Belorõbitsa: mis kala see on, kasulikud omadused ja vastunäidustused

Belorõbitsat peetakse üheks maitsvamaks siialaste alamperekonna esindajaks. Pole ime, et seda nimetatakse «tsaarikalaks». Kirjanduses, kus kirjeldatakse mineviku auliste isikute lauale jõudvaid roogi, leidub väga tihti maininguid belorõbitsast. Selle rasvast ja õrna liha peetakse delikatessiks ja gurmaanid hindavad seda väga.

Belorõbitsa: mis kala see on, milline ta välja näeb ja kus ta elab

Kohalikud elanikud arvavad, et kala sai oma nime Belaja jõe järgi. Vanadel aegadel käis belorõbitsa Kama kaudu just siia kudema. Hiljem, industrialiseerimise perioodil, viis vee reostus selleni, et selle delikatessi püük siin muutus imeks. Ning pärast Volga ja Kama hüdroelektrijaamade tammide ehitamist muutusid harjumuspärased kudepaigad belorõbitsa jaoks täiesti kättesaamatuks.

Milline see välja näeb

Tegemist on suure tööndusliku kalaga, mis kaalub 15–20 kilogrammi. Keha on haugitaoline, külgedelt lapik. Selg on tumedam. Tavaliselt varieerub värvus tumerohelisest helepruunini. Küljed ja kõht on ühtevärvi – hõbedase varjundiga.

Sellel kiskjal on suur alumine lõualuu, mis ulatub ette ja kõverdub üles. Keha katavad suured soomused.

Elupaik

Belorõbitsat peetakse poolsiirdekalaks. See tähendab, et suurema osa ajast veedab ta mere rannikuvööndis ning koeb mageveejõgedes, tõustes mõnikord üsna kõrgele.

Belorõbitsa elupiirkond on Kaspia mere põhjaosa. Kudemisajal läheb ta Volga jõkke pikalks ajaks. Uurali jõkke tõuseb vaid väike arv isendeid. Kuni 5–6-aastaseks saamiseni, kuni suguküpsuse saabumiseni, elab belorõbitsa meresügavustes. Ja alles siis, kui saabub kudemisaeg, rändab ta magevette.

Toitumine

Belorõbitsa on aktiivne kiskja. Tema toidulaua aluse modustab kala: kilu, ateriin, vobla, mudil. Isegi ühekuuste aimude magudes leidub teiste kalade aimusid. Noorkalad võivad süüa ka selgrootuid.

Pärast seda, kui 20. sajandi lõpus langes Volga-Doni kanalit läbivate laevade sanitaarkontrolli standard, sattus Kaspia merre kammloom Mnemiopsis. Kuna tal polnud looduslikke vaenlasi, hakkas ta kiiresti paljunema ja hävitas lühikese aja jooksul kilu toidubaasi. Seejärel hakkas toiduahela kaudu valgekala populatsioon järsult vähenema.

Kudemine

Valgekala eripära seisneb selles, et ta on üks väheseid kalu, kes kudeb külmal aastaajal. Niipea kui jõgede veetemperatuur langeb 8° Celsiuse kraadini, tormavad kalaparved mööda jõgesid ülespoole. Tavaliselt toimub see septembris, oktoobri alguses. Esimesena lähevad vanemad isendid. Noored jäävad taha. Varem, kui kudemisalad asusid Volga ja Kama ülemjooksul, kestis nende teekond kuni viis kuud. Raske tee kulutas suure osa rasvavarudest. Praegu, kui Volga on tammiga tõkestatud, kudeb valgekala mitte kõrgemal kui Volgogradi piirkonnas. Kolme kuu pärast kooruvad marjast vastsed, kes veerevad kohe soolasesse merevette.

Kogu eluea jooksul (umbes 10 aastat) kudevad emased ainult 2–3 korda.

Praegu on valgekala kantud punasesse raamatusse kui ohustatud liik. Teda püütakse säilitada tehisliku kasvatamisega kalakasvandustes.

Liigid

Valgekala kuulub lõhelaste sugukonna siiglaste alamsugukonda. Tema alamliikideks loetakse: Stenodus leucichthys – otseselt valgekala, Kaspia basseini endeem, ja Stenodus leucichthys nelma, kes elab Põhja-Jäämeres.

Belorõbitsa ja neelma erinevused

Väga sageli nimetatakse nelma põhjapoolseks valgekalaks ja sageli peetakse neid üheks ja samaks kalaliigiks. Kuid see pole päris õige, kuigi teadusringkondades kerkib perioodiliselt idee ühendada need alamliigid üheks. On olemas teooria, et osa nelma populatsioonist sattus Kaspia merre hilisjääajal ja kohanes uute elutingimustega. Just seal elavat kala nimetataksegi valgekalaks. Nelma aga jäi endisele kohale ja seda leidub praegu Põhja-Jäämere basseinis.

Et eristada üht alamliiki teisest, piisab isendi kõhu vaatamisest. Valgekalal on see sama värvi kui küljed. Nelmil aga on see valget värvi.

Valgekala keskmine pikkus on umbes poolteist meetrit ja kaal ületab sageli 15 kilogrammi. Nelma võib näha pikemana kui 150 cm. Samal ajal kaalub ta keskmiselt 28–40 kg.

Kas õlikala ja belorõbitsa on sama?

Mõnikord võib kuulda, et valgekala nimetatakse võikalaks ja mõned arvavad, et see on tema teine nimetus. Tegelikult on nende mõistete võrdlemine ebakorrektne. Valgekala kuulub lõheliste seltsi nelma perekonda, samas kui võikala on terve rea mereelanike kaubanduslik nimetus. Põhiliselt hõlmab see mõiste stromateuste, gempüülide ja kentroloofsete kalade sugukondade esindajaid. Sellise nimetuse said nad kõrge rasvasisalduse tõttu (mõnel juhul ulatub see 25%-ni). Kõik võikalade esindajad on valge lihaga.

Kuidas belorõbitsat püüda

Selle kala püük algab aprillis ja kestab sügise lõpuni. Eriti maitsev on ta just enne kudemist. Kudemise ajal valgesiig ei toitu, mistõttu langeb tema rasvasisaldus jõgedest tagasiliikumise ajaks 2%-ni. Kogenud kalurite arvates on parim hammustus sügise alguses. Sel ajal toimub aktiivne rasvavaru kogumine ja kala võtab igasuguseid söötasid ning lusikvaableid.

Seoses sellega, et tänapäeval on populatsiooni arvukus järsult langenud, on valgesiig kantud punasesse raamatusse. Selle püük mis tahes viisil on keelatud.

Kuid veel hiljuti kogunesid kalurid Kaspia mere vesikonda, et proovida oma õnne. Sest isegi üks püütud kala võis toita mitut inimest.

Nagu teisi lõhelisi, püütakse valgesiiga lendõngega. Ta võtab hästi forellipüügil kasutatavaid kärbseid. Röövkala otsib oma saaki peamiselt sügavuses. Seetõttu võib kasutada ujukõnget ja põhjaõngesid. Söödaks kasutatakse elussööta, vihmaussi, söödavastset, sääsevastset ja surnud kala.

Koostis ja kalorisisaldus

Valgesiia maitsev ja toitev liha on oma väärtuselt kohe pärast tuuraliha. Kalorsus on 115 kcal saja grammi toote kohta. See on keskmistatud väärtus ja sõltub tugevalt ajast, mil kala püüti.

Lisaks maitseomadustele on toode rikas vitamiinide, makro- ja mikroelementide poolest. 100 grammi söödava osa kohta tuleb:

Vitamiinid:

• B1 (tiamiin) – 0,042 mg;
• B2 (riboflaviin) – 0,125 mg;
• B3 (nikotiinhape) – 2,13 mg;
• B4 (koliin) – 108,89 mg;
• B5 (kaltsiumpantotenaat) – 0,651 mg;
• B6 (püridoksiin) – 0,159 mg;
• B9 (foolhape) – 8,9 μg;
• B12 (kobalamiin) – 5,8 μg;
• E (tokoferool) – 0,64 mg;

Makroelemendid:

• Kaalium, K – 389 mg;
• Kaltsium, Ca – 139 mg;
• Magneesium, Mg – 26 mg;
• Naatrium, Na – 52 mg;
• Väävel, S – 222,5 mg;
• Fosfor, P – 300 mg;

Mikroelemendid:

• Raud, Fe – 0,5 mg;
• Mangaan, Mn – 0,037 mg;
• Vask, Cu – 148 μg;
• Seleen, Se – 42,3 μg;
• Tsink, Zn – 0,6 mg;

Asendamatud aminohapped:

• Arginiin – 1,31 g;
• Valiin – 1,00 g;
• Histidiin – 0,52 g;
• Isoleutsiin – 0,86 g;
• Leutsiin – 1,52 g;
• Lüsiin – 1,82 g;
• Metioniin – 0,63 g;
• Treoniin – 0,94 g;
• Trüptofaan – 0,21 g;
• Fenüülalaniin – 0,85 g;

Asendatavad aminohapped:

• Alaniin – 1,4 g;
• Asparagiinhape – 2,07 g;
• Glütsiin – 1,5 g;
• Glutamiinhape – 2,95 g;
• Proliin – 1,15 g;
• Seriin – 0,85 g;
• Türosiin – 0,68 g;
• Tsüsteiin – 0,2 g;
• Steroolid (steriinid)
• Kolesterool – 56 mg;

Küllastunud rasvhapped:

• Müristiinhape – 0,08 g;
• Palmitiinhape – 0,35 g;
• Steariinhape – 0,06 g;

Monoküllastumata rasvhapped:

• Palmitoleiinhape – 0,26 g;
• Oleiinhape (omega-9) – 0,54 g;
• Gadoleiinhape (omega-9) – 0,19 g;
• Eruukhape (omega-9) – 0,08 g;
• Nervoonhape, cis (omega-9) – 0,01 g;

Polüküllastumata rasvhapped:

• Linoolhape – 0,03 g;
• Linoleenhape – 0,04 g;
• Stearidoonhape Omega-3 – 0,01 g;
• Arahhidoonhape – 0,05 g;
• Eikosapentaeenhape (EPA), Omega-3 – 0,17 g;

Omega-3 rasvhapped:

• Dokosapentaeenhape (DPA), Omega-3 – 0,08 g;
• Dokosaheksaeenhape (DHA), Omega-3 – 0,32 g;
• Omega-6 rasvhapped – 0,08 g;

Belorõbitsa kasulikud omadused

1. Selle kala liha kuulub dieettoodete hulka, kuna see imendub inimkehas kergesti. See sisaldab palju kasulikke rasvu, mikro- ja makroelemente, vitamiine. Toitumisspetsialistid soovitavad lisada valgekala püsivasse menüüsse tervisliku ja mõnel juhul ka ravitoitumise alusena. Rasvhapped avaldavad soodsat mõju paljude haiguste puhul, eriti kilpnäärme talitlushäirete korral.
2. Valgekalast valmistatud roogasid soovitatakse süüa seedetrakti haiguste korral.
3. Piisab selle toote tarbimisest üks kord nädalas 50 grammi, et puhastada keha toksiinidest ja normaliseerida ainevahetust. See on eriti oluline keskkonnaseisundi poolest ebasoodsates piirkondades elavatele inimestele.
4. Valgekalas sisalduv PP-vitamiin aitab võidelda "halva" kolesterooliga, hoiab ära kolesterooli naastude ja trombide tekke.
5. Sellest kalast valmistatud toidud on lastele kasulikud rahhiidi ennetamiseks. D-vitamiin aitab tugevdada immuunsust. Fluor aitab moodustada luukudet.
6. Oomega-3 ja oomega-6 polüküllastumata rasvhapped takistavad pahaloomuliste kasvajate teket, hoiavad ära insulte ja infarkte.
7. Rasedatele naistele on valgekala liha kasulike vitamiinide ja mineraalide allikas, mida on vaja loote arenguks.
8. Uneprobleemide ja hooajalise depressiooni korral piisab väikese kalatüki söömisest kord nädalas, et kõik normaliseeruks. Samuti aitab see ennetada Alzheimeri tõve arengut.
9. Valgekalast valmistatud toidud aitavad naistel säilitada noorust ja ennetada enneaegset vananemist.

Suitsutatud belorõbitsa: kasulik või kahjulik?

Venemaal teati kala suitsutada juba 13. sajandist. Algselt säilitati sel viisil lõhelisi, sealhulgas ka valgekala. Saanide ja jõgede kaudu vedamine võttis palju aega. Värskelt riknes toode kiiresti.

Tänapäeval on suitsutatud valgekala delikatess. Suitsuga töötlemisel muutub liha tihedamaks ja omandab erilise vürtsika maitsenüansi.

Suitsutatud kala säilitab tänu õrnale töötlusmeetodile kolm neljandikku oma kasulikest omadustest. Vitamiinid, kasulikud rasvhapped ja mineraalid avaldavad inimorganismile soodsat mõju.

Samas peaksid selle kahtlemata maitsva delikatessi tarbimist piirama neeruhaiguste all kannatavad inimesed. Toode võib rikkuda keha vee-soola tasakaalu, mis põhjustab kuseteede talitlushäireid ja turset.

Suitsuga töötlemisel küllastub liha kantserogeenidega. See võib põhjustada vähihaiguste arengut. Seetõttu tuleks suitsutatud valgekala tarbimisel piirduda 150 grammi suuruse portsjoniga üks kord nädalas.

Kuidas suitsutada

Valgekala saab maitsvalt suitsutada ka kodus.

Esiteks puhastatakse kala, lõigatakse tükkideks, pestakse ja kuivatatakse paberrätikutega. Valgekala marineerimiseks on mitu erinevat retsepti. Lihtsaim neist nõuab ainult kuivi vürtse ja soola. Need segatakse ja umbes pool puistatakse anuma põhja. Peale asetatakse ettevalmistatud kalatükid nahapool allapoole. Seejärel puistatakse peale ülejäänud segu ja suletud anum pannakse 20–24 tunniks külmkappi.

Kuumsuitsutamine
Marineeritud valgekalatükid tuleb nööriga kinni siduda. Suitsuahi täidetakse saepuruga, kaetakse rasvakogujaga ja asetatakse rest. Liha laotatakse nahapool allapoole ja kaas suletakse. Esimesed 15 minutit peaks temperatuur kambris olema 60–70 °C. Seejärel tõstetakse see umbes pooleks tunniks 140 kraadini. Seejärel langetatakse uuesti 100 °C-ni. 15 minuti pärast võetakse toode välja ja jäetakse õhu kätte jahtuma.

Külmsuitsutamine
See on pikem protsess kui eelmine, kuid delikatess säilib palju kauem.

Marineeritud pooltoodet kuivatatakse esmalt loomulikul teel 2 päeva jooksul. Seejärel asetatakse tükid samuti suitsuahju, kuid temperatuuri hoitakse mitte üle 25 Celsiuse kraadi. Umbes 30–48 tunni pärast võetakse kala välja ja riputatakse õhku tuulutamiseks.

Kahju ja vastunäidustused

1. Valgekala ei tohi mingil juhul tarbida inimestel, kellel on allergia kala ja mereandide suhtes.
2. Proovides delikatessi esimest korda, võib süüa väikese tüki ja vaadata, kuidas organism reageerib. Võib tekkida individuaalne talumatus, kuigi toodet ei peeta allergeenseks.
3. Kala praadimist ei soovitata neile, kes põevad seedetrakti haigusi. Parem eelistada keedetud valgekalast roogi.
4. Maksa- ja kõhunäärme probleemide korral tuleks see toode menüüsse lisada suure ettevaatusega.
5. Laste toidulauale võib suitsutatud valgekala lisada mitte varem kui viieaastaselt. Selleks vanuseks on seedesüsteem piisavalt välja kujunenud, et selliste roogade töötlemisega hakkama saada.

Kuidas valida ja säilitada

1. Kuna kalaliha on väga rasvane, saab värsket valgekala osta ainult püügikohtades kohalikelt kaluritelt. See rikneb kiiresti, seetõttu jõuab see müügikohtadesse külmutatud kujul. Mõnikord saab osta valgekala balüki.
2. Toodet tasub osta ainult usaldusväärselt tarnijalt. Kalal peab olema kvaliteedisertifikaat.
3. Kui rümp on defektidega, nagu mõlgid või lõiked, on parem delikatessi ostmisest loobuda.
4. Tähelepanu tuleks pöörata uimedele: need peaksid tihedalt keha külge liibuma.
5. Kui kala müüakse peaga, on värske valgekala silmad läikivad ja lõpused erksad roosad.
6. Mingil juhul ei tohi kala võtta, kui sellest lähtub ebameeldiv lõhn. See viitab sellele, et tegemist on riknenud tootega.

Suitsutatud valgekala võib külmkapis säilida umbes 72 tundi. Värske tuleb kohe sügavkülma panna. Kahe kuu jooksul on see toidukõlblik.

Erinevalt paljudest teistest veealuse maailma elanikest on belorõbitsa liha peaaegu täielikult parasiitidest vaba ja seda peetakse puhtaks. Sellegipoolest tuleks hoiduda selle tarbimisest ilma eelneva kuumtöötlemiseta.

Kust osta ja kui palju maksab

Praegu on belorõbitsa tööstuslik püük keelatud, seetõttu on seda tavalisest kalapoest peaaegu võimatu osta. Müüki jõuavad ainult üksikud isendid eramajanditest. Seda on väga raske leida ja värskelt külmutatud kala kilogramm maksab umbes 30 €.

Kõige sagedamini pakuvad kalapoed ja veebipoed belorõbitsa lähimat sugulast – nelmat. Seda, kuigi vähesel määral, lubatakse veel püüda. Kuid ka see ei ole odav. 2022. aasta alguses oli Moskvas töötlemata kala keskmine hind üle 20 € kilogrammi eest.

Mida müüakse belorõbitsa nime all

Väga sageli nimetavad müüjad belorõbitsaks iga valge lihaga kala. See on eksiarvamus. Nelma on ainus veealuse maailma esindaja, mis võib vähegi sellele nimele pretendeerida.

Belorõbitsat on praegu praktiliselt võimatu osta. Kaspia vesikonnas on see peaaegu hävitatud inimeste tootmistegevuse ja salaküttimise tõttu.

Kõrge hind ja toote puudus turul tekitab palju pettureid, kes püüavad ostjate petmisega raha teenida.

Kõige sagedamini müüakse belorõbitsa nime all tolstolobikut, mille hind on kümme korda odavam. Neid saab eristada esimese väikese seljauime järgi, mida odaval kalal ei ole.

Kui toodet müüakse töödeldud kujul, on üldse võimatu aru saada, mis belorõbitsa nime all peitub.

Eelkõige peaks hoiatama hind. Päris belorõbitsa ei saa maksta 5, 6 ega isegi 10 € kilogrammi eest.

Kuidas belorõbitsat valmistada

Pannil

Belorõbitsat on pannil väga lihtne praadida. Sellega saab hakkama isegi kogenematu perenaine. Samas saab roog maitsev ja toitev.

300 grammi kalafilee jaoks on vaja 70 ml taimeõli (parem on võtta oliiviõli), 25 ml sojakastet, jahu paneerimiseks, soola, valget pipart, koriandrit.

Loputage filee ja kuivatage paberrätikutega. Lisage sojakastmele maitseained ja segage. Valage see segu fileele ja jätke 2–3 tunniks. Segage jahu ja sool laias taldrikus. Paneerige kala selles. Kuumutage pannil taimeõli ja asetage sellele belorõbitsa tükid. Praadige tükke mõlemalt poolt, kuni tekib kuldne koorik.

Lisandiks võib serveerida köögivilju või kartulit.

Ahjus

3 portsjoni valmistamiseks on vaja: 3 belorõbitsa praadi, 1 keskmine porgand, 1 suur sibulapea, 1 muna, 150 ml piima, soola, maitseaineid, keedukartulit.

Asetage ahjuvormi praed, lisage peale peeneks hakitud porgand ja poolrõngasteks lõigatud sibul. Lõigake kartul 2 või 4 tükiks ja asetage vormi kala ja köögiviljade peale. Klopige piima hulka muna, lisage sool ja maitseained. Vahustage kõik. Valage segu vormi koostisosadele ja asetage ahju 20-25 minutiks.

Söegrillil

Lähedasi ja sõpru saab rõõmustada, valmistades belorõbitsat grillil. Asetage praed sügavasse kaussi, lisage pipar ja sool. Segage taimeõli sidrunimahlaga ja niristage kala üle. Piserdage hakitud peterselliga ja jätke pooleks tunniks külmkappi marineerima. Asetage kala restile ja küpsetage tuliste süte kohal kuni valmimiseni.

Belorõbitsakotlettide retsept

Lapsed ei armasta alati praetud ega keedetud kala. Kuid belorõbitsakotlette söövad nad hea meelega. Mõned perenaised lisavad kalatäidisele kanaliha, hapukoort, porgandit, paprikat, sibulat. Vahel lisatakse muna, et roog paremini vormi hoiaks, kuid see koostisosa muudab kotletid kõvemaks.

Nagu lihafarsiski, pannakse kalafarsi sisse piimas leotatud leiba. Saja grammi saia siseosa kohta piisab poolest klaasist piimast.

Segage kalafilee leotatud leiva ja maitseainetega. Vormige kotletid ja veeretage need riivsaias. Praege tugeval kuumusel kuni kooriku tekkeni, seejärel küpsetage madalal kuumusel kuni valmimiseni.

Belorõbitsasupp

Vanades kokaraamatutes nimetati belorõbitsa kalasuppi kuninglikuks. Seda keedetakse kolmes erinevast jõekalalihast valmistatud puljongis.

Esimese jaoks võetakse igasuguseid väikekalu: kogreid, ahvenaid, roosärgi. 5 liitri vee kohta on vaja 1,5 kg kala. Kala roogitakse, pestakse, mähitakse marli kotti ja keedetakse 50–60 minutit.

Teise puljongi jaoks kulub 0,8 kg haugi või forelli, 2 sibulat ja 2 porgandit. Köögiviljad kooritakse ja pannakse koos roogitud kalaga tervena marli kotti. See lastakse esimesse puljongisse ja keedetakse veel pool tundi. See kala puhastatakse luudest ja nahast ning surutakse pudruks.

Kolmanda puljongi jaoks puhastatakse 800 g belorõbitsat ja lõigatakse portsjoniteks. 800 grammi kartulit kooritakse ja lõigatakse kuubikuteks. Lisaks kulub 50 ml viina, 50 g musta kaaviari, ürte, soola. Kolmandasse puljongisse pannakse ettevalmistatud belorõbitsat, kartulit, soola ja keedetakse pool tundi. Päris lõpus lisatakse kalasupile viin ja teisest puljongist pärit kala. Kaaviar tuleb lisada kalasupi selitamiseks. Kui roog on 10 minutit tõmbunud, võib selle lauale serveerida.

Kuidas valmistada balõkki

Belorõbitsast valmistatud balykki võib säilitada üsna kaua, kaotamata seejuures oma maitseomadusi. Samuti säilivad sellises tootes kõik kasulikud mikroelemendid. Seega, kui on õnnestunud osta palju belorõbitsat, siis sellest saab valmistada balykki.

Kala roogitakse, pestakse ja lõigatakse tükkideks. Tuleb meeles pidada, et mida õhemad need on, seda kiiremini saab valmis hõrgutist nautida. Segatakse sool ja maitseained, lisatakse natuke suhkrut, et valmistoote maitset esile tuua. Selle seguga puistatakse valgekala liha, pannes sügavasse anumasse. Pealt surutakse raskusega ja 5–7 päevaks viiakse soolimiseks jahedasse kohta.

Seejärel kala pestakse ja valatakse paariks tunniks külma veega üle. Seejärel tuleb vesi kurnata ja tükid kuivatamiseks jahedasse riputada. Soovitav on ruumis tuuletõmmet tekitada. 30–45 päeva pärast on baliik valmis.

Kuidas kodus belorõbitsat soolata

Soolatud valgekalaga võileivad on väga maitsvad. Neid serveeritakse musta leivaga, mis on võiga määritud. Kala soolamine kodus on lihtne. Selleks on vaja kalakorjust, terapipart ja jahvatatud pipart, soola, loorberilehte.

Kala roogitakse, avatakse, pestakse ja kuivatatakse rätikuga. Soola võetakse maitse järgi, lähtudes sellest, millist soolamisastet soovitakse lõpptootele. Korjus hõõrutakse soolaga, sisse pannakse loorberileht ja pipraterad. Pealt tuleb puistata jahvatatud pipraga. Valgekala pannakse anumasse ja surutakse raskusega.

Umbes 5 tundi hoitakse seda toatemperatuuril ja seejärel pannakse ööseks külmkappi. Pärast seda võib kala süüa.

Küsimused-vastused

Milline on belorõbitsa maitse?

Belorõbis elab ainult puhtas vees, seetõttu on tema liha lõhn väga värske, ilma ebameeldivate nootideta. Valge liha õrn maitse ei jäta kedagi ükskõigseks. Pole ime, et gurmaanid hindavad kõrgelt selle haruldase kala roogi.

Kas see on luine?

Belorõbisest on väga lihtne valmistada. Sellel pole peeneid konte, seega eraldub filee kergesti selgroost.

Kas belorõbitsa marja saab süüa ja mis värvi see on?

Belorõbise mari on veelgi suurem hõrgutis kui kala ise. Sellel on kollakas toon. Kuid seda praegu osta peaaegu võimatu. Kala peetakse ohustatud liigiks ja selle püük on rangelt keelatud.

Huvitavad faktid

1. Hoolimata sellest, et belorõbise liha on valge (tänu millele ta sai oma nime), liigitatakse ta punaste kalade hulka.
2. Vanades jaaniöö rituaallauludes nimetati belorõbiseks noori vallalisi tüdrukuid, kes olid jõudnud abiellumise ikka.