Greipfrutimoos: 3 retsepti

Tsitrusviljade perekonda kuulub mitukümmend esindajat. On väga väikseid ja hiiglaslikke, tuntud ja väheuuritud. Greipfruut on ammu populaarseks saanud ning on edukas tänu oma ainulaadsele kergelt mõrkja maitsele ja suurele kasule organismile. Kõige sagedamini kasutatakse vilja värskelt. Kuid kulinaarsetes uurimustes kohtab ka greipfruudil põhinevaid roogi. Eriti edukas on tsitrusmoos.

Veidi greipfruudist

Suured viljad päikesekollase tiheda koore ja punase hapukasmagusa viljalihaga, millel on selgelt tuntav mõrkjus, on üle maailma tuntud. Neid kasvatatakse tööstuslikus mahus Hiinas, Mehhikos, Lõuna-Aafrika Vabariigis, Iisraelis. Taim on ekspordi seisukohalt nii väärtuslik, et on olemas isegi saagikoristuspidu, mis algab 2. veebruaril ja kestab mitu päeva.

Puu, mis annab need väärtuslikud viljad, kuulub igihaljaste hulka, sai nime viljade moodustumise iseärasuse tõttu. Vaatamata sellele, et nad on üsna suured, kasvavad greipfruudid kobaratena, mis kajastus ka topeltnimetuses, mida tõlgitakse kui viljakobar. Puu ise on kõrge, kuni 15 m, tunneb end suurepäraselt subtroopilises vööndis. On aretatud tsoneeritud sorte, mis suudavad vilja kanda jahedamates tingimustes, kuid need on paksu koorega ja jäävad magususes pisut alla.

Täpselt ei ole teada, milline punkt planeedil sai greipfruudi sünnikohaks. On oletatud, et esimesed viljad ilmusid India territooriumile apelsini ja pomelo loodusliku hübriidina.

Greipfruudipuu õitseb õrnade valgete õitega, need näevad tumeroheliste piklike lehtede taustal suurepärased välja. Saaki tuleb oodata kaua, 9 kuni 12 kuud, olenevalt sordist. Need jagatakse kaheks suureks rühmaks viljaliha värvi järgi, kus helekuldne sarnaneb rohkem apelsinile ja oranži peetakse traditsioonilisemaks. Viljade läbimõõt kõigub 10 kuni 15 cm.

Välja on aretatud umbes 20 sorti, mis erinevad seemnete arvu, magususe taseme ja suuruse poolest. Kõige populaarsemaks on saanud:

• Ruby;
• Flame;
• Rio Red.

Esimest korda sai Euroopa teada uuest taimest 18. sajandil Griffiths Hughesi kirjeldustest. Järgmisel sajandil juurdusid seemikud edukalt Ameerikas, Kariibi mere saartel, Brasiilias.

Greipfruudi koostis ja kasulikud omadused

Nagu kõik tsitrusviljad, sisaldab see suures koguses askorbiinhapet. Lisaks sellele leidub mahlases viljalihas suur osa Mendelejevi tabelist, sealhulgas:

• kaalium;
• fosfor;
• magneesium;
• kaltsium;
• tsink;
• jood;
• mangaan;
• raud;
• naatrium;
• vask;
• fluor.

Lisaks sellele sisaldab greip vitamiine A, E, PP, K, B-rühma, karotenoide, kiudaineid, antioksüdante, eeterlikke õlisid. Kalorsus on väike, umbes 32 kcal, värskelt pressitud mahlas 2 ühikut vähem. Toode kuulub madala kalorsusega toidu hulka, seda soovitatakse dieettoidus.

Huvitav: Värskelt pressitud mahlal on tugevam kasulik toime kui viljalihal.

Viljade kasulikkus on tunnustatud ametlikul tasandil. Neid lisatakse mitte ainult toitumisse, vaid ka kompleksravisse vitamiinipuuduse, aneemia, kõrge kolesterooli- ja suhkrusisalduse, seedetrakti häirete ja keha räbususe korral.

Greipfrutimoosi kasulikkus

Kõige sagedamini süüakse greipfrutti värskelt. Kui aga õnnestub soetada mitu kilogrammi küpseid vilju, mis ei kõlba pikaajaliseks säilitamiseks, saab valmistada suurepäraseid roogi, sealhulgas džemmi, marmelaadi ja aromaatset moosi. Minimaalsel kuumtöötlemisel säilib suurem osa kasulikest ainetest ja vitamiinidest.

Mõned lusikatäied maiust võivad:

• tuju tõsta;
• tugevdada immuunsust ja vastupanuvõimet viirushaigustele;
• reguleerida soolestiku tööd;
• alandada vererõhku;
• vähendada ateroskleroosi riski;
• vähendada migreenihoogude sagedust;
• anda energiat pooleks päevaks.

Taimne flavonoid naringiin sisaldub vaheseintes, andes neile mõru maitse. See on asendamatu neile, kes on põdenud mis tahes hepatiiti, kannatavad kapillaaride hapruse ja maksa rasvdegeneratsiooni all. Toitumisspetsialistid soovitavad eakates aastates süüa 1–2 vilja nädalas vere paksenemise ja vitamiinipuuduse ennetamiseks.

Greipfruudi vastunäidustused

Värsketel viljadel on mitmeid piiranguid. Nende hulka kuuluvad allergia tsitruselistele, individuaalne talumatus, kõrge maohappesus, nefriit. Ettevaatlikult tarbitakse vilju ja mahla raseduse ja rinnaga toitmise ajal.

Kuidas valida greipfruuti moosi jaoks

Greipfrudil on huvitav omadus. Mida intensiivsem on viljaliha värvus, seda mahlasem ja magusam see on. Eelistatakse vilju, millel on punakas kooretoon ja oranž südamik. Kui vilju valitakse lisandina magusatest marjadest või puuviljadest segude tegemiseks, siis on parem peatuda kollastel, happelisematel liikidel, et tasakaalustada maitse.

Iga liigi valimisel peaks vili olema elastne, tugeva tsitruselõhnaga, vigastamata koorega. Kui esineb hallituslõhna, muljutud kohti, kriimustusi ja torkeid, kleepuv koor, on see selge kvaliteediviga ja sellest ei saa maitsvat maiust.

Kuidas keeta greipfrutimoosi: retseptid

Klassikaline valmistamine hõlmab ainult vilja viljaliha ja suhkrut. Muudel juhtudel kasutatakse autori variatsioone, mis toovad mõnikord vapustava tulemuse. Võttes aluseks klassika, saab valmistada terve paleti maitseid, lisades oma äranägemise järgi uusi koostisosi.

Traditsiooniline

1 suure oranži viljalihaga vilja jaoks on vaja 100 g suhkrut. Nende proportsioonide põhjal on vajalik kogus lihtne välja arvutada. Valmistamise võlu seisneb selles, et jäätmeid ei teki ja massi ei pea ka leotama jätma. Mahl eraldub rikkalikult keetmise ajal.

Küps greip pestakse põhjalikult, koored lõigatakse väga õhukeseks ja keedetakse keevas vees 10 minutit, vahetades vett 3–4 korda mõrkjat maitset eemaldamaks. Seejärel lõigatakse need õhukesteks ribadeks, ühendatakse seemnetest ja kiledest puhastatud viljalihaga.

Pealt lisatakse suhkur ja segu pannakse aeglasele kuumutamisele. Keetmine võtab aega 30–35 minutit, valmidust saab määrata paksenemise järgi. Seda saab kontrollida tilgaga alustassil. Kui hõrgutist plaanitakse kasutada küpsetiste täidisena, siis tasub seda pliidil kauem hoida.

Õunaga

Tsitruse ja õuna kombinatsioon annab suurepärase mitmekülgse maitse. Kõige õnnestunum variant saadakse magusate sügiseste sortide ühendamisel kollase, hapuka greibiga.

Tasub arvestada: tihedate õunasortide kasutamisel ei kee viilud pehmeks, need muutuvad läbipaistvaks ja näevad vapustavad välja.

Valmistamiseks on vaja:

• õunad – 1 kg;
• greip – 1 tk;
• suhkur – 300 g.

Keeta võib kahel viisil: greibi tükkidega või puhta mahlaga. Õunad lõigatakse õhukesteks ühtlasteks viiludeks, segatakse suhkru ja tsitrusega. Segu pannakse aeglasele tulele. Segada on mugavam kitsa puidust spaatliga, et õunu mitte puruks teha. Pärast keemist keedetakse massi 10 minutit ja võetakse pliidilt täieliku jahtumiseni. Vaja on 3–4 kordust, lõplikul keetmisel hoitakse soovitud paksuseni ja pannakse kohe purkidesse. Säilitatakse toatemperatuuril. Valmis hõrgutis on peaaegu läbipaistev, intensiivse kuldse värvusega ja kuju säilitanud viiludega.

Apelsiniga

Retsepti peetakse üsna kulukaks, kuna mass keeb tugevalt kokku. Aga saadud hõrgutis on tõeliselt kuningliku maitsega, kus nauding algab juba esimesest lusikatäiest.

Valmistamiseks võetakse 1 kg greipe ja apelsine, 1 sidrun ja 500 g suhkrut. Sidrunist pressitakse mahl, ülejäänud tsitruselised jagatakse viiludeks ilma vaheseinteta. 1 vilja koort iga liigi kohta riivitakse peeneks laastudeks. Kõik koostisosad pannakse potti, segatakse ettevaatlikult ja keedetakse aeglasel tulel kokku 2–2,5 korda. Massi segatakse pidevalt, et see kõrbema ei läheks. Jaotatakse väikestesse purkidesse. Avatud anum ei säili kaua, seetõttu on optimaalsed mahutid suurusega 250–500 ml.

Mida veel saab greipfruudist valmistada

Koortest maiustus

Mõnikord tahetakse midagi originaalset. Siis saabub aeg eksootiliste retseptide jaoks, kus peamiseks koostisosaks pole viljaliha, vaid koored. Valmis roog sobib nii iseseisvalt kui ka pirukate täidisena. Tasub esmalt keeta proovipartii ja seejärel reguleerida suhkru kogust ja paksust oma maitse järgi.

Vaja läheb 2 apelsini, 1 greibi ja poole sidruni või laimi koort, 1,5 l vett, 350 g suhkrut ja väikest vanillikauna. Koor lõigatakse õhukesteks ribadeks, valatakse üle 1 liitri veega ja pannakse ööpäevaks jahedasse kohta.

Tähtis: Kasutatakse ainult klaas- või keraamilist anumat.

24 tunni möödudes vedelik kurnatakse, lisatakse suhkur ja massi keedetakse väga madalal kuumusel 4–5 tundi. 15 minutit enne valmimist lisatakse vanill. Tulemuseks on ebatavaline, kuid väga maitsev maius.

Marmelaad

Poodide kommid ja traditsioonilise moosi asemel valmistatakse lihtsa retsepti järgi midagi vahepealset, nn želeekommid. Vaja läheb 1 suure greipfruti mahla, pool sidrunit, 400 g suhkrut ja 50 g želatiini.

Viljalihast pressitakse mahl, tsitrusekoor riivitakse peene riiviga. Massi keedetakse keskmisel kuumusel 5 minutit. Pärast toatemperatuurile jahtumist segu filtreeritakse, lisatakse suhkur ja eelnevalt leotatud želatiin. Kogu massi kuumutatakse uuesti, ilma keemiseni viimata, ja valatakse ettevaatlikult vormidesse. Tahkumine külmkapis võtab aega 10–12 tundi. Saadud maius hapu-magusa maitsega kaob väga kiiresti, kuid täiesti looduslikus koostises pole värvaineid ega muid mitte eriti tervislikke toidulisandeid.

Huvitavad faktid greipfruudi kohta

1. Selle esimesel kirjeldamisel kasutati nimetust «keelatud vili».
2. Küps greipfruut koosneb 92% ulatuses veest.
3. Peamine liigitus toimub viljaliha värvi järgi.
4. Värskelt pressitud mahla lisamine toidulauale aktiveerib rasvapõletusprotsessi, mis viib kiirele kaalukaotusele.
5. Vaheseinad sisaldavad unikaalseid antioksüdante.
6. Vili alandab suhkru- ja kolesteroolitaset, lahustades rasva- ja kolesteroolinaastud veresoonte seintel.
7. Puuvili vähendab nakkusohtu hooajaliste epideemiate ajal.
8. Punase viljalihaga vilju peetakse magusamateks ja kasulikumateks.
9. Greipfruut vähendab erektsioonihäirete ravimite ja rasestumisvastaste vahendite toimet.
10. Eeterlikul õlil on ergutav toime, seda kasutatakse apaatia, depressiooni ja jõuetuse vastu võitlemiseks.

Ere ja aromaatne greipfruut tõstab regulaarsel kasutamisel meeleolu ja on suurepärane alus moosile, marmelaadile ja konfituurile, säilitades nendes roogades oma kasulikud omadused.

Greipfrutimoosi foto