Kala vomeer: foto, kirjeldus, kasulikud omadused ja retseptid

Vomeer ehk seleenid (Selene) — ebatavaline kala, kes kuulub sugukonda «tehalased» (Carangidae), seltsi «ahvenalised». Rahvasuus on teda kutsutud kuuks.

Vomeer: mis kala see on, kuidas ta välja näeb ja kus ta leidub

Milline see välja näeb

Keha on külgedelt lame, mistõttu paistab, et pea on suurem kui ülejäänud kehaosa. Otsmiku luud on lõualuuga ühendatud täisnurga all. Alumine lõualuu ulatub üles, huulte lõige on viltune, mis annab üsna vihase välimuse. Silmad on hõbedase äärisega ja paiknevad eri külgedel, võimaldades neil näha hea raadiusega. Selline lame kehaehitus muudab isendi märkamatuks, kui talle otse vaadata.

Selg on kaarekujuliselt kumer, väikeste nõelja uimedega. Kõht on seevastu nüri nurga all kaardus, pikkade peenikeste uimedega. Saba on väike, läbipaistev, koosneb kahest V-tähe kujul paiknevatest uimedest. Soomused puuduvad.

Värvus, nagu ka suurus, võib erineda sõltuvalt vomeeri alamliigist. Värvus varieerub hõbe-kuuvalgest kuni kuld-rohekateni. Suurus võib ulatuda 90 cm-ni. Kuigi keskmiselt ei ületa nende pikkus 40 cm. Täiskasvanud isendi keskmine kaal on umbes 1 kg.

Elupaik

Ehituselt meenutavad kalad küll süvavee-elukaid, kuid nad ujuvad mitte sügavamal kui 60 cm. Nad armastavad mudast ja liivast põhja Vaikses ja Atlandi ookeanis Kanada, USA, Portugali ja kogu Aafrika rannikul. Levinud on nad ka Atlandi lääne-euroopa rannikuosas. Noored isendid sisenevad jõgede mageveesuudmetesse.

Toitumine

Seleenide (vomeeri teine nimetus) kiskjaparv väljub jahtima öösel. Tänu oma peegeldavale värvusele ja lamedale kehaehitusele peegeldavad nad valgust, muutes nad oma ohvritele — väikestele kaladele ja maimudele — peaaegu nähtamatuks. Väiksemad parve liikmed eelistavad krevette ja vähilaadseid. Vahel õnnestub neil põhjaliiva üles kaevates meriussi hankida. Et maiustada molluskitega, peavad suured isendid peenikeste tugevate hammastega jahvatama molluskite ja tigude kodusid.

Paljunemisprotsess

Kalad kudevad suveperioodil. Viljastumine on traditsiooniline enamikule liikidele — isane viljastab emaste munarakud. Tehalaste esindajad on täiesti vastutustundetud vanemad. Oma arvuka järglaskonna jätavad nad pärast marja vette laskmist saatuse hooleks. Miljonid marjaterad jäävad kaitseta, kuna esivanemad ujuvad edasi. Seetõttu saavad neist kergesti teiste kiskjate saak.

Sordid

Klassifikatsiooni järgi eristatakse mitut seleeni alamliiki. Põhiline erinevus Vaikse ookeani liikide ja Atlandi liikide vahel on noorte seljauimede erinev ehitus ja soomusteta keha.

1. Peruu liik. Elab Vaikse ookeani idarannikul Peruust California rannikuni. Ei ületa 40 cm, iseärasusi ei ole täheldatud.
2. Aafrika liik valib elupaigaks Atlandi ookeani veed Peruust kuni Lõuna-Aafrika maadeni. Mõõtmed ei erine standardsetest.
3. Brevoortia asustab Vaikse ookeani vett Ecuadorist Mehhikoni. Kala maksimaalne pikkus on 37 cm, pisut väiksem kui Atlandi sugulastel.
4. Mehhiko seleen ujub Vaikses ookeanis piki Mehhiko rannikut kuni Colombiani. Täiskasvanud isendid ei kasva suuremaks kui 33 cm.
5. Kariibi vomer ujub Mehhiko vetest Brasiilia rannikuni ja on liigi väikseim esindaja maksimaalse pikkusega 2 cm.
6. Lääne-Atlandi seleened. Just neid aetakse sageli segi kuukalaga, kuna nad on teiste sugulastega võrreldes hiiglasliku suurusega. Keha pikkus ulatub 60 cm-ni, kaal keskmiselt 4,5 kg.
7. Harilik vomer. Asukas Kanada Atlandi vetest kuni Uruguay maadeni. Täiskasvanud isend kaalub umbes 2 kg maksimaalse pikkusega kuni 48 cm.

Populatsioon ja liigi staatus

Karmide elutingimuste tõttu hülgavad noored vanemad oma järglased. Seetõttu jääb ellu ja jätkab võitlust elu eest vaid üks viiest tuhandest marjaterast. Maimud saavutavad küpsuse tänu oma läbipaistvusele ja oskusele kiiresti põgeneda. Sünnist saati peavad nad kohanema ookeani karmi reaalsusega. Just tänu sellele kohanemisvõimele säilib vomeripopulatsioon. Kahjuks pole kalad õppinud end varjama selliste kiskjate eest nagu inimesed. Suur tööstuslik püük tekitab liigile rohkem kahju kui kõik tema merevaenlased kokku. Inimene kütib peamiselt suuri kalu, jättes parved ilma loomulikust kaitsest. Seades sellega ohtu populatsiooni olemasolu. Mõnes riigis, märgates isendite arvu vähenemist, kehtestatakse seleeni püügi keeld. Piirangud kehtestatakse ka püügimassile, mida igal aastal püüda võib. Kuid kaitsealuste kalade staatus pole neile veel omistatud.

Raskused tekivad täpse loendamisega, kuna suurtes parvedes pole kalade arvu praktiliselt võimalik fikseerida. Perioodilised kalapüügikeelud annavad maimudele võimaluse suureks kasvada ja uut järglast luua, jätkates seeläbi populatsiooni kadude vähendamist looduslikus keskkonnas.

Viimasel ajal on muutunud levinuks vomerite tehislik kasvatusviis tootmiseesmärkidel. Mis mõjutab kahtlemata nende arvukust ookeanis. Eluea pikkus looduslikes tingimustes ulatub seitsme aastani.

Koostis ja kalorisisaldus

Kala peetakse dieetiliseks tänu rasvavabale valgele lihale – ainult 1,9 g 100 g kohta, valgusisaldus on aga üsna kõrge, 23,6 g. Süsivesikud puuduvad. Kalorsus – 105-112 kcal.

Oma koostises sisaldab vomer kasulikke toitaineid:

• Omega-3 ja aminohapped.
• Nikotiinamiid.
• B-vitamiinid.
• Kaalium, jood, fosfor, tsink ja isegi raud.

Kuidas on vomeer kasulik inimese organismile

Tänu oma koostisele võib mõistliku kalatarbimise korral saada suurt kasu.

1. Tänu suurele valgusisaldusele ja madalale rasvasisaldusele võimaldab vomari lisamine dieeti saavutada häid tulemusi kaalulangetamisel ja ainevahetuse normaliseerimisel. Kala imendub organismis kiiresti. Seedimine saab töötlemisega hakkama 2 tunniga, mis muudab selle tarbimise õhtusöögiks eriti kasulikuks.
2. Tänu vitamiinide sisaldusele tugevdab vomari tarbimine immuun- ja närvisüsteemi.
3. Omega aitab vähendada kolesterooli ja ennetada veresoonte ateroskleroosi ning seeläbi infarkte ja insulte.
4. Tänu mineraalainete sisaldusele on kala kasulik raua-, joodipuudusest ja muudest aneemiatest tingitud seisundite puhul.

Kahju ja vastunäidustused

Iga tervislik toit võib mõtlematul tarbimisel kahju tekitada. Otseseid vastunäidustusi vomari söömiseks ei ole. Erandiks on mereandide allergia.

Tähtis! Ei soovitata tarbida vomarit suures koguses inimestel, kellel on organismis liiga palju joodi.

Säilitamisreeglid

1. Värskelt külmutatud vomerit tootmiskülmikutes võib säilitada temperatuuril mitte üle -18 kraadi kaheksa kuud. Nii pikaajalisel säilitamisel soovitatakse toode katta isolatsioonimaterjaliga – presendiga, kilega jne.
2. Poes säilitatakse külmutatud kala temperatuuril -5-6 kraadi mitte rohkem kui 2 nädalat, temperatuuril umbes 0 kraadi kuni 3 päeva, külmkambrite puudumisel väheneb säilivusaeg ühe päevani.
3. Külmkapis säilitab kuumsuitsukala oma muutumatu maitse 5 päeva. Külmsuitsukala – kuni 14 päeva.

Säilitusreeglite eiramisel võivad transpordiahelas tekkida tootedefektid. Kõige levinumad:

1. Kuivamine. Värvus kaob, liha muutub sitkeks, rasvad lagunevad ja selle tulemusena tekib ebameeldiv lõhn.
2. Kere deformeerumine tekib siis, kui seda külmutamise ajal õigel ajal ümber ei pöörata või hoiustamisel hunnikus ja sulamise tagajärjel.

Kust osta ja kui palju maksab

Ideaalne koht vomari ostmiseks on värske kala turud sadamalinnades. Kahjuks on see meie piirkonnas vähe kättesaadav. Venemaa poodides ja turgudel võib kohata külmutatud tooteid. Sagedamini kohtab kuumsuitsu- ja külmsuitsuvomareid õllekõrvitsena.

Hinnad värskelt külmutatud toorainele alates 3.5 €/kg. Suitsutatud tooted — alates 8.5 €.

Kuidas maitsvalt valmistada kala vomeer: retseptid

Vomerit võib toiduks valmistada igal viisil. Selle maitse avaneb suurepäraselt grillimisel. Samuti on võimalik küpsetada ahjus, hautada ja keeta. Kuid kõige lemmikumaks jääb suitsutamine.

Tükeldusmeetod on igasuguse valmistamise puhul piisavalt lihtne. Soomuste puudumine lihtsustab seda protsessi oluliselt. Nahk tuleb pesta, teha lõige anaalavast ülespoole selja suunas, eemaldada siseelundid ja loputada veega.

Grilil

1. Pärast tükeldamist hõõru kala oma lemmikmaitseainete ja soolaga, piserdage taimeõliga.
2. Rest tuleb hästi kuumaks kütta ja määrida õliga.
3. Praadige 7–10 minutit mõlemalt poolt.
4. Parem on kasutada kahe plaadiga resti. See väldib probleeme kala ümberpööramisel ja tükkideks lagunemisel spaatliga tõstmisel.

Enne serveerimist piserdage sidrunimahlaga või sojakastmega.

Ahjus

Selle kala küpsetusretseptid sobivad ideaalselt dieetõhtusöögiks.

Selena küpsetatud ahjus köögiviljapadjal

1. Kala tuleb eeltoodud viisil tükeldada. Soovitatav on ka nahk eemaldada.
2. Maitsestage vürtsidega.
3. Asetage küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile köögiviljapadi: sibul, porgand, tomat rõngasteks.
4. Asetage kala köögiviljadele, piserdatuna sidruni- või laimimahlaga. Küpsetage 180 kraadi juures 15 minutit.
5. Lõpuks saate lisada konvektsiooni- või grillrežiimi, et tekiks kuldne koorik.

Serveerimisel puistake valmis roog peeneks hakitud värske ürdiga üle.

Hapukapsaga küpsetatud

1. Tükeldatud kala lõigake tükkideks.
2. Puistake üle soolata vürtsidega ja praege veidi jahupaneeringus.
3. Hapukapsas praege esmalt tomatis sibulaga, seejärel hauta tund aega.
4. Asetage kala samasse nõusse ja pange ahju 30 minutiks.

Serveerige erakordne roog kuumalt.

Pannil

Krõbeda kalakooriku armastajatele sobivad vomeri praadimise retseptid pannil.

1. 3 kala praadimiseks tuleb selle filee lõigata 8–10 cm paksusteks tükkideks ja soolata. Klopi 1 muna kahvliga lahti.
2. Kuumuta pannil õli, lisades sellele peeneks hakitud küüslauku, vürtsikaid kuivatatud ürte. Selline õli valmistamise viis annab kalale erakordse aroomi ja kerge vürtsika maitse.
3. Kastke kalatükid muna sisse ja seejärel veeretage riivsaias.

Praadige pannil avatud kaanega 5–8 minutit mõlemalt poolt, kuni tekib kuldne krõbe koorik.

Soovitus! Võite kala praadida pannil ka ilma paneeringuta. Selleks tuleb seda põhjalikult pesta, hõõruda soola ja ürtidega. Praege terve kala mõlemalt poolt õlis. Nii muutub nahk eriti maitsvaks.

Kuidas suitsutada vomeeri

See kala sobib suurepäraselt suitsutamiseks. Selle rikkalik maitse on suurepärane lisand õllejoogile.

Igasuguseks suitsutamiseks tuleb kala eelnevalt marineerida. Sool toimib nii antiseptikuna kui ka antioksüdandina. Kala soolamise viisid on erinevad: klassikaline soolvees, kuivsoolamine, õliga. Kõik need nõuavad aega 5–6 tunnist ööpäevani, et kala täielikult marineeruks.

1. Kuivsoolamiseks puistatakse kalale soola anumas ja jäetakse külmkappi 10 tunniks.
2. Klassikalisel viisil marineeritakse nii: eelnevalt valmistatud soolvees leotatakse vomerit 12 tundi.
3. Õline marinaad annab kala maitsele pehmust, kuid suurendab ka selle energiasisaldust. Selleks lisatakse soolveele pärast keetmist õli ja sidrunimahla. Seejärel toimige klassikalise marineerimistehnoloogia järgi.

Kuumsuitsetamine

Kuumsuitsutatud vomer paistab silma hämmastavalt kuldse varjundi ja enneolematu aroomiga.

1. Selleks tuleb ette valmistada suitsuahi, paigaldades rasvapüüdja ja täites põhja saepuruga.
2. Kui kala on mis tahes viisil marineeritud, jaotatakse need üksteisest 1–1,5 cm kaugusele, riputades saba küljes restile.
3. Suitsetamisseade suletakse kaanega ja hoitakse temperatuuri 100 kraadi juures tund aega, seejärel alandatakse seda järk-järgult 50 minuti jooksul.

Külmsuitsutamine

Sel viisil saab kala suitsutada isegi multikeetjas.

1. Eelnevalt marineeritud kala kuivatatakse rätikuga ja määritakse taimeõliga.
2. Asetada multikeetja spetsiaalsele restile, lülitades sisse külmsuitsutamise režiimi.
3. 1,5–2 tunni pärast saab rooga nautida.

Kui multikeetjal pole suitsutusprogrammi, võib kasutada ka lepasaepuruga suitsuahju.

1. Eelnevalt soolatud kala riputada restile pea allapoole.
2. Suitsutada tuleb temperatuuril 25 kraadi 5 päeva jooksul.
3. Valmistoodang määrida päevalilleõliga.

Küsimused-vastused

Milline on kala maitse?

Prae või hautatud vomer on kergelt magusa maitsega. Liha on õrn ja valge.

Külmsuitsutatud kalal on pehme, küpsetatud järelmaitse, mis meenutab veidi peled'it.

Kuumsuitsutamisel meenutab see makrelli, kuid on vähem rasvane ja peenem.

Kas see on luine?

Vomeril on muidugi luud. Kuid need on peamiselt pikad selgroolülid. Väikesi peaaegu pole.

Kas vomeer on mürgine?

Kuulujutud vomeri mürgisuse kohta pole millegagi kinnitatud. Nende kalade üksikasjalikumal uurimisel ei leitud ühtegi tõendit ohtliku mürgisuse kohta.

Kas neid peetakse akvaariumides?

Vomerit võib pidada koduses akvaariumis. Kuid tuleb arvestada, et see on parvkala ja nad ei ela üksinda. Samuti on vaja vähemalt 500 liitrist mahtu ainult noorkaladele, täiskasvanud isenditele — umbes 3 tonni vett. Seetõttu peetakse seda kalaliiki peamiselt suurtes okeanaariumides.

Huvitavad faktid

1. Mõned uuringud väidavad, et kalad suudavad parve sees omavahel suhelda, vaikselt nurrudes. Või peletavad nad valjema heliga vaenlasi eemale.
2. 45-kraadise nurga all on kala väga raske näha.
3. Vomeri selgroog erineb ehituselt teistest kaladest. See paindub rinnauimest ülespoole.
4. Öösel püütud seleena meenutab tõesti oma helgi ja kujuga kuud. Seda tõendavad seda püüdnud meremeeste fotod.
5. Egiptuse kalamehed nimetasid seda kala Ben-Gurioniks, kuna nende arvates meenutab see Iisraeli peaministri profiili.

Vomeri (seleena) foto