Kreeka pähklite moos: 5 retsepti

Kreeka pähkel on tuntud juba iidsetest aegadest. Võimas hargnenud puu annab rikkalikku saaki, pakub varju ja seda peetakse heaolu ja pikaealisuse sümboliks. Tähelepanuväärne on pähkli tuuma ja inimese aju sarnasus. Tegelikult stimuleerivad viljad mõtlemisprotsesse ja aeglustavad vananemist. Neid säilitatakse kuni uue saagini, varustades keha vajalike ainetega. Väärtuslikku toodet lisatakse paljudesse roogadesse, kasutatakse suupistena ja see kuulub rahvameditsiini retseptidesse, omades tugevaid tervendavaid omadusi. Kulinaarias kasutatakse seda küpsetiste koostisosana. Rohelistest piimküpsetest viljadest saadakse väga ebatavaline, kuid maitsev ja kasulik moos.

Kreeka pähkli populaarsuse ajalugu

Esimesed dokumentaalselt kinnitatud andmed taime kohta pärinevad VIII aastatuhandest e.m.a. Arheoloogilised leiud tehti Pärsia territooriumil, mis võimaldas eeldada, et pähklite kodumaa asub just seal. Nimi anti tarnijate järgi. Nad toodi Euroopasse Kreeka kaupmeeste poolt, kes hoidsid rangelt saladust, kus need imelised viljad kasvavad. Mõnikord nimetati neid pärsia või inglise pähkliteks.

Looduslikult esineb taim Põhja-Hiinas, Indias, Tian Shanis, Väike-Aasias, Iraanis ja Kreekas. Eriti suured alad on Taga-Kaukaasias. Reliktmetsad on säilinud Türkmenistanis ja Kõrgõzstanis.

Taim eelistab kergeid, huumuserikkaid muldasid, soojust ja rohkelt päikest; pikaajaliste külmade korral alla -28 kraadi ta külmub. Tsoneeritud sordid suudavad anda saaki Volga piirkonnas ja põhjapoolsematel aladel, kuid nende koor on paksem ja viljad ise väiksemad. Arendajad on välja arendanud palju sorte, mis erinevad valmimisaja, vilja suuruse ja külmakindluse poolest. Tuntuimate hulgas:

• Zarja Vostoka
• Izjaštšnõi
• Pjatiletka
• Desertnõi
• Astahhovski
• Krasnodarets
• Pelan
• Sadko
• Avrora

Iga aastaga suureneb kreeka pähklite ekspordimaht. Hiina on liidril, sellele järgnevad Türgi, Iraan, Mehhiko ja India. Kui võimalik, eelistage kodumaiseid pähkleid, mis on kasvatatud Taga-Kaukaasias ja oma suvilas.

Puu on väga kõrge, ulatub 25 meetrini, juurestik on võimas. Keskjuur ulatub sageli 4–5 m sügavusele. Perifeerne võrk laiub kuni 20 m läbimõõduni, seetõttu ei istutata pähklipuud kunagi hoone vundamendi lähedale. Aja jooksul hävitavad juured selle.

Need hiiglased elavad umbes 400 aastat; Gruusias on isendeid, mille vanus läheneb julgelt 1000 aastale. Saagikus sõltub sordist ja kasvutingimustest. Keskmiselt koristatakse täiskasvanud puult 150–300 kg vilju. Viljakandmise aeg algab augustikuu lõpus ja kestab oktoobrini. Luuvili on peidetud pehmesse kiulisesse kestasse. See kuivab järk-järgult, muutes värvi sügavrohelisest pruuniks, lõheneb, seejärel kukub pähkel seest välja. Saagikoristusel kitkutakse viljad koos kestaga ja seejärel puhastatakse neid.

Tähtis: Väliskesta mahl värvib naha pruuniks ja jätab riietele püsivad plekid.

Koostis ja kalorisisaldus

Ainete kontsentratsioon rohelistes ja küpsetes viljades erineb. Kuid põhikoostis jääb samaks:

• vitamiinid A, K, C, E, PP, B-rühm;
• kaltsium;
• raud;
• magneesium;
• jood;
• kaalium
• mangaan
• tsink;
• fosfor;
• fluor;
• glutamiin- ja asparagiinhape;
• arginiin;
• trüptofaan;
• lüsiin;
• glütsiin;
• türosiin;
• rasvhappeid;
• karotenoidid;
• alkaloidid;
• parkained;
• antioksüdandid;
• eeterlik õli.

Lehed sisaldavad kinoone, flavonoide ja orgaanilisi happeid. Raviotstarbel kasutatakse võrdselt nii piimküpsuse kui ka täisküpsuse vilju. Kalorsus on väga kõrge, umbes 840 kcal, madala glükeemilise indeksi ja täieliku gluteenipuuduse juures.

Kreeka pähklite moosi kasu ja kahju

Piimküpsete viljade ainulaadne koostis annab moosile tervendavad omadused, mis toetavad peaaegu kõiki keha süsteeme. Selle maiustuse valmistamine võtab väga kaua aega, nõudes oskust, kannatlikkust ja soovituste täpset järgimist. Kuid tulemus on suurepärane. Mõni lusikatäis sellist magustoitu kiirendab ainevahetust ja valkude tootmist, aidates toime tulla suurenenud füüsilise koormusega ja taastuda kiiresti pärast seda. Krambivastane toime vabastab tahtmatust lihaskontraktsioonist ja tõmbavast valust.

Maiustus vähendab infarkti ja insuldi riski, vähendab ateroskleroosi tekke tõenäosust. Pähkel tugevdab veresoonte seinu, säilitades nende elastsuse ja omab veresooni laiendavat toimet.

Tuumikute suur rauasisaldus kiirendab organismi taastumist pärast raskeid pikaajalisi haigusi, ennetab aneemiat ja parandab vere koostist. Kreeka pähkel kiirendab mõtlemisprotsesse, parandab mälu ja keskendumisvõimet, vähendab stressi kahjulikke tagajärgi. Polüküllastumata rasvhapete olemasolu aeglustab vananemisprotsesse, parandab regenereerumist ja tugevdab neuronite ühendusi.

Pähklimoos stabiliseerib seedimisprotsessi, loob soodsad tingimused normaalse soolestiku mikrofloora arenguks, tugevdab luukudet ja toetab kilpnäärme tööd.

Tuleb arvestada: Pähklid sisaldavad taimseid steroide, mis aitavad kaasa mehe organismi õigele kujunemisele aktiivse kasvu perioodil.

Samas vähendab 50–70 g pähkleid päevas mitu korda eesnäärmeadenoomi tekke riski, tugevdab vereringet väikevaagna organites. Pähklituumi peetakse tugevaks afrodisiaakumiks ja neid soovitatakse segada mee ja viigimarjadega potentsiprobleemide korral. Moosis ei kaota nad oma omadusi.

Naistele aitab see maiustus samuti reguleerida reproduktiivorganite tööd, raseduse ajal korvab mineraalainete puudujäägi. Kuid seda maiustust tuleb tarbida väga ettevaatlikult ja mitte rohkem kui 1 teelusikatäis teega päevas.

Vaatamata kõigile kasulikele omadustele ei tohi pähklimagustoiti tarbida diabeedi, rasvumise ja maohaavandi korral ägenemise perioodil. Vastunäidustuseks on ka individuaalne talumatus toote suhtes.

Kuidas valida kreeka pähkleid moosi jaoks

Eripära – õige saagikoristuse aeg. Ravitoimelise maiustuse jaoks sobivad ainult piimaküpsuse viljad, millel pole veel väliskesta moodustunud. Ligikaudne viljade kogumise aeg on mai lõpus ja juuni alguses. Tähtajad erinevad nädala võrra sõltuvalt piirkonnast ja ilmastikutingimustest. Küpsusastme täpsemaks määramiseks aitab hambaork. Kui see torgib vabalt koore läbi ja tuleb teiselt poolt välja, võib alustada tooraine kogumist moosi jaoks.

Toorelt ei tohi selliseid pähkleid süüa, nad on mõru. Kuid just sel perioodil on neis suurenenud askorbiinhappe ja muude kasulike ainete sisaldus. Luuvilja kõvenemise hetkest alates hakkab kontsentratsioon järk-järgult langema standardtasemeni.

Vilju kogutakse ainult kinnastega, muidu värvuvad käed kiiresti tumepruuniks ega pese maha mitme päeva jooksul.

Kuidas keeta kreeka pähklite moosi: retseptid

Eurooplastele harjumatu moos on iidsetest aegadest hästi tuntud ja kõrgelt hinnatud Lähis-Idas, Aasia riikides, Kreekas, Hispaanias, Itaalias, Moldovas. Üha suuremat populaarsust kogub maiustus ka Venemaal. Ka Kubanis on üks retsept hästi tuntud ja pärandatakse põlvest põlve, võimaldades vältida paljusid vanusega seotud haigusi või vähendada sümptomite intensiivsust.

Üldine valmistamise põhimõte

Kõige tuntumad on mitmed põhiretseptid, mis on iseloomulikud erinevatele riikidele. Kuid tooraine ettevalmistus moosi jaoks on algstaadiumis praktiliselt sama. Rohelised viljad tuleb vabastada mõrust mahlast, maitset annab sellele liiga suur joodisisaldus väliskestas. Selleks kasutatakse pikka leotamist, kasutades sidrunhapet või lubjalahust vahekorras 100 g 1 liitri vee kohta. Lubi ei tee kahju ega mõjuta keemilist koostist.

Enne vees leotamist torgatakse iga pähkel läbi puidust vardaga või hambaorgiga. Vedelikus seismise protsess on pikk, kestab 5 kuni 21 päeva. Viljad peavad muutuma pehmeks ja tumenema. Anum valitakse roostevabast terasest või võetakse mahuti, mida pärast ei ole kahju ära visata. Seda enam puhtaks pesta ei õnnestu.

Võib läbi saada ilma lubjata ja leotada tavalises vees, kuid vett tuleb vahetada täpselt iga 12 tunni järel, hommikul ja õhtul. Leotusperiood on 12 päeva. Üksikasjad võivad varieeruda sõltuvalt valmistamisviisist.

Klassikalise retsepti järgi moos

Keedetud rohelised pähklid maitse ja välimuse poolest meenutavad kuivatatud ploome. Korjatud viljad pestakse, valatakse veega üle nii, et pähklite pealmise kihi kohal oleks vähemalt 5 cm vedelikku. Vett vahetatakse kaks korda päevas 6–7 päeva jooksul. See muutub rohekaks. See on normaalne.

Seejärel valmistatakse lubjalahus, segatakse hoolikalt, lastakse settida. Läbipaistva osaga valatakse leotatud pähklid üle ööpäevaks. Seejärel pestakse neid voolava vee all. Suured lõigatakse pooleks, väikesed torgatakse igast küljest uuesti hambatikuga läbi. Kogu mass pannakse keevasse vette ja blanšeeritakse 20 minutit. Protseduuri korratakse veel kord, vesi vahetatakse. Viljad muutuvad märgatavalt tumedamaks ja omandavad oliivikarva-pruunika tooni. Nad on valmis edasiseks töötlemiseks.

Moosi jaoks võetakse:

• pähklid – 4 kg;
• suhkur – 2,5 kg;
• sidrunhape – 10 g;
• kuivatatud nelk – 10 tk;
• vesi – 2 l.

Kõigepealt valmistatakse siirup, sellesse kastetakse pähklid ja keedetakse 5 minutit, seejärel jäetakse kõrvale 1 tunniks. Teisel keetmisel lisatakse sidrunhape ja nelk. Mass jahutatakse uuesti 60 minutit. Lõpuks tehakse 5 kordust 4–5 minutit koos jahutusperioodiga nende vahel. Viimast korda keedetakse kauem, 15 minutit, ja pannakse kiiresti kuumalt purkidesse.

Armeenia

Retseptis on ette nähtud aluuni kasutamine. Koostisained:

• pähklid – 100 tk;
• suhkur – 3 kg;
• vesi – 1,5 l;
• aluun – 75 g;
• nelk, kardemon – kumbagi 10 tk;
• kaneel – 10 g.

Üldjoontes ei erine retsept palju klassikalisest.

1. Viljad kooritakse.
2. Leotatakse vees 6 päeva, vedelikku vahetatakse iga 12 tunni järel.
3. Kastetakse lubjalahusesse ööpäevaks ja pestakse pärast seda hoolikalt.
4. Torgatakse mitmest kohast läbi ja keedetakse vees aluuniga 10 minutit.
5. Tõstetakse tunniks külma veega nõusse.
6. Keevasse siirupisse pannakse maitseained, 3 minuti pärast lisatakse pähklid. Pott võetakse tulelt 5 minuti pärast ja lastakse seista ööpäev.
7. Protseduuri korratakse veel 2 korda. Viimasel korral pikendatakse keetmisaega 30 minutini.
8. Valmis maius pannakse purkidesse.

Itaalia retsept šokolaadiga

Magustoiduks on vaja 1 kg suhkrut ja juba töödeldud pähkleid, 100 ml vett ja 300 g kakaopulbrit. Kõigepealt keedetakse pooleks lõigatud vilju tavalises vees 2,5 tundi, seejärel pannakse need suhkrusiirupisse ja jätkatakse keetmist veel 90 minutit. Siirupis lahustatud kakaopulber lisatakse massi 15 minutit enne valmimist.

Vürtsikuse andmiseks lisatakse moosile aniisi, kaneeli, kardemoni või ingverit. Võib koostada segu lemmikvürtsidest. Peaasi on hoida mõistlikku tasakaalu, et maius ei muutuks liiga teravaks või liiga magusaks.

Tuleb arvestada: Pähkleid võib mõru maitse eemaldamiseks leotada vees koos sidrunhappega, siis pikeneb leotusaeg 2 päevani.

Mee magusus

Väga ebatavaline ja rikkalik maiuse maitse tekib, kui lisada sinna mett. Kasulikkus suureneb, immuunsuse tugevnemine kiireneb, töövõime ja stressitaluvus tõusevad. Valmistamiseks läheb vaja:

• suhkur – 1,7 kg;
• piimaküpsuse pähklid – 2 kg;
• mesi – 250 g.

Vürtsidest tuleb valmistada kardamoni ja kaneeli 1 tk, 5 nelgi õit ja 1 g vanilli.

Kooritud vilju leotatakse nädal aega, vahetades regulaarselt vett, seejärel keedetakse kaks korda 15 minutit koos vedeliku vahetamisega ja jahutatakse. Iga pähkel torgatakse kahvliga 2–3 korda, seejärel lastakse meega segatud vees keema tõusta. Pärast pooletunnist aeglasel tulel hoidmist pannakse need keeva siirupiga potti. Sinna lisatakse ka vürtsikott. Massi keedetakse aeglaselt 2 tundi, mille järel see ettevaatlikult purkidesse pakitakse.

Tähtis: Viljad mahutites peavad olema täielikult siirupiga kaetud.

Saab imeline vitamiinimaius meemaitsega.

Küpsetest pähklitest moos õunaga

Kui saak on valminud ja hoolikalt hoiustamiseks kokku pandud, saab eraldada veidi vilju, et valmistada õrna õunamoosi pähkliaroomiga. Selleks on vaja magusat õunasorti ja veel mitte täielikult kuivatatud, kuid juba küpseid pähkleid. 1 kg puuviljade kohta on vaja võrdne kogus suhkrut ja 300 g pähkleid.

Õunad kooritakse, lõigatakse kuubikuteks ja pannakse paksupõhjalisse potti. Mass puistatakse üle suhkruga, lisatakse 100 ml vett ja kuumutatakse aeglaselt keemiseni. Pärast esimese vahu eemaldamist pannakse potti vürtsikott. Segu võib valida meelevaldselt. Klassikalises versioonis on 5 tükki vürtspipart ja nelki poole kaneelipulgaga.

Pärast 15-minutilist keetmist lisatakse pähklituumad, mis on neljandikeks jagatud, ja segu keedetakse veel sama kaua. Keedetud magustoit valatakse purkidesse ja suletakse õhukindlalt. Moosi säilitusaeg on 1 aasta, tegelikult saab see palju varem otsa.

Eksperimente klassikalise retsepti põhjal tervitatakse. Pähklid sobivad hästi tsitrusviljade mahla ja koorega, originaalne maitse saadakse vaarikate või kirssidega.

Kuidas õigesti süüa kreeka pähklite moosi

Kõige olulisem tarbimisreegel seisneb mõistlikes maiuse kogustes. Kreeka pähklite kasulikkus on vaieldamatu, kuid liiga suur söömissagedus lastel põhjustab diateesi ja täiskasvanutel veresuhkru taseme järsku tõusu. Päevas piisab 3–4 supilusikatäit maiust täiskasvanutele. Lapsele ei tohi anda rohkem kui 1–2 lusikat.

Moosi süüakse iseseisva magustoiduna, see toob imeliselt esile musta tee maitset, sobib pirukate täidiseks. Joodi liigse hulga korral organismis tuleb maiusest loobuda.

Huvitavad faktid kreeka pähklite kohta

1. Pähklituumadel on väga kõrge kalorsus. Need on toitvad, kuid madala glükeemilise indeksiga.
2. Taime päritoluks peetakse Väike-Aasiat, kuid nimetus ei ole selle faktiga kuidagi seotud.
3. Vili nimetatakse küll pähkliks, kuid botaanilise määratluse järgi on see luuvili.
4. Kreekas nimetati vilju «toiduks mõistusele». Neid tohtisid süüa ainult aadlikud. Lihtsad inimesed ei teadnud kreeka pähklite maitset.
5. Pähklite eksport suureneb igal aastal.
6. Hiina on tunnistatud selle kultuuri kasvatamise liidriks.
7. Renessansiajastul valmistati taime mahlast õlivärve.
8. Puit kuulub väärtuslike liikide hulka. Sellest valmistatakse mööblit ja sisustusesemeid.
9. Kui süüa palju tuumakesi, võib tekkida unisus. Märgatav on ka rahustav toime tänu kõrgele magneesiumisisaldusele.
10. Kreeka pähklit soovitatakse meeste impotentsuse kompleksravi osana.
11. Tootes sisalduv valk on võrdne loomse valguga, kuid imendub mitu korda kiiremini ja kergemini.
12. Rohelistes viljades on kasulike ainete kontsentratsioon kõrgem.
13. Selleks, et organism kasulikud elemendid täielikult omastaks, tuleb tuumakesed pudruta olekusse närida.
14. Päevane vajalik kogus kasulikke aineid sisaldub 400 g viljades. Kuid sooleprobleemide vältimiseks ei ole soovitatav süüa neid üle 100 g päevas.
15. Mõned rahvad peavad puud pühaks.
16. Teadlased on selgitanud, et Fergana oru nõlvadel kasvavad need puud juba 47 miljonit aastat.
17. Pähkli keskmine eluiga on 400 aastat.
18. Esimest saaki annab puu 10–12. aastal, täies jõus on see alles 30. eluaastaks ja kannab vilja kogu elu jooksul.
19. Suurim reliktmetsa ala on säilinud Kõrgõzstanis. Puud ulatuvad seal 30 m kõrguseni.
20. Pähklikoor toimib omamoodi punkrina, mis hoiab kasulikke aineid. Koorituna kaotavad nad kiiresti suure osa oma unikaalsetest omadustest.

Retsepti järgi valmistatud kreeka pähklite moos on tõeline vitamiinilaegas, mis kaitseb külmetuse ja halva tuju eest.

Kreeka pähklite moosi foto