Hikaama: mis köögivili see on ja milleks see kasulik on?

Hikaama on harv külaline Euroopa supermarketite riiulitel. Seda rohttaolist liblikõieliste sugukonda kuuluvat viinapuud nimetatakse ka Džikaamaks, Mehhiko jamssiks, jamssiubadeks, pahhirüüzuseks. Seda kasvatatakse söödava juurvilja pärast, millest valmistatud toidud on Mehhikos laialt levinud.

Mis köögivili see on

Mehhiklased on iidsetest aegadest kasvatanud seda köögivilja nii oma tarbeks kui ka loomasöödaks. Viinapuu kõrgub maapinnast mitme meetri kõrgusele. Looduslikus keskkonnas võivad valged või kollased õied kaunistada taime 9–10 kuud aastas. Kaunades, mis ulatuvad mõnikord 20 cm pikkuseks, valmivad seemned. Kogu taime maapealne osa sisaldab rotenooni ja on seetõttu mittesöödav. Sellest valmistavad kohalikud elanikud tõrjevahendeid putukate peletamiseks ja hävitamiseks.

Toiduks kasutatakse ainult juure ümmargust osa. Ülejäänud võsu on vähemalt sama mürgine kui rohttaoline osa. Põlisrahvas kasutab seda kalapüügil, visates seda purustatult vette. Tekkinud lämbumise tõttu tõuseb kala pinnale ja jääb üle vaid see koguda.

Milline see välja näeb

Kujult meenutab hikaama mugul kartulit või naerist, kuid on märgatavalt suurem. Kõige sagedamini jõuavad müügile köögiviljad kaaluga 300 grammist kuni 3 kilogrammini. Mõnikord leidub ka hiiglasi, mille läbimõõt ületab 1,5 meetrit ja kaal ületab 10 kg.

Sordist olenevalt võib köögivilja koor olla helekollane, roosakaspruun või hall. Enne valmistamist kooritakse see ära.

Söödav osa on kreemja tooniga, mahlane ja struktuurilt meenutab toorest kartulit. Praeguseks on aretatud selle taime erinevaid sorte. Mõne maitse meenutab eemalt õuna, teisel banaani. Värsked köögiviljad on tugevama aroomiga kui need, mida on juba mõnda aega hoitud.

Kus kasvab

Hikaama kodumaaks peetakse Mehhikot. Metsikult esineb köögivili Kesk-Ameerikas. 16. sajandil tõid konkistadoorid selle Vanasse Maailma, kuid sobimatu kliima ei võimaldanud taimel laialt levida. Mehhiko jamss paljuneb ainult seemnete abil, mis valmivad temperatuuril vähemalt +20°C öösel ja +30°C päeval. Lisaks ei talu hikaama kõrget niiskust.

Praegusel ajal kasvatatakse eksootilist köögivilja piirkondades, kus on kuiv troopiline kliima: Kesk-Ameerikas, Indoneesias, Malaisias, mõnedes Aafrika riikides, Hiinas ja Indias.

Mille poolest on hikaama kasulik?

Sageli soovitatakse hikaamat süüa kaalu langetamise dieetide puhul. Köögivili koosneb 80% ulatuses veest, seetõttu on selle kalorsus väga madal. Vaid 39 kcal 100 grammi viljaliha kohta.

Lisaks sellele:

1. Kiudained soodustavad seedetrakti töö normaliseerumist.
2. A-, B-, E- ja C-vitamiinid tõstavad immuunsust, kõrvaldavad autoimmuunhäireid.
3. Köögiviljas sisalduvad oligofruktoos ja inuliin alandavad veresuhkru taset, soodustavad laktobatsillide ja bifidobakterite arvu suurenemist ning alandavad kolesteroolitaset. Tänu sellele normaliseerub vererõhk.
4. Foolhape, kaalium ja beetakaroteen suudavad ennetada südame-veresoonkonna haiguste riski.
5. Mineraalid avaldavad soodsat mõju luude, juuste ja küünte seisundile.
6. Toote madal glükeemiline indeks võimaldab seda tarbida diabeeti põdevatel inimestel.
7. 100 grammi jicamat sisaldab umbes 20% päevasest antioksüdantide normist, mis takistab selliste haiguste nagu vähi, suhkurtõve ja kognitiivsete häirete teket.

Millist kahju võib anguuria põhjustada

Samas toob köögivilja päevase tarbimisnormi suurendamine kaasa suure koormuse inimese kuseteedele. Võivad tekkida tursed, neerudes ja põies sisalduv liiv ja kivid võivad hakata liikuma. Nõrga soole korral põhjustab juurvilja kõrge veesisaldus kõhulahtisust.

Individuaalne talumatus ja allergiliste reaktsioonide teke jicama suhtes esineb üliharva. Kuid arstid soovitavad esimest korda süüa köögivilja väikestes kogustes ja jälgida tähelepanelikult keha reaktsiooni.

Kuigi kohalikud põliselanikud söövad noori kaunu, ei tasu oma elu ohtu seada ja proovida taime maapealset osa. Mürgistusoht on väga suur. Pärast mis tahes kokkupuudet viinapuuga, seemnete või lehtedega tuleb käsi põhjalikult pesta jooksva vee ja seebiga. Vastasel juhul võib tekkida alumiste hingamisteede halvatus.

Kuidas süüakse hikaamat?

Peab olema väga õnnelik, et jicamat supermarketis kohata. Köögivilja valides tuleb jälgida, et juurvili oleks kõva, kuiva ja sileda koorega. Väikesed mugulad on aromaatsemad ja magusamad kui suured. Mehhiko jamssi säilitatakse jahedas kohas mitte kauem kui 2–3 nädalat. Kuid kasulikud omadused kaovad selle aja jooksul kiiresti. Kui te kohe toiduvalmistamist ei alusta, tuleb kooritud ja lõigatud toode kindlasti panna külmkappi.

Enne koore eemaldamist tuleb köögivili pesta. Seejärel lõigake ära ülemine ja alumine osa, et jicama püsiks stabiilselt lõikelaual. Pärast seda eemaldatakse noa abil koor ülejäänud juurviljalt.

Süüa võib nii toorelt, eelroana ja salatite valmistamisel, kui ka keeta, hautada või praadida. Riikides, kus see eksootiline taim kasvab, valmistatakse jicamast puuviljakokteile, kasutatakse seda küpsetistes tärkliseallikana.

Mida saab hikaamast valmistada?

Mehhikos pakutakse turistidele sageli vürtsikat suupistet jahutatud köögiviljaviiludest, millele on piserdatud laimimahla ja puistatud tšillipulbrit soolaga.

Porgandi, datlite, rosinate ja pahhirüüzuse salat

Rosinad ja datlid võetakse võrdses koguses, eemaldatakse kivid ja hakitakse. Roog vajab 4 supilusikatäit segu. Ühest laimiviljast pressitakse mahl ja lisatakse rosinad ja datlid. Seejärel pannakse segu 15–20 minutiks külmkappi, et see tõmbaks.

Umbes 0,5 kg jicama viljaliha riivitakse jämeda riiviga, lisatakse ribadeks lõigatud suur porgand ja segatakse kõik koostisosad nõus, mida serveeritakse lauale. Maitsestatakse soolaga, maitsestatakse oliiviõliga. Peale võib puistata peeneks rebitud mündilehti.

Kihiline magus salat

Seda valmistatakse tasasel vaagnal, et kõik kihid oleksid nähtavad. Nii näeb see veelgi isuäratavam välja. Salatikausi põhi täidetakse rebitud salatilehtedega. Järgmiseks kihiks on peeneks lõigatud jicama kuubikud. Neid võib veidi soolaga puistata, nii on juurvilja maitse tugevam.

Õunad, mandariin ja greip kooritakse, eemaldatakse seemned ja vaheseinad ning lõigatakse tükkideks. Jicama kiht kaetakse kõigepealt õuntega, seejärel tsitrusviljade seguga. Peale asetatakse granaatõuna seemned.

Apelsini ja greibi mahl segatakse võrdsetes osades, maitsestatakse veidi pipraga ja valatakse saadud salatile. Seejärel piserdatakse seda maisiõliga ja raputatakse seesamiseemnetega. Mõni tilk mett võib anda roale ainulaadse maitse.

Salatit tuleb enne serveerimist tund aega külmkapis hoida, et see tõmbaks.

Kiire köögiviljasupp hikaamast

Peeneks hakitud porgand ja sibul pruunistatakse päevalilleõlis. Magus paprika, valge kapsas ja jicama lõigatakse ribadeks.

Keavasse vette asetatakse hakitud kapsas ja rohelised oad kaunadega ning keedetakse poolküpseks. Seejärel soolatakse ja pipratakse suppi ning lisatakse praetud segu ja ülejäänud köögiviljad. Igasse taldrikusse võib lisada hakitud ürte, mündilehti, hapukoort maitse järgi.

Rooga võib süüa ka külmalt.

Guacamole kaste

Selline kaste sobib hästi praetud liha, keedetud kartuli, pasta kõrvale.

Tšillipipar praetakse taimeõlis kuni koorele tekivad mullid. Seejärel eemaldatakse südamik ja kooritakse. Viljaliha lõigatakse peeneks.

Mango kooritakse ja hakitakse väikesteks tükkideks. Sügavas nõus segatakse tšillipipar, mango, hakitud koriander, punane sibul ja laimimahl. Kõik soolatakse ja pipratakse maitse järgi. Segul lastakse 15 minutit tõmmata. Avokaado ja jicama riivitakse püree konsistentsiks. Seejärel asetatakse see pipra segusse. Lisatakse supilusikatäis oliiviõli ja segatakse hoolikalt.

Varenikud krevetiga

Tainas: 400 g jahule lisada 1 klaas vett ja näpuotsatäis soola. Sõtkuda kuni tainas ei kleepu enam käte külge. Seejärel katta see rätikuga ja jätta 20 minutiks toatemperatuurile.

Täidis: Krevettid keedetakse, kooritakse ja segatakse riivitud jicama, peeneks hakitud rohelise sibulaga. Lisatakse näpuotsatäis maisitärklist, 2 supilusikatäit seesamiõli, soola ja pipart maitse järgi. Saadud segu jahutatakse 5 minutit.

Taignast lõigatakse pelmeenide toorikud, pannakse neisse täidis ja näpistatakse kinni. Kõige maitsvamad on aurutatud pelmeenid. Multikeetjas kulub täielikuks valmimiseks 8–10 minutit.

Serveerida kastmega. See valmistatakse rohelisest sibulast, 1 tl sojakastmest, 3 spl sidrunimahlast ja 1/2 tl seesamiõlist.

Kasutamine rahvameditsiinis

Ametlikus meditsiinis hhikaamat ei kasutata. Oma koostise tõttu soovitatakse seda köögivilja kõige sagedamini kasutada rasvumise korral. Seda võib süüa avokaado ja tomatiga salatites.

Vererõhu normaliseerimiseks ja ainevahetuse parandamiseks soovitavad rahvatargad lisada Mehhiko jamssi puu- või köögiviljakokteilidesse.

Vere suhkru- ja kolesteroolitaseme alandamiseks piisab, kui süüa päevas 200 grammi puhastatud viljaliha.

Kuulduste kohaselt kasutavad kohalikud tervendajad selle taime mahla jookide valmistamiseks, mis võimaldavad vabaneda erinevatest nahahaigustest. Retsepti hoitakse kõige rangemas saladuses.

Kasutamine kosmeetikas

Erinevalt arstidest on kosmeetikud seda eksootilist köögivilja juba ammu märganud ja jõudnud hinnata. Selle ekstraktil on nahka värskendav toime. See niisutab, jahutab ja valgendab seda. Selleks piisab, kui kanda hhikaama viljalihast riivitud puder näole ja jätta 10–15 minutiks. Seejärel pesta sooja veega. Kaks-kolm maski nädalas muudavad naha värskeks ja terveks.

Aasia kosmeetikas võib kohata valmis nahahooldustooteid, mille koostises on Mehhiko jamss: maskid, koorijad, seep, losjoonid. Eriti hästi aitavad need probleemse nahaga inimesi, sealhulgas hormonaalsete häirete korral.

Kuidas hikaamat kasvatada?

Hhikaama kasvatamine aiamaal on üsna keeruline, kuna kliimatingimused ei võimalda taimel täielikult areneda. Siiski on võimalik saada väiksemaid mugulaid. Tavaliselt istutatakse selle juurvilja jaoks ebatüüpilistesse kohtadesse üks kahest liigist: piim-hhikaama või vesihhikaama. Esimesel on piklikumad mugulad ja valkjas mahl. Teisel on ümarad juurviljad ja läbipaistev mahl.

Taime kasvatamine mugulatest on üsna keeruline, seetõttu kasutab enamik eksootiliste taimede harrastajaid seemneid.

Seemned külvatakse märtsis-aprillis, pärast nende ööpäevast vees leotamist. Tulevase istikute mullasegu tehakse piisavalt kobedaks. Kõige sobivam on keskmise savisisaldusega muld. Temperatuuril +25–27°C ilmuvad tõusmed juba 7–10 päeva pärast. Avamaale võib istikud ümber istutada, kui öine temperatuur ei ole madalam kui +20°C. Vastasel juhul taim peatab kasvu ja võib hukkuda. Istutamiseks valitakse hästi valgustatud koht, kus päike paistab vähemalt 7–8 tundi päevas. Istikute juurtele tuleks jätta mullaklomp, et nad uues kohas paremini juurduksid. Mulda tuleb rohkelt kasta. Tuleb hoolitseda ka võrede eest, mis toetavad kasvavat viinapuud.

Umbes 2 kuud pärast seemnete külvamist puhkevad esimesed õied. Hikama on isetolmlev taim, seega ei ole vaja selle pärast muretseda.

Kastmisel tuleb olla mõõdukas, kuna taim talub põuda paremini kui liigset niiskust. Väetamisega ei tohi samuti liialdada. Piisab vaid kolmest korrast hooaja jooksul. Põõsas vormitakse ülemise osa näpistamisega.

Mugulad tuleb üles kaevata enne esimesi külmasid. Nende täielikuks moodustumiseks kulub umbes 150 päeva seemnete istutamise hetkest.

Hikama eest hoolitsemisel on vajalikud ohutusmeetmed, kuna kõik taime maapealsed osad on mürgised. Rotenoonitoksiini sattumine organismi võib olla eluohtlik.

Hikama foto