetmist. Moos tuleb väga õrn ja üsna kapriisne säilitamisel. Kõige parem on jätta maiustuspurkide jaoks külmiku alumine riiul. Eriti kehtib see vaarikamoosi retsepti kohta, kuna see on praktiliselt viieminutimoos. Purgid seisavad hästi jahedas keldris või soojustatud lodžal.

Erandiks on arbuusimesi. Seda keedetakse kaua, vedelik peaaegu aurustub ja valmistoode ei karda köögikappide sise riiuleid ega koridori sahvrit.

Huvitavaid fakte arbuusist

1. Taim oli hästi tuntud Vana-Egiptuses, seda kasvatati teiste kultuuride kõrval, kasutati toiduks ja ravimina.
2. Viljaliha koosneb 92% ulatuses veest.
3. Taime kodumaaks peetakse Lõuna-Aafrikat.
4. Venemaal pärinevad esimesed katsed melonikultuuri kasvatamiseks 17. sajandist.
5. Täpset botaanilist klassifikatsiooni arbuusi jaoks pole siiani leitud.
6. Välja on aretatud umbes 1200 sorti ja hübriidi magusast viljast, nende hulgas kääbus-, hiiglaslikud, ovaalsed ja ruudukujulised variandid.
7. Aretajad on loonud kollase ja musta värvi hübriidid.
8. Suurima arbuusi kasvatas Lloyd Bright, vilja kaal ulatus 122 kg-ni, rekord püstitati USA-s.
9. Kääbusarbuusid ei kasva suuremaks kui 3–4 cm, sorti kultiveeritakse Lõuna-Ameerikas ja seda nimetatakse Pepquinos'iks. Viljad maitsevad nagu kurk ja on restoranides nõutud eksootiliste salatite koostisosana.
10. Tervist kahjustamata võib täiskasvanud inimene süüa kuni 3 kg magusaid viile ööpäevas.
11. Kõige sagedamini süüakse arbuusi värskelt, kuid moosina omandab see täiesti uued maitsevarjundid ja muutub peeneks magustoiduks.

Arbuusimassi moosi foto