Genipa: mis puuvili see on ja milleks see kasulik on
Genipa on madaraliste sugukonda kuuluv viljapuu, mis kasvab kuni 30 m kõrguseks. See on sihvakas puu laiuvate okstega, mis on huvitav oma viljade poolest, mida inglased nimetavad 'marmelaadikarbiks'. Peamiselt sellepärast, et koor on paks ja tihe ning viljaliha on täidetud aromaatse magususega.
Genipa on lehtpuu. Läikivad ovaalsed lehed on servade kaupa hambulised. Lehtede laius on vahemikus 4–13 cm ja pikkus ulatub 33 cm-ni. Keskel on selgelt näha hele rood.
Õisikud on suured, läbimõõduga 5–6 cm, roosilaadsed, 5 kroonlehega, mis on kollase, punase või valge tooniga.
Genipa viljad on ovaalsed, pikkusega 9–15 cm, laiusega kuni 9 cm. Koor on krobeline, justkui kergelt jahuga ülepuistatud. Vilja sees on helepruunid või kollased seemned. Huvitav on see, et sisemine viljaliha on algul kreemikat värvi, kuid õhuga kokkupuutel muutub järk-järgult kollaseks. Ja need pole kaugeltki kõik selle ülemerevilja ainulaadsed omadused.
Kus kasvab
Looduslik genipa on levikualadeks Kuuba, Puerto Rico, Neitsisaared, Guadeloupe, Trinidad – alates Lõuna-Mehhikost, Colombiast ja Venezuelast kuni Peruu, Boliivia ja Argentinani. Seda kasvatatakse samas piirkonnas dekoratiiv- ja viljapuuna. Juba ammustest aegadest kasvatatakse genipat Filipiinidel. Mõnes riigis kasvatatakse puud loodusliku tarana või karjamaade hekina.
Eelmise sajandi 60. aastate keskel alustas Ladina-Ameerika genipa paljundamise projekti elluviimist, et taastada metsi Brasiilia kirdeosas. Sinna loodi ulatuslikud istandused. Viljad läksid likööride ja muude toiduainete tootmiseks, puitu aga kasutati kohalike vajaduste jaoks.
Vanailmas on genipa tundmatu. Filipiini entusiastid on püüdnud kultuuri levitada USA-s. Puu kasvas Miamis taimekasvatusjaamas kuni 6 m kõrguseks, kuid ei õitsenud kunagi. Venemaa põllumajandusteaduskeskuses 'Usadba' kasvatati samuti suur puu. See ei kandnud kunagi vilju ja hiljem hävitas selle pakane.
Maitseproov
Seda puud kasvatatakse viljade pärast. Nendest valmistatakse jäätist, tarretist, keedist, moosi, mahlu ja džemme. Looduslikul kujul võib vilju süüa ainult siis, kui need on üleküpsenud ja muutunud pehmeks. Maitse on hapukas, meenutab kuivatatud õunu.
Kõigepealt tuleb kergelt rebestada vilja õhuke koor ja imeda sealt želeetaoline sisu. Kõik seemned ja koor visatakse ära. Kui seemned on siiski suhu sattunud, tuleb need kindlasti välja sülitada.
Huvitav detail: genipa mahl on värvitu. Kuid õhu käes puutub see kokku inimese nahaga ja muutub püsivaks tumesiniseks värviks, mistõttu kasutatakse seda toiduvärvina. Indiaanlased joonistavad selle mahlaga kehale kujutisi ja värvus püsib kuni kolm nädalat.
Kalurid leidsid sellele veel ühe eksootilise kasutusviisi. Nad valmistavad sööta valmimata viljadest ning veekogude elanikud ujuvad meelsasti maiuse juurde, jäädes õnge.
Kuumades troopikamaades on levinud genipapuu kompott. Hästi janukustutavat jooki juuakse puhtalt või lisatakse veini. Teist viisi kasutatakse Puerto Ricos. Viljad lõigatakse, pannakse vette ja oodatakse käärimise algust. Alles siis, kui puder on käärinud, lisatakse lõhnavaid puuvilju, marju ja aroomiaineid. Peale janukustutamise on tõmmisel ka toniseeriv toime.
Viljad võib lihtsalt tükeldada, panna veekannu koos veega, lisada suhkrut, ja saadakse kerge jook kuumaks päevaks, mis meenutab limonaadi. Tänavatel müüvad kaupmehed jääga villitud kontsentraati. Filipiinidel on hinnas karastusjoogid, samuti tarretis, šerbett ja jäätis. Viljaliha kasutatakse mõnikord pektiini asendajana, mis aitab puuviljamahladel tarretuda. Brasiilia maainimesed valmistavad puuviljadest moosi, siirupit, karastusjooki, veini ja kanget likööri.
Uuringud näitavad, et puuviljad sisaldavad valke, süsivesikuid, õunhapet. Kalorsus on 113 kcal/100 g.
Genipa raviomadused
Genipapuu kompott pole mitte ainult meeldiv tarbida ja kustutab tõhusalt janu. Sellel on ka väärtuslikumad omadused.
- Kesk-Ameerika elanikud on juba ammu kohanenud kasutama kompotti rögalahtistina tugeva köha korral. Sellega ravitakse ka külmetushaigusi ja angiini. Õite keetis toimib palavikualandajana, nagu ka lehtede mahl.
- Viljades on rikkalikult kaltsiumi, fosforit ja askorbiinhapet (C-vitamiini). On loomulik, et puuviljad avaldavad inimorganismile üldtugevdavat ja noorendavat toimet.
- Kohalikud elanikud kasutavad genipapuu vilju harjumuspäraselt kollatõve korral ja ussivastase vahendina.
- Diureetiline toime muudab puuviljad asendamatuks erineva etioloogiaga tursete ja kuseteede haiguste korral.
- Rahvameditsiin soovitab purustada valmimata vilju ja kasutada koos koore keetisega farüngiidi ja suguhaiguste ravis. Lisaks on juure keetis tugev lahtisti.
- Kasulik on ka genipapuu koor. See on rikas tanniini poolest, mis muudab selle asendamatuks naha nakkushaiguste ravis. Kui teha puu tüvesse sisselõige, voolab koorest välja heledat, magusat maitset vaiku. See ongi see tugevatoimeline desinfektsioonivahend. Vaiku lahjendatakse veega ja saadud lahusega pestakse mitte ainult haavu ja kriimustusi, vaid isegi põletikulisi silmi.
- Samuti täheldatakse genipa toodete aktiivset antibakteriaalset toimet haigustekitajatele, see tähendab, et nad toimivad antibiootikumina. Purustatud seemneid võib kasutada oksendusvahendina.
Vastunäidustused
Inimeste kogemus, kes kasvatavad genipapuid, tarbivad selle vilju, on uurinud õite, koore, lehtede, juurte omadusi, viitab sellele, et vastunäidustusi pole. Võimalik on ainult individuaalne talumatus.
Genipa kasutusalad
Guyaanas kasutatakse küpsemata puuvilju peamiselt kalapüügisöödana. Maha kukkunud vilju söövad mets- ja koduloomad. Lehestik on hea söödalisand kariloomadele.
Koort kasutatakse sageli naha töötlemisel ja see sobib kiudude tootmiseks. Tõsi, sellised niidid sobivad ainult jämeda riietuse jaoks.
Noor puit läheb küttepuude ja aiapostidena. Kümneaastased puud saetakse saematerjaliks. Puit on kollakasvalge või isegi kergelt roosakas, vaevu märgatavate punakate soontega. See on hea kiudainesisaldusega, kõva, kuid elastne ja tugev. Seda puitu armastavad aga väga termiidid, mis seab tugevuse kahtluse alla.
Genipapuust valmistatakse palju majapidamistarbeid kuni puutöötoodeteni. Õied on hea meetaim mesilastele.
Kuidas kasvatada
Genipapuud saab paljundada seemnete ja pistikutega. Seemneid ei pea isegi spetsiaalselt ette valmistama. Piisab, kui panna seeme hästi kobestatud mulda poole sentimeetri sügavusele. Koht peab olema soe, üle 23 kraadi. Mulda tuleb pidevalt niisutada, kuid mitte märjaks teha.
Idud ilmuvad 25–30 päeva pärast. 6–12 kuu vanuselt tuleb nad ümber istutada. Puu ei ole tähelepanu nõudlik, see elab suurepäraselt ja õitseb isegi keerulistes oludes.
Kui eesmärgiks on puuviljade kasvatamine, tehakse puude vahekauguseks 10–15 m. Langevad lehed rikastavad istanduse mulda.
Kultuur kasvab sõna otseses mõttes silmnähtavalt. Kolme aasta pärast võib oodata esimesi vilju. Enamasti kannab puu vilja kord aastas. Kuid on eriti saagikaid sorte, mis rõõmustavad omanikke aasta läbi. Genipapuu suhtub soosivalt liigniiskusesse ja tunneb end hästi perioodiliselt üleujutatud muldadel, kuid ei talu üldse külma ja hukkub isegi väikese öökülma korral.
Seetõttu ei esine see kultuur mägistel aladel, kus ilm on ebastabiilne ja erineb kuuma ja niiske troopika omast.
Kus kasvatada
Koht tuleb valida päikeseline ja hele, kui on varju, siis vähe. Eelistatud on neutraalse või kergelt happelise reaktsiooniga muld. Kastmine peab olema rikkalik, et suvel hoida muld pidevalt niiskena – just see juhtum, kui parem on üle kasta kui ala kasta.
Väetamist teha vähemalt kaks korda kuus, vaheldades orgaanilisi ja mineraalväetisi. Talvel väetada ei ole vaja.
Oluline nõue režiimile on soojus. Talvel hoitakse temperatuuri 15–20 kraadi juures, suvel – mida kuumem, seda parem. Muidugi võib genipapuu üle elada lühiajalise temperatuuri languse kuni 0 kraadini, kuid parem on mitte riskida.
Huvitavad faktid
- Erinevates riikides nimetatakse genipapuud haguaks, tšibaraks, lanaks, vituks, malukoks.
- Peruu veekogudes elab parasiitsäga «kandiru». See halvab sõna otseses mõttes kohalikke elanikke hirmuga. See võib ujuda inimese ükskõik millisesse, ka kõige intiimsemasse kohta, ja kinnitada end seal teravate ogadega lõpustele. Parasiit toitub verest ja ümbritsevatest kudedest, põhjustades mitte ainult tugevat valu, vaid võib lõppeda surmaga. Selle eemaldamiseks ei saa ilma kirurgilise sekkumiseta hakkama. Abi on ka genipapuu viljade mahlast või põletatud lehtedest. Nende ainete viimine kandiru kinnituskohta tapab kala, mille saab seejärel eemaldada.
- Guatemala indiaanlased omistavad puule püha tähenduse. Nad kannavad teatud rituaalide ajal vilju kätes, lootes ja uskudes, et see päästab neid õnnetustest ja haigustest.
«Tähtis: kogu teave saidil on esitatud üksnes tutvumise eesmärgil. Enne mõne soovituse rakendamist konsulteerige erialaspetsialistiga. Ei toimetus ega autorid kanna vastutust võimaliku kahju eest, mida materjalid võivad põhjustada.»
