Jõevähid: kuidas on kasulikud inimorganismile, kuidas valmistada või keeta

Jõevähke nimetatakse sageli kõige puhtamateks loomadeks. Lülijalgsete tüübi tuntumad esindajad eelistavad eranditult puhtaid ja mageveekogusid. Lisaks toovad nad ökosüsteemile tohutut kasu, puhastades tiikide, järvede ja jõgede põhja raipest ja orgaanilistest laguproduktidest. Ja loomulikult on keedetud vähid paljude lemmikdelikatess. Nende õrna liha hinnatakse mitte ainult maitse, vaid ka kasu pärast.

Kuidas vähid välja näevad ja kus nad elavad

Jõevähid on ühed vanimad loomastiku esindajad. Selle vähilaadsete liigi eelkäijad asustasid Juura ajastu veekogusid. Nad kuuluvad kõrgemate vähkide klassi, kuhu kuuluvad veel kirpvähid, krevetid, krabid ja kakandid.

Vähkide keha koosneb 18 segmendist, mis on püsivad. Neist 4 on peamised, 8 rindmikud ja 6 kõhtmikud. Seda tüüpi lülijalgsete rindmiksegmendid sulanduvad peamistega läbi õmbluse, mida on seljalt väga lihtne näha. Niinimetatud pearindmik on kindlalt kaitstud tugeva kitiinkestaga, mis on kaetud paksu süsihappekaltsiumi kihiga, mis muudab jõevähi soomuse peaaegu läbitungimatuks.

Vähi keha võib ulatuda 30 cm pikkuseks, minimaalne suurus on 13–15 cm. Kest täidab vähilaadse luustiku funktsiooni, kaitstes looma siseelundeid. Kitiinkülge kinnituvad ka jõevähi lihased. Peasegmentidel paiknevad 2 paari pikki tundeandureid, mis vastutavad kompimise ja haistmise eest. Need tundlad on kaetud väikeste harjastega, nende aluses paiknevad tasakaaluretseptorid.

Jõevähi silmad on väikese suurusega, kuid neil on üsna keeruline struktuur – igaüks koosneb enam kui 3000 väikesest silmakesest. Sellist silmaehitust nimetatakse fassettsilmaks. Need asuvad terava ogi kõrval, mis paikneb pearindmiku esiküljel.

Vähi jäsemed koosnevad sõrgadest ja 4 paarist käimisjalgadest. Sõrjad kinnituvad rindmikusegmendile. Nende abil kaitsevad lülijalgsed end vaenlaste eest, jahivad ja kasutavad neid isegi järglaste saamiseks. Tänu esijäsemetele püüavad ja hoiavad isased emast kinni.

Need loomad liiguvad tagajäsemete abil. Lisaks on nendel lülijalgsetel kõhtmikusegmendil väikesed jalakesed, mis aitavad hingata. Nende abil suunavad vähid lõpustele värsket hapnikurikast vett.

Vee kvaliteeti veekogus saab isegi määrata vähkide olemasolu järgi. Paljud nende lülijalgsete liigid eelistavad elu laitmatult puhtas vees. Siiski on jõevähkide tüüpe, kes eelistavad riimvett, peamine on piisav hapnikukontsentratsioon. Hapnikunälg võib nende loomade jaoks põhjustada kurvaid tagajärgi ja isegi lõppeda surmaga.

Vähkide toidu hankimist aitab haistmismeel. Selle lülijalgsete liigi esindajad jälitavad vaenlasi just lõhna järgi, kuna nad näevad väga halvasti. Jõevähkide eluiga on umbes 35 aastat.

Jõeelanikud valivad tavaliselt eluks mittemudase põhja. Urne kaevatakse kaldajoone lähedal, kuni 3 m sügavusel. Reeglina eksisteerivad ühes järves ainult ühe liigi vähid.

Liigid

Praegu on ainult 4 liiki jõevähke:

• kitsasõlaline;
• jämeõlaline;
• laiõlaline;
• ameerika signaalvähk.

Kitsasõlalisi vähke võib kohata aeglaselt voolavates, madalates jõgedes, väikestes järvedes ja tiikides, Kaspia ja Musta mere rannikul. Sellel vähilaadsete liigil on mugav nii mage- kui riimveekogudes. Kehapikkus on 16–33 cm. Kitlinkate sillerdab pruunides toonides – heledamast tumedamate varjunditeni. Kitsasõlalised vähid on saanud oma nime esijäsemete kuju järgi – kitsad ja piklikud sõrad on märgatavalt välja veninud. See vähiliik on kõige vastupidavam ebasoodsatele keskkonnatingimustele, seetõttu elab ta üsna mugavalt madala kvaliteediga vees.

Jämeõlalised vähid on praegu väljasuremise äärel. Iga aastaga väheneb selle liigi arvukus kiiresti. Loom elab kristallselges vees Aasovi, Kaspia ja Musta mere rannikualadel. Selle liigi vähid taluvad väga halvasti järske temperatuurimuutusi. Nende jaoks on maksimaalselt mugav veetemperatuur 23–25°C. Suuruselt on jämeõlalised vähid miniatuursed. Nende kehapikkus ei ületa reeglina 11–12 cm. Koor on rohekaspruuni värvi. Esijäsemeid iseloomustab kaheksharunemine, sõrad on kergelt nürid.

Laiasõrmelisi vähke peetakse kõige levinumaks liigiks, kuid viimasel ajal on nende populatsioon järsult vähenenud. Selle liigi loomad elavad eranditult mageveekogudes, kus vesi on puhas. Laiasõrmelisi vähke võib kohata peaaegu kõigis mitteseisvates veekogudes, mille veetemperatuur on suvel üle 25°C. Kahekümnesentimeetrine keha sillerdab oliivi- või pruunides toonides.

Ameerika signaalvähke võib Venemaa territooriumil kohata ainult Kaliningradi oblastis, kuid Euroopas selle liigi populatsioon kasvab ja levib suure kiirusega. Pruunid sinise või punaka varjundiga vähid on väga sarnased oma 'laiõlaliste' sugulastega. 'Ameeriklasi' aitab ära tunda laik sõra liigesel – see on reeglina valge või sinist värvi. Enamik isendeid ulatuvad pikkuselt mitte üle 10 cm, kuid mõned selle liigi esindajad võivad kasvada kuni 20–22 cm.

Mille poolest erinevad homaar ja krabi vähist

Kui te selles küsimuses ei orienteeru, võite kergesti segi ajada jõevähi homaariga. Homaarid, nagu ka vähid, kuuluvad vähilaadsete alamhõimkonna kümnejalaliste seltsi. Elupaiku on võimatu loetleda – seda lülijalgsete esindajat võib kohata üle kogu maailma. Erinevalt jõevähkidest eelistavad homaarid merevett, kuid toituvad ka raipest, orgaanilistest jäänustest ja mikroorganismidest. Keha värvus varieerub hallist sinakasroheliseni, kuid keetmisel muutub see punaseks.

Loomulikult on vähi ja homaari peamine erinevus suurus ja kaal. Homaari keskmine kehapikkus on umbes 45 cm, kuid esineb ka seitsmekümnesentimeetriseid isendeid. Paar aastat tagasi püüti Kanadas kinni kahekümnekilone homaar!

Teine erinevus on elupaik. Homaarid elavad eranditult soolases merevees. Need lülijalgsed erinevad ka maitseomaduste poolest, mida suudavad tõenäoliselt eristada vaid gurmaanid. Vähi liha on mahedama maitsega, homaarid on pehmemad ja pikantsemad.

Mille poolest erineb krabi vähist?
Vähi ja krabi kehaehitus on väga sarnane: neli paari jalgu, tugevad küünised, lame kõht ja kitiinist koorik. Erineb vaid keha kuju – vähil on see piklikum, krabil aga ümmargune, kolmnurkne või kandiline. Muide, just keha kuju võimaldab krabil liikuda palju kiiremini kui tema sugulasel.

Erinevusi on ka elukeskkonnas. Kui vähid on elukoha valikul väga nõudlikud, eelistades kristallselge veega mageveeallikaid, siis krabid on elupaiga suhtes vähem nõudlikud. Neid võib kohata peaaegu igas veekogus, olgu selleks meri, järv, tiik, jõgi või suudmelaht. Krabid tunnevad end mugavalt nii kaldal kui ka kuni 4 km sügavusel.

Koostis ja kalorisisaldus

Vähke püütakse selleks, et nautida uskumatult maitsvat, õrna, pikantset liha, mis on pealegi väga tervislik. Paljud lisavad jõevähid dieettoidu valikusse, sest nende lülijalgsete liha sisaldab küllaldaselt kergesti seeditavat valku ja üsna vähe kaloreid – vaid 76 kcal 100 g toote kohta.

Lisaks on see suurepärane valguallikas, mis moodustab protsentuaalselt üle 80%. Samuti sisaldab jõevähi liha 12% rasvu ja 7% süsivesikuid. Söödav osa on rikas ka vitamiinide poolest. Keedetud vähkide söömine võib varustada keha A-vitamiini, tiamiini, koliini, riboflaviini, folaatide, kobalamiini, püridoksiini, füllokinooni ja kasulike mikroelementidega – kaaliumi, magneesiumi, kaltsiumi, naatriumi, fosfori, raua ja tsingiga. Lisaks sisaldavad vähid elutegevuseks vajalikke polüküllastumata rasvhappeid oomega-3 ja oomega-6.

Kuidas on vähid kasulikud

Üldine kasu

Tänu kõrgele täisväärtusliku valgu kontsentratsioonile ning suurele vitamiinide ja mikroelementide hulgale imendub vähiliha hästi ning on kasulik erinevate haiguste all kannatavatele inimestele. Kui lisada see toode toiduratsiooni, saab enesetunnet märgatavalt parandada. Vähiliha soovitatakse eriti südame-veresoonkonna süsteemi, kõhunäärme ja mao haigustega inimestele. Selle roa tarbimine aitab korrastada maksa tööd ja parandada neerude talitlust.

Vähiliha soodustab organismi taastumist pärast haiguse põdemist ning kaitseb kilpnäärmega seotud vaevuste eest.

Vähke kasutatakse väga laialdaselt ka rahvameditsiinis. Juba iidsetest aegadest valmistati kitiinkestast alkohoolset tinktuuri ja keedusi, mis aitasid loobuda alkoholist ja suitsetamisest.

Naistele

Vähkide kitiinkesta kasulikud omadused on teada juba ammu. Vanasti jahvatati kest pulbriks, mida puistati värsketele haavadele kiiremaks paranemiseks. Sellist pulbrit tehakse ka tänapäeval, et kiirendada kudede taastumist naiste rinnavähi operatsiooni järel.

Tinktuuri valmistamine on üsna lihtne. Vähikestad tuleb põhjalikult pesta ja kuivatada, seejärel hästi peenestada hakklihamasinas või blenderis. Saadud pulber valada anumasse ja valada üle piiritusega, lasta tõmmata 2–3 päeva, seejärel on see tarbimiseks valmis. Võtta suu kaudu üks supilusikatäis üks kord ööpäevas. Ravikuuri tuleks läbi viia ainult üks kord aastas 2 nädala jooksul. Loomulikult võib vähikesta tinktuuri võtta alles pärast kõigi operatsioonide ja keemiaravi seansside lõppu.

Meestele

Teadlaste vaatlused on näidanud, et keedetud vähiliha regulaarne tarbimine vähendab meestel põie kasvaja ja eesnäärmevähi tõenäosust peaaegu poole võrra. Seetõttu soovitatakse tugevama soo esindajatel seda toodet tarbida nende ebameeldivate haiguste ennetamiseks.

Raseduse ajal

Paljud küsivad: kas raseduse ajal võib vähke süüa? Jah, kui puudub allergia mereandide suhtes ja individuaalne talumatus vähiliha suhtes. Lisaks soovitatakse keedetud vähke isegi rasedatele naistele tarbida, kuna need sisaldavad palju vitamiine, kasulikke mikroelemente ja ei sisalda kolesterooli.

See toode soodustab loote head arengut ja toetab ema organismi erksana ja aktiivsena. Tänu kasulike ainete tasakaalustatud sisaldusele aitab vähiliha parandada ainevahetust ja tugevdada immuunsüsteemi, mis on lapse kandmise ajal nii oluline. Vaatamata selle toote uskumatutele maitseomadustele tuleks selle tarbimisel siiski mõõtu pidada.

Imetamise ajal

Arstid ei soovita naistel rinnaga toitmise ajal tarbida mereande, sealhulgas vähiliha. Need sisaldavad ju suures koguses toksiine, mis võivad kahjustada last esimestel elukuudel. 7–8 kuud pärast lapse sündi tuleb oma toidulauda hoolikalt valida, sest lapse organism alles hakkab eluga kohanema. Ema vale toitumine võib põhjustada mitmeid haigusi, näiteks tugevaid koolikuid, mürgitust, toiduallergiat ja lapse mao häireid.

Naine võib vähiliha oma igapäevasesse toidulauda lisada alles aasta pärast oma lapse sündi ja ainult siis, kui laps saab spetsiaalset lisatoitu.

Lastele

Vähiliha on lemmik maiuspalaks mitte ainult täiskasvanutele, vaid ka lastele. Seda toodet võib kõhklemata lisada ka laste toidulauale. Kuid sel juhul tuleb nende valikusse ja valmistamisse suhtuda hoolikamalt, et vältida ebameeldivaid tagajärgi, sest lapse organism on toidu suhtes kõige vastuvõtlikum.

Kõige parem on osta vähke suvel või sügisel. Keetmise hetkeks peavad vähid olema kindlasti elusad ja aktiivsed. Vähkide liikumatus viitab sellele, et nad pole tõenäoliselt terved ja surevad peagi. Nende lülijalgsete liha rikneb peaaegu kohe. Surnud loomade lihas hakkab hetkega kogunema kahjulik aine, mille sattumine organismi võib parimal juhul põhjustada mürgitust, halvemal juhul surmaga lõppeda.

Kaalukaotuse ajal

Madala kalorsuse, kõrge valgusisalduse, minimaalse rasva- ja süsivesikute kontsentratsiooni tõttu peetakse vähiliha ideaalseks tooteks dieedi lisamiseks. Lisaks kasutavad paljud liigsetest kilodest vabanemise protsessis lülijalgse koorest saadavat kitosaani. Kitosaani kasutatakse kaalulangetamise preparaatide valmistamiseks, kuna see aine kiirendab ainevahetust, takistab organismil rasvade omastamist ja aitab neid välja viia.

Vähid meditsiinis

Diabeedi korral

II tüüpi suhkurtõbe iseloomustab immunoresistentsus. See tähendab, et kõhunääre töötab hästi, kuid rakkudel on võimetus glükoosi seedida. Seetõttu on selle tase veres perioodiliselt normist kõrgem.

Seda haigust saab ravida dieediga, mis hõlmab teatud toitude lisamist toidulauale ja vastavalt teistest loobumist. Lubatud toodete nimekirjas on ka vähiliha. See on suurepärane valguallikas, mida soovitakse suures koguses suhkurtõve puhul. Peaasi – mitte üle pingutada ja tarbida lülijalgsete liha mõistlikes kogustes.

Selles tootes sisalduvad toitained aitavad haigusest kergemini üle saada. Vitamiinid ja mikroelemendid omavad põletikuvastast toimet, aitavad normaliseerida regeneratsiooniprotsesse ja parandavad verevoolu.

Tähtis: Vähkide glükeemiline indeks — 5 ühikut.

Pankreatiidi korral

Sellise ebameeldiva seedetrakti haiguse nagu pankreatiidi korral pööratakse suurt tähelepanu patsiendi toitumisele. See peaks koosnema toitudest, mis ei koorma ega ärrita põletikulist kõhunääret. Haiguse ägenemise ajal jäetakse toidust peaaegu täielikult välja valgurikkad toidud. Eriti puudutab see jõevähke, kuna neid loomi peetakse jõgede ja järvede «puhastajateks», nad toituvad raibetest ja sisaldavad seetõttu toksiine.

Gastriidi korral

Inimestel, kes põevad gastriiti ja muid seedetrakti haigusi, ei tasu jõevähke kuritarvitada.

Podagra korral

Podagra iseloomustab kusihappe ainevahetuse häire luukoes. Et mitte esile kutsuda haiguse ägedat vormi, tuleb järgida spetsiaalset toitumist. Toitumine tuleks koostada madala kalorsusega toitudest, mis on valmistatud aurutades või ahjus. Soovitatav on vältida praetud, marineeritud, soolaseid ja rasvaseid toite ning maiustusi.

Podagrahaigete jaoks on ideaalseks toiduks keedetud jõevähi liha tänu oma madalale kalorsusele, suurele vitamiinide ja mineraalide sisaldusele ning oomega-3 rasvhapetele. Lisaks sisaldavad jõevähid karotenoidi, mis soodustab kahjustatud rakkude asendamist uutega. Tänu kõrgele joodisisaldusele on lülijalgsete lihal põletikuvastane toime.

Samuti on jõevähkide koorikus kitiini, millel on kasvajavastane toime ja mis soodustab liigeste ja kõõluste regenereerumist. Lülijalgseid on parem süüa koos kõõluste ja kõhredega, kuna need sisaldavad kõrgel kontsentratsioonil elemente, mis tugevdavad luid ja liigeseid.

Kahju ja vastunäidustused

Peamine vastunäidustus jõevähkide tarbimisel on mitte süüa neid loomi surnuna. Mürk koguneb kohe surnud vähkide lihasse, see rikneb väga kiiresti ja võib tekitada korvamatut kahju inimese organismile.

Samuti ei tohi seda delikatessi tarbida, kui on esinenud allergiat või individuaalset talumatust mereandide suhtes.

Nende loomade lihas sisalduvate toksiliste ainete tõttu peaksid nende tarbimisest hoiduma imetavad emad ja alla kolmeaastased lapsed.

Kuidas valida ja säilitada

Et nautida õrna jõevähi liha ilma tervisele kahjulike tagajärgedeta, tuleb need õigesti valida. Nende lülijalgsete ostmisega on seotud palju nüansse.

Esiteks, olenemata sellest, kust jõevähke valitakse – turul, kalapoes või veebipoes – tuleb küsida, kust need lülijalgsed on püütud. Kui tegemist on tiikide, järvede või muude seisva veega veekogudega, siis ei tasu selliseid vähke võtta. Nende liha ei sisalda palju kasulikke mikroelemente ja on maitselt vesine. Palju parem on eelistada jõevähke, mis on püütud mageveejõgedest.

Teiseks tuleb pöörata tähelepanu jõevähkide seisundile. Loomad peavad olema aktiivsed – kiiresti roomama, omavahel võitlema, püüdma näpistada ja saba alla tõmbama. Aktiivsed jõevähid tähendavad värsket liha. Loidu välimusega lülijalgseid ei tasu võtta. See tähendab, et nad on suremas. Jõevähkide liha rikneb väga kiiresti ja nende söömine võib kergesti põhjustada tõsist mürgitust.

Kolmandaks tuleb vaadata, millises vees vähke hoitakse. See peab olema tingimata läbipaistev! Müüjad on kohustatud vahetama vett võimalikult sageli, et loomad lämmatada ei saaks. Hapnikunälg on nendele lülijalgsetele hukatuslik.

Kõige optimaalsem suurus vähile on umbes 20 cm pikkune, kaal – üle 100 g. Väiksemaid vähke ei tasu osta – see tähendab, et nad elasid kallaste lähedal, kus oli vähe toitu. Seetõttu sisaldab nende liha vähem vitamiine ja on maitselt halvem.

Oluline on haarata vähki seljast, et ta ei saaks inimest sõrgadega pigistada. Paindlikkus ei ole vähkide puhul omane. Seetõttu, haarates vähki pea ja saba vahelt, saab vältida kokkupuudet vähisõraga.

Vähkide säilitamine
Nagu teada, keedetakse vähke ainult elusalt. Seetõttu on oluline toimetada nad võimalikult kiiresti õigesse kohta ja keeta. Selleks tuleb valida sobiv anum.

See võib olla näiteks plastikust, keraamikast või klaasist anum jõeveega. Nõu peab olema sügav. Pärast elusate vähkide sinna panemist tuleb anum katta ventilatsiooniga kaanega. Oluline meeles pidada, et lülijalgseid ei tohi kategooriliselt hoida alumiiniumnõudes metallide oksüdatsiooniprotsesside tõttu, mis võivad oluliselt lühendada säilitusaega.

Samuti võib elusate vähkide transportimiseks kasutada puidust või papist kasti. Piisab, kui panna põhja leotatud rätik, kuid sel viisil vähke hoida on parem mitte rohkem kui 3 tundi.

Äsja püütud vähke saab säilitada metallvõrgu abil. Tuleb jaotada saak sellele ja asetada vette. Sel viisil püsivad vähid täielikus tervises 7–8 tunni jooksul.

Neid lülijalgsete esindajaid saab transportida ka tavalises lõuendikotis. Peaasi – see eelnevalt niisutada ja hoolikalt kaitsta otsese päikesevalguse eest.

Näljastena võivad vähid hakata üksteist sööma. Selle vältimiseks on parem varustada nad eelnevalt toiduga. Lisasöödaks sobivad suurepäraselt toores kartul, liha, pisike kala, hernevarred ja isegi tükeldatud nõges.

Suure hulga vähke saab värskena hoida, kui panna need vanni. Peaasi – mitte unustada regulaarselt vett vahetada ja varustada lülijalgseid lisasöödaga. Ei taha loomi vanni hoida? Säilitamisega tuleb toime ka külmkapp. Selleks tuleb jõeelanikud hästi puhtaks pesta jooksva vee all, asetada need klaasnõusse ja katta märja rätikuga. Kuid ei tasu neid külmkapiriiulil liiga kauaks unustada. Parem on regulaarselt anumasse piiluda, kontrollida lülijalgsete seisundit ja eemaldada surnud vähid.

Kas neid võib külmutada

Muidugi võib maksimaalse gastronoomilise naudingu saada ainult värskelt keedetud aromaatsetest vähkidest. Aga mida teha, kui pole võimalust neid järgmiste päevade jooksul keeta? Vastus on lihtne – vähke saab külmutada. Kuid selleks, et lülijalgsete maitseomadused kannataksid minimaalselt, tuleb arvestada mitmete nüanssidega.

Enne külmutamisprotsessi tuleks järk-järgult vähendada vee temperatuuri, milles vähke hoitakse, pluss kraadist nullini. Seejärel vala anuma sisu külmutuskotti, mis suunatakse sügavkülmikusse, mis on seatud temperatuurile mitte üle -19 °C. Kui kõik õigesti teha, võib värskeid vähke säilitada mitu kuud.

Siiski tuleb meeles pidada, et pärast sulatamist saab keeta ainult elusaid isendeid, mille protsent ei ületa 40%. Surnud vähid tuleb kohe välja visata.

Kui pidusöögi järel on jäänud palju keedetud vähke, võib need samuti külmutada. Parem on seda teha vedelikus, milles lülijalgsed keedeti. Loomulikult ei õnnestu jõeelanike aroomi ja maitset täielikult säilitada. Lisaks kaotab vähiliha teatud koguse niiskust ja muutub kummiseks.

Kuidas õigesti puhastada ja süüa vähke

Vähkide õrnemat liha peetakse delikatessiks. Kui aga ei tea, kuidas vähke õigesti puhastada, võib suurema osa söödavast lihast kergesti kaotada. Sest toiduks kõlbab mitte ainult vähikael, vaid ka sõrgade osad. Prügikasti tuleb saata ainult lülijalgse kitiinkate ja siseorganid.

Loomulikult võib üleliigsest vabaneda ka enne kuumtöötlemist, kuid parem on seda mitte teha. Enne keetmist tuleb vähid ainult põhjalikult pesta ja nende sisikond eemaldada. Siseorganitest vabanemine on väga lihtne. Selleks tuleb vähisaba veidi keerata ja seda koos soolestikuga ettevaatlikult tõmmata. See võimaldab vabaneda teravast soolõhnast, mis saadab lülijalgseid kuumtöötlemise ajal. Keetmise ajal võib vähke maitsestada erinevate maitseainete ja vürtsidega, muutes liha maitse selgemaks ja pikantsemaks.

Vähi puhastamine koosneb mitmest etapist. Kõigepealt tuleb rebida vähijalad. Nendes sisaldub liha, mis saadakse sealt välja pigistades. Seejärel tuleb avada sõrjad. Parem on kasutada kääre, avades eesmised jäsemed ettevaatlikult, sest siin on palju isuäratavat liha. Seejärel tuleb kõhust eraldada vähi pearindmik. Selleks tuleb koort murda, tõmmates seda vastassuundades. Preemiaks on maitsev ja kasulik valkja värvusega rasvakiht. Seejärel tuleb eemaldada lõpused ja lõpuks võtta liha vähikõhust. Seda osa nimetatakse ka vähikaelaks – selle delikatessi kõige maitsvamaks elemendiks.

Kuidas maitsvalt valmistada vähke: retseptid

Ahjus

Vähkide ahjus valmistamiseks on palju viise, kuid üks populaarsemaid roogasid on piimakastmes küpsetatud vähid.

Selle roa jaoks on vaja järgmisi tooteid:

• 10–12 suurt keedetud vähki;
• 100 g šampinjone;
• 50 g võid;
• 1 supilusikatäis suhkrut;
• 300 l piima;
• 30–40 g kõva juustu;
• näputäis punast jahvatatud pipart;
• 1 supilusikatäis kõrgeima klassi nisujahu;
• 1 teelusikatäis soola.

Vähkide piimakastmes küpsetamise algoritm on üsna lihtne. Kõigepealt tuleb lülijalgsed keeta soolases vees pool tundi. Kuiv sügav pann panna keskmisele tulele. Pärast kuumutamist puistatakse sinna jahu, mida kuivatatakse minut aega, ilma et see muutuks kuldseks. Pärast jahu jahtumist segatakse see kuumutatud piimaga. Saadud segule lisatakse suhkur ja sool, pann pannakse uuesti pliidile. Sisu kuumutatakse madalal kuumusel kuni 15 minutit, segades regulaarselt lusikaga. Valmis kaste filtreeritakse läbi tavalise marli või spetsiaalse sõela, et vabaneda tükkidest. Pärast filtreerimist pannakse segu uuesti tulele ja soojendatakse 10 minutit nõrgalt sisselülitatud põletil. Seejärel jagatakse kaste pooleks ja valatakse kahte eraldi anumasse.

Pärast puhastamist lõigatakse seened väikesteks kuubikuteks. Eraldi pannil keskmisel tulel sulatatakse osa ettevalmistatud võist, millel praetakse seened. Teine pool võist sulatatakse samuti, kuid mikrolaineahjus.

Ühte poolde piima-jahukastmest lisatakse praetud seened, sulatatud või ja punane pipar – kõik segatakse.

Keedetud vähid lõigatakse ja puhastatakse kõigi reeglite järgi, jättes alles ainult söödava liha, mis täidetakse piima-jahukastmes seentega. Täidetud lülijalgsed pannakse ahjuplaadile, valatakse üle teise poole piimaseguga ja puistatakse peeneks riivitud kõva juustuga.

Küpsetusvorm pannakse eelsoojendatud ahju (180–200 kraadi) 20–25 minutiks. Roog on valmis.

Pannil

Praegu kalduvad paljud perenaised kõrvale klassikalisest vähkide keetmise meetodist ja kasutavad keerukamaid retsepte. Üks maitsvamaid roogi on vähid, praetud oma mahlas vürtsikimbuga.

Koostisosad:

• 1 kg suurepäraseid vähke;
• 100 g sojakastet;
• 1 pakk võid;
• 7 küüslauguküünt;
• 1 tl paprikat;
• rohelist (petersell, roheline sibul, till jne.);
• 1 spl soola;

Enne toiduvalmistamise alustamist tuleb vähid ette valmistada. Selle roa jaoks võetakse värskeid isendeid, mis on puhastatud liivast ja vetikatest. Samuti eemaldatakse siseorganid. Pann pannakse tugevale tulele. Sulatatud võis praetakse hakitud küüslauku 2–3 minutit. Keevasse õli pannakse vähid, kõik kaetakse kaanega.

Sisu segatakse regulaarselt. Tuleb jälgida, et vähid praeksid ühtlaselt igast küljest. 7–8 minuti pärast lisatakse pannile maitseained ja sool, veel 10 minuti pärast hakitud rohelist. Kokku hautatakse panni tulel 25–30 minutit. Valmimise ajal maitsestatakse roog mitme lusikatäie aromaatse sojakastmega. Seejärel lastakse roogil paar minutit jahtuda ja serveeritakse.

Grilil

Räägitakse, et kõige maitsvamad vähid saavad grillil. Neid tuleb küpsetada 20–30 minutit temperatuuril 230 kraadi.

Koostisosad:

• 1 kg suuri jõevähke;
• 2 sidrunit;
• 3 küüslauguküünt;
• 150 g võid;
• 2 supilusikatäit sojakastet;
• näpuotsatäis soola ja jahvatatud pipart.

Lülijalgseid tuleb põhjalikult loputada jooksva vee all, puhastada soonte ja eemaldada sisikond. Iga isend lõigata pikuti pooleks. Valmistage eelnevalt kaste. Selleks segage kausis või hakitud küüslaugu, sojakastme ja sidrunimahlaga. Maitsestage segu näpuotsatäie jahvatatud pipra ja soolaga. Asetage jõeelanikud grilli alumisele restile kõhualune allpool, määrige pealt valmis kastmega. Hautage vähke veerand tundi, määrige kastmega ja küpsetage veel 10 minutit.

Söegrillil

Mis saab olla parem ja peenem kui lõkkel valmistatud vähid? Gastronoomiline meistriteos! Pöörane aroom, vapustav maitse see roog ei jäta kedagi ükskõikseks. Söel küpsetatud vähid võivad vaimustada isegi tõelisi gurmaane. Selle toidu klassikaline retsept pole keeruline. Valmistamiseks on vaja järgmisi tooteid:

• 1 kg suuri (soovitavalt) vähke;
• 3 supilusikatäit soola;
• mustad pipraterad;
• till;
• 4 l vett;
• sidrun.

Asetage suur pada veega tulele. Keevasse vette visake vürtsid, pigistage sidrunimahl ja lisage sool. Seejärel lisage lülijalgsed. Keetke kuni valmimiseni ja serveerige lauale.

Multikeetjas

Aroomikad vähid ilma murede ja vaevata. Ilmselt on kõige lihtsam valmistada jõelülijalgseid multikeetjas.

Koostisosad:

• 30 suurt värsket vähki;
• 3–5 loorberilehte;
• 1 hunnik tilli;
• 3 supilusikatäit soola;
• 1 tl musti pipraterasid;
• pool sidrunit.

Multikeetjasse puistake vürtsid: piment, sool ja loorberileht. Pange vähid peale, puistake peale hakitud ürdid ja sidrun. Sobivad ka tilliseemned, need lisavad roale vürtsikust. Valage koostisosadele keev vesi.

Jätke multikeetja režiimile "Hautamine" üheks tunniks. Kui kõik on valmis, jätke multikeetja kaas mõneks minutiks lahti, et vähid veel aromaatses puljongis tõmbuksid. Roog on valmis.

Kuidas keeta vähke kodustes tingimustes

Kõige traditsioonilisem ja perenaiste lemmikretsept on keedetud vähid. Siiski on mõned valmistamise saladused, mida järgides saab valmistada õrna vähiliha.

Enne valmistamist tuleks lülijalgsed jätta tunniks ajaks piima sisse, mis muudab liha pehmemaks ja mahlakamaks. Loomulikult tuleb neid enne valmistamist põhjalikult loputada ja puhastada.

Keevasse vette lisage 2–3 lusikat soola, tilli, mõned pimendi terad ja loorberilehed. Kui keev vesi on vürtside aroomist küllastunud, võib vähid sisse panna. Tavaliselt keedetakse neid 15–20 minutit. Kui koor on muutunud sügavpunaseks, võtke pott tulelt, kuid ärge vähke veel välja võtke – nad peavad tõmbuma.

Serveerige vähke tilli, peterselli ja muu rohelisega. Rooga võib kaunistada sidruniviilude ja oliividega.

Viimasel ajal sageli eemaldutakse sellest klassikalisest retseptist. Vähke keedetakse otse õlles, praetakse pannil, küpsetatakse ahjus ja grilil – eksperimenteeritakse mitmel moel.

Kuidas vähke õigesti süüa

1. Murda küünised, et sealt liha kätte saada. Kui need on väikesed, siis liha lihtsalt pigistada hammastega välja.
2. Võtta välja, kui see on olemas, söödav kaaviar kaela alt.
3. Seejärel imege puljong, mis on keha ja kesta vahel.
4. Lõpus eraldage kest, eemaldage magu. Maksa võib samuti süüa.
5. Lõpus puhastage ja sööge vähikael.

Huvitavad faktid

1. Jõevähi soontes voolab sinist värvi veri.
2. Lucien Olivier lisas oma leiutatud salati „Olivier'“ algversioonile tosina keedetud vähki.
3. Veel mõned aastad tagasi arvati, et vähid ei tunne keetmise ajal midagi. Kuid see pole nii – lülijalgsed kannatavad keevas vees uskumatut piina.
4. Juudid ei söö vähke, lülijalgsed on neile keelatud toit.

Vähkide foto