Kirsimoos: 10 valmistusretsepti

Kirsimoos on enamiku perenaiste lemmik. Seda võib keeta klassikalise retsepti järgi või segada lisakoostisainetega. Märgatav hapukus eristab seda teistest maiustustest, küllastunud aroom aga meelitab kõik kohe laua taha, kui on vaid tee keedetud ja hinnaline purk avatud.

Kirsi saladused

Kevadel on ümbrus sõna otseses mõttes valges vahus õitsevatest puudest. Kirsi tunneb ära graatsiliste õite järgi pikal varrel. Ta õitseb rohkelt, moodustab palju vilju, kuid saagikus sõltub sageli ilmast. Kultuur ei talu kevadkülma ja tugevaid vihmasid, heites kiiresti kogu hiilguse maha. Aga kui aasta on viljakas, tuleb valmistada ämbrid. Ühelt puult korjatakse kuni 20 kg marju. Arvestades, et isegi väikesel maatükil istutatakse mitu erineva sordi puud, on küllus garanteeritud. Kohe tekib loomulik küsimus väärtusliku toote säilitamise viiside kohta. Marju saab:

• külmutada ilma kive eemaldamata, et mitte kaotada väärtuslikku mahla;
• kuivatada looduslikult või elektrilises kuivatis;
• kuivatada;
• konserveerida oma mahlas ilma suhkruta;
• kasutada maitsva magustoidu valmistamiseks.

Kõige populaarsem viis kirsside talveks säilitamiseks on moos. Selles säilib suurem osa kasulikest ainetest ning retseptide arv on lugematu. Igal perenaisel on oma eriline viis lõhnavate marjade keetmiseks. Nende koostis on väga rikas vitamiinide ja mikroelementide poolest. Rahvameditsiinis hinnatakse taime võime eest tugevdada immuunsust. Lehtede, koore ja marjade keedised ja tõmmised kasutatakse külmetus- ja muude haiguste kompleksravis.

Koostis ja kalorisisaldus

Väikesed tumepunased marjad sisaldavad oma viljalihas:

• kiudaineid;
• pektiin;
• glükoosi ja fruktoosi;
• antotsüaniinid;
• orgaanilised happed;
• vitamiine A, C, E, PP ja B-rühma;
• kaalium;
• vask;
• mangaan;
• tsink;
• magneesium;
• jood;
• kaltsium;
• fluor;
• molübdeen;
• raud;
• kumariinid;
• klorogeenhape;
• inosiidi;
• antotsüaniinid.

Haruldane kombinatsioon ühes tootes suures koguses rauda, foolhapet, vaske ja koobaltit mõjub soodsalt vereloome protsessile, päästes aneemiast. Mikroelementide kompleks toetab veresoonte elastsust, eemaldab toksiine. Kirssil on palavikku alandavad, põletikuvastased ja antioksüdantsed omadused.

Peotäie marjade kalorsus on väike, 100 g-s mitte rohkem kui 52 kcal.

Kirsilehtedes leidub tanniine ja orgaanilisi happeid. Kirsivartest valmistatakse keetmisi, millel on tugev diureetiline toime, neid võib kasutada kinnistava vahendina kõhulahtisuse korral ja spasmolüütikumina. Kirsikivide tuumad on tooraineks õli tootmisel, mida kasutatakse kosmetoloogias.

Kirsi regulaarne tarbimine taastab vaimse tasakaalu, leevendab depressiooni tunnuseid, stabiliseerib emotsionaalset seisundit.

Mille poolest on kirsimoos kasulik

Suurem osa värskete marjade omadustest säilib lühiajalise kuumtöötlemise korral. Suurimad kaod on B-vitamiinidel, neist jääb alles vaid 20–25% algsest kogusest. Ülejäänud elemendid kaotavad mahus vähe. Viie minuti retsept ja kiire keetmise meetod võimaldavad säilitada trüptofaani, mis vastutab närvisüsteemi pidurdusprotsesside eest. Paar lusikatäit moosi 2–3 tundi enne und parandavad selle kvaliteeti ja lühendavad uinumisaega.

Peaaegu ei kaota oma omadusi karoteen ja tokoferool, mis aeglustavad vananemisprotsesse, säilitavad nägemisteravuse ja naha elastsuse. Raua, vase, kumariinide ja C-vitamiini kompleks talub rahulikult kuumutamist, säilitades algse vere koostise parandamise omadused. Kroom jätkab ka moosis insuliini tootmise aktiveerimist.

Pektiinid ja fütontsiidid toetavad külmetushaiguste vastupanuvõime taset, moodustades tõkke haigustekitavate mikroobide vastu. Kui need on aga juba organismi tunginud, siis tee kirsimagustiga lühendab haiguse kestust ja leevendab selle sümptomeid.

Tähtis: moosivalmistamise käigus tõuseb valmistoote kalorsus 256 kcal-ni.

Suurepäraseks täienduseks magustoidule on tee noortest kirsivõrsetest, millele on lisatud vaarika lehti ja kuivatatud sõstramarju. Jook soojendab ja annab jõudu infektsioonide vastu võitlemisel.

Soovitatav on pöörata tähelepanu kirsimagustile neil, kes kannatavad ninaverejooksude all. Kalduvuse korral aneemia, veenilaiendite, vere paksenemise, immuunsuse ja mõtlemisvõime languse, emotsionaalse ebastabiilsuse, apaatsuse korral aitab moos leevendada sümptomite teravust.

Tasub arvestada: rangeid vastunäidustusi kirsimoosi tarbimisele ei ole, kuid toitumisspetsialistid soovitavad piirata selle kogust suhkurtõve, rasvumise, allergia ja individuaalse talumatuse korral.

Kuidas valida moosi jaoks kirssi

Selle marja puhul on vajalik «kuldne kesktee». Alaküpsed viljad ei ole veel maitset avanud ja võivad veidi mõrkjuda, eriti kui kogutakse metsikut kirssi. Üleküpsenud viljades algab käärimisprotsess, need muutuvad pehmeks ja lagunevad pudruks esimeste keetmiskatsete juures. Tunnistatud lemmikud talvise magustoidu valmistamiseks:

• Žukovskaja.
• Russkaja.
• Novella.
• Šokolaadnitsa.
• Assol.
• Ljubskaja.
• Haritonovskaja.
• Turgenjevka.
• Apuhhtinskaja.
• Molodjožnaja.

Kui sortimentis on ainult üks sort – kirss, siis tuleb keskenduda toote välimusele ja lõhnale. Viljad peavad olema küpsed, varrest kergesti eralduvad, happelise-magusa lõhnaga ilma käärimissegudeta. Ei tasu valida marju, mis on juba ämbris mahla andnud.

Ideaalne variant on hommikune ost talupoegade turult ja omandatud marja töötlemise alustamine samal päeval. Kui kirss on korjatud oma aiamaal, on veel lihtsam. Seda võib hoida jahedas kohas ööpäeva jooksul, ilma kilekotti sulgemata. Kuiva marja maksimaalne säilivusaeg külmikus ilma mahlajälgedeta ei ületa 7 päeva. Parem on seda mitte viimase piirini venitada ja selle saatus määrata ostu- või korjepäeval. Muide, transpordil kergelt muljutud marjadest saab suurepärast likööri, kuid moosi jaoks neid enam kasutada ei tasu.

Kuidas kiiresti kirsist kive eemaldada

Paljud retseptid nõuavad kivideta marjade kasutamist. Püree valmistamisel on ülesanne oluliselt lihtsam: piisab marjade püreestamisest ja sõelast läbi surumisest. Kuid kui on vaja terveid kirsse minimaalsete kahjustustega, tuleb natuke tööd teha. Jah, see on tüütu ja ebahuvitav, kuid siis nii maitsev! Valida saab mitme tee vahel.

1. Spetsiaalne käsitsi töötav kivieemaldusmasin näeb primitiivne välja: koosneb alusest, millel on auk, kuhu marja pannakse, ja vedruga kolb, mille otsas on tähekujuline teravik. Seda vajutades lendab kivi surve all kiiresti välja, hävitamata marja struktuuri. Masin võimaldab kiiresti töödelda suurt kogust produkti, on odav, kuid pole alati müügil, eriti marjahooaja kõrgajal.
2. Kui masinaga ei vea, kasutatakse käepäraseid vahendeid. Väga mugav on töötada Jaapani köögi puidust söögipulgaga, surudes tuumad välja laia küljega.
3. Südamiku eemaldamisel aitab lai juuksenõel, kirjaklamber või nööpnõel.
4. Kui marja terviklikkus pole oluline ja roa valmistamiseks sobivad pooled, siis võib kasutada teelusikat, tõstes kivi välja lusika varrega varre kinnituskohas.
5. Kokteilitoru sobib samuti hoovaks, et kivi läbi marja viljaliha välja suruda.

Tähtis: Tööks tuleks valida seinast eemal asuv koht ja kindlasti põll selga panna, sest kirsiplekid pindadelt väga halvasti maha lähevad ja kangastest peaaegu ei kao.

Kuidas keeta kirsimoosi: retseptid

Kogenud kokad hoiatavad, et kirsside pikka keetmist mõjutab negatiivselt lõpptoote maitseomadusi ja välimust. Marjad hakkavad deformeeruma, külgedele tekivad pruunid laigud, siirup kaotab läbipaistvuse. Vitamiinikompleksi säilitamiseks peetakse optimaalseks suhkruga 1:2 vahekorras püreestatud kirsipüreed. Hoida tuleb maiust ainult külmkapis või keldris temperatuuril mitte üle +5°C, vastasel juhul on suur tõenäosus käärimiseks.

Moosi jaoks tuleb valida kõige õrnemad meetodid lühiajalise keetmisega.

Klassikaline

Suhkru tarbimine enamikes kirsiretseptides on märkimisväärne, kuna mari on hea happesusega. Traditsioonilises variandis võetakse 1 kg marjade kohta 1,2 kg suhkru liiva. Marjad puistatakse üle suhkruga ja jäetakse ööseks seisma, seejärel keedetakse madalal kuumusel pidevalt segades 20 minutit. Vaht tuleb kindlasti eemaldada. See mitte ainult ei riku valmistoote välimust, vaid ka lühendab selle säilivusaega. Seejärel valatakse kuum mass purkidesse ja suletakse tihedalt. Selle meetodi puhul ei säilita marjad oma esialgset välimust, vaid muutuvad rohkem rosinate sarnaseks, mis maitset ei mõjuta. Kui soovitakse dekoratiivsemaid variante, tuleb kulutada palju rohkem aega.

Kiviga

Liköörides ja tinktuurides, mis valmistatakse alkoholiga, on kivi ohtlik, see eraldab sinihapet. Kuid moosis ei tasu seda karta, ilma alkoholikomponendita käitub see neutraalselt. On ka veel üks kasu. Sellist moosi ei saa süüa supilusikatega, kui ei soovi hammast murda, seega on maiustuse kulu väga ökonoomne.

Valmistamiseks läheb vaja 4 kg suhkrut ja marju, 1 l vett. Esimene etapp on väga oluline. Selle järgimine hoiab kirsi elastsena ja mahlaga immutatuna. Marjad sorteeritakse, eemaldatakse varred, pestakse jooksva vee all ja lastakse liigsel niiskusel ära voolata. Seejärel asetatakse kõrvale pott, milles maiustust keedetakse, iga mari torgatakse puidust hambaorkuga läbi ja pannakse kohe tagasi. Hiljem nende ümbertõstmist ei soovitata, et vältida kuju ja mahla kadu. Mahuti serva ja kihtide vahele tuleb jätta vähemalt 7 cm, parem olla ettevaatlik. Moos vahutab keemise ajal tugevasti. Valmis mass valatakse veega üle, keedetakse keemiseni ja jäetakse ööseks sooja kohta seisma. Hommikul mahl kurnatakse ja keedetakse eraldi koos suhkruga 5 minutit, seejärel lastakse jahtuda ja keedetakse uuesti sama kaua. Seejärel valatakse siirup marjade juurde, hoitakse tulel pidevalt puulusikaga segades 5–6 minutit ja valatakse kohe purkidesse.

Ilma kivita

Kasutatakse iseseisva magustoiduna ja pirukate täidisena. Marja ja suhkru vahekord on 1:1,5. Siirupi jaoks läheb vaja 1 klaasi vett. Ettevalmistatud marjad asetatakse keedunõusse. Eraldi paksu põhjaga potis keedetakse siirup venivaks. Seejärel valatakse see marjadele ja kuumutatakse keskmisel kuumusel keemiseni. Keedetakse ühe korraga vähemalt 25 minutit, seejärel jaotatakse kiiresti säilitusnõudesse.

Viie minuti moos

Retsept on teisel kohal pärast suhkruga hõõrutud kirssi toitainete säilitamise taseme poolest. Minimaalne keetmisaeg tagab värske aroomi ja toote kõrge kasulikkuse. Eelistatakse tumedaid marjasorte. Maiustust valmistatakse eelneva leotamisega suhkrukihi all 2–3 tundi. Pärast mahla eraldumist asetatakse nõu pliidile ja märgitakse aeg. Pärast keemist eemaldatakse vaht, keedetakse mitte rohkem kui 5 minutit ja suletakse kohe purkidesse.

Marjade värvi säilitamise saladus peitub õiges nõu valikus. Sellise maiustuse jaoks kasutatakse ainult emailitud, teflonpotti või roostevabast terasest nõu.

Želatiiniga

Kuna keetmisaeg on lühike, muutub kirsimoos liiga vedelaks ja voolavaks. Olukorra parandab želeerimine. Selleks lisatakse retseptile želatiini. Magustoit valmistatakse kivideta. Vaja läheb:

• kirssi – 1 kg;
• Suhkur – 700 g;
• želatiini – 40 g;
• vesi – 100 ml.

Esialgsest kogusest saab kolm pooleliitrist purki. Kui vaja on rohkem, võetakse kahekordne või kolmekordne toodete kogus. Marjad puistatakse suhkruga üle, segatakse põhjalikult, kuid ettevaatlikult, ja jäetakse jahedasse kohta 12 tunniks. Kui kirsid on hästi küpsed ja annavad mahla kiiremini, ei ole vaja täisaega oodata – võib valmistamisega alustada juba 2–3 tunni pärast. Segu keedetakse väikesel tulel 5 minutit.

Želatiin leotatakse eelnevalt 30 minutit külmas vees, seejärel kuumutatakse veevannil kuni täieliku lahustumiseni. Valmis lahus kurnatakse, et eemaldada võimalikud poolläbipaistvad tükid. Seejärel valatakse see õhukese joana keevasse moosi ja tõstetakse kohe pliidilt. Mass segatakse põhjalikult ja jaotatakse jahtumata purkidesse.

Õuntega

Ostetud džemmidel on huvitav omadus – enamiku nende aluseks on õunapüree ning seejärel lisatakse maitse saamiseks marju või muid puuvilju. Samamoodi saab toimida ka kodus, kasutades püree asemel õunaviile, -ringe või -kuubikuid.

Retsept näeb ette suhkrut, kirsi ja õunu võrdsetes kogustes. Marjadelt eemaldatakse kivid, puuviljad kooritakse, eemaldatakse südamikud seemnetega, viljaliha lõigatakse suvalisel viisil. Segule lisatakse suhkur, kui mahla on vähe, siis lisatakse pool klaasi vett. Magustoitu keedetakse ühe korraga, selleks kulub umbes 40 minutit. Kriteeriumiks on õunte valmidus. Jääb vaid jaotada kuum mass purkidesse. Selline moos peab rahulikult vastu igasugustele säilitustingimustele. Seda ei pea isegi õhukindlate kaantega sulgema, vaid vanaema moodi võib kaela vahatatud paberiga sulgeda ja kaunilt erksa niidi või paelaga kinni siduda.

Pähklitega

Aluseks võetakse klassikaline retsept, kuid 5 minutit enne valmimist lisatakse kreeka pähkleid – 100 g tuumasid 1 kg marjade kohta. Võib kasutada seedermänni pähkleid või sarapuupähkleid, poolitatud.

Vildkirsist

Mõnes piirkonnas nimetatakse seda sorti hiina kirsiks. Taim erineb tavapärastest kõrgekasvulistest puudest tagasihoidlikumate mõõtmete poolest ja meenutab hargnenud põõsast. Marjad on piklikud, surutud tihedalt okste külge, kuna istuvad väga lühikestel lehevartel. Viljaliha on õrn, mahlane, koor õhuke. Sort sai nime lehtede tipus oleva viltja udeme ja viljade varre juures oleva peaaegu märkamatu karvakihi järgi. See paistab silma kõrge saagikuse poolest.

Selle liigi populaarsus on palju madalam kui traditsioonilistel sortidel, kuid moos saab erilise, väga õrna maitsega ja seda tasub kindlasti valmistada. Retsept on väga lihtne, nagu ka valmistamisprotsess. Vaja on suhkrut ja marju võrdsetes osades. Segu lastakse seista 2 tundi mahla saamiseks, kive ei pea eemaldama. Seejärel keedetakse massi 3 korda 2 minutit, vahepeal 30-minutiliste pausidega, et segu jahtuks soojaks. Pärast viimast korda valatakse see steriliseeritud purkidesse.

Multikeetjas

Suurepärane leiutis on oluliselt hõlbustanud paljude roogade valmistamist. Eeliste hulgas on pritsmete puudumine ja vajaduse puudumine roogi pidevalt segada. Moos tuleb väga aromaatne minimaalse aja- ja pingutuskuluga. Toodete suhe on 1:1, suhkur ja kivideta kirss pannakse kaussi korraga, mahla saamiseks seatakse keetmise algus 2-tunnise viivitusega. Taimer seatakse 1 tunniks hautamisrežiimile. Oluline on kontrollida keemise algust, et eemaldada vaht, seejärel segada massi iga 10 minuti järel. Kui on funktsioon „Moos”, võib unustada kõik probleemid, panna tooted sisse, seada programm ja seejärel valmis magustoit purkidesse jagada.

Külmutatud kirsist

Mari talub külmutamist suurepäraselt, kaotamata maitset ja aroomi. Valmistamiseks puistake see suhkruga üle, arvestusega 1 kg suhkrut sama koguse kirsside kohta. Kui see on sulanud ja mahla andnud, asetage anum tulele. Valmiduse kriteerium on vajalik paksus. Eriolulisi nõudmisi pole, kuid täidisena või kiireks magustoiduks sobib see hästi.

Tähtis: Külmutatud kirssidest keedetud moos ei ole mõeldud säilitamiseks, see tuleb ära süüa mõne päeva jooksul.

Miks moos muutub vedelaks

Kirsil pole peaaegu üldse geelistavaid elemente. Mahla on palju ja soovitud paksuse saavutamiseks on mitu võimalust.

1. Puistake marjad suhkruga üle, arvestusega 100 g suhkrut 1 kg toote kohta. Seejärel kurnake eraldunud mahl ja alles siis alustage keetmist.
2. Pikendage keetmisaega, et liigne vedelik aurustuks.
3. Lisage želatiini.

Kas kuivatatud kirsist saab moosi keeta

Tehniliselt on see võimalik, kui leotada neid eelnevalt ööpäev külmas vees, kuid praktikas pole pingutus üldse õigustatud. Parem valmistada kompott, tõmmis või kissell.

Huvitavaid fakte kirsist

1. Ploom on selle taime lähim sugulane.
2. Puu on üks külmakindlamaid.
3. On olemas kõrgekasvulised ja kääbusliigid.
4. Kivides sisaldub mürgine aine, mis aktiveerub alkoholiga kokkupuutel.
5. Kirssi peetakse magusa roa viimistluse sünonüümiks.
6. Puu pungad puhkevad enne lehti.
7. Peotäis marju võib asendada aspiriini tableti.
8. Liigi kodumaaks peetakse Pärsiat.
9. Jaapani sakura kuulub samuti kirsside hulka, kuid selle viljad on mittesöödavad.
10. Statistika kohaselt annab üks täiskasvanud puu aastas umbes 700 marja.

Kirsimoose foto