Feijoamoos: 10 retsepti

Feijoa on subtroopiline taim, mille viljad on uskumatult tervislikud nii toorelt kui ka mitmesuguste roogade ja talvevarude koostises. Igal sügisel ilmuvad poodide lettidele Kaukaasias ja Krasnodari krais kasvatatud feijoaa, kuid need pole Vene köögis veel väärilist populaarsust kogunud. Samal ajal väärivad nad seda, seega tasub kõigil, kes soovivad vältida hooajalisi haigusi, hoida külmkapis purki feijoamoosi.

Mis on feijoa

Suured rohelised feijoamarjad on samanimelise puu viljad (tema botaaniline nimetus on Acca sellowiana). Looduslikult kasvab see Uruguay, Brasiilia ja Colombia mägedes ning Argentina põhjaosas. Kuid juba 1890. aastatel toodi puu Venemaa Keisririiki ja see kohanes imeliselt selle lõunapiirkondades. Euroopas kasvatatakse feijoat Hispaanias, Prantsusmaal, Sitsiilias, USA-s – California osariigis. Nende marjade suurimateks tarnijateks on Austraalia ja India. Venemaa poodides müüakse kõige sagedamini Gruusias või Aserbaidžaanis kasvatatud feijoaid, harvem – Krimmis või Sotšis.

Need on mahlakad tumerohelised marjad, mille tipus on alles tupplehed. Enamik sorte on piklik-ovaalse kujuga, kuigi esineb ka ümaraid ja vurrkujulisi. Ühe marja mass võib olla 15–60 g, pikkuselt ulatuvad nad tavaliselt 5 cm-ni, kuid mõnikord leidub ka suuremaid isendeid. On selge, et kompoti ja moosi jaoks on parem võtta küpsed marjad, millel on lõikel läbipaistev viljaliha ja mis on suured. Küpsete feijoa koor jääbki tumeroheliseks, kuigi esineb sorte kollaka varjundiga. See võib olla nii sile kui ka muhklik ning omada antotsüaanikihti – kõik see on normi variandid.

Selle marja maitset ja aroomi on raske kirjeldada. Asi on selles, et see meenutab korraga nii ananassi, kiivit kui ka aedmaasikat. See on nii magus, värske kui ka veidi hapukas.

Feijoamoosi kasulikkus organismile

Feijoa maitse on ebatavaline, kuid meeldiv. Ja peaasi – see on tõeline vitamiinide aare. Toorelt müüakse selle taime vilju poodides ja turgudel kogu sügise jooksul. Samas on feijoa tänu madalale kalorsusele dieediarstide poolt hinnatud ja sellest õigesti valmistatud moos on samuti kasulik.

Tegelikult sisaldab feijoa palju joodi. Selle näitaja poolest on marjad täiesti võrreldavad mereandidega. Kuna neid kasvatatakse enamasti rannikualadel, toovad merebriisid endaga kaasa täiendava koguse lenduvat joodi. Seega on sellised viljad kõrgendatud väärtusega. Ametlik meditsiin soovitab neid marju tarbida isegi kilpnäärme teatud patoloogiate korral, näiteks hüpotüreoosi puhul. Jood on vajalik türoksiini ja teiste kilpnäärmehormoonide tootmiseks. Seda vajab isegi terve inimene ainevahetuse reguleerimiseks. Joodipuudus põhjustab kroonilist väsimust ja depressiooni. Lastele on see vajalik normaalseks vaimseks arenguks.

Pikaajalisel termilisel töötlemisel hävib aga suurem osa joodist. Seda säilitab vaid nn 'elav' moos, mille retsepti käsitletakse allpool.

Feijoamosi kasulikud omadused on tingitud ka teistest nendes viljades leiduvatest ainetest. Nende hulka kuuluvad õunhape, pektiinid (need normaliseerivad seedimist ja aitavad väljutada toksiine), samuti B-vitamiinid, sealhulgas foolhape – need on vajalikud nii ainevahetuseks kui ka närvisüsteemi normaalseks tööks. Samuti on marjad kasulikud kõrge askorbiinhappe sisalduse poolest: C-vitamiini on feijoas peaaegu sama palju kui mandariinides. Ja see on veel üks põhjus, miks 'elav' moos, mis ei ole läbinud termilist töötlemist, on klassikalisest kasulikum.

Lõpuks sisaldab feijoamos P-vitamiini. See mitte ainult ei alanda vererõhku, vaid üldiselt parandab veresoonte seinte seisundit. Kootava maitse annavad marjadele ja nendest valmistatud moosile koores sisalduvad antioksüdantsed polüfenoolid. Peamiselt on need tanniinid ja katehhiinid, mida leidub näiteks rohelises tees. Neil on põletikuvastane toime, need kaitsevad vähihaiguste eest ja ennetavad enneaegset vananemist. Sel põhjusel ei ole moosi valmistamisel soovitatav koort eemaldada.

Seega on feijoapuu viljadest valmistatud moos:

1. Omab toonust tõstvat ja üldist tugevdavat toimet.
2. On vähihaiguste ennetuseks.
3. Tõstab loomulikku immuunsust.
4. Parandab veresoonte seisundit.
5. Tagab neerude normaalse töö ja eemaldab organismist toksiine.
6. Ennetab depressiooni, aitab leevendada stressi ja vabaneda kroonilisest väsimusest.
7. Omab põletikuvastaseid omadusi.
8. Normaliseerib ainevahetust ja soodustab kaalulangust.
9. Omab antibakteriaalset toimet (on tõestatud, et nendes marjades sisalduvad ained tapavad stafülokoki ja E. coli).

Tänu marjade ainulaadsele keemilisele koostisele soovitatakse 'elavat' moosi rasedatele naistele, et varustada organismi kõigi kasulike ainete ja vitamiinidega. Seda peetakse ka suurepäraseks looduslikuks ravimiks ateroskleroosi ja arteriaalse hüpertensiooni vastu. Tänu antibakteriaalsetele omadustele aitab see püelonefriidi korral.

Kuidas valmistada feijoamoosi: retseptid

Et moos oleks maitsev ja tervislik, tuleb esmalt valida kvaliteetsed feijoa viljad. Nagu juba öeldud, on parem võtta suured, neid hoolikalt uurides, et koorel ei oleks pragusid ega tumedaid laike. Kuid koor ei tohiks olla ka läikiv, see näitab, et vili pole veel küps (veel üks tunnus on roheline vars). Kahjuks on väga sageli poes müüdavad marjad just ebaküpsed. Asi on selles, et marju on raske transportida, kuna küpses olekus muutuvad nad pehmeks.

Muide, see on veel üks viis nende küpsust kontrollida. Küpsed viljad on pehmed – kui neid ettevaatlikult sõrmedega pigistada, annab viljaliha survele hästi järele. Kui vili on kõva ja pigistamisele ei reageeri, pole see veel küps. Selles pole midagi hullu – kodus, paar päeva soojas kohas lebades, valmivad marjad järele.

Usaldusväärsem viis kontrollimiseks on viljaliha hindamine lõikel. Küpsed viljad on läbipaistva tarretisesarnase viljalihaga. Koorele lähemal on see tihedam (muide, kosmeetikas kasutatakse seda koorijate ja maskide jaoks). Samal ajal jääb koor roheliseks, selle värv ei ütle küpsuse kohta midagi. Ebaküpsed marjad eristuvad roheka või piimvalge viljaliha poolest. Kui see on pruunika tooniga, viitab see marjade üleküpsusele. Neid ei tasu süüa, võivad põhjustada kõhulahtisust. Samal põhjusel ei sobi need moosiks. Siiski saab neist mahla, mida kasutatakse kosmeetikas.

Toormoos

«Elus» moos, mis ei läbi kuumtöötlust, peetakse kõige kasulikumaks. Selle valmistamiseks on vaja marju, mis on segatud suhkruga võrdses vahekorras. Kui meeldib hapukas maitse, võib võtta 0,7 kg suhkrut 1 kg feijoa kohta, see tähendab 30% vähem.

Viljad tuleb pesta, eemaldada tipud ja varred. Seejärel tuleb marjad lasta läbi hakklihamasina või purustada blenderis, et need ei oksüdeeruks kokkupuutel metalliga, lisada sidrun. Seejärel tuleb need katta suhkruga, segada kuni suhkur lahustub, ja panna steriliseeritud purkidesse, sulgedes tihedalt polümeerkattega.

On palju retsepte «elusa» feijoa moosi valmistamiseks, mis ei vaja kuumtöötlust. Siin on vaid mõned neist:

1. Feijoa moos kreeka pähklitega. 1 kg marjade kohta võetakse sama palju suhkrut, üks sidrun, kreeka pähklid – maitse järgi. Marjad pestakse ja kõrvetatakse keeva veega, seejärel purustatakse blenderis koos koorega ning segatakse suhkru, purustatud pähklite ja sidruniga. Retseptis võib suhkru asendada meega.
2. Feijoa moos ingveri ja sidruniga. 500 g marjade kohta võetakse sama palju suhkrut, 1 sidrun, 3 spl riivitud ingverijuurt. Marjad pestakse, kuivatatakse, lõigatakse varred ära, seejärel purustatakse blenderis koos ingveri ja suhkruga. Seejärel võib seda hoida külmikus 2–3 kuud. On ka teine variant – pärast blenderis purustamist pannakse mass potti, lisatakse 0,5 klaasi vett, keedetakse 10–15 minutit ja suletakse steriilsetesse purkidesse. Selline moos võib säilida talve lõpuni ja seda pole tingimata vaja külmikus hoida.
3. Feijoa ja õuna moos. 1 kg feijoa kohta võetakse sama palju õunu, 1 kg suhkrut ja 1 sidrun (et viljad ja marjad ei tumeneks). Õunad ja feijoa pestakse, koorimine pole vajalik. Õunad lõigatakse, seemned eemaldatakse, marjadelt lõigatakse ära otsad ja varred, tükeldatakse jämedalt. Sidruni võib lõigata sektoriteks ja seemned eemaldada. Kõik koostisosad purustatakse blenderis ja segatakse suhkruga, seejärel jaotatakse anumatesse.
4. Feijoa, kiivi, apelsini ja viinamarja moos. 300 g feijoa marjade kohta võetakse kaks kiivit, üks apelsin, 100 g viinamarju, ühe sidruni koor. Suhkrut lisatakse maitse järgi, arvestades, et viinamarjad sisaldavad palju glükoosi. Puuviljad tuleb pesta ja koorida. Kiiviga vähem vaeva nägemiseks võib selle pooleks lõigata ja viljaliha lusikaga välja võtta. Apelsin jagatakse sektoriteks ja eemaldatakse seemned. Kõik loetletud koostisosad, välja arvatud viinamarjad, lastakse läbi hakklihamasina või purustatakse blenderis. Viinamarjad jäetakse terveks. Need lisatakse massi koos suhkruga, segatakse hoolikalt ja siis jaotatakse magustoit purkidesse. See võib külmikus säilida 2–3 nädalat ja tänu sidrunikoorele ei kaota see ilusat tooni.

Feijoa võib kombineeruda ka teiste puuviljade ja pähklitega (näiteks sarapuupähklite või mandlitega). Ainsaks erandiks on maapähklid.

Need marjad sobivad väga hästi nektariiniga. Mõned perenaised teevad feijoat ka ploomidega. Kuid maasikaga feijoat samuti ei keedeta, kuigi nende kahe marja baasil on tõmmiste retsepte. Asi on selles, et selline moos oksüdeerub kiirendatud tempos ja tumeneb väga kiiresti. Võib lisada retsepti vähem suhkrut, siis on magustoit hapukam. Selle magusust saab reguleerida mee ja kaneeliga. Vürtsidest lisatakse mõnikord moosi sisse ka vanilli.

Feijoa ja jõhvika moos
Feijoa ja jõhvika moosil on väga ilus värv – tänu marjades sisalduvale happele ei kaota toode oma üllast tumepunast tooni. 1 kg feijoa kohta tuleb võtta 0,5 kg jõhvikaid ja 1 kg suhkrut (kui marjad on liiga happelised, võib lisada mett). Kõik see purustatakse segistis ühtlaseks massiks. Seejärel jaotatakse moos purkidesse ja suletakse kaanega. Jõhvikas sisaldab komponente, tänu millele see segu veidi pakseneb ja želeerub (nagu ka punase sõstra marjade puhul), seega ei ole vaja seda keeta, see võib muutuda liiga tihedaks. Pealegi sisaldab jõhvikas palju C-vitamiini, mis võib kuumtöötlemisel hävida.

Klassikalised retseptid

Samuti saab moosi valmistada klassikalise skeemi järgi, mis hõlmab toote kuumtöötlemist. See sisaldab vähem kasulikke aineid ja sinna lisatakse üsna palju suhkrut, kuid isegi selline toode toob tervisele teatud kasu. Näiteks soovitavad kogenud kokad järgmisi selle magustoidu sorte:

1. Klassikaline feijoa moos. Selleks võetakse marju ja suhkrut vahekorras 1:1. Viljad pestakse, kuivatatakse ja purustatakse, kuid koort ei eemaldata. Purustatud marjad segatakse suhkruga, lisatakse 0,5 klaasi vett, segatakse, lastakse keema tõusta, seejärel keedetakse madalal kuumusel 5–7 minutit. Pärast seda lastakse moosil jahtuda, lastakse uuesti keema tõusta ja jahutatakse. Lõpuks jaotatakse valmis toode eelnevalt auruga töödeldud purkidesse ja suletakse hermeetiliselt kaantega.
2. Tervete feijoa viljade moos. Selleks on vaja 0,5 kg marju, klaas suhkrut, 1 spl konjakit või brändit, 0,5 l vett. Selline moos valmib üsna lihtsalt, kogu protseduur võtab aega umbes tunni. Samal ajal näevad terved viljad ilusamad välja ja suhkru sisaldus selles retseptis on vähendatud. Marjad pestakse, koor lõigatakse ära, et eemaldada hapukus (kuid seda ei visata ära). Kooritud vilju hoitakse sidrunimahlaga hapendatud vees. Piisavalt paksu põhjaga nõus lahustatakse näidatud kogus suhkrut, lisades sinna 3 spl vett. See segu lastakse keema tõusta ja hoitakse madalal kuumusel, kuni siirup tumeneb. Seejärel valatakse sinna ettevaatlikult 0,5 l keeva vett, lisatakse lõigatud feijoa koor, keedetakse koos 8 minutit ja kurnatakse. Juba filtreeritud siirupisse lisatakse feijoa viljad, seejärel lastakse see keema tõusta ja jäetakse madalale kuumusele 40 minutiks. Paar minutit enne valmimist lisatakse segusse konjak või brändi, segatakse. Pärast seda saab moosi valada eelnevalt ettevalmistatud purkidesse.
3. Karamellmoos feijoa ja ingveriga. 0,5 kg marjade kohta võetakse klaas suhkrut, 0,5 l vett, 1 spl ingveripulbrit või 2 spl riivitud ingverijuurt (see annab vähem kontsentreeritud maitse), 1 spl konjakit. Üldiselt on valmistusprotsess sama, mis eespool kirjeldatud retseptis. Ainult sel juhul lisatakse ingver koos feijoa viljadega, lastakse keema tõusta ja keedetakse 40 minutit.
4. Feijoa ja pirnimoos muskaatveini lisandiga. Pirn muudab selle magustoidu õrnemaks ning vein avab puuviljade maitse. Moosi valmistamiseks läheb vaja 0,5 kg feijoat, kahte pirni (mis tahes sorti), klaas suhkrut, 50 ml valget poolmagusat muskaati. Marjad tuleb pesta, ettevaatlikult kuivatada, lõigata neilt ära tipud koos tupplehtedega, kuid koorida pole vaja. Seejärel feijoa blenderdatakse ja saadud püree tõstetakse eelnevalt ettevalmistatud anumasse. Pirnidelt kooritakse koor ja eemaldatakse seemned, viljaliha lõigatakse kuubikuteks ja lisatakse feijoa püreele. Seejärel valatakse puuviljad muskaadiga üle, segatakse hoolikalt, lastakse keema tõusta ja jäetakse madalal kuumusel veel 15 minutiks. Kogu selle aja segatakse massi, et see ei kõrbeks. Seejärel võetakse anum tulelt, puistatakse suhkur sisse ja jäetakse mõneks minutiks, kuni see sulab. Seejärel pannakse anum uuesti tulele ja keedetakse veel 10–15 minutit, unustamata segada. Pärast seda valatakse moos purkidesse ja suletakse tavapärasel viisil.

Feijoa eelis seisneb selles, et seda saab kombineerida praktiliselt kõigi marjade ja puuviljadega. See võimaldab säilitada värske maitse ja muuta moosi varjund meeldivamaks.

Feijoa konfituur

Näiteks võib valmistada feijoa-, meloni- ja virsikukonfituuri. See on sisuliselt moosi variatsioon, mis saadakse marjade ja puuviljade keetmisel suhkrusiirupis, et saavutada želeetaoline mass. See võimaldab veidi pehmendada puuviljade teravat või ebatavalist maitset, nii et feijoa jaoks on see suurepärane variant. Pealegi ei ole sel juhul isegi vaja puuvilju keeta.

Konfituuri valmistamiseks võetakse 250 g feijoat, virsikuid, melonit, 350 g suhkrut, 3,5 spl želatiini (juba ettevalmistatud), värsket apelsinikoort, paar nelgitera. Melon eemaldatakse seemnetest, lõigates eelnevalt koore maha. Virsikuid soovitatakse blanšeerida, eemaldades koore ja lõigates õhukesteks viiludeks. Kuid see sõltub virsikute sordist. Mõnel juhul piisab nende pinna pühkimisest külma vee all, et eemaldada ebemed. Feijoa lõigatakse viiludeks, koort ei pea eemaldama. Kõik lõigatud puuviljad segatakse suhkruga, lisatakse želatiin, kaetakse kaanega ja pannakse ööks külmkappi, et pärast mahla eraldumist saada želeetaoline mass. Apelsinikoore sisse torgatakse nelk, keedetakse 3–4 minutit, jahutatakse ja lisatakse konfituuriga anumasse aroomi saamiseks.

Kuidas hoida feijoamoosi

Toores feijoa säilib väga lühikest aega. Maksimaalne säilivusaeg on toatemperatuuril 2–5 päeva. Külmkapis võib seda aga rahulikult terve kuu hoida. See kehtib ka suhkruga hõõrutud marjadest valmistatud "toormoosi" kohta. Kui aga lisada sidrunit ja ingverit, siis see ei tumene ning nende lisandite koostises olevad ained võimaldavad moosi kauem – 2–3 kuud – säilitada. Moosi tumenemine muide ei tähenda, et see oleks riknenud. See on lihtsalt tulemus sellest, et viljalihas sisalduvad eespool mainitud kasulikud ained – antioksüdandid või polüfenoolide rühmad. Nende oksüdeerumine toimub aluselises keskkonnas või õhu mõjul. Seetõttu soovitatakse purgid sulgeda õhukindla kaanega. Lisaks takistab sidrunimahla olemasolu oksüdatsiooniprotsessi. Külmutada suhkruga hõõrutud marju aga ei soovitata. Külmutamine hävitab samuti osa kasulikest ainetest.

Klassikalist feijoa moosi, mida on keema aetud, saab säilitada ühe aasta jooksul, ilma purke külmkappi panemata. Selleks peavad aga olema täidetud kõik reeglid:

1. Moosi tuleb valada üksnes õhukindlalt suletavatesse klaaspurkidesse. Optimaalne maht on 0,5 liitrit, et need ei seisaks liiga kaua avatuna.
2. Enne moosi valamist tuleb purgid steriliseerida. Seda tehakse vees või auru kohal, pole vahet.
3. Mitte mingil juhul ei tohi valmis moosi (toormoosi või klassikalist) valada niiskesse anumasse. Tuleb esmalt pöörata purk tagurpidi pabersalvrätile ja oodata, kuni see täielikult kuivab. Aja kokkuhoiuks võib purgid ahjus minimaalsel temperatuuril kuivatada.
4. Kaaneid tuleb võtta terved, vigastusteta, ühtlase kattega. Parim on, kui metallil on polümeerikiht (nn valged kaaned – need ei oksüdeeru).
5. Toormoosi jaoks, mis säilib suhteliselt lühikest aega, võib kasutada polümeerkaaneid. Kuid soovitatakse esmalt sulgeda purgi kael mitmekordselt volditud küpsetuspaberiga.
6. Mida rohkem on suhkrut, seda rohkem on vaja sidrunimahla – see hoiab ära hallituse tekkimise purkides. Ja mida paksemaks toode osutub, seda parem, kuna selle riknemise oht väheneb.

Kuumtöödeldud moosi ei ole vaja külmkapis hoida. Siiski on soovitatav leida sellele jahe koht. Ideaalis oleks vaja spetsiaalselt varustatud sahvrit või kappe kütmata rõdul. Seejuures tuleb vältida otsese päikesevalguse sattumist purkidele – moos oksüdeerub ja rikneb selle mõjul kiiremini. Eramajas ei soovitata feijoa moosi panna keldrisse, kuna madala temperatuuri tõttu võib see rikneda ning järsu külma ilma korral võib purk lihtsalt "lõhkeda".

Kuumtöödeldud feijoamoosi võib säilitada vähemalt aasta. Mõned kokad usuvad, et see võib seista mitu aastat, sest feijoas pole selliseid seemneid nagu näiteks kirsil, mis sisaldaks suures koguses mürgist vesiniktsüaniidhapet. Kui feijoat keedetakse koos õunte, virsikute või aprikoosidega, soovitatakse nende seemned eemaldada. Kuid siiski on parem mitte riskida: aasta on optimaalne aeg.

Huvitavad faktid feijoa kohta

Eurooplased said feijoa olemasolust teada alles 1815. aastal. Selle avastas saksa bioloog Friedrich Sellow oma ekspeditsiooni ajal Brasiilia džunglisse. Kuid taim pole nimetatud tema, vaid naturalist João de Silva Feijó järgi, kes samuti andis panuse Brasiilia uurimisse. Veelgi huvitavam fakt on see, et naturalist kandis perekonnanime Barbosa ja võttis pseudonüümi oma noorusaastatel populaarse filosoofi Feijó y Montenegro auks. Nii keeruline lugu see ongi.

Mida huvitavat saab veel feijoa kohta rääkida? Näiteks tuua järgmised faktid:

1. See taim õitseb väga kaunite valgete õitega, millel on terve ilutulestik punaseid tolmukaid. Looduses tolmeldavad seda tillukesed koolibrid. Aiafeijoa puhul jääb ainult variant mesilastega.
2. Feijoa õite kroonlehed on samuti söödavad ning neil on magusapoolne maitse. Neid kas lisatakse puuviljasalatitesse või kuivatatakse ja keedetakse koos nendega teed.
3. Eurooplastele meenutab feijoa maitse maasikat, Ladina-Ameerika elanikele aga guaavat; neis riikides nimetatakse marju sageli ananass-guaavaks.
4. Euroopas hakati feijoat kasvatama Prantsusmaal 1890. aastatel prantsuse botaaniku Édouard André kergel käel.
5. Uus-Meremaal kohanes feijoa algusest peale hästi. Tänapäeval saadakse siin rekordilisi saake seda marja. Seetõttu on riigis leiutatud palju viise selle töötlemiseks. Feijoat lisatakse erinevatesse puuviljajookidesse, tehakse sellest veini ja siidrit, keedetakse moosi ja valmistatakse "elusat" moosi, kasutatakse pirukatäidisena, toodetakse sellest isegi jäätist ja jogurteid. Kuid erilise eduga paistab silma kohalik viin, millele lisatakse lisaks feijoale selliseid eksootilisi koostisosi nagu marakujja, kiivi ja teepuumett.
6. Küpsete feijoa viljade koorimine on üsna keeruline. Nende viljaliha on õrn, kuid koor on kõva ja võib oma happesusega maitset rikkuda. Kui viljad on suured, lõigatakse need lihtsalt pooleks ja seejärel võetakse viljaliha teelusikaga välja. Kui oskuse selgeks saab, võib marjad lihtsalt pooleks murda ja poolikute sisu otse suhu pigistada.
7. Mõnes riigis kuivatatakse feijoa, lõigates eelnevalt ringideks. Neid võib hiljem tarbida koos teiste kuivatatud puuviljadega, neid kasutatakse ka teena, nagu koortki. Ja nendest keedetakse kompotte.

Huvitav on ka see, et vene keeles on sõna «feijoa» naissoost (kuna see on mari – nagu maasikas, vaarikas või mustikas) ja seda peetakse käändumatuks nimisõnaks. Kuid sellest ei moodustu omadussõna, ükskõik kui palju naljamehed oma teravmeelsust harjutaks.