Barabulka kala: foto, kirjeldus, kasulikud omadused ja retseptid

Barabulka ehk sultanikala (Mullus barbatus) on väikese suurusega kala, millel on dieetiline vähekalorsusega liha, mis on rikas valkude, antioksüdantide, oomega-3 rasvhapete poolest. Kalafilee suurepäraste maitseomadustega on kasulik lastele, rasedatele, imetavatele naistele ja vanemaealistele inimestele. Asjatundjad väidavad, et sultanikalast valmistatud toidud ajavad unisuse minema, parandavad meeleolu ja pakuvad tõelist gastronoomilist naudingut.

Barabulka: mis kala see on, kuidas ta välja näeb ja kus ta leidub

Harilik sultanikala (sugukond Barabulalased, selts Ahvenalised) on parvkala, mille keskmine kehapikkus on 10–20 cm, maksimaalne 30 cm. Merebarabulka elab põhjakihides rannikualadel sügavusel 3–30 m. Eelistab muda-, liiva- või peenkruusapõhja.

Noorkalad toituvad kaljuseinte lähedal, kus on rikkalik veevegetatsioon. Külmade saabudes liiguvad parved avamerre, laskudes kuni kolmesaja meetri sügavusele.

Milline see välja näeb

Välimuselt inetu kala on pikliku, külgedelt lapiku kehaga, lühikeste helekollaste uimede ja hargnenud sabaga.

Ebaproportsionaalselt suurel peal, kõrgele asetsevate silmadega, paistab silma ebatavaline, peaaegu vertikaalne koon. Sultanikala suu on väike, harjaste sarnaste hammastega, alalõualt ripub kaks paksu vurru. Värvus on ebaühtlane – kõht on hõbedane, suurte soomustega kaetud keha on punakaskollane-oranž.

Elupaik

Barabullalaste sugukonna esindajad elutsevad Atlandi ookeani idaosas, Vaikse ookeani läänerannikul ja India ookeani vetes.

Venemaal on barabulka tavaline Mustas meres ja Aasovi meres. Sultanikala püüdmist teostatakse peamiselt Krimmi poolsaare rannikul ja Kertši väinas.

Toitumine

Põhjakala kasutab oma vurrude abil väikeste selgrootute otsimiseks ja söömiseks. Sultanikala toiduks on kirpvähid, limused, väikesed krabid, meriussid, harvemini maimud.

Paljunemisprotsess

Barabulkad saavad suguküpseks teisel-kolmandal eluaastal. Kudemine, mis toimub sügavusel 15–50 m, algab mais ja kestab suve lõpuni.

Emane viljakus sõltub nende vanusest, kaalust ja on 4–88 tuhat muna. Portsjonitena kudetud mari tõuseb veepinnale. Mõne päeva pärast toimub vastsete koorumine.

Esimesed kaks kuud püsivad noorkalad pinnakihtides, toitudes planktonist. Sillerdav hõbedane värvus maskeerib neid hästi kiskjate eest. Kui kehapikkus jõuab 4 cm-ni, liiguvad sultanahvenad ranniku poole, kus nad laskuvad põhja. Selleks ajaks muutub nende värvus sarnaseks vanemate omaga. Talve üle elanud noorkalu on kevadeks raske eristada täiskasvanud isenditest.

Sordid

Ihtüoloogid eristavad 4 sultanikala liiki:

Harilik sultanahven
Musta mere ja Euroopa alamliigid erinevad vaid leviala poolest. Liigi esindajad on levinud Vahemeres, Mustas meres, Aasovi meres ja Atlandi ookeani idaosas. Teistest liikidest erineb harilik sultanahven oma värvuse poolest – hõbedane kõht, kollased uimed ja punakas keha.

Kuldne sultanahven
Teine nimetus – hambuline sultanahven. Elutseb India ja Vaikses ookeanis. Keha, mille pikkus ületab harva 20 cm, on värvitud hallikaskollaseks ja kaetud sinaka soomusega.

Argentina sultanahven
Sultanahven, mis on levinud Põhja-Argentina ja Brasiilia rannikul, on kehakujult sarnane hariliku sultanahvenaga, kuid erineb värvuse poolest. Liigi iseloomulikud tunnused on kollased kiirilised uimed, roosa kõht ja punane selg.

Triibuline sultanahven
Levila – Atlandi ookeani kirdeosa, Vahemeri, Must meri, Läänemeri. Liigi esindajatel on laugem koon, punase või kollase värvi pikisuunalised triibud kehal, pikad tundlad alumisel lõual.

Populatsioon ja liigi staatus

Vaatamata väikesele püügimahule majandusliku ebaotstarbekuse tõttu, väheneb populatsiooni arvukus iga aastaga.

Seda fakti selgitavad ihtüoloogid mitme põhjusega:

1. Mere ökosüsteemi häirimine. Suureneb suuremate röövkalaliikide arvukus, kes toituvad sultanahvena marjast ja noorkaladest.
2. Elupaikade ökoloogiline ebasoodsus. Musta, Aasovi ja Vahemere vetesse, kus leidub massiliselt sultanahvenaid, lastakse tootmisjäätmeid. Rannikule ehitatakse üha rohkem hotelle, rajatakse uusi randu, kuurorttsoone, pidevalt liigub meretransport, mis reostab mereala.
3. Ebatõhus võitlus salaküttidega. Vaatamata nõrgale püügile, ei vähene harrastuskalurite huvi sultanahvena vastu. Nad ei kasuta alati lubatud püügivahendeid ja -aegu. Enamasti toimub püük kudeajal, kui kala sureb enne marja kudennist.

Teadlased on mitmeid aastaid järjest teinud ettepaneku kaaluda liigi taastamisele suunatud meetmete väljatöötamist ja kala täielikku püügikeeldu. Kuid siiani pole ükski riik sultanahvenat punasesse raamatusse kandnud.

Valitsused leiavad, et hirm liigi kadumise ees on põhjendamatu ja radikaalsed meetmed sobimatud. Seda seletatakse soovimatusega kaotada tulu turismi- ja restoraniärist, mis põhineb muuhulgas harrastuskalapüügil ja sultanahvena degusteerimisel.

Kuidas püüda barabulka kala: millal, kus ja millega?

Et saagiga koju naasta, määratakse kõigepealt kindlaks püügi aeg ja koht. Vastavalt sügavusele ja kala toidueelistustele valitakse õnge ja sööt. Tuleb arvestada, et harrastuspüügil kehtivad teatud piirangud. Lubatud on püüda kalu, mille pikkus on vähemalt 8,5 cm.

Millal püüda

Massilised hammustused toimuvad kevade lõpus, suve alguses ja enne kalade talvitumisele minekut (september, oktoober), mil barabuulid intensiivselt kaalu juurde võtavad. Parim kellaaeg kalapüügiks on hommikul 4–9.

Barabuul neelab sööta meelsasti vee temperatuuril alates 15 °C selge ilmaga nõrga tuule ja uduvihmaga.

Kus püüda

Kui meri on tugeva tuuleajamise järel järsult jahtunud, otsitakse barabuuli madalikult, kus vesi jääb soojaks. Suvel kuumaga püütakse kala muulidelt, sadamamulidelt, kus on mugav teha pikki heiteid. Koha valikul pööratakse tähelepanu rannikualadele, kus on mudane, kivine või liivane põhi, mis on kaetud veetaimestikuga.

Millega püüda

Barabuuli püütakse ujuki- ja põhjaõngega. Pikkade heidete jaoks kasutatakse ujukiga õnge, viiemeetrise toorikuga, õngenööri läbimõõduga 0,12–0,15 mm, väikese haavliga raskuse asemel. Erilist tähelepanu pööratakse ujukile. See võib olla libisev või fikseeritud, kuid kindlasti pika antenniga, et märgata kõige nõrgemaid hammustusi.

Kogenematutele kalameestele sobivad põhjaõnged, sealhulgas pikker, feeder koos söödanõude-raskuste ja vahetatavate otsikutega ridval. Need võimaldavad kaluril olla veekogul liikuvam.

Kunstpeibutistele kala ei reageeri. Söödana kasutatakse krevetti, molluskite liha, meriussi, kalalõike. Kuna barabuuli suu on väike, lõigatakse sööt eelnevalt väikesteks tükkideks. Muidu ei saa kala seda alla neelata.

Koostis ja kalorisisaldus

Barabuul on rikas valkude, vitamiinide, mineraalide, küllastumata rasvhapete ja ekstraktiivainete poolest, mis aktiveerivad maomahla eritumist.

Kala koostisesse kuuluvad:

1. Vitamiinid – rühmad B, A, D, tokoferool, askorbiinhape, nikotiinhape.
2. Mikroelemendid – seleen, raud, vask, tsink, mangaan.
3. Makroelemendid – fosfor, väävel, kaalium, magneesium, naatrium, kaltsium.
4. Küllastunud rasvhapped – palmitiinhape, müristiinhape, steariinhape, lauriinhape.
5. Omega 3 – DPA, DHA, EPA.
6. Omega 6, 9 küllastumata rasvhapped.

Valkude, rasvade ja süsivesikute (VRS) sisaldus 100 g söödava osa barabuuli kohta – 19,4, 3,8, 0 g. Energiasisaldus – 117 kcal.

Mille poolest on barabulka kasulik inimese organismile

Barabuuli koostises olevad polüküllastumata rasvhapped leevendavad nahalööbeid, reguleerivad närvisüsteemi funktsioone, ennetavad südame-veresoonkonna haigusi.

Kala muud kasulikud omadused:

1. Stimuleerib rasvade ainevahetust, takistab nende kuhjumist.
2. Osaleb hemoglobiini, mitmete hormoonide sünteesis.
3. Toetab naha, limaskestade, neerupealiste koore tervist.
4. Tõstab immuunseisundit.
5. Osaleb vereloomes.
6. Hoiab ära aneemia, anoreksia, rahhiidi, osteoporoosi tekke.
7. Taastab kiiresti kulutatud energia.
8. Vähendab taastumisaega pärast haigust, vigastust, operatsiooni.
9. Mineraliseerib luukoe, hambaemaili.
10. Reguleerib vee-, happe- ja elektrolüütide tasakaalu.
11. Normaliseerib seedetrakti tööd.
12. Suurendab maomahla eritumist, parandab söögiisu.
13. Alandab kõrget vererõhku.

Kala söömine on kasulik rasvumise, kilpnääreprobleemide korral. Barabula mitte ainult parandab enesetunnet, vaid toetab ka naiste ilu, tugevdades juukseid, küüsi, muutes naha puhtaks ja nooruslikuks.

100 g barabula sisaldab 66% päevasest antioksüdandi seleeni normist, mis vähendab ateroskleroosi, viirusliku mutatsiooni riski, seob ja eemaldab toksilisi aineid, aeglustab organismi vananemist.

Kahju ja vastunäidustused

Ainus vastunäidustus barabula söömiseks on allergia kala ja mereandide suhtes.

Säilitamisreeglid

Jahutatud barabula pannakse jääle külmkappi, kus see säilitab tarbimisomadused 48 tundi. Sügavkülmik pikendab säilivusaega kuni kolme kuuni.

Kuivatatud barabula ei rikne kuni pool aastat klaaspurgis, vaakumpakendis külmkapis, samuti rippuvas olekus, kui iga kala on mähitud pärgamenti. Sügavkülmas säilib kuivatatud barabula muutusteta kuni ühe aasta.

Parimad säilitustingimused kuivatatud kalale on pime ventileeritav ruum temperatuuriga 3–10 kraadi, õhuniiskusega 60–70%.

Hoolikalt pakendatud külmsuitsu barabulat hoitakse külmkapis nädal, sügavkülmas kuni kolm kuud. Külmsuitsukala säilitab gastronoomilised omadused 2–8°C juures kolm ööpäeva, sügavkülmas 1,5–2 kuud.

Kõige kasulikum kala on värske, aja jooksul kaotab ta osa gastronoomilistest ja raviomadustest.

Kust osta ja kui palju maksab

Värskelt külmutatud barabulat saab osta suurtes kettide supermarketites, spetsialiseeritud kalapoodides ja interneti müügiplatvormidelt keskmise hinnaga 5,70–7,00 € 1 kg kohta. Kuumsuitsukala müüakse hinnaga 15,00 € 1 kg kohta.

Kuidas maitsvalt valmistada barabulka kala: retseptid

Mustamere barabula austajad valmistavad seda pannil paneeringus, grillil, küpsetavad ahjus vürtsikate ürtidega, hautavad tomatimahlas või veinis, soolavad, marineerivad, kuivatavad ja suitsutavad. Barabulast saab aromaatne kalasupp, maitsev tarrend.

Kala sobib kokku valge veiniga, riisiga, pastaga, koorega, mereandidega, spargliga, tomatitega, suvikõrvitsaga, paprikaga. Õrna lihamaitset rõhutavad laim, sidrun, tüümian, pune, basiilik.

Ahjus

Sibulapadjal küpsetatud kala tuleb mahlane ega jää vormi kinni.

Koostisosad:

• 3 tervet barabulat;
• üks sidrun;
• 50 ml taimeõli;
• 4 keskmise suurusega sibulat;
• kaks oksa rosmariini;
• sool, pipar.

Valmistamine:

1. Puhastage ja rookige kala. Loputage jooksva vee all, kuivatage.
2. Valmistage segu soolast, piprast ja purustatud rosmariini lehtedest.
3. Määrige kalad osa õliga, hõõruge maitseainetega. Jätke 20 minutiks marineeruma.
4. Lülitage ahi 200 kraadini soojenema.
5. Koorige sibul, lõigake jämedateks rõngasteks. Segage köögivili õliga, soolage.
6. Asetage ahjuplaadile, mis on kaetud küpsetuspaberiga, kõigepealt sibul, peale barabula.
7. Küpsetage ahjus 20 minutit, kuni kala on pruunistunud.

Enne serveerimist puistake roog purustatud kreekapähklitega, kaunistage rosmariinioksakese või piparmündilehtedega.

Pannil

Praetud barabulka on maitsev ja kaloririkas roog. Selle energiaväärtus suureneb rohkem kui 2 korda.

Koostisosad 3 portsjoni jaoks:

• 0,5 kg kala;
• 200 g nisujahu;
• 50 g maisitärklist;
• 50 ml rafineeritud päevalilleõli;
• jahvatatud pipar, sool;
• sidrun, rohelus serveerimiseks.

Kuidas valmistada:

1. Eemaldage kalakestelt soomused lusikaga, noaseljaga jooksva vee all või kausis. Lõigake kõhualused, eemaldage sisikond, loputage põhjalikult, kuivatage paberrätikutega.
2. Segage jahu tärklisega. Soolage ja piprage.
3. Veeretage iga kalake paneeringus, asetage kuumale pannile.
4. Praege kalakesi mõlemalt poolt kuni kuldpruunini.

Praetud sultanka juurde serveerige sidruniviile, rohelist. Pakkuge juurviljasalatit või viilutatud köögivilju õlikastmega, soolatud seeni, kartuli- või riisilisandeid.

Barabulkakalasupp

Et valmistada kerge, kuid väga maitsev supp 3 sultanka kalakesest, on vaja järgmisi tooteid:

• 1 porgand, 1 sibul;
• 50 g riisi;
• 40 ml oliiviõli;
• 2 kartulimugulat;
• 10 g rohelist sibulat;
• loorberileht, sool, must pipar teradena.

Valmistamise etapid:

1. Eemaldage barabullilt soomused. Eemaldage sisikond, loputage.
2. Asetage pott 1,5 l külma veega pliidile.
3. Puhastage köögiviljad. Lõigake kartul ja porgand kangideks, sibul väikesteks kuubikuteks.
4. Pange potti keeva veega kartul ja riis.
5. Sibul ja porgand praege pannil õliga pehmeks.
6. Kui vesi koos teravilja ja kartuliga keema tõuseb, soolage puljong, lisage loorberileht, pipraterad.
7. 10 minuti pärast pange potti barabulka. Pärast keema tõusmist eemaldage vaht, et puljong oleks selge.
8. Jätkake keetmist veel veerand tundi.
9. Eemaldage loorberileht.

Serveerige kalasuppi, puistatuna rohelistega. Pange igasse taldrikusse üks kalake.

Küsimused-vastused

Tervisliku toitumise pooldajate ja lihtsalt kalaroogade armastajate küsimused puudutavad sultanka gastronoomilisi omadusi.

Mis maitsega on barabulka?

Liha on magusaka maitsega, kuivatatult sarnaneb taraaniga. Õrnem liha on väikestel barabullidel, mis on kuni 25 cm pikad. Eriti hinnatud on tootes kreemjas maks, mida peetakse delikatessiks.

Rasvane või mitte?

Sultanka liha on dieettoode vähese rasvasisaldusega (alla 4%), seetõttu ei soovita kokad kala aurutada. See muutub maitsetuks.

Kas on palju konte?

Lisaks selgroole ja ribiluudele on barabulli lihas väikesed luud, mis tuleb fileerimisel pintsettidega eemaldada.

Huvitavad faktid

Hämmastavad faktid barabulli kohta:

1. Antiikajast tuntud kala oli populaarne Vana-Roomas, kus selle eest maksti mitte ainult hõbedaga, vaid ka orjadega.
2. Kala puhastada ei ole vajalik, kuna sellel puudub sapp.
3. Enne valmistamist korraldati patriitsidele etendus, kus nad jälgisid, kuidas sultanka muutis värvi hõbedasest purpurpunaseks.

Barabulka on maitsev erinevates vormides – praetuna, küpsetatuna, kuivatatuna, soolatuna. Kalasõbrad saavad sultankaroogadest mitte ainult gastronoomilist vaimustust. Toode võib parandada emotsionaalset seisundit, toetada paljude organsüsteemide tervist.

Foto barabulkast