Õunasiidri kasulikud omadused ja vastunäidustused

Õunad on ühed levinumad ja kõigi armastatud puuviljad. Mahlakatest, maitsvatest ja meeldiva lõhnaga viljadest saab valmistada mitmesuguseid toite, magustoite, mahla, moosi, äädikat. Üks nõrka alkoholi sisaldav jook, mida valmistatakse õunte baasil, on siider. Kergelt magus vahtiv jook looduslike puuviljade aroomiga kustutab suurepäraselt janu kuumal päeval, lisaks on sellel terve rida kasulikke omadusi.

Mis on siider

Jooki, mis on saadud kääritamise teel, meeldiva puuviljamaitse ja -lõhnaga, nimetatakse siidriks. Seda valmistatakse erinevatest puuviljadest, itaallased lisavad isegi erinevaid maitseaineid ja ürte. Joogi klassikaliseks variandiks peetakse just õunasiidrit.

Teadmiseks! Selle joogi tekkelugu on olnud vaidluste põhjus juba mitu sajandit. Kolm Euroopa riiki – Prantsusmaa, Itaalia, Inglismaa – ei suuda jõuda üksmeelele selle imelise joogi leiutamise prioriteedi osas.

Paljud väidavad, et siidri leiutas Karl Suur. Pealegi legendi järgi juhtus see täiesti juhuslikult: monarh istus koti peale, mis oli täis üleküpsenud ja mädanenud õunu. Tema raskuse all andsid viljad mahla, mis oli kergelt käärinud. Seda maitsesid teenrid ja nad olid maitsest vaimustuses. Pealegi tõstis mahl tuju, kuna see osutus joovastavaks. Muide, sellel lool pole ajaloolist kinnitust.

Ajaloolased ütlevad, et siidrit meenutavat koostiselt jooki võttis James Cook oma reisidele kaasa. Seda kasutati skorbuudi raviks.

Muinasajal kasutasid Skandinaavia poolsaare elanikud õunasiidriga sarnast jooki. See ei olnud mõeldud ainult joomiseks, vaid sellega võeti ka vanne. Arvati, et see annab kehale ilu ja tervist.

Ainsaks kinnituseks, et siider tekkis palju sajandeid tagasi, on Pliniuse teosed. Vanarooma kirjanik mainib mitte ainult meeldivat, joovastavat maitset, vaid ka joogi tervendavaid omadusi.

Suure populaarsuse saavutas siider Euroopa riikide aadlike seas 18. sajandil. Tänapäeval aga aetakse seda jooki väga sageli segamini õunaveini ja teatud õllesortidega.

Mille poolest erineb siider õllest

Inglased ja sakslased peavad jumalateotuseks võrrelda ja veelgi enam segi ajada siidrit ja õlut. Nendel kahel maitsval joogil on sarnasusi ainult nende kosutavates omadustes, mis suudavad kustutada tugevat janu kuumal päeval.

Õlle valmistamise põhikomponent on humal. Sõltuvalt taimesordist saadakse heledaid, tumedaid, sametisi ja muid joogitüüpe. Järgmine asendamatu koostisosa on õllepärm. Ilma nendeta ei saavuta õlu vajalikku maitset ega vajalikku alkoholiprotsenti.

Siidri aluseks on ainult õunamahl, ilma pärmi ja suhkruta. Käärimisetapp toimub looduslikul bioloogilisel teel. Erinevalt õllest võib siider olla ka gaseerimata. Seda liiki kohtab harvem kui gaseeritud siidrit.

Õllesordid erinevad kanguse poolest. Õunasiidri alkoholisisaldus on peaaegu ühesugune. See võib olla kuiv, poolmagus või magus. Suurema populaarsusega on kuiv, šampaniseeritud sort.

Kuigi need kaks jooki on madala alkoholisisaldusega ja tootmisprotsessis kasutatakse looduslikke koostisosi, on need täiesti erinevad. Jookide maitse ja aroom on samuti erinevad.

Kõik inglased jagunevad õllesõpradeks ja siidrihuvilisteks. Need inimesed ei muuda kunagi oma lemmikjooke ja peavad teist tähelepanu väärimatuks. Sellel pinnal tekivad sageli vaidlused.

Mille poolest erineb siider õunaveinist

Igapäevaelus, klassikalises kirjanduses ja isegi kokaraamatutes peetakse siidrit sageli õunaveini sordiks. See on vale. Kuigi nende kahe joogi valmistamise põhitoormeks on puuviljamahl ja viljajäägid, on muud koostisosad erinevad. Ka käärimisprotsess ise ei toimu ühtemoodi.

Õunavein on alkohoolne puuviljajook. Seda valmistatakse enamasti mitte spetsialiseeritud tehastes, vaid kodus.

Siider liigitatakse madala alkoholisisaldusega mullijookide hulka. Tõelise siidri saamiseks rikastatakse jooki täiendavalt süsihappegaasiga. Nii omandab see oma eripära, muutudes vahuveinitaoliseks, šampaniseerituks.

Jookide tootmise põhikomponent on värskelt pressitud õunamahl ilma pressimisjääkideta (meski). Siidris kasutatakse erilisi sorte: happelisi, vahel hapumagusaid. Prantsusmaal on õunasordid, mis on aretatud spetsiaalselt populaarse joogi valmistamiseks. Need sisaldavad palju organismile kasulikku tanniini, kuid vähem happeid.

Siidrisse ei lisata pärmi ega suhkrut. Käärimine toimub looduslikul teel tänu looduslikele pärmibakteritele, mis tekivad neile spetsiaalselt loodud keskkonnas. Virret hoitakse pikaks ajaks soojas kohas.

Veini valmistamiseks kasutatakse aga mitte ainult mahla, vaid ka viljajääke. Tootmises kasutatakse erinevaid õunasorte. Käärimisprotsessi kiirendamiseks lisatakse suhkrut. Selle koostisosa tõttu muutub vein kangemaks alkohoolseks joogiks kui siider.

Oluline eristav tunnus on ka see, et siider säilib lühikest aega. Aja jooksul hakkab see kaotama oma ainulaadseid omadusi. Vein seevastu peetakse paremaks, maitsvamaks ja kallimaks, mida kauem seda on laagerdunud.

Koostis ja kalorisisaldus

Kogu siidri eksisteerimise ajaloo vältel on selle tööstusliku tootmise tehnoloogia korduvalt muutunud. Selles mängib peamist rolli tehniline areng. Tehaste seadmeid täiustatakse ja moderniseeritakse, muutumatuks jääb ainult klassikalise õunasiidri koostis.

See madala alkoholisisaldusega jook on küllastunud üsna suures koguses vitamiinidega C, A, E. See ei sisalda rasvu ega valke. Kuid selles on kasulikke makro- ja mikroelemente, pektiine, tanniine, äädikhapet ja sidrunhapet.

Üks klaas (250 g) siidrit sisaldab:

• 0,6 g süsivesikuid;
• 27,5 mg kaltsiumi
• 30 mg fosforit
• 2,5 mg magneesiumi;
• 34 mg naatriumi;
• 74 mg tsinki;
• 0,075 mg rauda;
• 36 mg vaske.

Rasvade, valkude puudumine ja väike süsivesikute sisaldus muudavad siidri madala kalorsusega madala alkoholisisaldusega joogiks.

Kalorite arv 100 g kohta on otseses proportsioonis suhkrusisaldusega:

• kuiv siider – 40 kcal;
• magus – 45–48 kcal.

Üks pint õunasiidrit sisaldab 110–117 kcal.

Õunasiidri kasulikkus

Üldine kasu

Õunamahl on siidri valmistamise aluseks. Kõik selle puuvilja kasulikud ja omal moel ainulaadsed omadused säilivad ka valmis joogis. Mahla loodusliku käärimise tulemusena tekivad organismile kasulike ainete täiendavad ühendid.

Siider avaldab soodsat mõju kogu organismile:

1. Seedetrakt. Joogis sisalduvad komponendid parandavad toidu seeduvust. Organism puhastub mittevajalikest rasvadest ja hapetest, soolestiku mikrofloora paraneb – ning seda tänu pektiini suurele sisaldusele. Kui raskemetallid või toksilised ained satuvad organismi vähesel määral, aitab 100 g siidrit vähendada nakkuse leviku riski kogu organismis.
2. Närvisüsteem. Juba õukonnaravitsid avastasid joogi imelise mõju närvisüsteemi seisundile. Siidrit määrati depressiooni ja suurenenud väsimusega inimestele. Aroomikas ja maitsev õunasiider aitab vabaneda tujutusest ja väsimusest.
3. Immuunsus. C-vitamiini üsna suur sisaldus koos teiste vitamiinide ja kasulike elementidega aitab vähendada külmetushaiguste esinemissagedust ning suurendab organismi võimet seista vastu kahjulikele bakteritele ja mikroobidele. Soovitatakse tarvitada jooki kevad- ja sügisperioodil, kui organism nõrgeneb kasulike ainete puudusest.
4. Südame-veresoonkond. Nagu iga alkohoolne jook, laiendab siider veresooni. See mõjub soodsalt vere läbivoolule, kuid seda ei tohiks kuritarvitada ega juua suurtes kogustes. Koostises olevad makro- ja mikroelemendid suurendavad veresoonte seinte elastsust, takistavad trombide ja naastude teket. Mõõdukas õunasiidri tarbimine alandab kolesteroolitaset.

Naistele

Kääritatud õunamahl ei kaota puuviljade ainulaadseid omadusi. Vastupidi – pärast käärimist tekivad valmisjoogis fenoolsed ühendid. Need võivad aeglustada naha vananemisprotsessi. Neid täiendab hästi ka siidris sisalduv E-vitamiin.

Nahavärv paraneb, juuksed omandavad loomuliku läike, juuksefolliikulid tugevnevad. See soodustab juuste kasvu ja vähendab juuste väljalangemist. Lisaks on joogis vähe kaloreid, mistõttu see ei kahjusta figuuri.

Naistel soovitatakse seda mitte ainult mõõdukalt juua, vaid ka vanni lisada. Selliseid protseduure tegid juba keskajal elanud Euroopa kaunitarid. Pärast protseduuride kuuri muutub nahk elastsemaks, sametiseks ja väga õrnaks.

Meestele

Tugevam sugu on vastuvõtlikum südame-veresoonkonna haigustele. Seda põhjustavad närvihäired ja ületöötamine tööl. Seetõttu avaldab siidri mõõdukas tarbimine positiivset mõju mehe organismile.

Õunasiider on soovitatav ka meestele, kelle tööpäev möödub õues. Eriti puudutab see talveperioodi. Siidris sisalduv C-vitamiin vähendab võimalike külmetushaiguste riski ja tugevdab immuunsüsteemi.

Raseduse ajal

Arstid ei soovita lapseootel emadel alkohoolseid jooke tarbida. Mõnikord võib erandiks olla punane kuiv vein, ja sedagi väikestes kogustes.

Kuigi siider sisaldab palju vitamiine ja kasulikke aineid ning aitab tänu üsna kõrgele C-vitamiini sisaldusele tõsta immuunsust, võib see kahjustada raseda ja loote tervist. See ei tulene ainult alkoholisisaldusest. Siider võib põhjustada soolte häireid, nagu puhitus või gaasid.

Kahju ja vastunäidustused

Joogi peamine kahjulik koostisosa on alkohol. Seetõttu, isegi arvestades siidri kõiki kasulikke omadusi, ei tasu seda kuritarvitada. Tuleks pidada kinni mõõdukusest.

Siidri joomine on rangelt keelatud alla 18-aastastele lastele.

Nagu kõigil toodetel, on ka sellel joogil vastunäidustused:

• kroonilised maohaigused;
• pankreatiidi, gastriidi, koletsüstiidi ägenemise periood (hapete sisalduse tõttu);
• maohaavand;
• suhkurtõbi.

Üks kategooria, kes ei tohiks õunasiidriga katsetada, on allergikud, inimesed, kellel on individuaalne talumatus õunte ja selle joogi teiste koostisosade suhtes.

Kuidas säilitada õunasiidrit

Jook on käärimissaadus, selle koduse valmistamise tehnoloogia sarnaneb kaliaga, seetõttu tuleb seda säilitada kui «elusjooki».

Et säilitada maitse värskust ja vahutavat efekti võimalikult kaua, villitakse jook puidust vaatidesse ja hoitakse keldris (veini- või tavalises). Optimaalne temperatuur sellises kohas ei tohi ületada 50°C.

Kui joogi tünnis hoidmine pole võimalik, villitakse see klaaspudelitesse ja suletakse tihedalt kaanega. Need asetatakse vertikaalseltasendisse. Nii säilib jook mitte rohkem kui 7–10 päeva. Kui veinikeldrit pole, võib joogi hoiustamiseks panna külmkappi. Pudelid asetatakse spetsiaalsetesse süvenditesse, eelistatavalt ülemisele riiulile. Siider säilitab oma omadused 5–7 päeva. Pudeleid ei tohiks ümber paigutada ega liigutada.

Jooki ei säilitata üle ettenähtud aja. 7–10 päeva pärast kaotab see oma omadused ja omandab äädika maitse.

Kuidas valmistada õunasiidrit kodustes tingimustes

Õunapuud kasvavad peaaegu kõigil aiamaadel. Maapinnale langenud õunad saavad sageli vigastada, neile tekivad tumedad laigud. Sellised puuviljad sobivad suurepäraselt aromaatse koduse siidri valmistamiseks.

Koduse õunasiidri retsept

Parem kasutada hapude sortide õunu. Sobivad hästi antonovka ja talvised kokkutõmbava maitsega puuviljasordid. Kvaliteetse joogi põhitingimus on, et õunad oleksid küpsed.

Keskmiselt saab 2 kg õuntest 0,8–1 l valmis siidrit.

Valmistamisviis:

1. Koguge õunad. Enne kasutamist ei tasu neid pesta, sest siis on käärimisprotsess loomulikum. Kui puuviljadel on tugev mustus, tuleb neid kergelt niiske lapiga pühkida.
2. Lõigake ettevalmistatud viljad tükkideks, ajage läbi mahlapressi. Õunapuru ei pea ära viskama, vaid võib segada mahlaga. Nii läheb käärimisprotsess kiiremini.
3. Peske mahla anum kuuma veega. Seejärel loputage külma veega, kuivatage kuivaks. Mahuti maht peaks olema 2–3 korda suurem kui saadud värskelt pressitud õunamahla kogus. Kui sellist mahutit pole, on parem kasutada 2–3 anumat. Vaba ruum täitub käärimisel eralduva süsihappegaasiga.
4. Valage mahl purkidesse ja asetage sooja ruumi (temperatuur vähemalt 18°C). Mida soojem ruum, seda kiiremini algab käärimisprotsess. See võtab minimaalselt 3–5 päeva.
5. Protsessi tuleb jälgida iga päev, et mitte magada maha käärimise algust. Niipea kui ilmnevad esimesed märgid – mullid pinnal – tuleb mahl kurnata läbi marli või sõela.
6. Valage saadud puhastatud mahl klaaspurkidesse. Pange neile peale nailonkaaned, tehke neisse auk ja pange kummitoru. Selle teine ots tuleb panna veega anumasse (0,5-liitrine klaaspurk). Võib kasutada ka tavalist kummikinnast, pannes selle purgi kaela. Ühele sõrmele tehke väike auk süsihappegaasi väljumiseks.
7. Asetage purgid jahedasse kohta. Protsess ise võtab vähemalt 30–50 päeva.
8. Kui käärimine on täielikult lõppenud, kurnake siider veel kord ja villige klaaspudelitesse, millel on tihedalt keeratavad kaaned.
9. Hoida keldris või külmkapis mitte rohkem kui 10 päeva.

Käärimisprotsessi kiirendamiseks lisavad paljud õunakooki ja suhkrut mahla. Seda tehakse algstaadiumis. 10 kg õunte kohta lisatakse 1,2–1,5 kg suhkrut. Selline siider valmib kiiremini. Sellel on pikem säilivusaeg (kuni 2 aastat). Kuid lõpptulemus ei ole klassikaline õunasiider, vaid jook, mis meenutab puuviljaveini.

Kuidas gaseerida

Päris siider on gaseeritud, vahune ja madala alkoholisisaldusega jook. Sellist kodus valmistada ei ole keeruline.

Õunasiidri kihisemise tagamiseks tuleb pärast teist käärimisstaadiumi klaaspudelite (1 l) põhja panna 1 tl (kuhjaga) suhkrut. Seejärel valada kääritatud mahl. Vedelikku valada mitte kaelani, vaid jätta 6–10 cm vaba ruumi. Pudelid keerata tihedalt kinni ja panna pimedasse, jahedasse ruumi 10–14 päevaks.

Suhkru lisamine põhjustab veel ühe käärimisprotsessi. Valmis jooki on parem sageli kontrollida, soovitavalt 3 päeva pärast ettevaatlikult avada, vähendades sellega rõhku. Kui seda mitte teha, võib süsihappegaas korgid lahti rebida ja siider rikneda.

Pärast kahenädalast protsessi pannakse siider külma hoiukohta (külmik, kelder).

Kuidas õigesti juua õunasiidrit

Baskid peavad õunasiidrit oma rahvusjoogiks. Neil on olemas erilised etiketireeglid selle serveerimiseks:

1. Jooki serveeritakse jahutatult, kuid mitte külmana. Lubatud temperatuur on 7–12°C. Selle juures avalduvad kõik maitse ja aroomi voorused. Siidrit ei jahutata kunagi jää abil.
2. Sobivaks peetakse õlleklaase või -kruuse. Kuid prantsuse asjatundjad valavad joogi šampanjaklaasidesse. Britid eelistavad keraamilisi kausse. Hispaanlastel on olemas spetsiaalsed klaasid nende lemmikjoogi jaoks – need on ülalt veidi laiemad, kõrgusega 10–12 cm.
3. Soovitatav on valada õhukese joana, tõstes pudeli klaasist kõrgele. Nii tekib joogile rohkem vahtu.
4. Klaasi ei täideta siidriga täielikult, vaid ainult 1/3 ulatuses.
5. Juua tuleks kohe, kuni vahtu on.

Hispaanlastel on eriline komme: nad ei joo siidrit veidi lõpuni, vaid valavad selle põrandale. Nii tänavad nad loodust ja maad õunasaagi eest. Mõnedes pubides on põrand spetsiaalselt selleks saepuruga kaetud.

Mida kõrvale süüa

Õunasiidri maitseomadusi rõhutavad õigesti valitud toidud.

Siidrit on mitut liiki: magus, kuiv ja klassikaline. Igale liigile sobivad omad suupisted. Hea lisand traditsioonilisele siidrile on linnuliharoad, pannkoogid kaaviariga. Kuiva jooki kõrvale süüakse mereande, praetud liha ja valget kala. Soovitav on neid roogi valmistada lahtisel grillil. Selle liigi kergelt hapukas maitse sobib suurepäraselt juurviljasalatitega, millele on lisatud krevette ja krabiliha.

Magusa siidri kõrvale pakutakse erinevaid magustoite, muffineid, kooke ja isegi pannkooke šokolaadisiirupiga.

Paljud kasutavad siidrit aperitiivina.

Huvitavad faktid siidrist

1. 14. sajandil pidasid eurooplased õunasiidrit jumalikuks joogiks. Laste ristimise ajal kasteti neid siidriga täidetud ristimisanumasse.
2. Tsaari-Venemaal hakati õunasiidrit valmistama 1890. aastal. Seda nimetati aristokraatlikuks joogiks ja joodi šampanja asemel.
3. Inglased omavad 'Siidri Piiblit', see kirjutati juba 14. sajandil.
4. Ühel maisel päeval korraldavad hispaanlased Siidrifestivali. See pidustus toimub igal aastal.
5. Turismimarsruut 'Siidri tee' asub Normandias. Soovijad võivad külastada kõiki riigi talusid, mis toodavad parimat siidrit.
6. Lääne-Inglismaa põllumehed viivad enne õunte korjamist siidri jaoks läbi spetsiaalse rituaali – nad laulavad laule erilistele jumalustele puude juures ja loevad loitsusid. Arvatakse, et pärast seda saadakse suurepärane siider.

Õunasiidri foto