Konserveeritud herned: kasulikud omadused ja vastunäidustused

Konserveerimismeetodit peetakse üheks mugavamaks ja usaldusväärsemaks toiduainete säilitamiseks. Kaunviljade varumine piimaküpsuse astmes on sel viisil väga mugav. Konserveeritud rohehernes on alati nõutud, seda lisatakse suppidesse, salatitesse ja muudesse roogadesse, seda kasutatakse Euroopa ja teistes maailma köökides.

Natuke ajalugu

Herne tööstuslikus mahus kasvatamist alustati umbes 15. sajandil ja konserveerimist hakati kasutama 19. sajandil. See avas laialdased võimalused selle kasutamiseks toiduvalmistamisel aastaringselt, mitte ainult saagikoristuse perioodil. Esimesed katsed toodet konserveerida tehti Hollandis. Venemaal töötas kuni 20. sajandi alguseni ainult 1 sellesuunaline tehas, kusjuures peaaegu kogu toodang läks ekspordiks. Tänapäevastes tingimustes kasutatakse mahutitena plekk- ja klaaspurke, kusjuures mõlemal variandil on nii eeliseid kui ka puudusi. Kindlasti on klaasis palju rohkem võimalusi kauba kvaliteeti näha, kuid hernes on päikesevalgusele vastuvõtlik ja võib rikneda enne aegumistähtaega. Plekkpurgis on seda mugav hoida, kuid enne avamist pole kvaliteeti võimalik hinnata. Väljapääs on üks — leida katse-eksituse teel usaldusväärne tootja ja osta ainult tema toodangut.

Koostis

Kogu kaunviljade rida on organismile väga kasulik ja rikkaliku koostisega. Piima- ja täisküpsuses hernes ei erine kasulike ainete hulga poolest oluliselt ja sisaldab:

• vitamiine A, C, E, K, PP, B-rühma vitamiine;
• tärklis;
• kiudained;
• kaltsium;
• fosfor;
• tsink;
• seleen;
• kaalium;
• raud;
• karoteeni;
• vask;
• mangaan;
• luteiin;
• kumestrol.

Toote kalorsus ei ületa 55 kcal 100 g kohta, seda peetakse dieettoiduks, kuid üsna raskeks seedimiseks.

Konserveeritud herne kasulikud omadused

Konserveeritud hernes pole mitte ainult maitsev, vaid ka väga kasulik, kusjuures selle tarbimine mõjub positiivselt peaaegu kõikidele siseorganitele. Väikesed portsjonid toodet:

• parandavad seedetrakti tööd;
• toetavad südame-veresoonkonna süsteemi;
• kõrvaldavad kõhukinnisust;
• eemaldavad toksiine ja raskmetallide sooli;
• vähendavad vähktõve tekke tõenäosust;
• vabastavad tursetest;
• alandavad suhkru ja kolesterooli taset;
• tugevdavad närvisüsteemi.

Selle kultuuri koostises olev suur kiudainete ja valgu kogus soodustab ainevahetusprotsesside normaliseerumist, parandab soolestiku peristaltikat ning stimuleerib rasvade lõhustumist. A-vitamiin koos luteiiniga kaitseb võrkkesta düstroofia eest, toetab nägemisteravust ja vähendab katarakti tekkeriski. Konserveeritud rohelisi herneid peetakse dieettooteks. Kiiresti küllastades vabastab see pikaks ajaks näljatundest. See on kasulik ka üle 40-aastastele inimestele, kuna sel ajal algab kaltsiumi aktiivne väljapesemine organismist, ja kaunviljad aitavad hoida seda vajalikku elementi organismis.

Huvitav: Konserveeritud rohelised herned säilitavad tugevad antioksüdantsed omadused, leevendavad emotsionaalset pinget ja stressi tagajärgi.

Tänu erilisele koostisele peetakse toodet vananemisvastaseks ja see aeglustab vananemisprotsesse. Sellel on huvitav omadus eemaldada maksast toksiine, võttes osa koormusest. Samuti parandab see naha seisundit, hoiab selle elastsust ja kaitseb keskkonnategurite kahjuliku mõju eest.

Võimalik kahju

Peamine oht, mis varitseb konserveeritud roheliste herneste armastajaid — on ebakvaliteetne pakend või aegunud säilivusaeg. Vähimagi kahtluse korral toote kvaliteedis tuleb see halastamatult utiliseerida, muidu võib saada raske toidumürgituse. Kuid see on üldreegel, mis kehtib igat liiki konservide kohta.

Kui võtta arvesse tervislikku seisundit, siis ei tasu kaunvilju toidusedelisse lisada kõhupuhituse, seedetraktihaiguste ägenemise, allergia või individuaalse talumatuse korral. Podagra korral kujutavad ohtu hernestes sisalduvad puriinid. Liiga suur kogus aeglustab rasvade lõhustamise eest vastutavate ensüümide tootmist ja põhjustab ka raskustunnet maos. Neeruprobleemide korral ei soovitata herneid mingil kujul süüa.

Muidu on toode väga kasulik, põhjustab äärmiselt harva allergiat ja imendub organismis suurepäraselt.

Ostmine või kodus valmistamine

Ostetud variandil on üks vaieldamatu eelis — saab lihtsalt purgi avada ja degusteerimisega alustada. Küll aga pole kvaliteedis kindlust, sest ainult need herned, mis on konserveeritud saagikoristusperioodil, võivad olla värsked. Ülejäänud ajal leotatakse kuivi või kasutatakse konserveerimiseks külmutatud toodet, mis vähendab nende kasulikke omadusi mitmekordselt. Võimalik on säilitusainete ja stabilisaatorite lisamine, millest kui pakendil kirjutatakse, siis väga väikese kirjaga ja lugemiseks ebamugavas kohas.

Koduse valmistamise korral on herneste kalorsus veelgi väiksem, vaid 40 kcal, koostis on täpselt teada ja tooraine kvaliteedinõuded on täidetud. Konserveeritud roheliste herneste valmistamine on väga lihtne. 1 kg pestud tooraine kohta võetakse 1 sl soola, kõik pannakse kastrulisse, valatakse veega üle ja keedetakse keskmisel kuumusel 7 minutit keemise hetkest. Seejärel jaotatakse herned kiiresti väikestesse kuival meetodil steriliseeritud purkidesse ja valatakse üle kuuma soolveega. Selle valmistamiseks on vaja 1 sl ilma kuhjata soola ja 1 sl ilma kuhjata suhkrut 1 liitri vee kohta. Purgid suletakse hermeetiliselt ja hoitakse soojas üks ööpäev. Varusid säilitatakse pimedas jahedas kohas.

Konserveeritud herneid lisatakse klassikaliste ja autoriretseptide salatitesse, nendega tehakse suppe, kasutatakse lisandina ja lihtsalt süüakse lusikaga, nautides pehmet maitset.

Konserveeritud roheliste herneste foto