Astelpajumoos: 10 retsepti

Paljud rahvapärased nimetused on väga täpsed ja kirjeldavad. Muud moodi neid kuldkollaseid marju kui astelpajuks ei kutsukski. Nad on tihedalt okste küljes kinni, justkui kokku kasvanud, külge kleepunud. Taim on tuntud oma raviomaduste poolest. Marjade maitse pole nii tugev kui vaarikal ja teistel aiamaal populaarsetel taimedel. Kuid enamikul ettenägelikel inimestel kasvab aia nurgas kindlasti 1–2 astelpajupõõsast. Marjade talveks säilitamise viiside loetelus on moosil keskne koht, jäädes alla ainult külmutatud puuviljadele.

Päike oksal

Astelpaju pole suurem osa aastast dekoratiivselt atraktiivne. Tema oksad on kaetud okastega, õied on väikesed ja silmapaistmatud. Neil pole vaja suuri kroonlehti ega magusat nektarit. Taim tolmleb tuule teel, paljuneb võsude ja seemnetega, mida linnud pärast mahlakate marjade nokkimist kaugele levitavad.

Alles marjade valmimise ajaks muutub haruline põõsas või väike puu, justkui süttides tuhandest väikesest päikesest. Ühelt taimelt saadakse kuni 14–15 kg hapukasmagusaid marju, mis maitse poolest kaugelt meenutavad ananassi. Viljade elegantsi rõhutavad kitsad kahevärvilised lehed. Nende esikülg on tumedam, täpiline, ja sisemine külg on hõbedane. Heleda välimuse tõttu viljakandmise ajal kutsutakse astelpaju mõnes piirkonnas «kuldseks puuks».

Taim on tuntud paleoliitikumist. Tema ainulaadsed omadused avaldusid järk-järgult, inimesed hakkasid seda sihipäraselt kasvatama. Arendajate teeneks peetakse sortide ja hübriidide rohkust, mille seas on okasteta liike, tüüpilistele haigustele ja kahjuritele vastupidavaid, külmakindlaid ja põuda kergesti taluvaid sorte. Valmimisaja poolest erinevad sordid samuti, jagunedes varajasteks, keskmisteks ja hilisteks. Paljud neist on tsoneeritud ja tunnevad end suurepäraselt riigi kesk- ja põhjapiirkondades.

Eksisteerib 2 põhiliiki: harilik astelpaju ja pajulehine astelpaju. Nad kasvavad jõgede ja järvede ääres, tõusevad kuni 2100 meetri kõrgusele, esinevad Altais, Kaukaasias, Tiibetis, Skandinaavia maades.

Metsiku eellase marjad on hapukalt kokkutõmbavad. Kultuurisordid on omandanud suurema magususe ja maitse intensiivsuse. Magustoidusortidest on eriti populaarsed:

• Ljubimaja.
• Velikan.
• Ruet.
• Moskvitška.
• Moskovskaja ananasnaja.
• Klavdija.
• Nižegorodskaja sladkaja.
• Tenjga.
• Solnetshnaja.
• Altajskaja.

Just neid sorte kasutatakse kõige sagedamini aromaatsete mooside valmistamiseks, millel on tervistav ja ennetav toime.

Koostis ja kalorisisaldus

Väikeses päikesest immutatud marjas leidub:

• vitamiinid A, C, P, K, B-rühm;
• flavonoidid;
• kumariinid;
• karotenoidid;
• fruktoos;
• betaiin;
• koliin;
• parkained;
• orgaanilised happed;
• kvertsetiin;
• magneesium;
• räni;
• nikkel;
• raud;
• molübdeen;
• mangaan.

Moosi jaoks marju korjates tasub veidi aega pühendada ka lehtede varumisele. Need sisaldavad askorbiin-, ursol- ja oleanoolhapet. Okste koor on rikas serotoniini poolest, mis mõjutab närvisüsteemi protsesse ja hoiab ära pahaloomuliste kasvajate arengut.

100 g marjade kalorsus on 82 kcal, kuid neid ei sööta ämbritega, enamasti piirdutakse väikese peotäiega päevas.

Toiduvalmistamisel hinnatakse marju nende õrna maitse ja kerge hapukuse tõttu, neist valmistatakse džemme, želeesid, kompotte. Talveks marjade säilitamiseks külmutatakse, hõõrutakse suhkruga või tehakse imelist moosi. Astelpaju vilju ja nendest saadud õli kasutatakse laialdaselt meditsiinis ja kosmetoloogias.

Mille poolest on astelpajumoos kasulik

Keetmise ajal kannatavad B-rühma vitamiinid suuri kaotusi, ülejäänud elemendid kaotavad vaid väikese osa kasulikkusest. Kui aga valmistada toormoosi, hõõrudes marju mee või suhkruga, jääb kogu kasu puutumata. Selliseid valmistisi tuleb hoida ainult külmkapis köögiviljariiulil.

Marjad ja mahl avaldavad organismile kompleksset mõju. Neid kasutatakse avitaminoosi ja aneemia ennetamiseks, jõu taastamiseks pärast vigastusi ja pikaajalisi haigusi.

Astelpaju tugevdab veresoonte seinu, taastades nende elastsuse, stimuleerides toksiinide väljutamist ja normaliseerides vererõhku. Immunomoduleerivad omadused kiirendavad regeneratsiooni ja tõstavad organismi vastupanuvõimet viirus- ja bakteriaalsetele infektsioonidele.

Huvitav: Astelpaju ei ole tunnustatud ametliku meditsiini poolt, kuid seda soovitatakse multivitamiinikompleksina kahjulikes tööstusharudes töötavatele inimestele.

Marjamahl, -tinktuur ja lehtede keetmine on põletikuvastased ning neid kasutatakse kuristamiseks ja suu loputamiseks angiini, stomatiidi ja igemepõletiku korral.

Viljad aitavad leevendada seisundit külmetuse, suhkurtõve, ENT-haiguste ja ülemiste hingamisteede infektsioonide korral. Regulaarne tarbimine tõstab potentsi, kaitseb eesnäärmepõletiku eest. Kerge lahtistav toime on kasulik hemorroidide ja kõhukinnisuse kalduvuse korral. Antioksüdantne toime aeglustab vananemisprotsesse, säilitades naha elastsuse ja juuste sära.

Suur osa taime ainulaadsetest omadustest säilib ka moosis, kui selle valmistamisel rakendada minimaalset kuumtöötlust.

Millal ja kuidas astelpaju moosi jaoks korjata

Koristusajad sõltuvad viljade kasutuseesmärgist. Kompoti, moosi, marmelaadi või värskelt tarbimiseks tuleb marjadele minna augusti lõpus või septembri alguses. Marjad on sel ajal piisavalt tihedad, neid on mugav korjata, transportida ja säilitada. Peamiseks kriteeriumiks on värvus. See peab olema erk-kuldne.

Mahla ja õli jaoks tuleb oodata paar nädalat, kuni viljad omandavad oranži läike. Need muutuvad pehmeks ja mahlaseks, kuid moosi jaoks enam ei kõlba. Kindlasti tuleb arvestada konkreetse sordi viljakandmise aega.

Parem korjata ise, mitte loota ostetud tootele. Paljud astelpajuistandikud asuvad teede ääres, kogudes kahjulikke heitmeid ja raskmetalle. Mõned ebaausad müüjad toovad turule saagi, mis on kogutud täiesti mitte keskkonnasõbralikes kohtades, ja sellisest ostust pole kasu.

Taimel on marjad väga väikesed, tihedalt okste küljes ja neid pole eriti mugav korjata. Ülesanded on kaks: mitte kriimustada end teravate okkatega ja mitte purustada marju korjamisel. Esimene probleem laheneb kergelt. Valitakse okasteta sordid või pannakse kätte tihedad kindad, mille sõrmeotsad on lõigatud, et säilitada kombamistunne.

Teine küsimus on keerulisem, kuid vähese leidlikkusega on ka sellel lahendus. Marjade korjamisel on parem alustada oksa alusest ja liikuda otsa suunas, pannes ette põll või vanad riided ning põõsa alla asetada tagurpidi vihmavari või laotada kile. Nii saab säilitada ka korjamise käigus maha pudenenud marjad.

Protsessi saab kiirendada, kui lõigata oksakääridega ära nn pimedad oksad koos marjadega. Nende eripäraks on lehtede puudumine otstel. Need ei anna enam juurdekasvu, järgmisel hooajal kuivavad ära, ja põõsast tuleb nagunii harvendada. Massiliseks korjamiseks kasutatakse spetsiaalseid vahendeid, mis aitavad marju okstelt eemaldada.

Pärast korjamist on soovitav kohe eraldada osa marju moosi jaoks ja mitte venitada selle valmistamisega kaua.

Kuidas astelpajumoosi keeta: retseptid

Kõige kasulikumaks valmistamisviisiks jääb värske mari, mis on suhkruga püreestatud vahekorras 1:1. Seda ei keedeta, vaid pannakse kohe purkidesse ja hoitakse külmkapis. Kuid astelpajusaak on rikkalik ja võimaldab küllalt katsetada, tehes selle baasil mitu maitsvat ja originaalset maiust.

Klassikaline variant

Marjade struktuur on väga õrn ja ei vaja pikka keetmist. Valmistamiseks võetakse astelpaju ja suhkrut võrdsetes kogustes, lastakse mitu tundi soojas kohas tõmmata, et saada mahla. Massi keedetakse 15 minutit ja pannakse steriliseeritud purkidesse. Moos on vastupidav välisteguritele ja säilib rahulikult toatemperatuuril.

Kõrvitsaga

Astelpaju spetsiifiline õline lõhn kaob kiiresti teiste koostisosadega ühendamisel. Kõrvits on kasutuselt universaalne, sellest valmib kergesti dieetne supp, lisand ja magustoit. Viimasel juhul võetakse oranžid sordid magusama viljalihaga, nagu Mitšurinskaja, Oranž meesort, Novinka, Muskata sort.

2 kg juba kooritud kõrvitsaviilude jaoks kulub 300 g marju ja 1 kg suhkrut. Kui mahla on vähe, on lubatud lisada 250 ml vett. Kõigepealt keedetakse siirup, seejärel asetatakse keevasse vedelikku ettevaatlikult astelpaju, seejärel lisatakse kõrvitsakuubikud. Massi keedetakse, kuni kõrvitsatükid on valmis. Need muutuvad pehmeks ja peaaegu läbipaistvaks. Hoidist säilitatakse ainult hermeetiliselt suletud purkides.

Apelsinidega

Tsitrusviljade lisamisel tugevneb mõlema komponendi immuunsüsteemi tugevdav ja antibakteriaalne toime. 2–3 lusikatäit moosi suudavad leevendada külmavärinaid, kergendada palavikku ja anda kehale jõudu võitlemaks peale tungiva külmetushaigusega.

Magustoit valmib lihtsalt. Selle jaoks võetakse 300 g suhkrut ja marju ning 1 suur apelsin. Valmistatakse kas mahlaga või tervete viiludega koos koorega. Mõlemal juhul puistatakse marjad eelnevalt suhkruga üle 2–3 tunniks, seejärel keedetakse. Esimesel juhul valatakse värskelt pressitud mahl keevasse massi 3–5 minutit enne valmimist. Teisel juhul asetatakse õhukesed apelsiniviilud, mis on lõigatud koos koorega, anumasse pärast marjade ja siirupi keemahakkamist ning keedetakse madalal kuumusel, kuni koored on pehmed. Keskmiselt kulub ühekordsel keetmisel 40 minutit.

Õunaga

Valmistamiseks on vaja 2 kg suhkrut ja astelpaju. Õunu võetakse 1 kg rohkem. See ei ole moos range sõna tähenduses, vaid meenutab rohkem keedist, kuna koostisained purustatakse. Marjad püreestatakse, neist eemaldatakse seemned ja kest. Õunad lastakse läbi hakklihamasina. Pärast kõigi komponentide ühendamist pannakse need paksu põhjaga anumas madalale kuumusele.

Tasub arvestada: moosi keetmiseks sobib kõige paremini paksu põhjaga pott või spetsiaalne roostevabast terasest, teflonist, keraamikast või klaasist vaagen. Emailnõus kõrleb magus mass kiiresti.

Keedist keedetakse 20 minutit pidevalt segades. See pannakse kohe säilitusnõudesse. Jahtudes see pakseneb.

Lodjapuutarretis

Sellel magustoidul on iseloomulik maitse kerge mõrkja nüansiga. Lodjapuud hinnatakse vererõhu, veresuhkru ja kolesterooli taseme stabilisaatorina. Mari on väga kasulik südame-veresoonkonna haigustega inimestele ning tugeva keharäbu korral. See on asendamatu neile, kes kogevad regulaarselt pikaajalist stressi, kellel on nõrk närvisüsteem ja kes on altid sagedastele külmetushaigustele. Kuid mitte igaüks ei julge lodjapuu marju värskelt süüa. Selle maitse paraneb vaid veidi ka suhkru või meega segades. Kuid koos astelpajuga ja vähesel kuumtöötlemisel saadakse täiesti teistsugune variant.

Retseptis kasutatakse ainult marjade mahla vahekorras 150 ml lodjapuu mahla 1 liitri astelpaju mahla kohta, 1 kg suhkrut ja pakk želatiini. Mahla koos suhkruga keedetakse, kuni maht on kolmekordselt vähenenud. Seejärel lisatakse valmis massile eelnevalt leotatud želatiin, kuumutatakse keemiseni laskmata ning jaotatakse purkidesse.

Pähklitega

Marjade ettevalmistamiseks tuleb need hoolikalt eraldada saagikoristuse käigus saadud taimsest prahist. Protsessi kiirendamiseks asetatakse marjad laia kaussi ja valatakse veega üle. Kõik oksad ja lehed ujuvad kiiresti pinnale. Jääb need kurni või vahukulbiga välja püüda, enne kui nad niiskust imavad ja uuesti põhja vajuvad.

Pestud ja kergelt kuivatatud marjad kaetakse suhkruga vahekorras 1:1. Neid lastakse seista 1,5–2 tundi ja keedetakse 10 minutit. Pärast jahtumist lisatakse massi 1 klaas kooritud kreeka pähkleid ja kuumutatakse uuesti keemiseni, hoides 15 minutit kuni valmimiseni.

Retseptis on täielik tegutsemisvabadus. Marju võib eelnevalt peenestada, eemaldades seemned või jättes need terveks. Pähkleid keedetakse samuti tükkidena või pooltena. Neid võib asendada sarapuupähklite või seedrimännituumadega. Igal juhul saab lihtsalt suurepärane magustoit.

Külmutatud astelpajust

Marjad taluvad külmutamist suurepäraselt, ilma põhiomadusi kaotamata. Kui saak on nii rikkalik, et osa kohe töödelda ei õnnestu, või kui on oodata külaliste sissetungi ja tahetakse neid millegi erilisega kostitada, siis tuleb kasuks külmutatud astelpaju. Magustoiduks on vaja:

• astelpaju – 500 g;
• liivsuhkur – 750 g;
• vesi – 1 tass.

Marju ei ole vaja spetsiaalselt sulatada. Siirup keedetakse, keetes kuni suhkrukristallid on täielikult lahustunud. Sinna puistatakse marjad, mass jäetakse 4 tunniks seisma. Seejärel pannakse pott uuesti aeglasele tulele ja keedetakse kuni valmimiseni. Valmidust kontrollitakse tilgaga taldrikul. Kui see ei valgu laiali, võib maiuse purki valada või kohe vaasikestesse jagada.

Meemaius

1 klaasi värskete marjade jaoks läheb vaja 130 g mis tahes mett. Tumedama värvi saamiseks on parem võtta tatrameed või päevalillemeed. Marjadest pressitakse mahl, mett soojendatakse vesivannil 40 kraadini.

Tähtis: Retsept ei näe ette keetmist, muidu kaotab mesi kõik kasulikud omadused.

Koostisained segatakse, mass jaotatakse kuivadesse steriliseeritud purkidesse ja lastakse 1 tund soojas kohas seista, seejärel pannakse külmkappi.

Astelpaju ingveriga

Valmistamiseks on vaja ainult värskeid tooteid, mitte mingisuguseid kuivatatud või külmutatud koostisosi. Siis saab moos tõeliselt tervendav. 750 g astelpaju jaoks läheb vaja 1 kg suhkrut, 3 spl värske ingveri laaste ja pool klaasi vett. Eraldi potis keedetakse siirup, sinna lisatakse ingverilaastud ja keedetakse aeglasel tulel 10 minutit. Seejärel lisatakse marjad ja keedetakse massi veel 20 minutit pidevalt segades. Magustoitu ei tohi järelevalveta jätta, see kõrbeb kohe. Kui on vaja kontsentreeritumat moosi, tuleb mass jahutada ja seejärel uuesti pliidile panna, viies soovitud konsistentsini.

Ahjus

Valmistamisviis säästab märkimisväärselt aega ja vaeva. Segu valmistatakse klassikalise retsepti järgi vahekorras 1:1 marjad ja suhkur. Lisatakse klaas vett, mass segatakse uuesti läbi ja asetatakse kõrgete servadega anumasse, ühtlaselt jaotatakse. Valmistamisaeg on 1 tund perioodilise kontrolli ja segamisega. Magustoit muutub paksuks ja väga aromaatseks, olles hautatud kuumas ahjus.

Huvitavaid fakte astelpaju kohta

1. Põõsaid kasutatakse tugevdavate istutustena, mis fikseerivad kuristike nõlvad ja veekogude kõrged kaldad.
2. Täiskasvanud põõsalt saadakse saagikal aastal kuni 15 kg marju.
3. Viljade raviomadusi kasutati juba 2. aastatuhandel eKr.
4. Hiinas kasvatatakse taime tööstuslikus ulatuses.
5. Sordiaretajad on aretanud okasteta sorte ja hübriide.
6. Marjade koostises on üle 190 toitaine.
7. Koores sisaldub serotoniin, mida nimetatakse õnnehormooniks. Selle kontsentratsioon on 100 korda kõrgem kui banaanides.
8. Taim talub pikaajalist külma kuni -45 kraadini.
9. Astelpajuõlil on lai toimespekter, omades põletikuvastast, regenereerivat ja antibakteriaalset toimet.
10. Viljade regulaarne tarbimine võib vananemisprotsesse märkimisväärselt aeglustada.

Astelpajamoos kaunistab iga pidustust või vaikset pereõhtut, andes jõudu hooajalistele haigustele vastu seista.

Astelpajamoosi foto