Küdooniamoos: 11 retsepti valmistamiseks

Küdoonia on tuntud rohkem kui 4000 aastat. Selle vilju armastatakse ja hinnatakse Kaukaasias, Aasias, idamaades. Metsikuna kannab ta harva vilja ja on maitselt väga kokkutõmbav ning isegi pisut mõrkjas. Kuid kultiveeritud sorte hinnatakse kulinaarias ja rahvameditsiinis. Vanimaks liigiks peetakse portugali küdooniat, mille kodumaaks sai Vana-Rooma. Aroomikas, kuid piisavalt kõva viljaliha paneb kogenematud koduperenaised segadusse. Kuid kogenud kokad teavad, et kõige parem on sellest valmistada vahukommi, marmelaadi, kompotti, ja moosi retsepte on umbes kümme ning need kõik on maitse poolest ületamatud.

Küdoonia välimus

Kaugelt võib selle vilju segi ajada õunaga, eriti kui need letil kõrvuti lebavad. Kuid lähemal saab selgeks, et need on täiesti erinevad liigid. Küdoonial on ümarad piirjooned, kuju on varre suunas veidi venitatud. Küpsete viljade värvus on õrn-kuldne. Koor on kaetud õrna udusulgedega, mis kustub kergelt sõrmeotsaga. Viljaliha on kõva, vähe mahlane, väga aroomikas. Maitse on kokkutõmbav, magusakas. Küpseid vilju saab maitsta ainult kasvupiirkondades. Pärast seda, kui nende küljed on muutunud pehmeks, ei allu puuviljad transportimisele, kuna neis algab kiiresti käärimisprotsess.

Puu, millel sellised imelised viljad valmivad, on madalakasvuline, kasvab peaaegu igas mullas, ei karda külma, põuda ega suurt niiskust. Looduslikes tingimustes eelistab see veekogude kaldaid, Kaukaasias esineb ta lehtmetsade koosseisus tamme, pöögi, kontpuu, kibuvitsa kõrval. Metsikutel on vilju vähe, need on väga väikesed, umbes 15 g. Kuid aluseks pookealustele hinnatakse selliseid puukesi kõrgelt nende elujõulisuse ja vähenõudlikkuse tõttu. Kõige sagedamini pookitakse neile pirni.

Küdooniat kohtab sageli müügil. Hooaeg algab septembris. Kauplustes ja turgudel kohtab erinevaid sorte, tavaliselt tuuakse neid Kaukaasiast, Kesk-Aasiast ja Euroopa Venemaalt, sealhulgas Astrahanist.

Taime kasulikud omadused

Väärtuslike omadustega pole mitte ainult viljad. Rahvameditsiini retseptides kasutatakse lehti ja seemneid. Roheline mass kogutakse ja varutakse juunis-juulis. Seemned tuleb võtta ainult täielikult küpsenud viljadest. Lehtede ja viljaliha peamine toime:

• diureetiline;
• üldtugevdav;
• antibakteriaalne;
• viirusevastane;
• verejooksu peatav;
• kokkutõmbav.

Seemneid kasutatakse katva vahendina, neid rakendatakse püsiva köha, kroonilise kõhukinnisuse, mao- ja söögitoru limaskesta ärrituse korral.

Kui lehed ja seemned kuivatatakse varumisprotsessi käigus, siis viljaliha sellisel kujul ei säilitata. Seda töödeldakse erinevate retseptide järgi, seda enam, et lühiajalisel kuumtöötlemisel säilib suur osa kasulikest ainetest.

Viljade koostis

Neil, kellel on oht vitamiinipuuduseks, aneemia, madal immuunsustase, seedetrakti haigused, tasub küdooniale tähelepanu pöörata. See sisaldab:

• vitamiinid C, E, K, PP, B-rühm;
• kaltsium;
• fosfor;
• raud;
• magneesium;
• kaalium;
• parkained;
• eeterlik õli;
• fruktoos;
• kummi;
• orgaanilised happed.

Huvitav: elementide suhe sõltub sordist ja taime kasvukohast.

100 g värske viljaliha kalorsus on madal, umbes 40 kcal. Kuid sellisel kujul seda peaaegu ei sööda. Edasised kalorsuse näitajad sõltuvad valmistamisviisist. Vilju hautatakse, küpsetatakse, keedetakse, kasutatakse kastmete koostisosana.

Küdooniamoosi kasulikkus

Selles säilib suurem osa algupärastest omadustest. Vitamiinide sisalduse tase väheneb, kuna osa laguneb keetmisel, kuid allesjäävast kogusest piisab immuunsuse toetamiseks, soolestiku töö stabiliseerimiseks, viirushaiguste ennetamiseks. Muutumatuks jääb ka kokkutõmbav toime, seepärast on mõnest teelusikatäiest kasu kõhulahtisuse korral, kuid alles pärast seda, kui äge periood on möödas.

Küdooniamoosi koos vaarikamoosiga kasutatakse palaviku alandajana, selle diureetiline toime on kasulik kõrge vererõhu ja põiepõletiku korral. Kiudained toimivad loodusliku abrasiivina, kiirendades keha puhastamist jääkainetest.

Küdoonia valimine moosiks

Valmistoote maitse ja säilivusaeg sõltuvad viljade kvaliteedist. Küdooniahooaja alguses on palju vilju, need erinevad kuju, suuruse, maitseomaduste poolest, kuid küpse vilja põhitunnused on samad:

• katsudes kõva;
• värvus ühtlane, ilma roheliste triipude ja tumedate laikudeta;
• pind on kaetud pehme koheva kihiga;
• lõhn tugev, püsiv, ilma happeliste varjunditeta;
• koore mehaaniliste vigastuste puudumine.

Tuleb arvestada:parem on valida suured viljad, nende säilivusaeg on pikem ja maitse parem.

Küdooniamoosi keetmine: retseptid

Valmiskujul näeb see välja väga ilus – läbipaistev, endasse päikesekiiri imenud ja veidi roosakate peegeldustega helendav, ühtlaste keetmata viljalõikudega. Küdoonia sobib suurepäraselt pähklite, mitmete puuviljade, tsitruselistega. Seda keedetakse mitmel viisil, kas ainult ühest viljaliigist või lisakoostisainete lisamisega.

Klassika

Koostises on ainult puuviljaviilud ja suhkur võrdsetes vahekordades. Kui viljaliha on liiga kuiv, on keetmise ajal lubatud lisada väike kogus vett. Vaatamata sellele, et küdoonia on kõva, keedub see samamoodi nagu teised puuviljad. Esialgsest toodete kogusest jääb keetmisel alles vaid pool vedeliku aurustumise tõttu. Nii et kilogrammi viljade ostmisel tuleb konserveerimiseks valmistada pooliliitrine purk.

Pestud puuviljad lõigatakse viiludeks, eemaldatakse seemnetega südamik. Selleks, et keetmine oleks ühtlane, tuleb küdoonia lõigata õhukesteks viiludeks. Siis on need siirupis poolläbipaistvad, õrnad, hästi siirupist läbi imbunud ega lagune. Moosi valmistatakse kolmel viisil.

1. Seisuga. Puuviljatükid puistatakse kihiti poole normi suhkruga ja jäetakse ööpäevaks seisma. Seejärel lisatakse ülejäänud, segatakse ja keedetakse tasasel tulel, kuni tükid pehmenevad. Keemise ajal valatakse moos purkidesse ja suletakse kaantega. Võib kasutada õhukindlat sulgemist.
2. Ilma seisutamiseta. Kõigepealt keedetakse siirup suhkrust ja veest vahekorras 1 kg 200 ml vedeliku kohta. Seejärel asetatakse lõigatud viilud ettevaatlikult keevasse massi ja keedetakse pidevalt segades, kuni need on pehmed, seejärel jaotatakse purkidesse. Selleks, et moos hästi säiliks, peab siirup puuvilju täielikult katma.
3. Kolmekordne. Suhkruga ülepuistatud puuvilju hoitakse ööpäev, seejärel kurnatakse siirup, keedetakse keemiseni ja valatakse viljadele. 12 tunni pärast korratakse protseduuri. Kolmandal korral keedetakse kogu massi, kuni puuviljatükid muutuvad pehmeks, ning pannakse purkidesse.

Moos muutub roosakaks, läbipaistvaks, rikkaliku aroomi ja kergelt mõrkja meeldiva maitsega.

Kreeka pähkliga

Meepähklitega, mida müüakse laatadel ja mesindusnäitustel, on juba harjutud. Küdoonia pähklitega ei näe vähem elegantne ja pidulik. Kõigi reeglite järgi keedetud peen moos saab maitsvaks kingituseks lähedasele inimesele. Valmistamiseks on vaja 2 kg puuvilju ja sama palju suhkrut, 200 g kreeka pähkli tuumasid, 400 ml vett, 1/4 teelusikatäit vanilli või vanillisuhkrupakki.

Selles retseptis kasutatakse kooritud ja südamikust puhastatud puuvilju. Need lõigatakse viiludeks ja pannakse kõrvale kaane või rätiku alla. Koor ja südamik pannakse kastrulisse, valatakse 2 klaasi veega ja keedetakse 10 minutit tasasel tulel. Saadud vedelikku kasutatakse maiuse edasiseks valmistamiseks. Sinna asetatakse puuviljaviilud ja jäetakse pliidilt maha 6–10 tunniks immitsema.

Seejärel lisatakse massile pähklid ja vanill, keedetakse minimaalsel tulel 45 minutit. Valmis maius jaotatakse purkidesse. Hoiustatakse jahedas keldris või toatemperatuuril.

Sidruniga

Küdoonia terav maik on suurepäraselt esile toodud sidrunihappega. Pealegi lühendab hape küpsetusaega, muutes viljad palju kiiremini pehmeks. 1 kg suhkru kohta on vaja sama palju vilju ja sidrunimahla. Põhimõte seisneb massi lühiajalises keetmises, mida vaheldatakse tõmbamise perioodidega. Kogu protsess võtab aega 2 päeva, aktiivse osalemise aeg on 15 minutit.

Lõigatud küdooniatükid kaetakse suhkruga ja jäetakse seisma, kuni mahl eraldub. Tavaliselt piisab 2–3 tunnist. Seejärel lisatakse vesi, keedetakse tasasel tulel 5 minutit ja tõstetakse tulelt. Massi lastakse tõmmata 12 tundi. Vaja on 2 kordust. Kolmandal korral lisatakse sidrun, keedetakse veel 5 minutit pidevalt segades ja pannakse kuumalt säilitusnõudesse.

Sidruni võib lõigata õhukesteks viiludeks, blenderdada või lihtsalt mahl välja pigistada.

Õuntega

Väga efektselt väljanägev ja maitsev retsept ilma liigse keerukuseta. Mõnes riigis nimetatakse küdooniat kuldseks õunaks. See sobib maitse poolest suurepäraselt talvesortidega. Need on samuti kõvad ega ava oma maitset kohe pärast oksalt korjamist, kuid annavad kogu aroomi kahekomponentses moosis. Hõrgutis valmistatakse klassikalise retsepti järgi, mille käigus lastakse esmalt mahla eralduda.

Apelsiniga

Tsitruse ja küdoonia kombinatsioon annab mõnusa teravuse ja võluva kuldse värvi.

Huvitav: Külmkapis muutub valmis apelsinimoos paksemaks.

2 kg viljade kohta on vaja võrdses koguses suhkrut ja 1 suurt küpset apelsini. Esmalt kaetakse peamine koostisosa poole normi suhkruga ja jäetakse 2–4 tunniks seisma, et mahl eralduks, seejärel keedetakse 20 minutit. Seejärel vedelik kurnatakse, lisatakse ülejäänud suhkur ja segu kuumutatakse keemiseni, segades kuni kristallid on täielikult lahustunud. Sellega valatakse üle lõigatud küdoonia ja jäetakse jahtuma. Viljamassile lisatakse koorteta apelsinikuubikud ja moosi keedetakse veel 35 minutit. Parim on villida hõrgutis väikestesse purkidesse. Avatuna kaotab see kiiresti osa aroomist.

Kõrvitsaga

2 kg viljatükkide kohta võetakse 800 g kõrvitsat ja 2,5 kg suhkrut. Keeta saab nii tõmbamise ja eraldi mahla keetmisega kui ka kolmekordse viie minuti keetmisega, mille vahel lastakse 12 tundi seista. Kui kavatsetakse valmistoodet hoida jahedas kohas, võib suhkru normi vähendada 500 g võrra.

Kõigepealt keedetakse küdooniat, teisel keetmisel lisatakse kõrvits, mis on lõigatud viiludeks või kuubikuteks. Mõlema koostisosa tükid keevad paremini, kui need on ligikaudu sama paksusega. Moos tuleb rikkalik ja pehme maitsega, kuna kõrvits imab endasse ja neutraliseerib kuldse õuna terava järelmaitse.

Viinamarjadega

Päikeselistes kobarates on peidus suur varu puuviljasuhkruid. Vana-Roomas keedeti paljusid hõrgutisi viinamarjamahlas, ja seda omadust saab kasumlikult ära kasutada küdooniasegu valmistamisel. Massi keedetakse ühe korraga tingimusel, et viljatükid on lõigatud väikesteks ja õhukesteks. Viinamarjamarjad kasutatakse tervena, eemaldades ainult varred. Kaalude arvutus:

• küdoonia – 680 g kooritult;
• viinamarjad – 450 g;
• suhkur – 1 kg;
• vesi – 100 ml.

Massi keedetakse paksupõhjalises nõus pidevalt segades. Koostisained pannakse korraga sisse. Algul kuumutatakse segu kiiresti, pärast keemiseni jõudmist vähendatakse kuumust miinimumini ja hoitakse ühtlasel temperatuuril 1,5 tundi. Mõned viinamarjasordid annavad rohkelt vahtu, mis tuleb eemaldada tekkimisel. Niipea kui pott pliidilt eemaldatakse, jaotatakse kuum segu purkidesse ja suletakse hermeetiliselt. Hoida ainult jahedas ruumis või külmiku alumisel riiulil.

Kaneeliga

Küdoonia kodumaal on maitseained lugupeetud. Iidsetel aegadel olid need väga kallid, 1 grammi eest turul anti kümnekordne kaal kullas. Tänapäeval võib iga maitseainet osta tavalisest poest. Kuid küdooniamoosi valmistamiseks on parem külastada India viirukipoodi ja osta kaneeli pulkadena. Vaja läheb 0,5 teelusikatäit maitseainet. Seda võib jahvatada kohviveskis või panna tervena. Tekstuuriga kaneelipulgad näevad purgis moosiga huvitavad välja. Neid ei ole vaja enne valmis toote valamist eemaldada, kaneel annab maitset ja aroomi jahtumise käigus.

Proportsioonid:

• Puuviljaviilud – 1 kg;
• Suhkur – 700 g;
• vesi – 400 ml.

Mõnedes variantides on lubatud lõpus lisada poole suure sidruni mahl, et eemaldada liigset magusust ja pikendada toote säilivusaega.

Ingveriga

Selle aromaatse juure kasu seisneb roogadele pikantse maitse andmises. Ingverit kasutatakse põletikuvastase ja antibakteriaalse vahendina. See tõstab immuunsust, hoiab ära vitamiinipuudust, blokeerib haigustekitajate bakterite arengut. Koos küdooniaga omandab moos tervendavaid omadusi, aidates vastu pidada gripiepideemiate ja ägedate hingamisteede viirusnakkuste ajal.

Maiuse koostisosana lisatakse seda arvestusega 50 g 700 g puuviljade ja sama koguse suhkru kohta. Valmistamiseks võetakse ainult värske juur. Potti valatakse pool klaasi vett, lisatakse suhkur ja segatakse keemiseni. Siirupisse pannakse puuviljad ja maitseained, mis on lõigatud õhukesteks viiludeks. Keedetakse pidevalt madalal kuumusel pidevalt segades 1 tund, seejärel pannakse mass steriliseeritud purkidesse ja suletakse talveks või kuni esimeste külalisteni.

Multikeetjas

Selle kodutehnika liigi eelis on spetsiaalses kausis, mis ei lase roal kõrbeda. Tulemuseks on jõu ja aja kokkuhoid, kuna moos valmib, kuid selle kohal ei pea seisma. Selle maitsed ei jää kuidagi alla potis klassikalisel viisil valmistatud moosile.

Valmistamiseks võetakse võrdne kogus suhkrut ja vilju, 200 ml vett, 1/4 teelusikatäit sidrunhapet. Koostisained pannakse korraga sisse, seatakse hautamisrežiim tunniks ajaks. Mõned perenaised soovitavad avada multikeetjat iga veerand tunni järel ja segada massi puulusikaga. Kuid õige koostisainete suhte korral pole seda vaja, eriti kui kasutada edasilükatud starti, lastes puuviljatükkidel mahla eritada, et suurendada vedeliku kogust.

Mikrolaineahjus

Selles väheneb iga roa valmistamisaeg mitu korda. Teine asi on see, et peate ikkagi anuma kambrist välja võtma, et mass settida. Ühe korraga ei saa maiust keeta.

Puuvilja viilud lõigatakse peeneks, et need kiiresti siirupiga immutada. Esimeses etapis valatakse puuviljatükid veega üle, lisatakse suhkur ja pannakse 80% võimsusel 12 minutiks. Proportsioonid:

• küdoonia – 0,5 kg;
• suhkur – 0,5 kg;
• vesi – 100 ml.

Arvestada tuleb: mikrolaineahjus saadud moosi ühekordse portsjoni maht jääb väikeseks.

Kui taimeri aeg on läbi, võetakse anum puidust alusele ja jäetakse seisma, kuni mass on täielikult jahtunud. Soovitav on see kaanega katta. Vaja on 3 lähenemist, viimase ajal võib lisada veidi sidrunimahla või piirduda ainult põhikoostisosadega.

Moosi õige säilitamine

Kui keetmistehnoloogiat järgitakse, asetatakse tihedalt suletud purgid jahedasse koridori, soojustatud lodžale või jäetakse toatemperatuuril sahvris riiulisse.

Erandiks on viinamarjamahlast või tervete marjadega maius. Selle suurenenud kalduvus käärimisele soojas säilitamisel võib põhjustada kaane paisumist. Usaldusväärsem on maius kohe pärast valmistamist ära süüa või hoida külmkapis köögiviljade riiulil.

Huvitavaid fakte küdooniast

Nagu igal taimel, on ka kuldsõunal oma väikesed saladused:

1. Puuvilja kasvatamise mahult on liider Türgi, ekspordi osakaal on 1/5 riikide kogusest.
2. Perekonda kuulub ainult 1 liik, rohkem sugulasi pole.
3. Metsikul kujul kannab puu vähe vilja, okstel valmib 3–7, maksimaalselt 10 väikest kokkutõmbava maitsega vilja, massiga kuni 100 g.
4. Mõnede sortide suurimad viljad ulatuvad kaaluni 2 kg.
5. Taim kodustati umbes 4 tuh aastat tagasi, aretustöö ei peatu, regulaarselt ilmub uusi sorte, mis on kohandatud põhjapoolsematele piirkondadele.
6. Iidsetel aegadel pühendati taim Venusele ja istutati tema templite lähedale.
7. Kõige vanem sort on Portugali küdoonia.
8. Rida puid kasutatakse hekina, kuid see vajab regulaarset pügamist ja võra kujundamist.

Küdooniamoos on ammu saanud populaarseks maiustuseks idamaades. Keskmistel laiuskraadidel kasvab see Volga piirkonnas, Kaukaasias ja Krasnodari krais. Aroomseid puuvilju ostes tuleks eelistada kodumaiseid liike. Need sisaldavad veidi vähem suhkruid, kuid nad ei sõida poelettideni läbi poole maakera, säilitamiseks kemikaalidega töödelduna.

Hooajal on puuviljad odavad ja septembris on õige aeg eraldada 1–2 päeva imelise maiuse valmistamiseks, mis on täis vitamiine ja head tuju.

Küdooniamoosi foto