Sibulamoos: 8 valmistusretsepti

Maitsvat, tervislikku ja aromaatset sibulamoosi kasutatakse toiduvalmistamisel aktiivselt. Vaid mõni teelusikatäis sobib suurepäraselt liha, kala, pasteedi juurde, seda võib lisada kastmetesse ja täidistesse. Sibulasõbrad saavad valida retsepti, mis sobib suurepäraselt lihtsalt võileivale. See on kerge ja väga tervislik suupiste, mida saab kodus valmistada, kasutades kõige kättesaadavamaid koostisosi.

Koostis ja kalorisisaldus

Kalorsust, kasulike ainete ja vitamiinide sisaldust ei saa täpselt määrata, kuna iga retsept on ainulaadne. Oluline on sibula ja teiste toodete töötlemise aste. Keskmine, klassikalisele lähedane sibulamoosi retsept sisaldab 100 g kohta:

• 185 kcal;
• 1,6 g valke;
• 26 g süsivesikuid;
• 8,5 g rasvu;
• 5,6 g kiudaineid;
• 1,5 g tuhka;
• 56,8 g vett.

Igasugune moos on tänu sibulale eriti rikas folaatide ja tiamiini poolest – 100 g sisaldab kuni 3% päevasest vajadusest. Makroelementidest tuleb esile tõsta räni – üle 15% päevasest normist, kaaliumi ja fosforit – kumbagi 7%, kaltsiumi ja magneesiumi – kumbagi 3%. Sibulamoos on suurepärane tsingi, vase ja mangaani allikas – üle 7% organismi päevasest vajadusest. Kuid kõige rohkem on koobaltit – 50% 100 g tootes. Samuti leidub mõningaid asendamatuid ja asendatavaid aminohappeid.

Mille poolest on sibulamoos kasulik

See on maitsev ja aromaatne toode, mida saab lisada paljudele roogadele. Sellel on minimaalselt vastunäidustusi ning tänu kibeduse puudumisele söövad sibulamoosi hea meelega isegi lapsed.

Palju sõltub koostisosade valikust, näiteks mesi, punane või terav pipar, ingver, õunad toovad moosi täiendavaid vitamiine, kasulikke aineid ja positiivseid omadusi.

Sibulamoos kuulub seedetrakti haiguste korral lubatud toodete hulka. Seda lisatakse piiratult isegi haavandtõve korral. Toores sibul on sel juhul vastunäidustatud, kuid moos väikestes kogustes on kasulik ja leevendab seisundit.

On statistiliselt kinnitatud andmeid, et töödeldud sibul stimuleerib peristaltikat ja avaldab pehmet lahtistavat toimet, eriti kroonilise kõhukinnisuse korral.

Vaatamata enamiku C-vitamiini eemaldamisele kuumtöötlemisel soovitatakse mee-sibulamoosi tarbida külmetushaiguste, gripi, bronhiidi ja kurguvalu korral. Eeterlikud õlid, fütontsiidid ja flavonoidid toimivad tõhusalt haiguse vastu.

Eriline aine glükiniin aitab alandada veresuhkru taset.

Kuidas valida moosi jaoks sibulat

Esialgu tuleb otsustada sibula üle. Tavaliselt kasutatakse moosis kas klassikalist harilikku sibulat või punast sibulat. Mõnikord on vaja aga salatisibulat või isegi noort šalottsibulat. Sibul määrab suuresti moosi üldise maitse ja on selle aluseks. Seetõttu on vaja valida õige, kõige sobivam sort.

Sibula kvaliteet peaks olema kõrge nii aroomi kui maitse poolest. Parem on proovida mitut sorti ja seejärel valida retseptile kõige huvitavam ja sobivam. Sibul peaks olema kõva ja vajutamisel kergelt krõmpsuma.

Kuid kohati mädaniku või muude kahjustuste olemasolu ei ole probleem. Kõike saab kergesti välja lõigata, see ei mõjuta sibulamoosi kvaliteeti, ainult suurendab veidi jäätmete hulka puhastamisel.

Kuidas keeta sibulamoosi: retseptid

Sibulamoos on suurepärane roog, tõeline delikatess, kui seda õigesti valmistada. Sibulast kaob mõrkjus, samal ajal see karamelliseerub, eriline maitse ja aroom avalduvad. Kasutades maitseaineid ja lisakoostisosi, saab luua imelise suupiste, mis läheb kaubaks isegi kõige nõudlikumate külaliste seas.

Klassikaline retsept

Kõige põhilisem ja lihtsam moos nõuab ainult minimaalseid koostisosi:

• sibul – 1 kg;
• lusikatäis taimeõli;
• suhkur – 500 g.

Võib kasutada mett, pruuni suhkrut, mitmesuguseid maitseaineid ja lisandeid. Kuid see retsept võimaldab lihtsalt ja kiiresti tutvuda selle hämmastava roaga, ja edasi saab juba katsetada – lisada veini, tüümiani, luua segusid õunte või tsitrusviljadega.

Sibul tuleb koorida ja lõigata 5 mm paksusteks rõngasteks. Vala pannile õli ja hakka rõngaste praadimist. Tuleb saavutada kuldsus 2–3 minutiga suurel tulel, seejärel küpsetada 30 minutit keskmisel tulel. Tuleb tagada ühtlane praadimine, segades segu iga 5–7 minuti järel.

Vala potti kolm klaasi vett ja lisa suhkur. Kuumuta, sega hoolikalt kuni suhkru lahustumiseni ja lisa praetud sibul. Oluline hetk – tuleb regulaarselt segada, et sibul siirupis kokku ei kleepuks. Küpseta umbes pool tundi, jälgides toodet. Kõik peaks hästi karamelliseeruma, paksenema ja siirup muutuma ühtlaseks massiks.

Valmimise käigus omandab poti sisu meeldiva kuldse pruunika tooni ja ruum täitub meeldiva aroomiga. See on hetk, mil tuleb kuumus välja lülitada, katta kaanega ja lasta massil tõmmata 10–15 minutit. Sibulamoos on valmis, seda võib panna purkidesse nädalaseks säilitamiseks külmikusse või panna söögilauale.

Peen sibulamoos veini ja tüümianiga

See on suurepärane lisand lihale või juustule ja ideaalne lahendus burgeritele või lihakanapeedele. Rikkalik koostisosade valik tagab keeruka, kuid väga ahvatleva aroomi ja tõeliselt delikaatse maitse. Valmistamiseks on vaja järgmisi tooteid:

• punane või sinine sibul – 600 g;
• suhkur – 300 g;
• kuiv punane vein – 300 ml;
• balsamiäädikas – kaks supilusikat;
• taimeõli – kaks supilusikat;
• loorberileht – 2 tk;
• kuivatatud tüümian – kaks teelusikat;
• vürtspipar – teelusikas.

See on just restoraniretsept, mis on koostisosade osas läbi proovitud. Seepärast oleksid täiendav basiilikuleht või sidrunimahl siin üleliigsed ja rikuksid roa.

Koori sibul ja lõika see keskmise paksusega poolrõngasteks. Kuumuta pann, lisa õli ja hakka praadima. Sibul ei tohi kõrbeda, samal ajal tuleb see viia iga tüki ühtlase pehmuseni. Aja jooksul võtab see 20–30 minutit. Kui kasutad pajaroa, võid lisada otse sellesse. Või tõsta sibul potti, lisa suhkur ja sega madalal kuumusel ühtlaseks massiks.

Viie minuti pärast vala sisse vein, lisa loorberileht, kuivatatud tüümian ja balsamiäädikas. Kuumuta kõik keemiseni, seejärel alanda kuumus hautamiseks. Kulub 15 minutit, mille jooksul tuleb segu üks kord segada. Lisa vürtspipar, maitse soola järgi. Kui kõik on hea, siis püüa loorberileht välja ja keeda veel 5 minutit. Restoranilik sibulamoos veini ja tüümianiga on valmis. Hoidmiseks kasuta steriliseeritud purke, nii püsib toode külmikus kuni 20 päeva.

Magus sibulamoos õuntega

Suurepärane kombinatsioon muudab moosi, see muutub magusaks ja väga meeldivaks. See on juba tõeliselt universaalne roog, mida võib lihtsalt leivaga süüa, lisada pirukate täidisena, kasutada liha määrimiseks, küpsetamiseks (koorik on lihtsalt võrratu). Valmistamiseks on vaja järgmisi tooteid:

• tavaline või punane sibul – 1 kg;
• üks suur hapumagusat sorti õun;
• suhkur – 420 g;
• üks oks tüümiani;
• teelusikas majoraani;
• sool;
• 6% äädikas – 30 ml;
• taimeõli;
• vesi või punane vein – 200 ml.

Moosi võib valmistada ainult veega, kuid see on oluliselt huvitavam ja rikkalikum, kui lisada kuiva punast veini.

Koori õunad ja lõika need väikesteks kuubikuteks. Sibul on parem hakkida poolrõngasteks, kuid võib lõigata ka kuubikuteks nagu õunad. Seejärel pane paksu põhjaga potti, tilguta veidi õli ja prae. Piisab vaid kergest kuldjumisest, see võtab sõna otseses mõttes 5 minutit. Seejärel lisa õunad, suhkur ja äädikas. Aseta kõik keskmisele kuumusele ja sega regulaarselt, ning kui mahla on piisavalt, kuumuta keemiseni. Selleks kulub 10–15 minutit.

Kui keetis hakkab veidi tumenema, lisage veini või vett, samuti tüümiani ja majoraani. Nüüd võite katta kaanega ja seada minimaalse kuumuse. Segu peaks aeglaselt keema umbes 3 tundi. Mass muutub paksuks ja rikkalikuks. Seda võib panna lihtsalt keeva veega loputatud purkidesse, täiendavat steriliseerimist pole vaja, kuna moos säilib külmkapis kuni 10 päeva.

Vürtsikas sibulamoos terava pipraga

See on suurepärane lisand lihale, marinaadidele ja kastmetele. Sellist moosi saab kasutada linnu- ja kalatäidises, lõunapirukate täidises, lisada hakklihale ja segule liha katmiseks enne küpsetamist. Kergelt terav maitse ja suurepärane aroom rõhutavad originaaltoitu. Valmistamiseks on vaja:

• sibul – 1,3 kg;
• tšillipipar – 2 kauna;
• mesi – 20 g;
• päevalilleõli;
• 6% äädikas – 30 ml;
• kuivatatud rosmariin;
• tüümian;
• koriander;
• maitsepipar;
• kuiv valge vein.

Veini olemasolu on iseloomulik igale õilsale sibulamoosile. Võib valmistada veega, kuid tulemus on vähem rikkaliku ja avaneva aroomiga.

Sibul lõigata väikesteks kuubikuteks, tšillipipar tükeldada rõngasteks või samuti kuubikuteks. Kui on vaja väiksemat teravust, tuleks seemned eemaldada.

Kuumutatud pannile lisada taimeõli ja kõigepealt sibul, ning 3–5 minuti pärast lisada tšillipipar. Tehnoloogia on lihtne. Sibulat tuleb praadida suurel kuumusel, aktiivselt segades, pärast pipra lisamist hoida seda režiimi veel 2–3 minutit. Seejärel lülitada aeglasele tulele ja hautada sisu 15 minutit, aeg-ajalt segades.

Eraldi kausis segada äädikas, mesi ja vein. Võib kasutada vett, kuid aroom ja maitse jääb vaesemaks. Pärast 15-minutilist hautamist lisada see komponent pannile. Võib tuld veidi tugevdada, et aroomid aktiivsemalt vahetuks ja liigne vedelik aurustuks. Seejärel naasta hautamisrežiimi kaanega veel pooleks tunniks.

Kui on vaja vedelat moosi, võib kohe tulelt maha võtta ja purkidesse valada. Kontsentreerituma koostise ja konsistentsi jaoks tuleb hautada kuni tund. Selline moos säilib hästi õhukindlas anumas. Kui valada steriliseeritud purkidesse, siis värskus, maitse ja aroom rõõmustavad kuni kuu.

Mee-sibulamoos

Karamelliseeritud sibul ja mesi sobivad suurepäraselt kokku, nad annavad sügava magusa maitse ja rikkaliku aroomi. Sellist moosi saab kasutada mitte ainult lõunaroogades, vaid ka erinevates pirukatäidistes, ja lihtsalt süüa leivaga koos tassi tee kõrvale. Valmistamiseks on vaja:

• sibul – 1 kg;
• suhkur – 180 g;
• kuiv valge vein – 200 ml;
• mesi – 60 g;
• või – 60 g;
• 6% äädikas – 30 ml;
• koriander – 10 g;
• näpuotsaga soola ja pipart.

Sibul tuleks lõigata väikseks kuubikuks, ja kastrulis sulatada või. Võib kasutada panni, aga siis tuleb hiljem kõik potti tõsta edasiseks küpsetamiseks. Hakitud sibulat hautada kuni täieliku läbipaistvuseni. See võib võtta 10 minutit keskmisel kuumusel. Või annab parema tulemuse, kuid see kergelt kõrbeb, seega ei tohi hetke käest lasta.

Pajaroale lisage suhkur, mesi ja äädikas. Segage kõik hoolikalt ja kuumutage keemiseni. 5–7 minuti pärast valage juurde vein ja lisage maitseained. Vähendage kuumust ja laske vaikselt keeda. Moos keeb kaks tundi, muutudes järk-järgult paksemaks. Konsistents määrab, millal see tulelt võtta.

Aromaatne meesibulamoos säilib steriliseeritud purkides kuni kaks nädalat, kui seda hoida külmkapis.

Sibulaassortii prantsuse moodi

Üllatavalt rikkalikku ja maitsvat moosi saate, segades kokku mitu sibulasorti. Selline suupiste ilmus prantsuse kõrtsides ja saavutas kohe populaarsuse. Seda pakuti liha, linnu- ja kalaroogade kõrvale. Valmistamiseks vajate:

• kaks tavalist sibulat;
• kaks punast sibulat;
• neli šalottsibulat;
• 100 ml balsamiäädikat;
• 200 g pruuni suhkrut;
• 80 ml oliiviõli;
• mõned tüümianioksad;
• 400 ml kuiva punast veini;
• 5 g vürtspipart;
• 10 g jahvatatud musta pipart;
• sool.

Kõik sibulasordid tuleb lõigata poolrõngasteks ja segada. Parem on kasutada pajarooga, sest nii saab moosi valmistada ühes nõus. Valage sinna õli ja alustage sibula intensiivset praadimist. 3–5 minuti pärast lisage tüümian ja pipar ning vähendage kuumust. Erinevate sibulatüüpide küpsemine võtab väikesel tulel 20 minutit.

Kui kogu sibul on kuldpruun ja muutunud läbipaistvaks, valage juurde vein ja suhkur. Suurendage kuumust ja segage intensiivselt, kuni kogu suhkur lahustub ja segu keema läheb. Seejärel vähendage kuumust uuesti väikeseks ja laske tulevasel moosil umbes tund aega vaikselt keeda. Peamine indikaator on soovitud konsistentsi saavutamine. Võite peatuda vedela sibulamoosi juures või keeta selle soovitud paksuseni.

Prantsuse sibulamoos säilib lühikest aega – vaid nädal. Kuid sageli süüakse see ära paari päevaga, nii maitsev ja universaalne see toiduvalmistamises on. Purke piisab loputada keeva veega; nii lühikese säilivusaja korral pole steriliseerimisel mõtet.

Sibulamoos ploomidega

See on suurepärane retsept, mis paistab silma oma kasulikkuse poolest. Ploomidega sibulamoosi soovitatakse gastriidi, soolestiku alaperistaltika, kroonilise kõhukinnisuse ja seedehäirete korral. Kooslus annab väga erilise maitse. Moos sobib täidiseks pannkookidesse või saiakesi, seda võib süüa lihtsalt leiva ja jogurtiga. Valmistamiseks vajate:

• 5–6 punast sibulat;
• kaks keskmist ploomi;
• pool klaasi suhkrut;
• taimeõli – kaks supilusikat;
• kaks supilusikatäit balsamiäädikat;
• loorberileht;
• tüümian;
• mõned kuivatatud nelgipungad.

Sibul lõigake pikuti õhukesteks viiludeks. Ploomilt eemaldage kivi ja lõigake umbes sama suurteks viiludeks. Lisage pajaroale õli ja pange sinna hakitud punane sibul. Praadimist pole vaja, vaid kõik peab mitmekordselt kokku vajuma, muutuma pehmeks ja läbipaistvaks. Selleks piisab, kui hoida väikesel tulel 15 minutit, aeg-ajalt massi segades.

Pärast kokkutõmbumist lisage suhkur ja ploom, segage, jätkake hautamist veel 5 minutit. Valage sisse balsamiäädikas, lisage tüümian ja loorberileht. Suurendage kuumust ja hoidke nii veel 3–5 minutit. Lisage nelgipungad, kuid nii, et neid saaks hiljem välja püüda.

Kaanega kattes hautage madalal kuumusel veel pool tundi. Kõik peaks pehmenema, karamellistuma ja kokku tõmbuma. Tõstke tulelt ja püüdke nelgipungad välja – nad on andnud aroomi ja pole enam vajalikud.

Valage kuumalt steriliseeritud purki, nii püsib sibula-ploomimoos külmikus 12 päeva. See on aga nii maitsev, et purk saab otsa mõne päevaga.

Sibulamoos multikeetjas

Paljusid peatab vajadus koostisosi segada, pidevalt aega jälgida, palju tähelepanu pöörata toiduvalmistamisele. Multikeetja lihtsustab protsessi oluliselt. Maitsvat, lõhnavat ja tervislikku sibulamoosi saab valmistada just multikeetjas. Selleks on vaja:

• viis suurt sibulat;
• 100 ml vett või veini;
• 6% äädikat – 50 ml;
• taimeõli – 40 ml;
• suhkur – kolm supilusikat;
• kuivatatud tüümian – pool teelusikat;
• karri – noaotsatäis;
• vürtspipar – 5 g.

Lõigake sibul poolrõngasteks. Valage multikeetja kaussi õli, pange sibul sisse, valige režiim “Praadimine”. Võib kergelt soolata ja lisada musta pipart. Valmistage sibul avatud kaanega, programm seadke parem 12 minutiks. Praadimise ajal piisab segamisest 2–3 korda.

Lisage tüümian, vürtspipar, äädikas, vesi ja suhkur. Segage kõik hoolikalt. Nüüd sulgege kaas ja valige režiim “Pilaf”. Seal on vaikimisi seatud aeg 40 minutit, mis on just see, mida hea sibulamoosi jaoks vaja. 5 minutit enne valmimist lisage karri ja segage. Saate hinnata konsistentsi; kui vajalik on veel paksem, siis lülitage programm “Pilaf” uuesti sisse 15–20 minutiks.

Sibulamoos säilib külmikus hästi umbes 10–12 päeva. Seetõttu piisab purkide ja kaante üle valamisest keeva veega, erilist steriliseerimist pole vaja. Siiski saab maius otsa kiiresti, seda saab süüa lihtsalt leivaga, lisada lihale või juustuvõileibadele.

Moosi säilitamise reeglid

Vaatamata nimele ei säili sibulamoos kaua. Seda ei saa talveks varuda, hoolimata kuumtöötlusest ja isegi säilitusainete lisamisest. See on selline toode, mis rikneb isegi külmikus.

Tavaline säilivusaeg on umbes nädal temperatuuril mitte üle 5 kraadi. Mõned retseptid näevad ette säilitusainete olemasolu, siis pikeneb säilivusaeg külmikus 14–20 päevani.

Moosi võib panna hermeetiliselt suletavatesse purkidesse. Arvestades lühikest säilivusaega, piisab nende lihtsalt üle valamisest keeva veega. Tihe kaas on oluline, vastasel juhul kaob sõna otseses mõttes ühe päevaga suur osa aroomidest ning moos kaotab olulise osa oma atraktiivsusest ja kasulikkusest.

Huvitavad faktid sibulast

1. Sibula kodumaaks peetakse Lääne-Aasia idapoolseid piirkondi, see tähendab tänapäeva Iraani ja Pakistani territooriume. Juba iidsetest aegadest on tõendeid selle taime toiduks kasutamise kohta. Pronksiajal kasvatati sibulat juba Kreetal ja Kreekas.
2. Vanimad leitud retseptiraamatud – Mesopotaamia tahvlid – sisaldavad roogasid, milles kasutatakse aktiivselt värsket ja töödeldud sibulat. Samuti mainitakse seal porrut ja šalottsibulat.
3. Keskajal hinnati sibulat väga selle tervendavate ja tugevdavate omaduste tõttu. Tihti maksti sellega isegi lunaraha. On dokumentaalseid tõendeid 24 sibula maksmise kohta vangistatud rüütli eest feodaalkonfliktis.
4. Ameerika ei tundnud sibulat enne eurooplaste saabumist, kuid kohe pärast sissevedu levis see laialdaselt üle kogu mandri. Veelgi enam, paljude hõimude indiaanlased, olles sibula vahetanud või saanud kolmandate isikute kaudu, hakkasid seda iseseisvalt kasvatama enne eurooplaste jõudmist nendele maadele.
5. Teaduslikult on tõestatud sibula kõrge efektiivsus võitluses erinevate nakkushaigustega. Kuid juba enne uuringuid märgati, et inimesed, kes töötavad kasvuhoonetes ja aedades sibulaga, ei haigestu peaaegu kunagi, isegi kui nad seda toiduks peaaegu ei kasuta.